Reede õhtu oli minu jaoks üks huvitav õhtu.
Nimelt käisid meil prantslased külas. Alguses oli jutt, et tulevad Prantsusmaalt noored ja teenivad meid sisustades meie õhtu. Olime meelestatud saama ühte vinget õhtut täis ülistust, tunnistusi, pallimängu ja palju noort nalja. Aga võta näpust. Meie jahmatuseks tulid sinna hoopis 40-50ndates tudid. hehe. See oli esialgne mõte, et no mida lahe, kannatame siis viisakusest nende "esituse" ära.
See hoiak aga muutus järjest iga ülistuslaulu ja tunnistuse saatel, mida need kallid elukogenud prantsuse sõbrad meiega jagasid. Täis rõõmu ja sära, mis ilmselgelt on tulnud Jumalalt, teenisid nad meid suhteliselt nõrga inglise keele ja vapustava prantsuskeelega. Igaüks pajatas enda lugu ja seda, kuidas Jumal on imeline nende eludes. Mõtlesin, et vahva.
Siis hakkas Merry otse meiega rääkima. Küsis meilt, kas meile, noortele, meeldib evangeeliumi kuulutada? Miks me tahame evangeeliumi korraldada? Ja kui me seda teeme, siis kes hakkab meie vastu tegutsema.
Ta rääkis sellest, et essaks püüab saatan lukustada mittekristlaste südamed, et see hea sõnum ei jõuaks nendeni. Teiseks, kui see enam ei tööta, tuleb ta meie kallale. Ta paneb meid tundma viletsatena, armetutena, oskamatutena, andetutena jne. Siis siis me mõtleme, et me ei saa ega taha. Me mõtleme enda peale. Fookus on meie endi peal.
Ma pole kunagi mõelnud sellele nii, et saatan töötab selliselt, et ta paneb meid mõtlema endi peale olukordades, selle asemel, et me mõtleksime, usaldaksime, toetuksime Jumalale. Päris kaval on see saatan teinekord. Kasutades ära meie isekust ja enesehaletsust paneb ta nii mõnegi "seisma" ja eemalduma Jumala riigi tööst. Ja seda veel nii, et me ise haletseme ennast. Täitsa pael.
Kui meie süda on täis Jumalat, siis see voolab välja armastust, andestust, hoolitsust ja kõike seda, mida inimestel, meie ümber vaja võiks minna. Jumal on meie lootus, meie lohutus, meie rõõm ja õnn.
See heureka pani mind tõsiselt järele mõtlema selle üle, mismoodi mina olen senini mõelnud. Ikka päris palju on olnud seda, et mida te minust tahate - ma ei jaksa, ma ei oska. MA MA MA MA.
Aga Jeesus?
Tavai, tule siia, minu südamesse! Hakkame pihta! Teeme ära! Halleluuja! Aamen!
pühapäev, 11. mai 2008
reede, 9. mai 2008
Oma element
Oled Sa kunagi mõelnud, et vahel Sa koged sellist üleloomulikku õnne?
Mina täna kogesin seda ja eile ka. Ja siis ma mõtlesin, et kuis see nii on? Miks ma olen õnnelik, sest kõik asjad minu elus ei ole siiski tipptasemel.
Aga jõudsin järeldusele: olen omas elemendis liikunud need kaks päeva ja mul on võimalik terve järgmine nädal samas elemendis liikuda. Ma teen igapäevaselt midagi, mis tundub mulle nii tore ja mida ma täiega teha tahan. Minu element on teiste koolitamine, teiste abistamine ja juhendamine. Absoluutselt tore on, kui ma saan oma teadmistega kedagi aidata ja inimene, keda aitan, saab tõesti targemaks või probleemile lahenduse.
Täna helistas mulle üks kallis sõber, kelle pärast olen palju palvetanud ja tänas mind, et palvetan. MIDA? Selles mõttes, et kes sõber ei tahaks palvetada kellegi eest, kes on talle kallis ja kes on sõber? Mina küll tahan ja teen. Kasvõi lauseke jälle üles taeva poole! Jumal teab ja kuuleb ja vastab – millal, see on iseküsimus. Usaldagem, sest Tema teab!
Kutsun absoluutselt kõiki oma sõprade pärast palvetama! Kunagi ei tea, mis kellelgi südamel on ja kus ta oma elus on. Ja miks mitte paluda lihtsalt ühte üleloomulikku õnnistust, et tal elus VEEL paremini läheks, kui tundub, et kõik on hästi!
Mina täna kogesin seda ja eile ka. Ja siis ma mõtlesin, et kuis see nii on? Miks ma olen õnnelik, sest kõik asjad minu elus ei ole siiski tipptasemel.
Aga jõudsin järeldusele: olen omas elemendis liikunud need kaks päeva ja mul on võimalik terve järgmine nädal samas elemendis liikuda. Ma teen igapäevaselt midagi, mis tundub mulle nii tore ja mida ma täiega teha tahan. Minu element on teiste koolitamine, teiste abistamine ja juhendamine. Absoluutselt tore on, kui ma saan oma teadmistega kedagi aidata ja inimene, keda aitan, saab tõesti targemaks või probleemile lahenduse.
Täna helistas mulle üks kallis sõber, kelle pärast olen palju palvetanud ja tänas mind, et palvetan. MIDA? Selles mõttes, et kes sõber ei tahaks palvetada kellegi eest, kes on talle kallis ja kes on sõber? Mina küll tahan ja teen. Kasvõi lauseke jälle üles taeva poole! Jumal teab ja kuuleb ja vastab – millal, see on iseküsimus. Usaldagem, sest Tema teab!
Kutsun absoluutselt kõiki oma sõprade pärast palvetama! Kunagi ei tea, mis kellelgi südamel on ja kus ta oma elus on. Ja miks mitte paluda lihtsalt ühte üleloomulikku õnnistust, et tal elus VEEL paremini läheks, kui tundub, et kõik on hästi!
kolmapäev, 7. mai 2008
Mis toimub???
Küsis mu käest Mammu täna!
Selgus, et olin neglektimist teostanud tema puhul ja siis hakkasin mõtlema, et ehk keegi teine ka tunneb, et nii on. Aga andke mulle kõik andeks.
Mis siis toimub? Põhimõtteliselt PP oli siin vahepeal. Uskumatult hästi toimis. Mõtleme ja räägime suht iga päev kui vapustav tiim meil ikka oli. Kõik olid nii sõbralikud ja nii vahetud, alustades projektijuhist lõpetades turva või korjandusevõtjaga. Kõik olid abivalmid, keegi ei tundnud end ületähtsustavat ja keegi ei pirtsutanud ka kõige lihtsamaid asju teha.
Mõlemad ülistustiimid olid fantastilised. See emotsioon, see Jumala tunnetus ja ülistusse viimine oli nii mõnus. Seminaripidajad olid ka nii abivalmid ja tegid oma tööd suurepäraselt. Kõik see organiseerimine läks paremini kui julgesime oodata. Absoluutselt tänu Jumalale!
Pühapäeval sai kogu trall juba nati peale 12st läbi. Mis oli lahe. Mis ikka venitada. Hängisime, jutlesime, tšillisime mõned tunnid ja läksime siis lahku jutuga, et käime kodust läbi ja tuleme siis õhtul Viimsisse tagasi grillima.
Koju jõudsime hiljem ja magama saime hiljem, aga sellest polnud lugu. Hommikul oli ainult hull. Saatsin algul ülemusele sõnumi, et jõuan hiljem. Kui hiljem kätte jõudis, saatsin uue sõnumi, et ehk saan üldse täna koju magama jääda. Sain. Magasin poole kolmeni. Siis üles, kooli, sealt gospelkoori proovi ja siis koju. Marii käis külas, jõime mõnusat teed, proovisime kukeseene sulajuustu ja rääkisime mõnusat tüdrukute juttu.
Täna hommikul magasin aga taaskord sisse. Jipii. Kui isa poleks helistanud, oleks oi-oi kui kaua lasknud. Aga nüüd olen tööl. Istun ja mõtlen palju, mis just nädalavahetusel juhtus ja mis lahedad inimesed mu kõrval tunde olid.
Paha kohe mõeldagi, et nii mõnegagi kaob kontakt ja neid näeb taas järgmisel PPl, mis on aasta pärast. Kahju kahju kahju! Ühtegi PP-meili ka ei tule enam. Kahju kahju kahju!
Pusimist oli palju, aga see oli positiivne pusimine ja selline närvierutus oli ainult hea.
Aga mis edasi?
Homme on eksam. Täna on kool, kogu aeg on kool ja töö. Suvel saab väikest puhkust ka.
Võite minuga vabalt kontakteeruda ja minuga tšillimist teostada. Lihtsalt, kas mul aega ja võimalust on – see on teine küsimus. Aga ära jäta suhtlemist katki. Tahan ikka olla Sinu sõber ja Sinuga koos kõikjal! (Mis reklaam see oligi?)
Selgus, et olin neglektimist teostanud tema puhul ja siis hakkasin mõtlema, et ehk keegi teine ka tunneb, et nii on. Aga andke mulle kõik andeks.
Mis siis toimub? Põhimõtteliselt PP oli siin vahepeal. Uskumatult hästi toimis. Mõtleme ja räägime suht iga päev kui vapustav tiim meil ikka oli. Kõik olid nii sõbralikud ja nii vahetud, alustades projektijuhist lõpetades turva või korjandusevõtjaga. Kõik olid abivalmid, keegi ei tundnud end ületähtsustavat ja keegi ei pirtsutanud ka kõige lihtsamaid asju teha.
Mõlemad ülistustiimid olid fantastilised. See emotsioon, see Jumala tunnetus ja ülistusse viimine oli nii mõnus. Seminaripidajad olid ka nii abivalmid ja tegid oma tööd suurepäraselt. Kõik see organiseerimine läks paremini kui julgesime oodata. Absoluutselt tänu Jumalale!
Pühapäeval sai kogu trall juba nati peale 12st läbi. Mis oli lahe. Mis ikka venitada. Hängisime, jutlesime, tšillisime mõned tunnid ja läksime siis lahku jutuga, et käime kodust läbi ja tuleme siis õhtul Viimsisse tagasi grillima.
Koju jõudsime hiljem ja magama saime hiljem, aga sellest polnud lugu. Hommikul oli ainult hull. Saatsin algul ülemusele sõnumi, et jõuan hiljem. Kui hiljem kätte jõudis, saatsin uue sõnumi, et ehk saan üldse täna koju magama jääda. Sain. Magasin poole kolmeni. Siis üles, kooli, sealt gospelkoori proovi ja siis koju. Marii käis külas, jõime mõnusat teed, proovisime kukeseene sulajuustu ja rääkisime mõnusat tüdrukute juttu.
Täna hommikul magasin aga taaskord sisse. Jipii. Kui isa poleks helistanud, oleks oi-oi kui kaua lasknud. Aga nüüd olen tööl. Istun ja mõtlen palju, mis just nädalavahetusel juhtus ja mis lahedad inimesed mu kõrval tunde olid.
Paha kohe mõeldagi, et nii mõnegagi kaob kontakt ja neid näeb taas järgmisel PPl, mis on aasta pärast. Kahju kahju kahju! Ühtegi PP-meili ka ei tule enam. Kahju kahju kahju!
Pusimist oli palju, aga see oli positiivne pusimine ja selline närvierutus oli ainult hea.
Aga mis edasi?
Homme on eksam. Täna on kool, kogu aeg on kool ja töö. Suvel saab väikest puhkust ka.
Võite minuga vabalt kontakteeruda ja minuga tšillimist teostada. Lihtsalt, kas mul aega ja võimalust on – see on teine küsimus. Aga ära jäta suhtlemist katki. Tahan ikka olla Sinu sõber ja Sinuga koos kõikjal! (Mis reklaam see oligi?)
Tellimine:
Postitused (Atom)