Minu suurim „avastus“ viimase poole aasta jooksul – (sõprus)suhe on kahepoolne. Suvest alates olen olnud pahane paari oma sõbra peale, et me üldse ei suhtle ja siis lõpuks veel armukade inimeste peale, kellega nad suhtlevad MINU ASEMEL. Egoist täielik.
Sügisel otsustasin selle probleemiga tegeleda ja suurest ignorantsusest hakkasin süüdistama oma kallist sõpra, et miks Sa üldse aega mu jaoks ei ole võtnud, sõber või asi. Ja siis sain veel pahasemaks, kui selgus, et mu sõber ei saa aru, millest nii suur probleem.
Mul on tark sõber. Selle asemel, et mind vastu sõimata ja minu peale kurjaks saada, ta kutsus mind külla, pärast seda, kui olin öelnud, et me üldse ei suhtle. Selleks aga, et see kutse jõustuks, pidin mina omakorda ütlema aja, millal talle külla minna saan. Jäin vastuse võlgu. Ma ei teadnud, millal mul see aeg on. Seda on vaja teha ja seal on vaja käia ja selle inimesega olen lubanud kokku saada jne jne jne.
Sain aru, et ma ei saa vinguda ja mängida solvunut, kui ma ei ole ise kõik teinud selleks, et olukorda parandada. Ma pean ise ka näitama üles hoolivust ja huvi oma kalli sõbra vastu, mitte eeldama, et kõik tuleb mulle kätte ja kõik tehakse minu eest ära nii nagu tahan ja millal tahan. Egoist olen olnud.
Lisaks suutsin ühele sõbrale haiget teha sellega, et ma kritiseerisin teda koguaeg. Arvasin, et teen talle teene ja aitan teda, kui ütlen talle otse välja, mis ta valesti teeb või mis on tal tegemata või olemata, mähkides selle kriitika „sest-Sa-oled-mu-hea-sõber-ja-ma-tahan-Sulle-parimat“ linasse.
Lõpuks kui sellest rääkisime, sain aru, et olen olnud uskumatult raske inimene, kellega suhelda. Ma olen tahtnud, et mu sõbrad oleksid ideaalsed. Samas kui nad on sellele väga lähedal, satun ise kompleksi, et miks mina nii hea inimene ei ole.
Ise arvan, et lõpuks taandub kõik selleni, et ma pole endaga rahul. Ma sean endale meeletud ootused – mul on peas ideaalne Kristel, keda ma peeglisse vaadates ei näe. See Kristel on kombinatsioon erinevate inimeste parimatest omadustest+ideaalne välimus, mis minu puhul võimalik saaks olla (saledam figuur, pehme ja sile nägu, valgemad hambad, pikemad ja tumedamad ripsmed – nimekiri on pikk).
Mu suurim probleem on aga see, et ma ei ole lasknud Jumalal end armastada. Ma ei ole lasknud seda suurt armastust enda sisse. Ma olen pannud Jumala armastusele mõõdupuu ja selged raamid, kuidas Ta saab oma armastust mulle näidata – anda mulle mees, võtta ära mu allergiad ja muud terviseprobleemid, teha mind imeväel saledamaks, anda hunniku raha jne. Ja kuna ma olen juba proovinud ja läbikukkunud ära teenimast Jumala soosingut palve ja Piiblilugemisega, siis on mul käed ristis rinnal ja ootan lihtsalt ühte suurt pauku, mis mind uskuma paneks ja laseks mul Tema armastust ja armu kogeda.
Heh, Jumalale seda võimalust nii kergesti ei kipu andma, mida sõpradele. Et kui ise astun sammu lähemale, siis sõber astub ka ja suhe aina tugevneb ja paraneb. Ma tean, et Jumal räägib minuga, kui ma olen avatud. Aga millegipärast tahan ma ikka, et kuna Ta on nii Kõikvõimas, et Ta lihtsalt rabaks mind jalust ja teeks mingeid imetrikke, et mu usaldus ja armastus tagasi võita.
Igatahes. Ma ise olen enda jaoks mõelnud, et selleks, et Jumal saaks minuga rääkida ja mu suhe Temaga jälle korda, pean lugema nii ja nii palju Piiblit, palvetama koguaeg, tegema head sinna ja tänna ja veel sada asja. Olen pannud enda ja Jumala suhtele nii kõrged ootused, mida ise pean tegema ja mida Jumal „peaks“ mulle tegema, et ma ei suuda enda osa üldse kättegi võtta. Pettun endas ja siis omakorda Jumalas, et Ta ei tule ikkagist oma imetrikkidega.
Kuulsin kuskilt jutlusest kunagi, et Jumal ei ole trikimees. Ta ei tegele maagiaga. Ta on Kõikvõimas Jumal, kes tahab väga isiklikku suhet iga oma lapsega. Ja nagu Kogujas ütleb – igal asjal on oma aeg ja koht.
Õpin. Olen pidevas liikumises – ikka üles-alla, üles-alla. Samas ka edasi, tahaks loota. Vähemalt ma ei taha paigal olla. Tahan muuta ennast, tahan muuta olukorda, kus olen. Aga selles võibki olla minu probleem – tahan ise muuta, selle asemel, et lasta Jumalal oma tööd teha minu sees ja minu ümber.
Aga õpin. Harjutan. Äkki vähehaaval saan aru, et ma ise ei ole kõikvõimas ja mul läheb vaja Jumala abi, et asjad reaalselt muutuma hakkaks.
Õpin. Harjutan. Vähehaaval usaldan. Vähehaaval lasen armastada.
