esmaspäev, 28. aprill 2008

"Oled Sa õnnelik?"

Nii küsis mu käest Marii ühel kevadisel pärastlõunal.

Kui päris aus olla, hakkasin vinguma alguses. Ütlesin, et oleks mul vaid rohkem raha, rohkem aega, rohkem energiat, oleks mul peika ja kui vaid ei ole nii palju tööd ja koolis ka ei viitsi käia. Oleks ometi see kindlusttunne homse ees. Aga muidu olen päris õnnelik...

Aga mida see sinna lõppu siis pidi tähendama?

Miks kristlased nii palju vinguvad? Kas mitte Jumal ei ole see, kes muretseb meile kõik? Kas mitte Temalt ei tule õnn ja rõõm? "Ta paneb mind haljale aasale lebama..." Psalmis kuskil nii vist räägitakse.

Aga milleks on meil raskusi seda uskuda, milleks me takistame Jumalal seda teha? Miks me hädaldame, et elu on nii raske?

Selleks, et aru saada, kui tore on juua tervest topsikust, on vaja kõigepealt läbitilkuvat ja pluusi määrivat topsikut, millest juua. Selleks, et me mõistaks, et meile on tervis puhta muidu antud, peame läbi põdema raske haiguse; selleks, et aru saada, et meil on suht okei rahaline seis, on vaja kõigepealt võlgadesse langeda; selleks, et aru saada, et sõbrad on ümberringi, tuleb läbi minna üksindusest, pettumisest?

Aga kas alati peab? Miks me nii lollid oleme ja kõike sellisel kujul avastada tahame? Miks me Piiblit tõe pähe ei võta?

MIKS? MIKS? MIKS?

Aga tegelikult olen ikka päris õnnelik...

neljapäev, 24. aprill 2008

Punnis kõht

Absoluutselt väga halb on olla, kui kõht on liigsest söömisest punnis!

Teinekord pole palju vaja süüagi, piisab kui pikka aega pole midagi söödud.

Täna sõin maitsvaid praekartuleid ja jõin kaks klaasi petti. Ja seda enne magamaminekut - oi oi oi.

Raske on.

Aga mis teha, loodame, et seedimise protsess algab peagi ja kõht alaneb peagi! :P

kolmapäev, 23. aprill 2008

Kevad südames

Istun siin üksinda. Kell on 21:41. Mu kõhu sees on värskelt sisse topitud mustsõstrasaia (2punkti), ootamas on klaas petti (1punkt) ja vaarika-kibuvitsa tee meega (0punkti). Kõrvus kostub mu uus lemmiklaul - üks prantslane teeb täiesti teistsugust mussi - vapustav! Jääb meelde. Loob sellise toreda tunde lisaks kõigele, mis juba mind valdab.

Mõni hetk tagasi tulin trollilt, käed külma eest püksi taskus, uus suur roosa kott õlal ja naeratasin, nähes kui suured on pungad puudel ja mis just oli toimunud. Mõtlesin, et kevad on südames. Naersin. Mis tähendab kevad südames? Tänupalve voolas mu seest, sest Jumal on mu vastu olnud nii hea täna - kuigi ise ei ole seda nagu sugugi ära teeninud!

Aga mis seal ikka - otsast peale ehk?

Täna, 23.aprill, on sekretäridepäev. Ah, et ei teadnudki? Ega keegi, peale sekretäride ja nende ülemuste, ei teagi. Mis seal ikka teada ja keda ikka kotib, kui võiks nii öelda, aga mina sattusin olema tööl heas asutuses, kus sekretäre kord aastas vägagi meeles peetakse.

Hommikul tuli olla triksis-traksis 8:30 laua taga, sest juhtide telegatsioon tuli mudimisringile. Natuke mudimist teeb päeva heaks. Hakkame siis kohe mudima, ütles Rehe ja tegi kalli. Tema kallistused on midagi, mida tasuks kõigil järele teha. Ka Puskari ja Vanajuure ja Juhkami kallid on tasemel - Sampo väärtus - kallistamine. Seda tehakse päris tihti ja mõjub jube hästi, kui Rehe isiklikult pukilt alla tuleb ja väetile sekretärile kalli teeb. :D

Kui päev juba selliselt algab, tõotab suhteliselt hea päev tulla - seda juba sellepärast, et endal on tuju heaks pandud. Jagasime kommisid ja naeratusisid. Sellega said heaks ka teiste tujud ja meeled. Saime nii mõnegi kalli veel ja tunnustuse, et oleme head sekretärid neile kõigile.

Siis kohtusin personalidivisjonijuhiga, kes rääkis mulle ka ainult häid uudisid. Nimelt ise olin loll, et viivitasin praktika tegemisega, milleks on ettenähtud viis nädalat nii kaua, et vaja see nüüd kahe päevaga teha. Mõtlesin hirmuga, et ei saa seda praktikaaruannet ealeski reedeks valmis. Pea hakkas muretsemisest suht valutama pärast. Aga tädi meelitas mind ja rääkis mulle helgest tulevikust Sampos, kui vaid kannatlikult ootan "oma aega". Lubasin, et teen seda. Niisiis võtke teatavaks - kavatsen mõne hulk aja Sampos sekretärina kükitada, et siis tõeliselt meelt mööda ametile asuda. Aga sellest tulevikus. Võite mu pärast palvetada. :D

Vaatasin oma praktikalepingu lisa, kus oli 9 teemat, mis koosnesid hulkadest küsimustest ja dokumentide nõudlustest - ahastus valdas. Olin vihane enda peale - mida pekki ma küll jokutasin? Oli raske asja kätte võtta ja kohe alguses tegema hakata? Tüütu. Olen endale nii tüütu.

Hakkasin otsast pingutama, et eks siis näeb, kas jõuan reedeks valmis või mitte. Lõin süsteemi ja hakkasin vaikselt oma peaga küsimustele vastama, mida vaid oskasin ja suutsin. Nii mõnigi punaseks tehtud küsimus, sai loomuliku musta värvi - sellega on kõik korras. Mõtlesin, et Jumal on imehea - Ta üldse ei peaks aitama. Palvetasin, et leiaksin homme aega personalispetsialistidega kohtuda ja "punased küsimused" vastatud saada. Ehk saan ka praktikaaruande tehtud ja kaitsmisest pääsetud? Oleks imeline see. Sest praktika sooritan nagunii - see on personalidivisjonijuhi südamesoov. :D Halleluuja suht selle peale! Sain valmis nii palju kui oskasin ja jään ootama sellega homset päeva endiselt enda peale kuri, et viimasele hetkele asja jätsin. Aga mis teha, selline kord olen. Katsun lahti saada sellest. Täna jagati uus praktikaaruanne ka juba. hehe. Kaks tükki ühe korraga ongi lahedam. :D

Õhtul oodati meid ühte vanalinna muuseumisse, kus oli panga poolt korraldatud vastuvõtt meile. Priva-party nagu öeldakse. Sõin juustu (3punkti) ja õuna (0punkti) ja jõin tassikese kohvi (0punkti).

Meile anti kavalehed, mille tagakaanele oli kirjutatud:

"See lavastus
on valminud tänu
Temale"

Alessandro Baricco monoloogetendus "Novecento" jättis kustumatu mälestuse ja tunnetemere minu sisse. Härra Vahur-Paul Põldma oli suurepärane. Olin kahtlev, kuid ta suutis mind veenda, et teeb head asja. Tegi. Usun, et näen täna Novecentot unes. Kindlasti näengi. Laeval 32 aastat kordagi maha astumata - tee järgi või maksa kinni.

Etenduse lõppedes oli võimalus kaeda teisel korrusel asuvad kunstnik Adamsoni kuntsinäitust. Kütkestav, ütleks. Meelde jäi poolik sidrun ja munakoor ühel suurel "prügi" pildil. Hakkasin nähtud maalide põhjal analüüsima seda andekat, kord elanud meest. Mõtted rändasid huvitavatesse kohtadesse ja fantaasia lendas täiega. Huvitav.

Kõik olid juba riides ja läksid, kui maalimaailmast tagasi alla korrusele jõudsin. Otsustasin jala koju minna, kuid õue astudes teadsin, et ei tee seda. Külm oli. Trollilt maha astudes naeratasin.

Mida tähendab kevad südames? Soovin seda inimestele palju.

"Kevad südamesse!"


esmaspäev, 21. aprill 2008

Loe kümneni

Heia-heia,

huvitav on see, et sellised asjad lähevad üle, nagu ma eelmises blogis kirjutasin. Millegipärast on meie peres selline natukene tobe kasvatus, et sellistest konfliktidest ei räägita, vaid "magatakse välja". Ja hommikul on kõik uus. Uus algus. Mõnes mõttes hea, kas pole? Teises mõttes jälle: "Ükskord prahvatab vimm, mis koguneb salaja..." (ja mitte Tarmo).

Hehe.

Selline vahe intsident varjutab tegeliku hea elu korraks. Aga vaid korraks.

Tegelikult on elu hästi tore. Mul on sõbrad, kes tegelikult ka tahavad minuga suhelda ja minuga koos aega veeta, ma tunnen, et ma olen vajalik tööl, PP tiimis, peres, süüa mul on, lahedaid inimesi minu ümber on, Jumal on ka nagu kohal ja nii.

Jumal on üldse mind väga palju õnnistanud. Kuigi on asju, mille kalla ise nagu nuriseks, ei söanda ma seda väga teha. Sest Jumal teab, miks mõni või teine asi mõeldud just sellele kohale, kus ta on.

Tihti satun ämbrisse ja üritan end muuta kellekski, kes mina tegelikult ei ole, tahtes meeldida inimesele, keda ma vaevu tunnen ja kes mind vaevu tunneb. Ok, enese upitamine paremaks minaks on teinekord hea, aga kui see lõppeb põrumisega ja petta saanud hingega, pole nagu mõtet.

Tõelised sõbrad on ikka need, kellele sa meeldid ka pärast esimest ja teist ja kolmandat ja neljandat ja viiendat vea väljatulekut. Jep, mul on neid palju - ja mis siis?

Lihvime nurki iga päev. Mõnel on see lihvimisaparaat nürim ja kulunud, teisel väga terav ja tulemus on silmaga näha. Mina jätan enda asetamise selles skaalas hetkel tegemata.

Mõtlen, et elu on lill.

Mõtlen, et elu on elamist väärt.

Mõtlen, et olen vast õiges kohas omadega.

Mõtlen, et peaks kaalust alla võtma. :D

Mõtlen, et vist tean, mida Sa praegu mõtled. :D :D :D

Aga siin lõpetangi. :D

Kopp üle maksa

Heh, vahel on sellised hetked, kus lihtsalt tahaks elu eest karjuda ja saada see "kogum" enda seest välja, mis sinna aja jooksul tekkinud on.

Eile õhtul oli järjekordne selline õhtu. Milline on kõige halvem tunne maailmas? Võin seda kirjeldada, sest kogesin seda just eile.

Põhimõtteliselt on see selline kompott, mis sisaldab endas järgmisi emotsioone:

Viha, pettumus, hirm, väsimus, kurbus, läbikukkumine ja siis veelkord väsimus ja hirm.

Absoluutselt ei meeldi see tunne. Absoluutselt kindlasti ei soovi ma seda mitte kellelegi, kuid siiski on umbes 2/3 täiskasvanutest inimestest seda kogemas ikka uuesti ja uuesti. Ehk teate, kuhu sihin?

Tahaks, et ma ei peaks kellegi teise kui vaid enda pärast muretsema. Tahaks, et oleksin vaid mina, kelle eest vastutada, vahel lihtsalt ei jaksa enam.

Ometi on sellel kõigel ka nii nii nii nii nii palju plusse, et ei raatsi sellest elust loobuda ka.

Selline keeruline värk, ütleme nii.

Aga jõudu kõigile emmedele-issidele! Ja kuhjaga tarkust. Mina igal juhul õpin asja. Ei tule veel välja, aga ükskord ehk juba oskan ka, vähemalt midagigi.

Lõpetuseks tahaks seda öelda, et vabandan kõigi ees, kes on mind selles hetkes näinud ja sellepärast haiget saanud. Eks alles õpin selliseid hetki seljatama ja käsitlema.

neljapäev, 17. aprill 2008

Tipa-Tapa

Eila käisime Liisuga kõndimaie. Mul oli päeval plaan, et kui õhtul kool läbi saab, tulen jala koju, aga mõtlesin ümber. Et kott raske ja vaja ühtteist veel poest osta.

Nii tuli plaan, mis Liisule alati meeldib, minna välja jalutama ja seda kaugemale poodi kui kaks sammu. Seljakott selga, müts pähe, kindad kätte ja õue. Suhteliselt ilus ilm oli.

Pähe tuli mõte, et ka Marii tahtis mingi aeg jalutada. Helistasime talle ja päris hiljem saime kokku.

Me tegime oma Rimi ostud ära ja siis mina ei raatsinud kuidagi kodu poole kõndima hakata, et seda saaks liiga vähe. Panime Mustamäe poole ajama.

Kuskil varsti oli politseiauto teisel pool teed ja me kohe Liisuga alandasime kiirust - päris viitsime seletama hakata, miks siuke tempo sai võetud ja trahviraha ammugi ei ole! ;)

Kui me jõudsime Tammsaare-Sõpaka ristmikule, leppisime Mariiga kokku, et saame Tammsaare-Mustaka ristmikul kokku. Täiesti hullud, nagu targemat teha ei oleks.

Aga rääkisime head ja mõnusat juttu - sõpradega hängimisest palju paremat tõesti ei ole! Täna oli meil Mariiga väga edukas päev nagunii ja see oli kui kirss eriti maitsvale tordile! Ta õppis isegi youtube'ist videosid downloadima! :D Mis Sa kostad!!!

Kodus jõime vett, naersime, jutlesime, pesime, suhtlesime, riietusime ja magasime.

Selgituseks

Okey, tegin ära. blogi olemas. Kõigile, kellel vähegi on huvi teada, mis on selle ovaalse palli sees, mida kutsutakse Kristeli peaks, peaksid nüüd õnnelikud olema.


Siiralt loodan, et viitsin ja tahan ja jaksan ja on endal ka huvi siia oma mõtteid, arvamusi, tundeid (?) kirja panna. Saab näha, kas on mõtet.

Igal juhul, jää siis ootama, kui arvad, et siit kulda hakkab tulema.

Tegelikult on see keiss, et tahaks isegi teada, kas olen võimeline regulaarselt blogima - ja seda eesti keeles.

Nimelt on mul üks selline koht, kus olen publitseerinud oma mõtteid, seda küll inglise keelses keskkonnas ja vastavalt ka inglise keeles. Kui peaks huvi olema, siis

http://blog.myspace.com/index.cfm?fuseaction=blog.ListAll&friendID=252140692

Edu. Seal on palju teksti. :D

Ja õnnistusi! Tarkust ja edu! Nalja ja seiklusi! Inimesi ja loomi! Õpetust ja kogemust! Põnevust ja üllatusi! Jne asju ka!