Mõtelda on mõnus...

Kõrged ootused

2011-12-05T00:24:00.000-08:00

Minu suurim „avastus“ viimase poole aasta jooksul – (sõprus)suhe on kahepoolne. Suvest alates olen olnud pahane paari oma sõbra peale, et me üldse ei suhtle ja siis lõpuks veel armukade inimeste peale, kellega nad suhtlevad MINU ASEMEL. Egoist täielik.

Sügisel otsustasin selle probleemiga tegeleda ja suurest ignorantsusest hakkasin süüdistama oma kallist sõpra, et miks Sa üldse aega mu jaoks ei ole võtnud, sõber või asi. Ja siis sain veel pahasemaks, kui selgus, et mu sõber ei saa aru, millest nii suur probleem.

Mul on tark sõber. Selle asemel, et mind vastu sõimata ja minu peale kurjaks saada, ta kutsus mind külla, pärast seda, kui olin öelnud, et me üldse ei suhtle. Selleks aga, et see kutse jõustuks, pidin mina omakorda ütlema aja, millal talle külla minna saan. Jäin vastuse võlgu. Ma ei teadnud, millal mul see aeg on. Seda on vaja teha ja seal on vaja käia ja selle inimesega olen lubanud kokku saada jne jne jne.

Sain aru, et ma ei saa vinguda ja mängida solvunut, kui ma ei ole ise kõik teinud selleks, et olukorda parandada. Ma pean ise ka näitama üles hoolivust ja huvi oma kalli sõbra vastu, mitte eeldama, et kõik tuleb mulle kätte ja kõik tehakse minu eest ära nii nagu tahan ja millal tahan. Egoist olen olnud.

Lisaks suutsin ühele sõbrale haiget teha sellega, et ma kritiseerisin teda koguaeg. Arvasin, et teen talle teene ja aitan teda, kui ütlen talle otse välja, mis ta valesti teeb või mis on tal tegemata või olemata, mähkides selle kriitika „sest-Sa-oled-mu-hea-sõber-ja-ma-tahan-Sulle-parimat“ linasse.

Lõpuks kui sellest rääkisime, sain aru, et olen olnud uskumatult raske inimene, kellega suhelda. Ma olen tahtnud, et mu sõbrad oleksid ideaalsed. Samas kui nad on sellele väga lähedal, satun ise kompleksi, et miks mina nii hea inimene ei ole.

Ise arvan, et lõpuks taandub kõik selleni, et ma pole endaga rahul. Ma sean endale meeletud ootused – mul on peas ideaalne Kristel, keda ma peeglisse vaadates ei näe. See Kristel on kombinatsioon erinevate inimeste parimatest omadustest+ideaalne välimus, mis minu puhul võimalik saaks olla (saledam figuur, pehme ja sile nägu, valgemad hambad, pikemad ja tumedamad ripsmed – nimekiri on pikk).

Mu suurim probleem on aga see, et ma ei ole lasknud Jumalal end armastada. Ma ei ole lasknud seda suurt armastust enda sisse. Ma olen pannud Jumala armastusele mõõdupuu ja selged raamid, kuidas Ta saab oma armastust mulle näidata – anda mulle mees, võtta ära mu allergiad ja muud terviseprobleemid, teha mind imeväel saledamaks, anda hunniku raha jne. Ja kuna ma olen juba proovinud ja läbikukkunud ära teenimast Jumala soosingut palve ja Piiblilugemisega, siis on mul käed ristis rinnal ja ootan lihtsalt ühte suurt pauku, mis mind uskuma paneks ja laseks mul Tema armastust ja armu kogeda.

Heh, Jumalale seda võimalust nii kergesti ei kipu andma, mida sõpradele. Et kui ise astun sammu lähemale, siis sõber astub ka ja suhe aina tugevneb ja paraneb. Ma tean, et Jumal räägib minuga, kui ma olen avatud. Aga millegipärast tahan ma ikka, et kuna Ta on nii Kõikvõimas, et Ta lihtsalt rabaks mind jalust ja teeks mingeid imetrikke, et mu usaldus ja armastus tagasi võita.

Igatahes. Ma ise olen enda jaoks mõelnud, et selleks, et Jumal saaks minuga rääkida ja mu suhe Temaga jälle korda, pean lugema nii ja nii palju Piiblit, palvetama koguaeg, tegema head sinna ja tänna ja veel sada asja. Olen pannud enda ja Jumala suhtele nii kõrged ootused, mida ise pean tegema ja mida Jumal „peaks“ mulle tegema, et ma ei suuda enda osa üldse kättegi võtta. Pettun endas ja siis omakorda Jumalas, et Ta ei tule ikkagist oma imetrikkidega.

Kuulsin kuskilt jutlusest kunagi, et Jumal ei ole trikimees. Ta ei tegele maagiaga. Ta on Kõikvõimas Jumal, kes tahab väga isiklikku suhet iga oma lapsega. Ja nagu Kogujas ütleb – igal asjal on oma aeg ja koht.

Õpin. Olen pidevas liikumises – ikka üles-alla, üles-alla. Samas ka edasi, tahaks loota. Vähemalt ma ei taha paigal olla. Tahan muuta ennast, tahan muuta olukorda, kus olen. Aga selles võibki olla minu probleem – tahan ise muuta, selle asemel, et lasta Jumalal oma tööd teha minu sees ja minu ümber.

Aga õpin. Harjutan. Äkki vähehaaval saan aru, et ma ise ei ole kõikvõimas ja mul läheb vaja Jumala abi, et asjad reaalselt muutuma hakkaks.

Õpin. Harjutan. Vähehaaval usaldan. Vähehaaval lasen armastada.

Usust

2011-06-29T02:20:00.000-07:00

"Ja Jeesus ütles väeülemale: "Mine! Nagu sa oled uskunud, nõnda sündigu sulle!" Ja tema teener paranes selsamal tunnil." (Mt 8:13)

Joseph Prince: "My friend, don’t fix your eyes on how much or how little faith you have. Fix your eyes on the One who loves you, who has already given you what you need. When you come to Him, simply believe that He is waiting to meet your expectation. He will say to you, “Go your way; and as you have believed, so let it be done for you."

Mulle nii meeldib see lause, et ära keskendu sellele palju Sul on ja palju Sul ei ole usku. Aga...

Minu põhienergia ja mõtted keskenduvad sellele, et Piiblis on kirjas, et mida Sa uskudes palud, seda saad. Aga mida teha, kui usku pole? Ja usk tuleb ju Jumalalt?

Suletud ring.

Ja mida ma siis õigupoolest paluma pean? Usku või seda, mida mu süda igatseb?

Kas ma pean enne paluma usku, et see, mida mu süda igatseb, võib saada mulle või palun, et see igatsus täituks mu elus ja küll ka piisavalt palvetades usk suureneb?

Meh...

2011-06-06T04:20:00.000-07:00

Kuidas Sa tead, et Su sõber tegelikult ka hoolib Sinust?

Vastus: oksenda tema toa põrandale ja vaata, kas koristab ära, samal ajal kui Sa ise magama üritad jääda. :S

Ei saa mõhkugi aru?

Räägin teile ühe loo. Tõestisündinud lugu.

Elas kord üks tüdruk, nimega Katja (Nimi muudetud, toim.). Ta sündis 25 aastat tagasi ja ta sai endale „kingituseks“ ellu kaasa hästi palju allergiaid kõikvõimalike asjade suhtes. Nii toidu, tolmu, sulgede, kasetohtude vastu jne. Lisaks veel erikingitus – astma, mis oli nii füüsilise koormuse kui ka allergilise astma sümbioos. Algas see elu üldse raskelt – tuli veeta ligi 3 kuud elu algusest haiglas ja kuni 7nda eluaastani oli ta nahk kui kärnkonnal.

Ühel päeval, kui ta oli umbes 4-aastane, leidis ta köögilauale ronides sealt kalakonservi. Ta sõi kõik ära ja oleks peaaegu otsad andnud. Väike rumal laps ei teadnud, et ta on kala vastu allergiline. Tekkis hull allergiareaktsioon – keel läks paiste, hingamisteed läksid paiste ja kala lõhnast tekkis astmahoog. Vaene lapsuke oleks peaaegu lämbumissurma surnud. Aga õnneks Jumal hoidis ja paari tunni pärast magas ta õndsat und, paistetus oli alanenud ja astmahoob vaibunud.

Sellest päevast peale oli Katja erilisema tähelepanu all. Mida vanemaks ta sai, seda rohkem ilmnes erinevaid toiduaineid, mille vastu tal allergia oli. Ta õppis nendega elama ja allergiat tekitavatest toiduainetest hoiduma. Lisaks kalale, ei tohtinud ta süüa šokolaadi, pähkleid, igasugust meretoitu, ananassi ja igasugu seemnelisi.

Loomulikult ei suutnud Katja vältida nende söömist oma ülejäänud elu. Vahel sõi ta külas või restoranis tädide hõrke küpsetisi, teadmata, et see sisaldab midagi talle vastuvõetamatut. Tekkis allergiareaktsioon (keel paistes, okserefleksid, sügelus ja mis kõik veel), kuid sellisel eluohtlikul määral, kui seda oli 4-aastasena, enam mitte kunagi. Katja õppis sellega elama. Ja pigem ei söönud tundmatuid roogasid ja nälgis sünnipäeval, kui proovis ja kannatas.

Katja on nüüdseks 25 aasta ja 7 kuune. Ta käis hiljuti oma sõbrannal Anjal (nimi muudetud, toim.) külas. Viimane õpib rahvusvahelisi suhteid Budapestis. Ta sai just kõik eksamid ja koolitööd tehtud, enne kui Katja talle külla läks. Anjal oli pea mõtteid täis, mida kõike Katjale näidata ja kuhu minna ja mida teha.

Esimesel päeval, kui Katja Anja juurde jõudis, mindi peale mõnusat jalutuskäiku Anja lemmikrestorani. See oli üks Iisraeli restoran ja kandis nime Hummus Bar. Katja polnud kunagi Anja lemmiksööki, hummust, proovinud. Ka nüüd oli ta kahtleval seisukohal ja kuna Anja ei olnud päris kindel, mis seal lisaks hernele veel sees on, lepiti kokku, et Anja tellib selle endale ja Katja võtab ampsu ja kui maitseb, tellib endale ka.

Katja võttis kaks ampsu hummust. Ja minutiga tundis, et keel hakkab kuidagi kahtlaselt kihelema, nagu seal oleks sees midagi, mida ta süüa ei tohiks. Peas käis läbi mõte, et äkki kala või mingi pähkel. Ja tuligi Anjale meelde, et seal hummuses on ju seesamiseemned. Ja juba oli Katjal aina hullemaks läinud. Keel oli juba üsna paistes ja nina tilkus päris korralikult. Ja loomulikult see tüütu refleks ja ebameeldivus suus.

Anja pistis kähku oma hummuse nahka ja tõttas koos Katjaga tänavale värsket õhku hingama. Anja ostis Katjale jäätist, et see ehk jahutab ja teeb paremaks. Tulemus oli aga see, et kuigi jäätis oli hea, oli seda suure paistetuse tõttu üsna raske alla neelata. Ei saanud Anja aru, miks see kõik juhtub ja ei saanud ka Katja ise aru, miks see kõik hullemaks järjest läheb, et tavaliselt reaktsioon saavutab mingi piiri ja enamasti jääbki ainult paistetuse tasemele suus ja siis hakkab tagasi tõmbama. Seekord see nii ei olnud.

Koos istuti pargipingile tagasitõmbumist ootama. Aga selle asemel võis täheldada pisikesi sääsepunni-taolisi asjandusi Katja kätel. Ja hakkas pihta see lõbus sügelemise periood – neid pisikesi punnikesi tuli aina juurde ja lõpuks sügeles Katjal absoluutselt igalt poolt – nii kõrva pealt, kaenla alt, kui ka kõhu pealt ja jalgadelt.

Anja palvetas seal samas pingi peal Katja pärast. Nii tema pärast, kui ka ta pere pärast, see rahustas veidi Katja emotsioone, kuid füüsiline allergiareaktsioon ei tahtnud järele anda. Nina muudkui jooksis vett, kõik kohad sügelesid ja kuna keel oli paistes ja kõva, ei saanud Katja rääkida. See ajas teda vihale ja nutma. Koos otsustati koju minna. Selleks tuli läbi pargi, üle tee, üle väljaku, üle tee trammi peale minna, et sõita üks peatus kodule lähemale. Teel trammi peale hakkas astma tähelepanu tahtma ja lisaks sellele, et niigi hingamisteed olid turses, nõudis astma oma ja tekkis kerge hapnikupuudus ja Katja oleks peaaegu tänaval minestanud. Anja toel saadi ikka trammile tooli peale istuma ja siis peale ühte peatust, kiirelt 2-3 pikka tänavat kiirkõndi ja koju nad jõudsid.

Katja oli selleks hetkeks üleni punane ja palavikus. Kuuma- ja külmavärinad vaheldusid kiiremini kui Katja tekki peale jõudis tõmmata. Anja luges Katjale Piiblit ja palvetas ta eest, kui viimane diivanil puhkas. Kuna reaktsioon oli väga tugev ja lõppu ei olnud veel näha, otsustas Anja, et teeb Katjale voodi ära ja laseb tal siis magada, kuniks asi alaneb.

Selleks tuli Katjal korraks püsti tõusta, ja oh ei – silme eest läks mustaks ja sama kiirelt kui ta püsti tõusis, istus Katja diivanile ja need kaks ampsu hummust ja veel ülejäänud osa päevamenüüst sai Anja põrandale oksendatud. See viis Katja täiesti endast välja. Et mis mõttes? Miks see reaktsioon NIIII hull on??? Seda pole varem kunagi juhtunud. Anja aga, kes ka sellist asja esimest korda nägi, oli kõrval nagu pühadejänes – täiesti energiline ja rõõmus, samas sügava rahuga, et kõik saab korda. Ta innustas ja julgustas Katjat kõik välja laskma ja mitte muretsema, kuhu see kõik maandub ja kes selle ära koristab.

See viimane „sündus“ oli pöördemoment. Edasi läks Katjal juba palju paremaks. Süda polnud enam nii paha, nohu jäi vähemaks, paistetus hakkas alanema ja Katja suutis juba arusaadavas keeles küsida: „Miks? Mis toimub?“ ja paluda vabandust kõige selle jama pärast, mida Anjal tuli näha ja läbi elada.

Kuna see kõik võttis Katja päris läbi, ta oli füüsiliselt täiesi kurnatud, jäi ta magama ja norskas kuni koidikuni, kuniks hingamisteede paistetus alanes. Jalad olid täiesti punase-valge laigulised, rohkem punast kui valget ja sügelevaid punne kõik kohad täis, oligi parem, et Katja magas.
Hommikuks oli kõik kadunud. Silmad olid kergelt nutmisest ja paistetusest turses ja kurk oli natukene valus, aga ka see kadus päeva esimese poole lõpuks.

Anja rääkis, kuidas Jumal oli andnud temale tohutu rahu südamesse ja ta teadis oma südames, et mis iganes ka Katjaga ei toimu, see läheb mööda ja kõik saab korda.

Katja ise aga, olles lootnud vaikselt juba pigem allergiatest vabaks saada, oli päris suuresti nördinud kogu sellest jamast. Samas oli ta ülitänulik oma sõbra eest, kes aitas tal sellest läbi minna ja oli nõus kogu „jama“ üksi ära koristama.

Küll see oli alles „ilus“ algus ühele suurepärasele taaskohtumisele.

Piiblis on kirjas, et Jumal ei pane meile raskemat koormat, kui me suudame kanda. Sellele mõeldes küsin endalt ja Jumalalt, et kas tõesti olen ma nii tugev ja mul on nii palju jõudu, et jätkuvalt sellega edasi elada ja läbi käia sellised hullud reaktsioonid ja sündmused?

Vahel mõtlen, et ei ole ja et see kõik on täiesti ebaõiglane.

Vahel mõtlen jälle, et kõigega harjub ja mis ei tapa, teeb tugevamaks.

Enamasti ei taha ma üldse sellele mõelda ja keskendun palju olulisematele asjadele, nagu mu perekond, sõbrad, töö ja suurepärased võimalused, millega Jumal mind õnnistab.

Tahan sisukamat elu

2011-02-28T23:37:00.000-08:00

Mõtlesin, et tahan ise oma jutlusest inspireerituna võtta vastu konkreetsed otsused, kuidas oma igapäevaelu muuta.

Kuna tööl peab päris palju oma aju kasutama või mitte kasutama, siis õhtuks olen kas üliväsinud või jätkub see päeval alustatud uimasus, mistõttu ei tee ma koju jõudes väga midagi asjalikku. Viimasel ajal olen lihtsalt läinud oma tuppa, arvuti lahti ja kõrvaklapid pähe ja vaadanud mõnda seriaali mitu osa järjest kuni lõpuks on magamamineku aeg või ammu juba keset ööd.

Nagu ma ka ennist jutluses mainisin, võib sellisel elustiilil olla kaks tagajärge:

1. Ma olen nii leige ja kasutu ja tühi, et isegi saatan jätab mind rahule;
2. Püha Vaim hakkab sees mässama ega ole nõus selle tobeda olukorraga ja sunnib tegudele.

Usun, et läks teise versiooni järgi. Olen praegu küllaltki tugevas sõltuvuses sellest elustiilist ja rutiinist, suutmata olla asjalik oma kodus. Ja olen natuke nõrk, et midagi teha.

AGA.

Proovin.

Selleks, et mul oleks rohkem motivatsiooni ja põhjust midagi ette võtta, olengi oma tobeda rutiini avalikult blogis välja öelnud ja avaldanud selget tahet midagi muuta. Selleks, et ma reaalselt midagi muudaks, on mul vaja võib-olla ka Sinu abi.

Enne aga räägin oma plaanist.

Ühinesin aasta alguses „Aastaga Piibel läbi“ eventist, feissis. Ja sellega on mul tõsi taga. Aga ei leia üles seda igapäevarutiini, et olla koguaeg järjel. Olen kodus rohkem põnevil mõne seriaali järgmise osa vaatamisest, kui Piibli lugemisest.

Mõtlesin, et kodus ei tee enne arvutit lahti kui päeva kirjakohad on loetud. Olgu ma siis seda teinud juba päeval või teen seda koju jõudes suht esimese asjana.

Lisaks ei tohi ma rohkem kui ühe episoodi päevas vaadata ja kui vaatan täispika filmi, siis järgmine päev ei tohi üldse midagi vaadata. Miks nii karmilt ja mis selles halba on? Asi lihtsalt on nii tõsiseks läinud, et ma ei oska piiri pidada. Tunnistan ausalt üles.

Et mida teen selle vaba ajaga? Ammu juba on igatsus taastada see lugemise armastus, mis mul aastaid tagasi oli. Praegu pole viitsinud raamatut kätte võtta. Mul on endal päris mitu huvitavat raamatut riiulil ootamas ja Maril on mitu raamatut riiulil ootamas, ja loomulikult on mu isal raamatuid, mida kõike ta lugeda soovitab.

Jajaa. Tundub lapsik nii suuri piiranguid peale panna ja milleks sellest kirjutada siin, eks? Asi on lihtsalt selles, et mul on sellega probleem ja probleemi ei eksisteeri enne, kui seda välja ei ütle. Nagu alkohoolikutel. Võib-olla ei saa neid kahte asja võrduma panna, aga minu jaoks need võrduvad.

Ma usun, et suurimaks väljakutseks ongi see, et ma suudaksin selle sama aja, mis ma muidu mingite seebikate või filmide peale kulutasin, kasutada efektiivselt, nii et sellest oleks tolku ka. Mitte, et asendan ühe mõttetuse teise mõttetusega.

Tahan tsiteerida Piiblit ja kristlikke raamatuid, omada huvitavaid arvamusi ja teadmisi erinevate teemade kohta. Olla sisukam. Ja loomulikumalt lähemat kontakti Jumalaga ja anda rohkem võimalusi selleks.

Olla eeskujuks. Ja olla TEGELIKULT ka see inimene, keda teised näevad, et ma olen. Lisada sellele kestale sisu.

Ei tea. Võib-olla olen ma liiga karm enda vastu. Aga tahangi olla. Tahan saada paremaks. Tahan olla aina rohkem Tema moodi. Selleks tuleb aga aega võtta ja midagi teha.

No esimene proovikivi on täna õhtul, sest mul ei ole mingeid plaane õhtuks.

Aa. Et mis ma Sinust tahan vä? Seda, et Sa aeg-ajalt utsitaksid mind. Küsiksid küsimusi, et mis ma näiteks hiljuti lugenud olen või et kas olen järjel. Lisaks võid soovitada häid kirjakohti, põnevaid raamatuid, mida käest ära panna ei saa, enne kui tagakaas vastu vahib.

Tänks kui viitsid.

Kui Sul endal sama probleem on, kas siis vähemal või suuremal määral, siis aitan heameelega Sind, nagu ise abi vajan. :) Vähe on sõltlasi, kes üksi asjadest jagu saavad.

Hihih. Ei arvanud blogi alustades, et ennast sõltlaseks tituleerin. Aga vist nii on.

Tänu Jumalale, et kuigi ta ei salli leigeid kristlasi, ei taha Ta, et ükski selleks jääks. :D

Mina ise ei taha selleks jääda. Tahan olla kuum ja püüdlen selle poole!

Alustan täna!

"Olge pühad, Sest mina olen püha" 3Ms 11:45

2011-02-27T05:29:00.000-08:00

JUTLUS
Kristel Luide
Elav Kivi Vabakogudus
27.02.2011

3Ms 11:45 sest mina olen Issand, kes tõi teid ära Egiptusemaalt, et olla teile Jumalaks. Olge siis pühad, sest mina olen püha!

Minu tänane jutt haakub üsna palju sellega, millest me oleme varem juba kuulnud. Minu tänane põhikirjakoht ütleb, millised me peame olema ja miks me seda olema peame. Mu südames on olnud pikka aega see mõte, et me kristlastena võtame Jumalat sellisena, nagu me tahame Teda võtta. Sellega määrame ära ka enda võimekuse olla parem kristlane. Me lükkame ära vastutuse ja loodame liialt Jumala headusele ja armastusele ja armule. Kõigile on selge ja justkui ettekääne, et Jumal armastab meid NIIII palju, et Ta oma ainusündinud poja on andnud. Me koondame kogu Piibli tarkuse, õpetuse ja käsud selle ühe salmikese alla hetkel, mil tahame end lõdvaks lasta ja mitte midagi teha.

Veider ongi see, et harvemaks muutuvad need hetked, kui me oleme pühad kui need hetked, mil oleme end „lõdvaks“ lasknud ja lihtsalt olnud. Kui seda ei saa nimetada sõnaga „leige“, siis mis see leige on. Kui me leiame end liiga palju õigustamas ja liiga palju ratsionaliseerimas, miks ja kui palju aega mingit asja teha, mida me igapäevaselt teeme, siis äkki tuleks aeg maha võtta ja reaalselt vaadata, kas kulutame ehk liiga palju energiat mujale kui Jumalale. Usun, et see on Püha Vaim, mis seda rahutust meis tekitab, andes märku, et arvuti kõrval on Piibel, mida chattimise asemel lugeda või mõni raamat või mõni kristlik video, jutlus. Absoluutselt ei pea seda kogu aeg tegema ja aeg-ajalt on need liiga võimsad ja tähelepanu vajavad asjad, et neid lihtsalt ei jõua peale pikka tööpäeva kätte võtta.

„Olge siis pühad, sest Mina olen püha!“

Piiblis on üks huvitav kirjakoht.

Nutulaulud 3:40 „Uurigem ja proovigem oma teid ja pöördugem tagasi Issanda juurde.“

Minu jaoks tähendab see seda, et peame justkui korraks oma elu ja päevaplaani kõrvalt vaatama. Analüüsima, nagu see polekski meie enda elu. Sest oleme muutunud liiga subjektiivseks, liiga mugavaks, meie argumendid on liiga tugevad või lihtsalt ei mõju enam. Uurigem ja proovigem oma teid. OMA teid ja pöördugem tagasi. Hmm.

Mõelge hääästi üldiselt oma ühele päevale. Sinna tünni kirjutage kõik, mis sisustab teie päeva. Mis on need asjad, mis kas võtavad jõuga teie aega ära või millele te jõuga annate tähelepanu? Mis on need asjad, mis tulevad esimesena pähe, mida te võiks vähem teha või mida rohkem teha? Ja võib-olla mõelge ka sellele, mida läheb selleks vaja, et te enam neid asju nii palju ei teeks või just teeks rohkem?

Ajagraafikusse kirjutage, millal te neid teete ja kui suure osakaalu see teie päevast võtab.

Ilm 3:15-16 Ma tean su tegusid, et sa ei ole külm ega kuum. Oh oleksid sa ometi külm või kuum! Aga nüüd, et sa oled leige ja mitte külm ega kuum, sülitan ma su välja oma suust.

Vaadake oma pabereid - meeldib teile see pilt, mis paberilt avaneb? Kas Sa oled külm või kuum? Oled Sa leige? Kaua Sa oled üks või teine olnud? Mis hetkel Sinust sai leige inimene? Mis peaks juhtuma, et Sa midagi ette võtaks selleks, et jälle kuumaks saada? Mida tuleks teha, et Sa jälle kuumaks saaks? Kas telekas peab katki minema? Internetiühendus katkema? Minu puhul oleks sellest juba päris palju abi.

Iseenesest ei ole meil ju halvad elud. Me ei ole halvad inimesed. Me teeme päris palju head ja see paistab välja. Küsimus ongi selles, kuidas Sa ise tunned oma sees? Lõppude lõpuks ei saa me taevasse heade tegude tõttu, mida teised inimesed tähele panevad.

3Ms 15:31 Nõnda te peate Iisraeli lapsed hoidma eemal ebapuhtusest, et nad ei sureks oma roojasusest, roojastades minu eluaset, mis on teie keskel!

Roojastades MINU eluaset. Vana Testamendi ajal oli oi oi kui palju seadusi ja käsklusi, kuidas ühte või teist asja teha. Kuidas üldse elu peaks elama. Jeesuse surmaga lõppes käsu all elamine. Millegipärast on üldine arusaam see, et enam miski Vanast Testamendist ei kehti meie jaoks. Meie pattude eest on Jumal andnud oma poja. Need käsud ei kehti, me oleme vabad.

Vana Testamendi ajal oli Jumal füüsiliselt Iisraeli rahva keskel. Jumal, oma ülimas pühaduses. Selleks, et säiliks Tema pühadus ja puhtus, kehtestas Ta seadused, kuidas inimene saaks minna puhtana Tema ette. Ja ega kõik ei saanudki. Jumal valis välja inimesed, kes pidid kogu rahva eest rääkima. Kui Jeesus suri ristil, kaotas ta sellega patubarjääri ja me võime vabalt otse Jumala poole pöörduda. Jeesus oma surmaga tegi võimalikuks meile kõigile Jumalaga otse suhtlemise. See aga on meid laisaks teinud. Me ei pea tegema läbi mingeid rituaale ja ohverdama patuohvreid, et Jumala ette minna. Me ei katsu enam ennast läbi ja me läheme Jumala ette kui oma kõige parema semu ette, adumata, et Jumal on kõige püham ja puhtam. Ta väärib seda ettevalmistust, Ta väärib, et me töötame selle nimel, et olla puhtad ja muuta ennast paremaks igapäevaselt.

Mk 4:21-23 Ja Jeesus ütles neile: "Kas lamp tuuakse tuppa selleks, et seda panna vaka või voodi alla? Eks ikka selleks, et see pandaks lambijalale?! Sest kõik peidetu on olemas vaid avalikuks saamiseks, kõik varjulepandu vaid päevavalgele tulemiseks. Kui kellelgi on kõrvad kuulda, kuulgu!"

Olen ise mõelnud, miks ma teen ikka neid asju, mida ma väga ei peaks tegema. Näiteks vaatan 4 tundi järjest telekat või arvutist mingit filmi. Peamiselt on see sellepärast, et ei tunneta kohe selle tegevusetuse tagajärgi. Keegi ei saa viga selle tegevuse tagajärjel, keegi otseselt ei solvu, kedagi ma otseselt ei sega. Parimal juhul saan ma aga ise mingil hetkel aru, et mu elu on tühi. Ma elan mingite seriaalide inimeste eludele kaasa, selle asemel, et oma elule kaasa elada, oma sõpradele kaasa elada, oma mittekristlastest sõpradele kaasa elada. Ma oskan tsiteerida filmist repliike paremini kui Piibli kirjakohti. Mu peas kummitavad Eesti Laulu viisid ja sõnad, mis ei ole just kõige ülesehitavamad, mis aga segab omakorda Vaimul meie sees Jumalat ülistamast. Paremal juhul saame me sellest aru. Halvimal juhul assimileerume uue eluviisiga ja jäämegi sellesse rutiini, kust on oioi kui raske välja tulla.

Kolossa 3:23 Mida te iial teete, seda tehke kogu hingest, nõnda nagu Issandale ja mitte nagu inimestele.

Kas see, mida me igapäevaselt teeme, tuleb meie hingest? Või teeme seda selleks, et järgmise päevani ära venitada? Kas see, mis on meie funktsioon koguduses, peres, tööl, koolis, on kohustus või eesõigus, mida teeme kogu hingega? Kui meie hing ei ole asja taga, siis vast peaks võtma aja maha ja vaatama, kus see siis on.

Ps 37:23 Issanda käest on mehe sammud, ja ta kinnitab seda, kelle tee on tema meele järgi.

Kas hetkel on Sinu sammud Jumala käes või juhime me neid ise, sest nii on mugavam? Oled Sa uurinud, kuhu Jumal on mõelnud Sinu teed minema? Oled Sa selleks aega võtnud? Seda ei saa muudmoodi teada, kui tuleb see telekas, arvuti, raadio kinni panna ja võtta kätte Piibel ja lasta Jumala öelda, kas need sammud, mis võtad, on Jumalale meelepärased Piibli kohaselt. Olen ise seda edasi lükanud, sest tean, mis on vastus ja mulle ei meeldi see. Kuna asjad saavad tehtud ka Jumala riigis, siis miks peaksin ennast muutma, eks?

Ja siis me mõtleme, et miks asjad ei liigu koguduses. Miks Jumal ei ole õnnistanud seda, mida üritame teha. Aga miks Ta peaks kui meie endagi hing ei ole asja juures?

Mk 1: 22 Ja nad olid vapustatud tema õpetusest, sest ta ei õpetanud neid nõnda nagu kirjatundjad, vaid nagu see, kellel on meelevald.

Harvad on need korrad, kui ma loen Piiblit ja see ei ole mu hinge kosutanud, kui ma olen ise asja juures. Harvad on need korrad, kui Jumal mind ühel või teisel moel kõnetanud ei oleks. Olgu see siis lihtsalt jälle üks fun fact, mida Jumala kohta õppida või olgu see selge näpuga surumine sinna kohta, mis minu elus korrigeerimist vajaks.

Aga miks siis ometi ma ei võta aega rohkem Jumala jaoks? Nad olid vapustatud tema õpetusest, sest tal on meelevald. Kas usud, et Tema õpetusel on ka täna meelevald? Mina usun. Aga olen ennast millegi muu meelevalda andnud. Olen oma hinge andnud kuhugi mujale kui Jumala meelevalla alla, miks muidu mul on nii raske panna telekas kinni ja võtta kätte Piibel?

Õpetussõnad 9:9-12
9 Anna targale, ja ta saab veelgi targemaks,
õpeta õiglast, ja ta võtab veelgi enam õpetust!
10 Issanda kartus on tarkuse algus
ja Kõigepühama äratundmine on arukus.
11 Sest minu läbi saavad su päevad paljuks
ja su eluaastad jätkuvad.

Kui muud moodi ei saa, siis tuleb endale korrutada, et Jumal on püha. Ta ei tee nalja kõige sellega, mis ta ütleb võidujooksust ja karmist maailmast meie ümber. Paljud kuulevad, aga vähesed on valitud. Sina oled valitud. Mõistad Sa vastutust? Mina püstitan täna endale eesmärgi: tahan tsiteerida Piiblit ja kristlikke raamatuid, tahan ümiseda ülistuslaule Jumalale ja lasta Vaimul minu samme juhtida. Selleks pean ise tegutsema hakkama. Paluma Jumalalt tarkust ja lasta Tal end õpetada ja täita end tema õpetuse ja tarkusega. Issanda kartus on tarkuse algus. Kui ma olen pidevalt selle sees, kui mu hing on asja juures, siis on ka Jumal seal – Sinu teha, kas ta peab istuma Sinuga koos teleka ees või saab Ta teha midagi hoopis suuremat!

Jh 3:16 Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu.

Paljud kuulevad, aga vähesed saavad valitud. Sina oled ilmselgelt valitud. Mida oled selle teadmisega teinud? See sama kirjakoht, mille tõttu oleme andeks saanud. Aga Oh oleksid sa ometi külm või kuum!

3Ms 11:45 sest mina olen Issand, kes tõi teid ära Egiptusemaalt, et olla teile Jumalaks. Olge siis pühad, sest mina olen püha!
Jeesus tõi Sind Egiptusemaalt välja. Sina oled valitud. Sinu õigus ja kohustus on olla püha, nagu Tema on püha.

Kuidas see nii läks?

2011-02-22T01:51:00.000-08:00

Pühapäeval pean jutlustama.

Natuke hirmus.

Mingid mõtted on. Aga kuna on hirm, et ma ei oska, siis ei julge ka asjale veel korralikult otsa vaadata.

Ühe pühapäeva juba lükkasin edasi.

Siku ütles, et mis siin rasket - lihtsalt natuke pikem tunnistus ja mõned Piiblisalmid juurde. Mhmhh. Lihtne muidugi...

Lisaks on pühapäeval Ruuter. Minust on saanud vaikimisi paneeldiskussioonijuht. Ei teagi, kas olen selle koha ära teeninud või olen lihtsalt kõige jutukam või keegi teine ei taha vastutust, ei viitsi või mis, aga noh, seekord olen jälle tankis.

Seekord on asi tõsisem ka.

Minuga diskuteerivad väga lugupeetavad inimesed:

Ingmar Kurg Seenior - on doktorikraadiga teoloog
Piet Boerefijn - Toidupank tegevjuht, eelmisest aastast Eesti aukodanik
Siim-Valmar Kiisler - regionaalminister (MINISTER!!!)

No võtab hetkeks nõrgaks, aga samas on see väljakutse, paras kõdi minu närvidele.

Paneel toimub meie koguduse noorteka raames "Ruuter" ja teema on "10 käsku - meie kahjuks või õnneks?"

Oma mõtteid jagab ka Eerik Jõks, ka väga lugupeetud ja tähtis tüüp.

Kui Sul tekib mõtteid antud teema kohta või on küsimusi, millele tahaksid vastust, siis võid vabalt mulle kirjutada - ma küsin nende härrade käest.

Ja tule ise ka vastuseid kuulama.

Nüüd pühapäeval.
Kell 19:00.
Kajas.

Oeh, hull värk ikka.

Aga vast saame hakkama.

Liisu laulab rahustuseks oma inglihäälega vähemalt. :)

Jumala plaan meie elus

2011-01-18T04:20:00.000-08:00

Meil oli Hannaga eelmise nädala neljapäeval jälle üks mõnus vestlus ja siis tõdesime ühte asja, mis on mind pannud kuidagi teistmoodi suhtuma enda ellu ja praegusesse situatsiooni, kus olen. Nimelt see, et olen kaua aega palvetanud, et Jumal näitaks, mis on Tema plaan minu elu jaoks, et ma juba teaksin ja saaksin käia Tema plaanis. Ja vahel leidsin ennast mõtlemast, et miks juba ei toimu midagi ja et millal Jumal midagi minu elust teeb. Avastasime Hannaga, et pekki – juba olemegi Tema plaanis ju. Mis see praegune elu siis on? Kuidas ma nimetan seda, mis praegu mu elus toimub? Võib-olla ma ei tahan, et Jumal ilmutaks oma plaani selles mõttes, et millal ma saan ükskord neid asju, mida omas südames mõelnud olen? Et mees ja minu enda kodu ja mingi konkreetne töö koguduses? Kui seda pole, siis ei ole Jumala plaan? Tegelikult olen ju praegu ka ühel rännakul. Käin mingit rada. Isegi kui see ei ole päris see ideaalne, mida oma vaimusilmas ette olen kujutanud, siis ometi see on minu elu ja miski, mis tuleb (Jumala arvates) läbi käia? Või ise olen oma valikutega siia sattunud ja nüüd selleks, et ma saaks seda maksimaalselt võtta, tuleb oma suhtumist muuta. Mitte olla koguaeg igatsevil silmil tuleviku suunas, vaid avatud silmil olevikus ja vaadata, mida PRAEGU saaks ära teha ja sellest HETKEST maksimum võtta.

Hästi filosoofiline, aga noh. Äkki mõistad!

Ja tegelt tulekski võtta seda kui kuldajastut Jumalaga koos. Heh. See muudab nii palju. See muudab minu ootusi ja hinnanguid praeguse oleviku kohta. Isegi kui kõik ei ole sada prossa perfektomondo, siis ometi olen ma teel, missioonil, plaani ühes etapis. Koos Jumalaga. Ja kui ma olen veel hästi tubli, siis saab Tema mind kasutada, kasvatada, õnnistada, õpetada ja mida kõike veel.

Siuke heureka lihtsalt. Mõni mõtleb, et daaa, obvioosne ju. Aga minu jaoks tuli sellise sähvatusena.

Äkki mõnda aitab veel.

Kalli kalli ja ole tubli!

The update on my life

2010-12-29T08:00:00.000-08:00

I don’t understand what’s with me these past few weeks. I don’t know if I’m dealing with tiredness, boredom, frustration, anxiety, loneliness or what but there’s something off. The sad part is that there is no reason for it. Therefore I can’t name it.

I am actually very happy that my life is so blessed. I have a good warm home, my family is das best, my friends are over the top awesome and I have a good steady job. Church is there, I can consider GLS a success this year, I got to be a part of Equip and made an impression on the coordinator there and I realize over and over again that my friends are awesome.

When my roommates left on the 21st of December, it was sort of my meltdown. It was the top of the mountain when I felt that I can’t take this anymore. And I still can’t really sort out what the “THIS” is. My best friend Hanna asked me how I was that day over the skype. I told her that my roomies left and that there was this thing at work and that I don’t have new roomies and that I can’t really say that I’m doing all that well. Hanna said “OIOI” and told me she has to go for a second. I said I’ll wait. After 20 minutes my phone rang and it was Hanna telling me to unlock the door for her. She came in and told me that she just wanted to give me a hug. I was in shock. Do I really have THAT good friends? When did I ever deserve it? When do I ever do THAT positive and awesome stuff to my friends? Don’t remember. Anyways. She told me that she has only time to give me the hug I need and that she really needs to go back home, cause she has an exam in the morning. Yet we started talking for a second and suddenly she went: “Who am I kidding, I can’t go home, I have to talk to my friend!” And she stayed overnight. We talked for hours and it was an awesome time.

Then few days before that beautiful incident I got a call from England. My best England-friend called. Joanne was behind the wheels on her way to the Connection group and just wanted to chat a bit. It was sooo great to hear her voice and the accent and the laugh and everything joyful I remember about her. Then she was at Ian’s place and I got to talk to him as well. What an awesome time. The same night the best roommate decided to stay with me that evening and not go to a party she was invited to. It was one of the best relaxed evenings I’d had in a long time.

And my sisters and brothers have been awesome. I had a very good time with them over the Christmas time. And the gospel choir is totally awesome with the band and stuff.

I realized that something was wrong when I got to a point that I didn’t want to organize things anymore. Like gospel choir Christmas party or something special for the Christmas Eve or the Friends Christmas party etc. Cause I usually want to and usually have the energy and need and desire to do stuff. It’s not that I lack of ideas. It’s just that there’s a lack of motivation.

Sooo many good things going on. And I should be the happiest girl in the neighbourhood.

But there’s this something that doesn’t let me.

I need a decision. To be content with my life and not look for the things I don’t have or have the things I don’t want. And just take my life as a blessing as it is just that.

Do you know something about my life that I don’t?

I’m searching for answers.

I’ll put a very suitable lyrics of Michael W. Smith here that describe a little of where I am:

Missing person

Another question in me
One for the powers that be
It's got me thrown
And so I put on my poker face
And try to figure it out
This undeniable doubt
A common occurence
Feeling so out of place
Guarded and cynical now
Can't help but wondering how
My heart evolved into
A rock beating inside of me
So I feel such a stoic ordeal
Where's that feeling that I don't feel

There was a boy who had the faith to move a mountain
And like a child he would believe without a reason
Without a trace he disappeared into the void and
I've been searchin' for that missing person

Under a lavender moon
So many thoughts consume me
Who dimmed that glowing light
That once burned so bright in me
Is this a radical phase
A problematical age
That keeps me running
From all that I used to be
Is there a way to return
Is there a way to unlearn
That carnal knowledge
That's chipping away at my soul
I've been gone too long
Will I ever find my way home

He used to want to try to walk the straight and narrow
He had a fire and he could feel it in the marrow
It's been a long time and I haven't seen him lately
but I've been searchin' for that missing person

Kontserte tulemas

2010-12-08T23:54:00.001-08:00

The Life Changing Trip

2010-11-04T07:04:00.000-07:00

I just remembered the time before the concert trip and really thought about not wanting to go. I did not feel good about asking that many days off from work, I did not feel good about the people that were chosen to come and I really didn’t like that we didn’t have a keyboard player in our band. So basically, Liisu can confirm, I really didn’t want to go.

BUT.

I went.

When we arrived to England, a familiar face was greeting us – Paul King in person. What a nice start and awesome person to get to see first. On Thursday, 21st of October, we stayed at the hotel near London (Although I was pretty sure we came from Scotland, until about four days later).
The next day we went to the Christian Centre, Middlesbrough. We got there around lunch time and waited for Ian who came straight from work. It was nice to see another familiar funny face (FFF). :D

We all were very surprised when he handed us “The Schedule”. All I expected from this trip was to sing at the concerts and see some people, I didn’t realize that there are people who really want to bless us and make us feel really welcomed and served. Weird. It was the first time I thought this is not going to be “just another concert trip”.

We met our hosts, me and Anu got to see Jo-Jo for the first time and her house and the car and her driving the car and her gift basket and her empty freezer (it got filled up pretty fast) and the long distance it took us to get to their place (although she drives crazy and we were there faster than when Ian drove us home).

The next day we went to the theme park and really had a great time there too. Yet I was sort of worried about the evening service. Which was our first concert. Nobody but Martin had heard us and I was sort of amazed by the trust Ian and others had for Martin, who said we’re awesome. Ian introduced us like this: “When Martin came to me with an idea to bring the Gospel Choir to England and said they were awesome, I thought that he describes a cup of tea as awesome too.”

So the first concert. It was basically the first time we, ourselves, heard how our choir (well this version of the choir) sounds like and how the band supports us etc. And since we were really used to having our own mics, it was a bit scary when we had to sing in a choir mic all of a sudden. It was the moment of truth if the England side can breathe easily knowing that it was the right thing to invite us and organize all this and spend that much money on us or not.

Luckily it was all alright. EVERY TIME. The weird thing about it was, though, that at every sound check I freaked out thinking that this concert is going to be the bad one and that we really don’t sound any good, the sound system is not that great and we are not feeling it with the band. Then we got together and we prayed and our Almighty Loving God came and made everything and everyone sound awesome!!!

I’m not going to be any more detailed about the concerts, cause I wrote a travel diary and if you want to read it, ask.

I feel that God changed me on that trip. I feel that He got through to me, He caught me. He freed me. He made me free from some unnecessary thoughts, fears and my inability to trust certain things.

I got to witness miracles of healing both physically and spiritually, see people getting happy and free in Christ and all other things that really showed me that God was with us on this trip and that He is really with me on this trip too. Amazing.

I believe I got some new life-time friends on that trip:

- Martin and Margaret with their kids - who really blessed me with everything they are
- Ian - who is my personal hero career wise, with all the organizational skills, sense of humour and a heart for the lost.
- Jo-Jo and Chris – my new best-(England)-friends who opened their home to the strangers and then didn’t want us to leave in the end. And I am planning to take over their little perfect world. ;)
- Mel and Wendy – mother and a daughter, the Queen and Princess of the GREAT COOKING KINGDOM.
- Stuart and Marion – The way they pray and serve the others is admirable.
- Paul – His Manchester tough look and sound cover only so little of his warm and loving and serving heart. Beautiful person.

On that trip I got sort of released from the fear of praying for others. I didn’t want to take the responsibility of people not getting their answers from God or not being blessed and healed by God when coming in front for prayer. God showed and told me that it is not me in the first place to do any of that stuff. It’s God who heals, blesses, answers, gives peace etc. I am just a tool, just a voice helping them to pray to God. Lovely.

I was extremely not happy to return home, I wanted to stay there, stay in that bubble of blessings I received daily. I thought that this will all end once I’m back at home and in my everyday life.

It’s been three days since the trip ended and I still feel God is with me and I have that little fire in me that was started on that trip. I want to keep the fire burning and want to make it even bigger and more influential.

Yet it’s my constant prayer of getting a clear answer of where God wants me to be in this world. Is it Estonia, England or somewhere else – I don’t know. But I do know that right now I am where I’m supposed to be.

So thank you God for everything. Thank you my friends for everything. Thank you my choir, my band, my family for everything.

LOVE YOU! BLESS YOU!

...

To be continued...

...my life, I mean.

England, here we come! :)

2010-10-20T23:50:00.000-07:00

See tee...

2010-09-20T12:54:00.000-07:00

Rääkisin siin vaiksel õhtul Tullaga juttu. Mõnus on, kui saad kedagi aidata sellega, et oled lihtsalt online ja oled olemas - ka läbi neti.

Arutasime elu ja tulid sellised filosoofilised mõtted nagu naksti klaviatuuri klõbinal.

Kõik algas sellest, et Tulla küsis, mis arvan lausest: "you get what you deserve".

vastasin: "You get what God thinks is best for you!"

Tulla ei jäänud mõnusa mõttekäiguga võlgu: "Vale tee ei muutu õigeks ka siis kui seda mööda kaugemale minna."

Tuuliki oli kuulnud seda üks hommik raadiost.

Vale tee ei muutu õigeks ka siis, kui seda mööda kaugemale minna. Nii tõsi. Vahel mõtlen, et miks me pingutame seda valet teed õigeks teha? Kas me tõesti arvame, et kuigi see Jumala tahe ei ole, teeb Ta sellest meile õige tee, kuna me nii kangekaelsed oleme? Vahel see nii on. Sest suudame sellest õigest plaanist nii kaugele minna, et Jumal peab mõtlema muu teelõigu, kuidas meid jälle joonele saada. Ja siis see vale tee justkui on õigeks osutunud, kuigi tegelikkuses see seda siiski ei ole olnud.

Filosofeerisin edasi, et mis siis saab kui see õige tee on meie arvates vale? Tulla arvas, et õige tee korral on meil rahu südames. Julgesin väita, et ei pruugi. Teadupärast on inimesed ebatäiuslikud olendid. Meil on probleem - madal enesehinnang. Vägivaldselt koondan kõik inimese probleemid sellesse ühte sõnakombinatsiooni. No võib ka öelda, et ebakindlus Jumalas, kui nii parem on.

Me ei taha uskuda, et oleme väärt Jumala parimat plaani. Me ei taha usaldada, et see, kuhu Jumal meid viimas on, ongi see kõige parem, mis Jumalal on meie jaoks. Me ei taha seda teed kõndida, mis tulemuseni viiks. Me ei viitsi, ei julge, ei taha, ei oska seda teed käia.

Inimesed on tobedad. Mina olen tobe. Mul ka raskusi sellel Jumala teel käimisega. Ikka tulevad need kahtluseussid ja usaldamatus, nagu Peetrusel, kes pärast paari sammu vee peal vajuma hakkas. Mul läheb ka vahel täitsa hästi. Nagu kõnnikski vee peal ja tunnen rõõmu sellest, et olen Jumalaga uskumatus kohas. Ja siis tabab otsekui välk selgest taevast, et see kõik on füüsikaseadustele vastu. Et minuga ei juhtu selliseid häid asju ja üldse ma olen nii kole ja igav ja tüütu (Liisu - shhh) ja tobe inimene, et see ei ole õige, et minu jaoks võiks kellelgi olla mingi imeline plaan, mis mind õnnistaks.

Inimesed on tobedad. Mina olen tobe.

Aga õnneks - ÕNNEKS - tuleb siin mängu Jumala ARM ja ARMASTUS. Ja nendest kahest asjast ei peagi lõpuni aru saama. Aga neid kahte asja tuleb USALDADA.

Sellega ma tegelen.

Pea igapäevaselt.

Vot tak.

Eilne ehmatus

2010-09-07T23:33:00.000-07:00

Ei, mitte mina ei ehmatanud, vaid mu väike õde.

Nimelt peale palvelahingut käisid Isa, Lauri ja Liisu minu juurest läbi, et võtta Gretele Laurist maha jäänud riidekapp kaasa.

Ja kui Liisu minu tuba nägi, oli ehmatus suur. Elan nagu siga tallis praegu. Ei tasu külla tulla kui arvad, et olen hull korraarmastaja. Igasugune motivatsioon korda hoida hetkel puudub. Laud on igast träna täis ja sahtlisisu vedeleb põrandal.

Nüüd esmaspäeval sain teada, et pean selles korteris elama veel kolm nädalat. Ehk peaks kätte võtma ja nati koristama? Ehhh...

Sahtlisse tagasi tõsta asju ei taha, ilma, et ma poleks sorteerinud, mis jääb ja mis läheb. Tean, et tahan palju ära visata. Ehk alustan sellest? Kuna praegu ei viitsi mõttega koristada, siis elangi nagu väike põrsas. :)

Oeh, see kolimine on tüütu. Seda enam, et mul on täiskomplekt asju üksi elamiseks ja nüüd kolin kellegi juurde, kes on ka juba aegu iseseisvalt elanud ja palju on talgi olemas. Aga pressin mitu oma asja ikkagi ka sinna. Ja mõni asi tuleb kasuks.

Näiteks eelmiseks sünnipäevaks saadud mikrolaineahi, mille mu kallid sõbrad mulle kamba peale kinkisid. Nii vägev.

Aga jah. Kui keegi tahab tulla minu juurde külma südamega asju ära viskama, siis andke teada. :)

Heh, just tõdesin, et ülikooliajal jäi see üliõpilaseelu elamata, see ühika elu. Nüüd siis, ligi kaks aastat peale ülikooli lõpetamist, saan tunda, mida see tähendab.

Olen pooleldi põnevil ja pooleldi kahtleval seisukohal, kas ma ikka tahan seda. Aga otsus tehtud ja alati saab ju jälle välja kolida kui tõesti väljakannatamatu see olukord on.

Aga ei usu. Kuigi tean 1/3 inimestest, kellega koos elama hakkan, olen juba põnevil.

Ulli muretses, et mis nüüd meie mänguõhtutest saab. Kui Sina ka muretsed, siis ütlen Sullegi rahustuseks: Pole mõtet muretseda - ka uues kohas on võimalused olemas ja asukoht isegi sobivam?

Tasub mõelda.

Igatahes, aitäh, et kaasa elad. Mõtlen, et need liblikad võivad ollagi ka sellepärast, et see, mis ees, on teistmoodi ja huvitav ja natuke ka tundmatu ala.

Oligi juba liiga rahulik ja stabiilne see eluke?

Imelikud tunded

2010-09-05T23:39:00.000-07:00

Kas Sul on olnud kunagi sellist situatsiooni, mis tekib teatud muusikapala ajal või keegi ütleb mingi sõna või lihtsalt oled sellise olustiku keskel, et varem kogetu tuleb tagasi nagu naksti?

Minul seoses kargete ilmadega just nii on.

Mitu aastat tagasi olin sügisperioodil meeletult armunud. No ikka nii, et liblikad kõhus ja isu polnud. Võtsin kenasti alla sellel perioodil. Hea dieedivorm iseenesest. :)

Nüüd, aastaid hiljem, kui õhk on samamoodi külm ja kõik on juba väga sügis, on liblikad tagasi, suht ilma põhjuseta. Sellest armumisest on järel vaid see füüsiline tunne. Ometi ei ole ma praegu armunud.

Imelik on olla. :)

Rüütellikus veel elab!

2010-09-01T22:44:00.000-07:00

Täna hommikul sain bussis istuma ühe vanamehe kõrvale. Kui tema Selveri juures maha läks, istusin akna alla ja minu kõrvale istus üks 20ndates noormees.

Ta oli väga närviline mu kõrval ja vaatas koguaeg ringi. Mõtlesin, et ehh, ilmselt on tal mark, et istub, sest nii paljud seisavad püsti. Või lihtsalt ei tea, kus ta on ja millal maha peab minema.

Paar peatust edasi kargas ta püsti ja juhatas äsja peale tulnud vanamemme minu kõrvale istuma. No nii armas oli see tegu!

Ta ei vabastanud kohta igaühe jaoks, vaid memmele, kes tõesti istet vajas. Tahtsin noormehele midagi head öelda, aga lõin araks ja bussist väljasaamisega oli tükk tegu.

Ta tuletab mulle meelde, et ehk peaksin ka mina bussis „närviliselt” ringi vaatama ja kellelegi istet pakkuma või lihtsalt hoidma silmad lahti ja aitama seal, kus vaja.

Sügav kummardus, noormees bussist! ;)

Miskine kummaline RÕÕM

2010-09-01T01:58:00.000-07:00

Täna on kuidagi väga positiivne olla. Ei tea, kas see tuleb sellest päikesest, mis väljas või on lihtsalt hea tuju.

Täna kogen ühte vaimuviljadest: rõõmu.

Ja kohe on vastukaja ka nii tugevalt armas. Tasub olla rõõmus. See teeb teisi rõõmsaks ja annab endale energiat juurde.

Kuigi on ikka argipäeva muresid, mis tahavad seda rõõmukest maha suruda, kiirgan täna, koos päikese abiga, sellest üle.

Kas ja kui tihti Sina rõõmus oled?

Uus ajastu silmapiiril

2010-08-24T01:41:00.000-07:00

Sain noomituse, et ma kirjutan nii haruharva blogi ja ometi elus action käib. No siis kirjutan, mis keiss on praegu.

Olen ühe imeliku koha peal jälle. Mingi muutuste aeg. Tahtmatu muutus, möödapääsmatu muutus. Võib-olla siiski tahetud ja igatsetud muutus? „Njee snaaju nagu”, ütleb Kristel.

Lauri sai lõpuks tööd. Halleluuja! Oleme selle pärast palju palvetanud. Samas ei osanud ma arvata, et sellega kaasnevad drastilised muudatused, teistmoodi muudatused. Selgus, et Lauri sai lisaks tööle ka tasuta elamise. Ja minu jaoks liiga ootamatult oligi kogu korter tema asjadest tühi. Tema tuba oli kui paljaks lakutud, köögist oli kadunud „The Boss” ja suur südametega tassid, vannitoas olid ainult minu asjad ja esikuski seina ääres ainult minu kummikud nukralt seismas. Nagu oleks mees kõige oma asjadega haihtunud. Nagu poleks olnudki seda aastat koos. Kui ei teaks, ei arvaks, et tema seal elanud on. VEIDER, ütlen ma teile.

See tähendab aga minu jaoks seda, et pean ka enda jaoks plaani välja mõtlema. Kas jääda ise samasse kohta ja otsida uus korterikaaslane? Liisu ei taha kolida mu juurde, nii et tuleks leida imeväel keegi teine. Aga tahan ma kedagi suvakat? „Njee snaaju nagu”. Ja eriti vist mitte. Teine võimalus on otsida kuskilt selline armas 1-2 toaline korterike ja elan üksi mõnda aega. Ka mõte. Meeldiv mõte. Hirmutav mõte. Ahvatlev mõte. Kolmas võimalus on see, et otsin 2-3 toalise korteri ja kolin ikkagi Liisuga kokku. Ka mõte. Meeldiv mõte. Hirmutav mõte. Ahvatlev mõte. Mida teha.

Minul hetkel vastus puudub. Sul on vastus?

Kui ei ole ka, siis palun palveta, et kõik läheks ikka nii, nagu Jumal tahab, et asjad oleks.

Ja pealegi: Lauri on meie peretraditsiooni (igal aastal uus kodu) jätkanud. Tuleb vist meil seda sama teha. Kuigi lootsin, et ehk pingutab kaks aastat ühe koha peal välja.

Liisu otsib täna 1-2 toaliseid kortereid. Kui ei leia, asub 3-taoliseid vaatama. Ühele 3-toalisele on pakkumine tehtud. Kõik on lahti ja ebamäärane.

Ei meeldi selline situatsioon. Üldse ei meeldi. Mulle meeldib stabiilsus. Vat kus heureka. Polegi nii hullu seiklejahingega tüüp, nagu mõni siin päikese all.

Aga tegelikult on ju positiivne ka see olukord. Onju! :)

Toredad inimesed

2010-07-14T23:00:00.000-07:00

Täiesti hull, kuidas inimesed on lihtsalt nii erinevad.

On ilusad ja väga ilusad
On targad ja veel targemad
On rumalad ja veel rumalamad
On lõbusad ja veel lõbusamad
On vaiksed ja veel vaiksemad
On kohusetundlikud ja kohusetundmatud
On noored ja on veel nooremad
On töökad ja veel töökamad
On laisad ja veel laisemad
On püüdlikud ja veel püüdlikumad
On naljakad ja veel naljakamad
On siledad ja veel siledamad
On armsad ja veel armsamad

Ühesõnaga – inimesed on erinevad. Neid tuleb osata näha ja hinnata ja tunnustada. Mina tahaksin olla üks neist, kes seda teeb.

Hanna – hullult mõnusad pannkoogid olid ja aitäh, et olemas oled!
Liisu – Sina oled koguaeg nii lahe!

2010-06-11T00:17:00.000-07:00

Mõtlesin, et peaks kasvõi enda jaoks selle juhilubade saamise loo üles tähendama, et oleks, mida lugedes meenutada.

Kõik algas 2008 aasta suvel, kui Ulli ja Tarvo tulid mu juurde jutuga, et Ulli tahab autokooli minna, aga ei taha üksi minna, et ma läheks siis koos temaga. Otsustasin siis selle nalja kiirelt ära teha.

Alustasime juuli alguses teooriaga ja lootsime, et saame suht kiiresti ka sõidutundidega pihta hakata. Minu plaan oli võtta suvel võimalikult palju tunde just oma puhkuse ajal, et siis sügisest jälle rohkem koolile pühenduda. Plaan ju hea.
Aga selgus, et meile määratud sõiduõpetaja auto oli paranduses ja esimesed sõidutunnid tegin alles poolest augustist. Ja nii jäi väga palju sõidutunde sügisesse. Enne jõule ma kõiki tunde ära teha ei jõudnud. Oma teooria testi, mis oli aluseks sõidueksamile, tegin teist kordsel katsel napilt enne jõule ära. Sõidueksam jäi juba uude aastasse. Õnneks selle sain esimese korraga tehtud, suht lihtne oli. Ja siis pidin uuesti tegema kooli teooriaeksami. Kuna minu kohalkäimine teooriatundides oli suht napp, eelistasin tihti loengus käia ja nii ei saanud ma teooriat enne läbi kui alles viiendal katsel. Palju pappi läks ikka sinna kooli. Nüüdseks on see kool vaatamata minu panusele kuuldu järgi pankrotis. Hmm…

Igatahes. Järgmine samm oli siis kiirelt ARK ka ära teha. Ulli sai oma load kätte napilt enne jõule 2008 aastal ja tegi mõlemad ARKi eksamid esimese korraga ära. Tahtsin sama lihtsalt saada kätte, kuid nii see ei läinud.

Tõsi, teooria tegin esimese korraga – tuli lihtsalt lahendada hästi palju paberivaba ARKis olevat testi ja oligi korras. Mis aga puutub sõideksamisse…

Ise arvan, et oleks saanud esimesel korral läbi küll, kui ma poleks ühte saatuslikku viga teinud. Kadaka ristil, kus otse edasi üle risti sõitmiseks oli kolm rida ja see keeras ristil nati paremale, sõitsin natukene ette minust vasakul pool reas sõitvale autole ja ma ei märganud ise midagi, mistõttu eksamineerija tõmbas rooli ja vajutas pidurit ja oligi esimene tagasipööre ja ARKi tagasi. Tekitasin liiklusohtliku olukorra. Sain kiita sõidutehnika eest ja autotunnetuse eest. Aga ikkagi olin läbi kukkunud.

Teise korra panin kirja kohe järgmiseks nädalaks. Kuskil juulis 2009. Seal aga tegin ridamisi vigu ja peamine põhjus liiga kiire sõit, kas kolmekümnealas või kümne alas pärast ARKi platsil ja midagi oli veel. Ei mäleta enam täpselt. Igal juhul, olin pettunud, aga tõdesin, et põhjusega kukkusin läbi.

Enne järgmist katset tuli pikk pikk vahe sisse. Kolmandat korda läksin eksamit tegema veebruaris 2010 või oli see märts? No midagi sinna kanti. See eksam läks juba tunduvalt paremini. Olin juba ligi pool tundi sõitnud, veerand tundi veel jäänud, kui jõudsin omadega Haabersti ringile – tulin Kadaka Selveri poolt. Eksamineerija ütles mulle neljas väljasõit ja mina otsustasin ilma lugemata juba enne ringi ära, et ahah, tahab, et ma põhimõtteliselt tuldud teed mööda tagasi tuleks. Tegelikult oli aga neljas väljasõit Keila suunal ja nii eksamineerija küsis, kas ma märki ka vaatan. Sattusin sellest natuke pabinasse. Järgmine käsklus oli järgmisest ristmikust paremale. See oli pika kitsa sirge tee peal T-kujuline ristmik, mille ma otseloomulikult maha magasin. Aga taipasin seda siis, kui juba sellest möödusin ja nentisin fakti, et vist siit oleks pidanud pöörama. Tegin siis sellest järgmisel ristmikul parempöörde ja ringilt kolmas väljasõit, kus oli kolmekümne ala. Kuna olin sealt palju kordi sõitnud, teadsin, et seal on see märk ja oskasin ilusti õige tempoga sõita. Siiski pabin oli juba suur ja nii tegin veel ühe suure vea – nimelt ühe ristmiku pealt, kus paremale pööramiseks oli täiesti oma rida, ohutussaarega eraldatud ja mul tuli sõita vasakule, sõitsin kogemata vastassuunavööndisse oma võimalust pööret teha. Ja eksamineerija jälle käed rooli külge ja kurjalt, et vastassuunavööndisse ikka ei sõida ju!! Ja oli ka see eksam läbi kukutud. Sain jälle kiita oma sõiduoskuse eest ja märkuse, et märke liikluses ikka väga tähele ei pane. Oli ka veel lumine aeg ja nii tegi veel märkuse, et pean võtma mõne sõidutunni, et õppida lumega libedal sõitma. Kõrgemate käikudega ja mis kõike veel. „Kui võtate veel siin ühe sõidutunni ja tulete tagasi olen päris kindel, et teete selle eksami ka ilusti ära!“ ütles eksamineerija lahku minnes.

Siis jäi jälle pikk vahe. Seekord otsustasin, et aitab jamast, peab võtma ikka mõne sõidutunni enne kui lähen tegema taaskord eksamit, et seekord kindla peale minna. Nagu juhitud, tuli just üks vana tuttav Rapla päevilt meile külla, kes oli Tallinnas sõiduõpetaja. Ja nii leppisime kokku, et lähen talle tundi. Kuna tegemist oli väärt õpetajaga, siis tuli päris krõbedat hinda iga korra eest maksta.

Sõidutunnis tuli päris palju ümber õppida, mis mul halvaks harjumuseks oli saanud. Käikude vahetamised ja kiire sõidutempo olid asjad, millega kõige rohkem maadlesin. Aga sain selle tempo õnneks alla.

Kuna teooria tegin ära 2009 juuni alguses, oli mul kiire ARKiga. Kalkuleerisin mai lõpus, et kui nüüd ARKi lähen, siis läbikukkumise korral saan veel kaks korda proovida. Rahast ei tahtnud mõeldagi. Käisin siis maikuu viimasel teisipäeval neljandat korda tegemas.

Väga tore oli see eksamineerija ja suht lihtne oli see eksam. Pabinat enam ei olnud ja kuna sõidutunnis värskelt käidud, suutsin ka märke tähele panna. Siiski siiski põrusin. Põhjus imelihtne. Eksamineerija viis mind K-Rautakeskuse ette külgboksi tegema. Seal on külgboksi jaoks ehitatud sellised tellistest ümbritsetud boksid ja ongi ainult äärekivide vahele parkimine. Kõik läks väga ilusti kui välja arvata see, et tagurdasin liiga kaugele ja just ühes tagumises nurgas oli üks telliskivi kolakas, millele otsa sõitsin. Läksime koos vaatama, kas juhtus midagi ka ja eksamineerija tõmbas väikse lahtise värvitüki kuskilt alt välja. Ei arvanud sellest midagi muud, kui et vabandasin ette ja taha, et nii tegin. Kui ARKi platsile jõudsin ja kässari peale tõmbasin, arvasin, et olin läbi saanud, sest tõesti – sõit läks väga hästi. Siiski teatas eksamineerija, et muidu kõik hästi, aga kuna ma sellele asjandusele sisse sõitsin ja selle „avarii“ tekitasin, siis ei saa ta mind läbi lasta. Hakkasin seal samas roolis suurest pettumusest nutma. Ma ei tea, kas tänu sellele, aga sain vähemalt kinnitust, et mult seletuskirja ei nõuta ja kulusid kinni maksma ma ei pea. Ja lõpuks lõpuks tulid ka sõnad, mida ootasin: „Sõit väga kena ja liiklusmärke panete ka kenasti tähele!“ Jehuu. Seda kartsingi kõige enam, et kas näen ikka kõiki liiklusmärke.

Pärast tegime veel Liisuga nalja, et tobe, palvetasime küll, aga mitte ei osanud parkimise eest eraldi paluda.

Kuna sain suhteliselt kiita ja selle ühe vea pärast läbi kukkusin ja aeg takka kihutas, panin järgmise ehk viienda eksami kohe nädala aja pärast 1.juuniks.
Eksamineerija tundus väga tore. Ta viis mind Trummi tänava kõrvalt ja sealt TTÜ juurde, siis Nõmme keskusest läbi ja mööda Pärnu mnt-d Laagrisse. Seal enne pikka sirget, mis järgmise ringteeni viib (kust esimene väljasõit minu onu koju viib) oli 30 ala märk ja ma olin natukene segaduses, kas see selle sirge kohta kehtib. Sõitsin terve sirge kolmekümnega ja ringteelt edasi ka kolmekümnega. Eksamineerija küsis pärast ringi, osutades ristmikule, et mis asi see siin on. Vastasin, et ristmik ja tegin kohe järelduse, et siis võib juba viiekümnega sõita ja astusin siis gaasi peale. Tema seletama, et loomulikult lõpetab ristmik märgid ja ega muidu ei ole paremale majade vahele keerates uuesti kolmekümneala märgid. Esimene viga. Laagri keskuse ringilt sõitsin linnast välja. Kuna ma ei pannud seda linnalõpu märki tähele, sõitsin üheksakümne alas viiekümnega. Eksamineerija juhtis mu tähelepanu asjaolule, et tema nägi küll, et oli linnalõpu märk, et mida see küll tähendada võiks. Jälle – gaas põhja ja minekut. Siis nägin kenasti seitsmekümne märki ja siis juba linna algust. Ja loomulikult ei pannud ma tähele seda, et taaskordse linnalõpu märgi all oli kirjas, et seitsekümmend järgmised sada viiskümmend meetrit ja sealt edasi juba üheksakümnega. Eksamineerija häälest oli kosta kerget pettumust, et mis värk on mul siis nüüd. Sirge tee ja märke ei näe, oleks siis veel mingi tänavate vahel kuskil imeliku koha peal need märgid, aga ei ole ja ikka ei näe.

Olin veendunud selleks hetkeks, et kukkusin eksami läbi. Üllatus oli suur, kui Haabersti Lukoili juures palus eksamineerija mul keerata pisiparklasse ja parkida auto külgboksi. Esimesel katsel sõitsin esirattaga kergelt vastu äärekivi, kuid teist korda sain juba suurepäraselt küljeboksiga hakkama. Edasi oli juba kell seal maal, et tuli sõita tagasi ARKi. Enne Lukoilist möödumist ütles eksamineerija, et ristmikult vasakule. Ütlesin, et ei saa, sest oli otsesõidu märk enne ristmiku ja vasakule pööramiseks tuli üks tee ületada ja siis järgmisest ristmikust vasakule. Ütlesin, et igaks juhuks ütlen, et siit ei saa, et äkki see on mingi trikiks. Ta oli positiivselt rahul vastusega ja kinnitas, et muidugi tuleb enne esimene ristmik ületada ja siis vasakpööre teha.

Kui jõudsime ARKi, tõmbasin kässari peale ja vastupidiselt eelmisele korrale, vaatasin eksamineerijale lootusetult otsa ja olin valmis kuulama enda vigu, millest ma niigi juba aru sain.

Ja hakkaski rääkima, et linnast väljas tuleb samamoodi ikka märke jälgida ja tähelepanelik olla. Et minu aeglase sõidu tõttu oleks autod pidanud tegema ohtlikke möödasõite ja mida kõike veel. Ja siis et lähme nüüd välja autot inspekteerima, et millega ma vastu äärekivi ikka sõitsin seal parkides, et kui on kriimud peal, tuleb järgmine nädal ikka ARKi seletuskirja kirjutama tulla. Olin hirmul kui välja läksime, aga õnneks oli kõik nii nagu arvasin – ainult rattakummil olid kerged kriimud.

Kõndisime siis kahele poole autot, kui eksamineerija edasi rääkima hakkas. Ütles: „Tuleb tõdeda, et linnasõit oli Sul üks parimaid, mida ma tükk aega näinud olen. Kui ainult see linnast väljas sõitmine ka hästi oleks tulnud. Samas keegi seda ohtlikku manöövrit tegema ei pidanud ja otseselt Sa liiklust ei takistanud. Hea küll, et kuna Sul see linnasõit tuli nii hästi välja, siis see kompenseerib selle jama, mis Sa linnast väljas tegid. Et tule siis järgmine nädal lubadele järgi!“
Kuna ta oli teisel pool autot ja rääkis mitte kõige valjemini, ei suutnud ma oma kõrvu uskuda. Koheselt oli selline pingelangus ja suur ärevus, mis mind nutma ajas. Võtsin kiirelt oma asjad, tänasin ennast läbi nutu ogaraks ja jooksin minema.
Kui emale helistasin, nutsin ja naersin segamini – et mis asja? Saingi läbi vä? Et lõppebki see kolme-aastane juhilubade saaga? Kuna ma ei küsinud lisakinnitust, siis olin kuskil 80% kindel, et sain läbi. Helistasin veel isale ja Liisule ja Leenule ja pärast veel Tõnule, kes mulle sõidutunde andis.

Palvetasime eelmisel päeval gospelkooris selle eksami pärast ja tegime nalja, et ära unusta seekord siis parkimise pärast ka paluda. Maarja-Liis palus mu pärast ja oli natuke kindlam tunne küll minna eksamile. Usun, et see on täielik Jumala juhtimine, et ma seekord läbi sain. Oleks eksamineerijal halb hommik olnud ja paha tuju või lihtsalt keegi teine kannatamatum eksamineerija, oleks ta võinud selle kiiruseteema suureks veaks lugeda ja läbi kukutada. Aga läks teisiti ja praegu on mul load käes!
Siin ei ole muud, kui ainult kiitus Jumalale! Ja tänud kõigile, kes võtsid vaevaks mu pärast palvetada!

PS: Kui Sa selle kõik läbi lugesid, siis tule – teen Sulle kalli! Sind vist tõesti huvitab, kuidas mul läinud on! :) Või noh, asi võib ka selles olla, et nii põnevalt kirjutasin ikka. :):):)

EUROVISIOON

2010-05-31T06:47:00.001-07:00

Meie pidu.

Paper Heart

2010-04-18T23:57:00.000-07:00

I watched a movie called "Paper Heart" yesterday. The main characters were played by Charlyne Yi and Michael Cera. Two cute dorks.

The movie talked about Charlyne (playing herself) trying to find love. Cause she has never been in love and has never loved someone, she wanted to find if it even excisted. She did many interviews all over USA and it was so refreshing to see that they did many interviews with couples that were married for 25-50 years. Eventhough there were an interview with Elvis that owned a wedding chappel in Las Vegas and one with a gay couple, it didn't dominate and the good message that love does excist even for her remained above all.

If you want to see a cute dorky movie, watch Paper Heart. :)

...nõnda sa ei tunne Jumala tööd.

2010-04-15T23:06:00.000-07:00

Koguja 11:5

Nõnda nagu sa ei tunne tuule teed
või luude-liikmete tekkimist raseda ihus,
nõnda sa ei tunne Jumala tööd.
Tema teeb kõike seda.

* * *

Ecclesiastes 11:5

As thou knowest not what is the way of the spirit,
nor how the bones do grow in the womb of her that is with child:
even so thou knowest not the works of God who maketh all.

Lugesin tänast kirjakohta. Naljakas on mõelda, et ei millestki on järsku luud ja liikmed. Jumal on lihtsalt nii võimas, et Ta teeb eimillestki võimsaid asju.

Tõsi ju. Tegelikult. Küll aga saame mõningate ilmselgete asjade kaudu aimu, mida Jumal on tegemas minu elus, Sinu elus, meie elus, nende elus ja üldse maailmas.

Võimas.

PS: Ma ei ole rase. ......Igaks juhuks. :)

2010-04-11T23:44:00.001-07:00

"If conversation was the lyrics, laughter was the music, making time spent together a melody that could be replayed over and over without getting stale."/Nicholas Sparks/

Särad

2010-04-07T06:19:00.000-07:00

"Mis sinuga juhtunud on? Oled nii rõõmus ja särav viimasel ajal, lausa ilus vaadata ! :)"

Tore on ju sellist emaili saada!?

Äkki on isegi hästi midagi elus. :)

Kuigi väiksed kaagutavad koguaeg, et olen nii tõsine. Tutkit!

Muretsemine

2010-03-31T00:35:00.000-07:00

Mt 6:27:

"Aga kes teie seast suudab muretsemisega oma elule ühe
küünragi juurde lisada?"

Ma mõtlen, et sõna "muretsema" on eestlastel veres. Me oleme selle liiga omaks võtnud. Me kasutame seda sõna liiga palju. See ei ole hiljutine avastus, aga kui täna Piiblit lugesin, mõtlesin jälle selle peale.

Ma muretsen kellegi pärast, kellel on raske, samas ma muretsen endale selle asja, mida mul justkui vaja oleks. Kaks täiesti erinevat asja. Ometi nii öeldakse ja mis seal salata - nii tehakse.

Esimene lause pool on arusaadav. Meil tuleb kaasa tunda oma ligimestele ja tõesti valutada südant teiste pärast ja neid palves kanda.

Teine lause pool väljendab minu jaoks vähest usaldust. Me muretseme liiga palju just maiste asjade pärast ja see on saanud nii tavaliseks, et me ütleme tihti isegi rõõmsal häälel: "Jep, ma peaks ka endale selle muretsema!" Totter.

Ometi läheb kirjakoht edasi selliselt:

28 Ja rõivastuse pärast, mis te muretsete? Pange tähele
lilli väljal, kuidas nad kasvavad: ei näe nad vaeva ega ketra,
29 aga ma ütlen teile, et isegi Saalomon kogu oma hiilguses ei
olnud nõnda ehitud nagu igaüks neist.
30 Kui aga Jumal nõnda rüütab väljal rohtu, mis täna on ja
homme visatakse ahju, eks siis veelgi enam teid, te
nõdrausulised!
31 Ärge siis hakake muretsema, öeldes: "Mis me sööme?" või
"Mis me joome?" või "Millega me riietume?"
32 Sest kõike seda taotlevad paganad. Teie taevane Isa teab
ju, et te seda kõike vajate.
33 Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis
seda kõike antakse teile pealegi!
34 Ärge siis hakake muretsema homse pärast, sest küll homne
päev muretseb ise enese eest! Igale päevale piisab oma
vaevast.

Nagu lilled väljal.

Olen avastanud, et ma ei "muretse" enam väga oma tuleviku pärast. Pärast seda, kui olen vaadanud neid tarku videosid ja rääkinud toredate inimestega ja palvetanud asja pärast ja olnud ka eestpalvel, tunnen, et justkui on rahu tuleviku osas. Pisikene igatsus on küll jäänud, aga see ei ole domineeriv.

Jumal on mind ümbritsenud toredate inimestega, kellest enamik on vallalised, nagu minagi. Ma saan kaasa lüüa mitmes projektis, mis minu mõtted hõivatud hoiavad ja ma olen võtnud taas ette Piibli lugemise, mis on toonud vaid rõõmu ja õnnistust minu ellu juurde.

Ja tänu kevadisele päikesele, tahaks teinekord rõkatada rõõmust. (ei kõla just hästi või kuis...eesti keel on imelik). Aga nii on. Tekib selline rõõm südamesse, mistõttu tuleb keskenduda, et ma ikka hingaks korralikult.

Koos päikesega on kasvanud vist ka lootus ja rõõmustus elust ja olust!

Aitäh, sõber, kui oled palvetanud mu pärast! See on kõige erilisem kingitus, mis oled mu jaoks teinud. Hindan Sind südamest ja tänan Jumalat Su pärast!

Hirmuäratavad plaanid

2010-03-24T05:31:00.000-07:00

Ikka ja jälle ütlen endale, et tuleb usaldada Jumalat. Temal on plaanid minu jaoks tehtud ja kui ma Teda usaldan ja teen nii, nagu plaan ette näeb, on mu elu maksimaalselt elatud. Ja Aamen selle peale, loomulikult.

Aga vahel ajab hirmujudinad peale, kuidas mõned asjad paika loksuvad, kui ma teen midagi, mida ma tavaliselt ei teeks või ei suudaks teha. Isegi mitte hirmujudinad, vaid selline aukartus tuleb peale. Tõeline imestus, suur tänutunne. Ma olen justkui see puu keset väljakut ja tunnen, kuidas see kaunist taevas on vaid minu jaoks, need kiired paistavad just mulle. Justkui öeldes: "Kallis laps, Ma ju armastan sind nii palju, usalda mind ometi. Lase end armastada!"

Olen töötanud palgaarvestajana ligi aasta. Ma ei ole õppinud ei raamatupidamist ega ka finantsjuhtimist või muud sellist. Ehk siis puudub vastav haridus selle ametikoha edukaks täitmiseks. Ometi olen selles ametis. Samas on närvid igapäevaselt pingul, sest kunagi ei tea, millal saab ülemusel mõõt täis minu (pisi)vigade parandamisest või isegi avastamistest. Tihti olen mõelnud, et tahaks minna välismaale aastaks või tahaks kuhugi ÄRA. Põhimõtteliselt põgeneda sellest ebamugavast olukorrast, selle asemel, et asi kätte võtta ja ära õppida. Kuigi ma ei saaks endale koondamist lubada, või töötu olemist, ometi sisimas lootsin, või arvasin, et kui mind Sampost koondatakse, on see Jumala plaan ja et it’s time to move on.

Samas, rahalised kohustused ei luba mul mõelda, et impulsside ajel lõpetan töösuhted ühes kohas, teadmata, mis minust edasi saab. Samas see võib olla ka ülim Jumala usaldamise tegu. Aga kas see on Jumala plaan? Nii kaua kuniks ma kindlalt ei tea, ei tunneta, ei julge ma neid drastilisi samme astuda.

Aga igatahes. Veebruarilõpp, märtsi algus, hakkas kostuma jutte, et üks lapsehooldusel olev töötaja, kes läks samalt ametikohalt lapsekale, kus mina praegu olen, tahab tulla tagasi. Pabin ja värin ja frustratsioon olid igapäevaseks saatjaks. Mõtlesin ise valmis, et tahaks vähemalt teada juba praegu, et saaks hakata uut töökohta otsima kui selleks, et töötaja saaks tagasi tulla, tuleb mind koondada. Hoiatasin ka Laurit, et praegu on väga kahtlased ajad ja ma ei tea, kauaks mulle tööd jätkub veel pangas.

Üks päev tuligi see töötaja panka ülemusega läbirääkimisi pidama. Kujutasin enne seda ette, et ülemus ei julge mulle otsa vaadata, sest asi läheb nii, nagu ma kõige rohkem kartsin – koondamiseni. Pärast selgus aga tõsiasi, et töötaja ei tahtnudki üldse palgaarvestajaks tagasi tulla ja kuna üks teine suutis ajastada oma raseduse väga õigesti, jääb minu töökoht mulle ja lapsekalt tagasitulija saab lapsekale mineja töökoha. :)

Mõtlen tagasi sellele pingelisele ajale ja kordagi ei suutnud ma jääda rahulikuks ja öelda enesekindlalt, et usaldan Jumalat ja kõik läheb nii, nagu Tema on plaaninud. Häbi lugu, aga tuleb tunnistada, et tõsi.

Teine lugu selline, et mu sõbral avastati eelmine nädal üks halb haigus. Ja kui ta oma sümptomitest rääkis, siis mõtlesin, et tobe, peaks ka kontrolli minema. Sain ühe numbri onunaise käest juba eelmise aasta augustis, et ma läheks kontrolliks asja üle, aga ei ole siiamaani võtnud ennast kätte. Nüüd tundus see natuke liiga ohtlik juba, et mitte minna. Helistasin ja sõber hoiatas enne juba ette, et mõnusalt pikad järjekorrad on, tõenäoliselt saad alles kuu või kahe pärast jutule. Kui helistasin, öeldi, et tulge ülehomme, keegi oli just aja ära öelnud. Mõtlesin, et see on küll tänu Jumalale. Ja tänu sõbrale, kelle pärast ma asja lõpuks ette võtsin.

Käisin seal ära ja õnneks ei olnud kasvajaloomulist asja mul ja saan kahe nädala pärast ka sellest lahti, mis on. Võtan seda kui ennetustööd, et kui ma ei oleks nüüd läinud, siis oleks lõpuks ikka midagi halba sellest tulnud. Tänu Jumalale, et ta hoiab meid kõige halvema eest!

Need pisikesed, aga nii olulised asjad panevad väga mõtlema, et mu elu ei ole minu enda kätes. Need asjad ja sündmused, mis mu elus toimuvad, ei ole tihtipeale minu tegevuse tulemus ja olukorrad lahenevad paremini kui ma oleks osanud arvata.
Miks ometi olen ma jätkuvalt nii ignorantne Jumala armastuse suuruse osas ja selles, et ta tõesti tahab mulle ainult parimat, kui ma vaid usaldan enda elu täielikult Tema kätte? Tundun endale ka päris tüütu.

Samas mõtlen, et sellised kogemused ja katsumused peavad ju kuidagi arengule kaasa aitama. Ja tasapisi tuleb ka tarkus ja ka usaldus suureneb, nähes, millised on tulemused, kui seda tõesti teha.

Game Night

2010-03-04T08:42:00.000-08:00

I like when people visit me. I like welcoming people at my home. I like when there’s people at my place. Even if I’m not in a mood to communicate or I’m just too tired to do anything. I’ve discovered over the past few days that I don’t like living alone and I’m glad Lauri lives with me. The worst are the mornings even though Lauri usually sleeps and I do my morning routine in the quiet.

Anyways. As I said – I like people at my place. And Ulli likes to hang out with friends too and play board games. So one time she suggested that we organize the game night at our place. It was fun. Many people came and the evening was filled with laughter, good food, funny games, awesome people and quality time with friends. So we all agreed we should do it again some time.

Yesterday was one of those evenings. I invited and spread the word around to come and play. I had a special request to Anthony to make chilli food. He does it so well and once again it was a big hit. We met at his place after my workday so that we could go to the shop and then to my place to cook. He’s handbrake didn’t come off so we had to take the trolley bus. So it was fun times with him and his guitar and after the shop with lots of cans of food.

As we stepped in the corridor, Madis and Laura came. Madis was really hungry, so I offered pankcakes from Sunday and Laura and Madis had a little picnic to start the evening. Soon after that Tarvo and Ulli came and then Liisu&Kadri, then Siku&Maarja, Egle and finally Matu.

Since it took time to cook people had the chance to have a youtube moment – and when there’s youtube in the party, the party rocks! Right? After a while everybody got the chance to enjoy the head chef Anthony’s delicious dish.

People got into two groups and played two different games. Madis, Tarvo, Kadri and me played a game called “Teeme ära”. Since nobody had ever played it, we had to go over the rules and figure out how it goes. The others played the game “Guess the illness”. Soon the first group figured that it was more fun to watch others to play than play the game their selves, so we quit.

After that we had several rounds of “Werewolf”, Estonian version of the “Mafia”. That was lots of fun. Since it was in Estonian, Anthony didn’t know what he was supposed to do at the beginning and when Tarvo explained, everyone else put their fingers in their ears and started mumbling. The shiny star of that game was Siku who really got into her role as a “Laulik – Singer” and freaked Anthony who was the target of her secret crush and he was the only one that didn’t get what was going on. Ulli was the ultimate werewolf and Liisu was always a suspect.

After one car left I remembered that I carried Anthony’s camera to my place and took no pictures, I started shooting. And told Anthony he should play he’s guitar, since he brought it all the way from his house by bus. A nice ending to the nice evening.
So. As you can see – nothing too special about that night but we had loads of fun doing it. Be alerted – it will happen again.

Sõprus

2010-02-15T04:09:00.000-08:00

Kogesin laupäeval sõpruse ülimat vormi, mida olen nii igatsenud. Juba pikka aega.

Nimelt toimus laupäeval Tartus PP eelüritus - ülistuskoosolek.

Ülistusosa oli vägev - bänd oli tasemel, tunnistus oli tasemel ja ka jutlus oli tasemel. Kristjan tegi kutse tulla eestpalvele. Teadsin südames, et ma peaksin minema. Noolisin silmadega kohta, kus ootasid eestpalvetajad. Arutlesin endamisi, kelle juurde ma oma probleemiga läheksin. Vaatasin ja ohkasin, sest teadsin, et ma ei lähe sinna. Samas vajadus eestpalvele oli suur.

Üks hetk tundsin, kuidas Kertu pani mulle käe õlale ja hakkas minu eest palvetama. Ta nägi mu ohkeid, mu soove minna ja palvetada ja seda, et ma ei läinud. Ja ta palvetas. Õigeid asju.

Hakkasin nutma. Oleksin võinud lihtsalt lasta tal palvetada ja usaldada asja Jumala kätte ilma, et ma oleks probleemist rääkinud. Siiski natukese aja pärast rääkisin talle oma murest ja me palvetasime ja nutsime koos. Aitäh Kertu! Kallistan Sind kõvasti!!!

Nii hea on kogeda sellist vahetut sõprust. Sellist kristlikku sõprust. Sellist teenimist. Tihti, kui sõpradega koguneme, tunnen, et me kristlastena võiksime kasvõi korraks võtta aeg maha ja palvetada koos. Teenida üksteist selliselt. Aga seda ei ole juhtunud. Me tuleme kokku, hängime, naljatame ja sööme ja lähme laiali. Ja igaüks jätkab sealt, kus parasjagu elu pooleli oli, saamata midagi juurde, teenimata kedagi, kes võibolla vajaks just too õhtu eestpalvet või sügavamt tähelepanu.

Eriti kogetav on see noorte seas. Või vähemalt minu tutvusringkonnas. Tahaks, et kristlaseks olemine annaks sõprusele juurde seda lisaväärtust, tõstaks sõpruse uuele tasandile, erineks "tava"sõprusest.

Mina vaja eestpalvet ja ma olen päris kindel, et ka mu sõbrad vajavad seda. Miks ometi ei teeni me siis teisi?

Hmmm, mõtle selle peale. Mina küll mõtlen. Tihti.

Laupäevaku seiklused

2010-01-25T00:54:00.000-08:00

Ärkasin kuskil kümnest. Voodist väljusin pool üksteist. Lauri magas. Mõtlesin, et olen natuke tubli ja pesen veids pesu ja nii. Pidin olema kindlalt kella ühest Maxi juures Niines. Jäin aga sättimisega hiljaks, vaatasin valesti trolliaegu ja jäin õigest trollist maha. Max helistas täpselt siis kui olin trollipeatuses ja leppisime kokku, et lähen nr 1ga Virusse ja ta võtab mu sealt peale. Olin hiljaks jäämas täiega. Kuskil Lille peatuses jooksid trollil sarved maha. Vahva lugu see, et trollijuht ei saanud oma kabiinist välja. Ukselukk oli katki. Küll ta sikutas ja tõmbas seal, aga lahti ei saanud. Kõik ootasid. Mina täiega närvis, kuna Max just helistades oli öelnud, et tulge siis HILJEMALT üheks, et siis tahaks ära kindlalt sõita, et palju aega ei ole. Tobe tobe tobe, mõtlesin. Lõpuks trollijuht lihtsalt väänas selle luku lahti, kähku sarved peale ja minekut. Jõudsin kümme minutit üks läbi sihtpunkti. Martin ja Max juba ootasid ja saime kiirelt minema.

Kui Kallaveresse jõudsime, tervitas meid kaunis kaunis lumine loodus. No nii ilus. Hüppasime autost välja, pakkisin astmarohu ja salfakad tasku ja läksime liumäele. Seal tervitasid meid Tarvo&Ulli ja kohal olid ka Jaanus&Mariliis (?). Ei tea, kuidas tema nime kirjutatakse. Ja siis veel kari väikseid põngerjaid. Mõtlesin, et kui nemad seal ka kelgutavad, siis pole just väga lõbus, sest ootama pidi suht kaua, et alla lasta ja varvastel hakkas ikka väga ruttu külm. Siiski siiski kuskil poole tunni pärast läksid kõik põngerjad ära ja saime olla isekeskis. Samas varbad suht külmetasid. Mida teha? Lihtsalt kannatada, mis seal muud. Õnneks kutsus kohalik perenaine meid külalistemajja, kus ahi küdes ja supp oli kuum. Kui jalad olid saanud soojaks, supp söödud, soe kookki söödud, läksin Maxi ja Martiniga välja tagasi. No mõnusaid liuge tegime. Jaanus tuli ka kohe järele. Tegime pepuka ringi, nii et kõik järjest üksteisele järele. Enne, kui olid tited ka, tuli oodata niikaua, kuniks kõik jäält ära koperdavad ja siis võisid järgmised sõita. Sellel oli oma tarkusetera sees, sest kui me niiviisi üksteise järgi sõitsime, panin suure tuhinaga Jaanusele külje pealt sisse ja sain tema taga olevalt Maxilt jalaga vastu pead. Väga hullult haiget ei saanud.

Teised tulid ka varsti pärast seda õue. Tegime rongi erinevat moodi. Järjest julgemaks mindi. Tahtsin proovida ka põlvili alla lasta. Kukkusin kurvi peal kile ja padja pealt maha ja libisesin külje peal edasi. Pärast proovisime nii, et mina ja Ulli istusime kõige ees ja poisid põlvili meie taga. Oli edukas ja nalja sai. Aga seegi ei olnud veel kõik. Lõpuks proovisime nii, et Ulli istus kõige ees, mina põlvili tema taga, Tarvo ja Max minu taga püsti. See oli suur viga. Kurvis kadus Tarvol (ja vist ka Maxil) tasakaal ja ta kukkus kurvi poole, tõmbas minu kaasa, nii et sain peaga täiega hullu löögi jäält. Libisesin mäest alla ja hoidsin pead kahe peaga kinni. Ehmatusest suurest hakkasin nutma. Natuke valus oli ka. Aga see ehmatus oli suurem, kõrvus kõmises veel see hääl peas, mis kokkupõrkehetkel käis. Pisaraid tuli rohkem kui oleks vaja olnud. Kõik jäid hetkeks päris vaikseks. Isegi Ulli ei julgenud esialgu midagi öelda. :) Aga kinnitasin, et kõik on korras ja võime edasi kelgutada. Tarvo oli pärast nii hoolitsev, et kohe armas oli. Hiljem viisin otsad kokku, et ehk ta tundis, et see oli tema süü või midagi. Aga ise olin loll ju. Sai juba enne öeldud, et tuleb ise kaasa kallutada seal kurvis. Sellepärast ka üksi sõites kilelt maha kukkusin.

Natukene veel kiusasime oma sabakonti ja varbaid ja asusime siis kibekiirelt linna poole teele, et vähegi mõistlikul ajal jõuda Kertu sünnale. Kuigi jäime tund aega hiljaks, olime ühed esimestest. Huvitav. Aga Kertu juures oli nii tore. Kertu on tore.

Mängisime seal Eesti mängu. Mark oli sajaga. Ei teadnud nii paljusid asju Eesti kohta. Ka Vabadussõja lõpp ei tulnud õigel ajal meelde. Mark mark mark. Ja millega oma ignorantsust vabandada? Mitte millegagi. Tuleb ennast harima hakata. Keskkoolis nii väga ei pingutatud (kuigi mulle meeldis ajaloo kontaks fakte pähe taguda ja viisi saada) ja nii ei tekitanud ma loogilisi seoseid, mis neid faktikesi mulle pähe talletaks. Mark.

Minu üllatuseks pandi saun küdema. Aga ma loobusin seekord selles imepärasest võimalusest. Selleasemel veetsin oma kaunite ja toredate sõpradega rõõmsat aega.
Kui poole kümnest koju hakkasime minema ja külmataat kiirelt minu varbad üles leidis, juhtus pisikene õnnetus. Nimelt autokumm lõhkes ja me jäime kõige pimedamal lepateel seisma. Kuna Tarvol ei olnud mingit võtit, helistati Maxile ja paluti abi. Abi saabus kiirelt. Tatsusime seal külma käes ligi pool tundi, kuniks kumm vahetatud sai. Tore oli. :) Külm oli. Aga tore oli.

Kõige rõõmsam oli muidugi see, et kuigi olin valmis Väljast bussiga koju minema, viis kallis venna mind vennanaise soovil kenasti koju. Nii armas. Kuigi täitsin päeval Heigo rolli (Tüüp, kes alati viga sai kui midagi toimus), leidsin koju jõudes, et ta oli täiesti ise elusast peast meie kodus Lauriga chillimas. Tore oli. Ma nendega küll ei hänginud, kuigi Heigs lahkesti kutsus mind nendega ekstreemsporti vaatama. Ma vahin veids muid asju. Aga tore oli. :D

Uued mõtted

2010-01-14T00:06:00.000-08:00

Naljakas on praegu olla. Pole nagu mingeid erilisi mõtteid peas. Tegelikult nagu on, aga need ei ole sellised, et nüüd hullult jagaks ja siis saaks vaimukuse eest kiita.

Üldse on selline loidus, rutiin, viitsimatus, väsimus laiskus ja võib-olla ka pisut frustratsiooni. Miks?

Hmm. Suhtumise küsimus ma arvan. Kuna enam kooli ei ole ja sellist kohustuslikku pinget ja pingutamist ei ole, olen lasknud enda aktiivsusel minna. Pealehakkamist napib. Mingit süsti oleks vaja. Orki tagumikku. Motivatsioonilaksu. Midagi.

Samas tean, et tegelikult on kõik minus endas kinni. Teha oleks palju, tuleb naeratus ja rõõm näole manada ja südames uskuda, et jee, lahe ju. (sest tegelt ju on!)

Heheh, sellest sai motivatsioonikiri minule endale. Tore. :)

Õnnistusi teile ja usun, et teil vähe aktiivsem ja mõnusam see tegutsemine. Või mis?

Aa, tahaks kummikuid osta. Leidsin netist sobivad:

http://www.dick.biz/medias/sys_master/707664M_01_P_WE_8.jpg

Horoskoop 2009

2010-01-07T03:22:00.000-08:00

Päris huvitav. Eelmine aasta sai otsa, lugesin seda juttu ja nii mõnigi asi läks täppi. Huvitav. Peaks lugema kellegi teise tähtkuju aasta horoskoopi, kindlasti samastuksin sellega ka. Ilus muinasjutt.

Ainuke asi, mis siin nüüd täppi ei läinud on mu armuasju puudutav ennustus. Too bad. See just oleks võinud minna. :)

Aga tasub ikka Jumala kätte kõik anda ja usaldada Tema plaane, ennustusi, prohveteeringuid. :)

KAALUD 23.09.-22.10.
Kaalud on ühed 2009. aasta lemmikud - kõikvõimalikke kinke sajab nagu küllusesarvest. Eelkõige puudutab see armuasju - neid ootab ees suur armastus, mis saabub koos kevadega ja aasta teisel poolel oktoobris või detsembris viib pulmadeni. Võimalik on ka lapseootele jäämine.
Aasta pakub just südameasjadega seotud elu avardumist ja pere juurdekasvu võimalust. Tööasjad valmistavad kahjuks rohkem muret, ehkki ka seal toetajatest ja abipakkujatest puudust ei ole.
Jaanuar, mida valitseb veel eelmise aasta raske atmosfäär, toob Kaaludele koduseid muresid, melanhooliat, nii enda tervise halvenemist kui ka lähedaste terviseprobleeme - võimalik, et nende eest on vaja hoolitseda. Tuleb hoiduda külmetumast ja vältida viirusi.
Veebruaris, kui uus looma-aasta on end täielikult sisse seadnud, tunnevad Kaalud endas ärkavat uut energiat ja tajuvad ka nähtamatute jõudude tuge. Samal ajal on maailmas palju äraarvamatut ja ettenägematut.
Märtsis on kasulik olla ettevaatlik, sest tulemas on palju ettepanekuid, kuid ka nõudmisi. Selge on see, et muutusi teha tuleb. Aga kuidas? Ka siin on tuge nähtamatutest abilistest. Näiteks võiks küsida nõu taro kaartidelt, eriti märtsi 21., 22. ja 23. päeval, kus valitsevad vägagi müstilised aspektid. Õhuelemendi märgina on Kaaludel avarust mõista, et universumis pole midagi võimatut. Tuleb vaid pilk tähtede poole pöörata ja küsimus esitada.
Aprill tuleb kergem, sest eelmise kuu kaalumised on ühele poole kaalutud ja koostöö uue koalitsiooni, äripartneri või elukaaslasega võib alata.
Mais on Kaalud täis entusiasmi, et midagi tõsiselt ära teha, paljuski see õnnestub. Igal juhul paistavad nad silma aktiivsuse ja organiseerimisvõime poolest. Kuu lõpp viib nad reisile.
Reise tuleb ka juunis, suhtlemisraadius avardub. Kaalud on vaimselt heas vormis, see annab neile liidripositsiooni uute mõtete ja teemade esitamisel. Taas üles kerkinud vanad probleemid saavad uutmoodi lahenduse.
Enne 19. juulit pole mõtet puhkusele minna, sest töökohas on oodata ettearvamatuid sündmusi ja muutusi, milles mitteosalemine tooks teatavaid kaotusi.
19. juulist kuni 19. augustini on päris hea aeg puhkusele minna: soodne laevareisiks, kaugemal elavate sõprade külastamiseks ja energia kogumiseks, et pidada vastu järgmise kuu raskustele.
20. augustist kuni 18. septembrini on aasta raskeim aeg. See ilmneb suhetes lähedastega, kuid on ka ebakindlust tööl ning üldine emotsionaalne vaakum. Mingi osa sellest on põhjustatud maailmas toimuvast, millele Kaalud tundliku natuurina kaasa elavad. Sobiks rahulikum elulaad ja töö iseendaga.
Alles 28. septembrist alates tunnevad Kaalud, et nende energiavarud on taastunud. Septembri viimastel päevadel on oodata üllatava iseloomuga kontakte, mis elavdavad Kaalude sisemist elu ja täidavad neid taas entusiasmiga. Sünnib uus sõprussuhe, jälle ärkab armastus, mis puhub tuule tiibadesse ja annab võimaluse taas maailma läbi värviliste prillide näha. Rõõmsat aega jätkub vähemalt 18. oktoobrini.
Novembris tuleb tegelda konkreetsemate, praktiliste asjadega, ka rahaküsimustega. On nii endale kui lähedastele ilusate rõivaste ostmist - see kõik võib olla ettevalmistus aasta viimase kuu õnnelikeks sündmusteks.

My Daddy

2009-12-18T05:15:00.000-08:00

I just found out that my co-workers dad died today. It brought a tear to my eyes and made me all sad and sore. Cause for some reason I am so emotional when I think about my father's death.

Last week my dad got really ill. He had a high fever when he was in school in Tartu. We talked in msn and he said that if it does not get better, he will come home the next day.

The next day my sister told me that she saw in her dream that dad died. It made me cry right there. At work, behind my desk. Luckily noone was there to see it. He was home the next day, it didn't get a lot better. I was worried. A lot.

But he recovered and feels great now.

Just the thought of him dying brings the tears to my eyes and lowers the corners of my mouth. I don't want him to die. I'm not ready for it. I love him too much to let him go. He is the dearest and bestest dad I know.

I just love him!

I wish I had a better ability to show my affection and love towards the people I love and care for...

Tell your daddy you love him! Today! He knows it but it's always good to hear it over and over again!

God bless every good dad in this world!

Friends - what a blessing!!!

2009-12-16T02:12:00.000-08:00

I've realized I take some people for granted. Why in the world? It takes an effort to be my friend. It takes time and patience to be my friend. It takes a lot of God's love to be my friend.

I thank each and everyone who's been my friend throughout the years, and of course the most recent ones, too (You know who you are! :)).

I got a letter from my dear friend yesterday. It's such an encouragement to read that she's been constantly praying for me. Isn't it wonderful to get such news? I think it is.

It makes me want to give out more to my friends. It makes me want to hug everyone - gosh, I'm stuck at work right now.

If I see you and don't hug you, it's not that I don't want to. It's just that I feel awkward, cause I don't hug that much. Just come and hug me and I'll hug back as best as I can. Cause I want to share my love for you.

If you haven't received a letter from me through regular mailing system in a long time or at all: Send me an email or just give your address on a piece of paper and I'll write you - it's that simple! It's what I do. Ask from people that know me. I just posted 25 letters today. IT'S WHAT I DO!!! Got it? ;)

Anyways.

I was talking to a friend today and he said he had an argument with one other Christian about the saying "Once saved always saved". That the Christian came to Christ but is still living sinful life. What in the world?

Isn't He, our Saviour, our Best Friend of all? Why do we struggle to please Him? Why do we turn our back on Him? Why do we not give attention to Him, the One that deserves it the most? Do we do that to our friends on Earth? It's not a one way friendship, we ought to know that. You do know that, right?

It's Christmas. It's the celebration of our Best Friend's birthday. What do you normally do when it's your friend's birthday? Are you expecting presents from him/her? I don't think so. Have you ever thought of what you're expecting from your friend who you're visiting on his/her birthday? Good food (definitely), good time, lots of laughing and a little attention back? And most of all the graditude for being his/her friend. Right? Lets face it, it's the truth.

What are we expecting from our Best Friend? I challenge you by saying that basically the same we're expecting from the birthday kid on Earth. Do we not get that? I think we do. And much more. Jesus wants to bless as soooo much and give the stuff we need. It's just that He wants to have a normal give-and-take relationship (It's just my understanding, I know He often gives when we're total.......not good friends to Him).

I invite you to give Him the attention He deserves instead of thinking what am I getting out of this friendship with Jesus. Give Him the love, the laugh, the attention without any premises.

Wow, my pondering turned out a long one. Sorry. I DO think a lot AND write a lot.

Soooo, to sum it up: I want to hug you! And I want you and me to hug Jesus for who He is! :)

Natuke nalja ja ära tundmist

2009-12-09T01:30:00.000-08:00

Leidsin sellise vahva saate ETV kodulehelt.

Kelle laul on lauldud. Paroodia. Linnateatri näitlejatelt.

http://etv.err.ee/arhiiv.php?kullafond_id=27

The one question

2009-12-07T05:34:00.000-08:00

I've discovered that I have few readers that don't understand Estonian. So I'll write some posts in English, if it's not too deep and difficult to write in English. :)

Anyways.

I have this hobby: postcrossing. I've always wanted to write something that is not just "Happy postcrossing!". And now I'm asking every receiver the following question:

If you could have one gift this Christmas that did not have any limitations, what would it be?

So far I've received one answer to that: to celebrate Christmas with my family, to be healthy and all the best for 2010!

Pretty good. My dad said that he would like to have a new VW transporter. The rest of us tried to explain him that there are NOOOOO limitations. The new car seems to be pretty unreachable and yet it is soooo needed. Oh well. It's one of my prayer list for some time now.

I'm finding that it is really hard to answer. I struggle with selfishness. If I had the one wish I should wish something good to happen to the whole world. Like peace on Earth or no hunger or no sicknesses etc.

Let's say that this is my first choice. What would it be when I can have that one gift for me? And again it's a struggle. I feel like what ever I wished for, God already has planned for me and all I have to do is wait and see. A good husband, nice family, a house, the car etc. You know? When I think about the plan that God has for me (which I don't know anything about that much), I feel confident. But when I look at where I am now, I don't have that much confidence about the future. Very controversial, don't you think?

What would it be for you? Or even if you can't see above the limitations: what would you like to have for Christmas this year?

Or lets put it the other way: If you had no limitations of giving someone else a gift then what would it be?

I think that's sort of easy for me: I wish that my parents had their own house, nice and comfortable and big enough to host all his grown-up kids! :)

What you?

Ootusärevus

2009-12-03T00:10:00.000-08:00

Nii palju on viimasel ajal räägitud Eestis tärkavast ärkamisest. Õige pea, õige pea. See tekitab nii palju ärevust. Minus vähemalt.

Esinesime gospelkooriga GLSil ja peale seda tuli üks pastor meie juurde ja sosistas kõrva, et sel ajal kui me laulsime, nägi tema ilmutust, et Eestis tuleb ärkamine ja meie koor on justkui selle keskmes. Huuhhh, päris vägev värk, või mis?! Üldse on meie koorile nii palju sellist „head“ räägitud. Ise mõtlen küll, et tobe, me peaks veel harjutama ja veel julgemad olema laulda südamest ja tunnistada südamest, millest laulame.

Ja klikk – that’s the point ju. Meis endis on see miski, mis ergutab meid olema julgemad ja meis endis on see „püha rahulolematus“, et me ei saa jääda argadeks, endasse tõmbunud kristlasteks. Justkui üks uus hingamine Kristuses. Justkui selline rõõm on olla kristlane paganate seas ja igatsus jagada seda rõõmu.

Nädal aega tagasi oli minu juures kodugrupp, kus külas olid kaks inglise härrasmeest. Iga kord kui nad on käinud, nad on ka prohveteerinud meile. Seekordki tegid nad seda väga võimsalt. Selles kodugrupis nad rääkisid ja õpetasid, kuidas meiegi seda teha saaksime ja kui oluline see tegelikult koguduse jaoks on, et me üksteisele prohveteeriksime. Väga huvitav.

Ma ei hakka praegu seda lahkama, kes kui palju prohveteeris ja kuidas see käib, vaid räägin sellest, mida seal inimestele prohveteeriti. See õhtu lisas ainult õli tulle ja minu ootusärevus tuleviku ees aina kasvas.

Nimelt pea kõigile öeldi seda, et praegu on üks suur ettevalmistuse aeg millekski suureks. Praegu on see aeg, kus me peame eriliselt otsima Jumalat, lugema Tema sõna, saama targaks sõnas ja vaimus, tugevdama/täiendama oma sõjavarustust.

Ja huvitav on see, et kõikidele tuli sõna, et nad on kas millegi vägeva liidrid või on nad sellised tugipunktid/tugisambad, kellele saab alati loota ja kelle poole pöörduda.

Ja taaskord öeldi väga selgelt välja, et Eestis tuleb ärkamine. Suur ärkamine. Minu sisse on tulnud juba suur ärevus. Sellest võiks üks ärkamine tulla küll. :)

Nüüd on vaja veel seda isiklikku panust oma isiklikku suhtesse Jumalaga, mis võiks olla ka indikatsiooniks Jumala armastuse levimisele. Mõnus ju nii mõelda. Mina saan Jumalat nii palju täis, et ma saan Teda jagada kellegagi, kellel pole üldse. Ja ma ei saa sinna midagi parata. Ma ei saa Teda ainult enda sees hoida. Mõnus.

Reaalsuses on praegu asjad nii, et tahaksin ise sellise inimese kõrval olla, nii et ta jagaks mulle. Tegelikult peaksin ise võtma. Ma ju tean kust ja kuidas saab. Ometi ju.

Igatahes. Normal.

Let’s do this!

You with me?

Rohkelt Jumala õnnistusi Sulle!!!

1. klass

2009-09-10T05:14:00.001-07:00

Milline olen mina?

Mu töökaaslane ei arvanudki ära...

Kohvisõltuvus

2009-09-10T00:26:00.000-07:00

Ma pole juba kolm nädalat kohvi joonud, kahe pisikese erandiga. Ei oska väga põhjust isegi tuua, miks ühtäkki mõtlesin, et enam ei jookski.

Olin pikalt haige ega tahtnud üldse midagi süüa ja mõte kohvimaitsest suus, ei tekitanud minus muid tundeid, kui et tahaks nüüd sellest pingutusest veel paar tundi magada.

Ühtäkki kohvi nagu ei maitse enam. Olin/olen ikka jõhker kohvisõltlane. Ükski päev ei alanud ilma kohvita.

Olen tagasi tööl ja iga kord kui lähen teed köögist tooma, mõtlen, et ah, võtan kohvi. Aga ei taha. Harjumus ja ehk ka sõltuvus kohvi juua ja kohvist mõelda on täiega suur. Samas tean, et parem on, kui ei joo seda.

See paneb nagu mõtlema, et milliseid sõltuvusi (kui mitte füüsilisi, siis vaimseid) mul veel on? Millised teemad ja mured ja harjumused minu mõtteid okupeerivad?

Kolisime Lauriga omaette. Kuna tuli päris suure summa raha ettemakseks ja tagatismakseks ja mis iganes makseks veel käia, mõtlen pidevalt rahast ja sellest, kuidas omadega välja tulen. Tihti

arutame, et kui saaks sealt selle diili ja sealt selle diili, et siis saab nii ja nii palju raha. Ja siis ikka jõuame tõdemusele, et tegelt ei tohiks raha olla keskseks kohaks elus ja see ei tohiks olla peaeesmärk.

Kindlasti on veel muidki teemasid, mis tegelikkuses nii suurt tähelepanu elus saama ei peaks. Ometi eneselegi märkamatult on "mõttefookus" seal.

Ma mõtlen lihtsalt seda, et kui meil on see fookus mujal, see tähendab, et me ka sisustame oma päevi teistmoodi ja teeme asju, mis võibolla suuremas perspektiivis väga kasuks ei tule ja lihtsalt aja raiskamisena kirja lähevad. Hakkasin taaskord päevikut pidama ja see, mis minu ees jutustusena seisab ei olegi teab mis uhkust tekitav saavutus.

Midagi tuleb ette võtta, ma ütlen. Mingeid olulisi sügavaid otsuseid tuleb teha, et elukvaliteet pikemas perspektiivis oluliselt paraneks!

2009-07-20T22:26:00.000-07:00

Ii 42:10-17

"10 Ja Issand pööras Iiobi saatuse, kui too palvetas oma sõprade eest; ja Issand andis Iiobile kahekordselt kõike, mis tal oli olnud."

Mõnus taasavastus mu jaoks. Kui tähtis on tegelikult, et me alandaksime ennast ja just selles mõttes, et me ei egotseks nii palju, ka Jumala ees. Õnnista teisi ja Sa saad ise õnnistatud. Seal on tõetera sees!

Loomulikult ei pruugi tulemus olla kohe selline, nagu Iiobil. No temaga on üldse üks teine lugu. Me ei saa ka paluda teiste pärast, et saada ise kahekordselt kõike, mis meil on.

Minu palved praegu on peamiselt koosnenud minu isiklikest vajadustest ja natuke muud ka. Aga kunagi ei ole keegi teine päris peaosas. Ikka on nii, et "ja õnnista teda ka, aamen".

Võibolla ei ole ma oma elueesmärgist veel aru saanud. Olen kindel, et see ei saa olla nii lihtne, nagu jõuda punktist A punkti B. Ma tahan, et minust oleks kasu kellegi teise jaoks. Olgu see siis lihtne palve, millest tema mitte kunagi teada ei saa, ometi on Jumal TEDA õnnistanud.

Tunnen, et kauplen Jumalaga viimasel ajal väga palju. Tunnen, et pean pidevalt ise olema parem, et Jumal päriselt ka kuuleks mu palveid. Olen sellega nii rappa läinud. Ma ei adu Jumala armulikkust ja armastust lõpuni välja. Muidugi pean ma püüdlema paremuse poole, aga mitte selle eesmärgiga, et siis Jumal armastab ja kuulab mind rohkem. mkmm. Vale rääk, nagu mu isa ütleb.

Aga miks ikka olen selles ebakindluse püünises, selles lõpuni mitteusaldamises.

Siiski, hoolimata minu ebakindlustest, raskustest ja võitlustest, on üks asi kindel: Jumal on täiuslik ja võimas ja hea ja armastav ja hooliv ja kõike kõike ülivõrdes.

Et siis jah: palvetame teiste pärast, õpime alandlikkust ja teenimist - juba see protsess on meile õnnistuseks ja tunnustuseks, et oleme õigel teel. Sellel kitsal teel.

Ära ole komistuseks

2009-07-02T22:17:00.000-07:00

1Kr 8:9-13

9 Vaadake aga, et see teie meelevald kuidagi ei saaks komistuseks nõrkadele!

10 Sest kui sind, kellel on tunnetus, näeb ebajumala kojas lauas istuvat keegi, eks siis tema sisetunnet, nõrka nagu see on, juhatata ebajumalate ohvriliha söömisele?

11 Siis hukkub ju sinu tunnetuse tõttu nõrk vend, kelle pärast Kristus on surnud.

12 Aga kui te nõnda patustate vendade vastu ja haavate nende nõrka sisetunnet, siis te patustate Kristuse vastu.

13 Seepärast, kui söök viib kiusatusse mu venna, siis ma enam kunagi ei söö liha, et ma oma venda ei viiks kiusatusse.

Lugesin hommikul päevakirjakoha, mis mulle õudselt meeldib. Armasta oma ligimest, nagu iseennast võiks siia juurde veel öelda. Isegi kui Sa armastad hullult liha süüa või maasikaid süüa, aga vend/õde seda seda ei tohi, tuleb pigem endal loobuda nendest hullult headest asjadest kui et vend lahkub Sinu lähedusest. Loobuda tuleb enda heaolust, et päästa see teine, et teisel oleks parem.

Siiani olen veids valesti toiminud. Konkreetne näide: Janal on maasikate vastu allergia. Vahel on mõni maasikatort, siis ma kas kisun tal need pealt ära, ei lase tal üldse kooki võtta või midagi sellist. Aga kunagi ei jäta ma ise söömata. Ja teinekord ka vesistamata Jana ees. Peaksin loobuma ka ise ja sööma selliseid asju siis, kui Janat läheduses ei ole. Lihtsalt selleks, et mina teda kiusatusse ei viiks, sest kui ta sööb, siis on tal "sügel" nagu mu väike õde Grete ütleb. :)

See mingi abielunipp ka ju. Mitte, et see sellises kontekstis mulle praegu korda läheks... :)

Modellid

2009-07-02T00:33:00.001-07:00

Minge Tallinna Majanduskooli õppima.....või ärge minge! :)

Kleidid Rootsist ja Vero Modast - tee oma pakkumine!

Madis on lihtsalt veids kataloogmodell siin.

Kui tahad netist osta, siis sellist kleiti ja sellist pluus ja sellist püksi saab.

Ok, enough with the fooling around. :)

Monitorid välja

2009-06-26T01:28:00.000-07:00

Põhimõtteliselt selline nali ei olnud mul mõnda aega võimalik.
Teadupärast on mul kõrvad "veids" haiged. Käisin täna kõrvaarsti juures.

Teel oma lemmikkõrvaarsti juurde, üritasin mõelda kui kaua olen tema juures juba käinud. Hakkasin tema juures käima siis kui veel Viimsis elasin. Ehk siis kuskil 2003-2004. Ligi kuus aastat olen käinud regulaarselt arstil.

Kuidas saan aru, et pean jälle arsti külastama? Sümptomid:

Ma ei kuule enam sosistamist
Ma valin teadlikult vasaku kõrva, kui telefonile vastan või kellegagi jalutan
Ma ei pane enam rohtu kõrva, sest ei mahu
Ma üritan ise kõrvu puhastada, et natukenegi paremini kuulda
Nati hakkab sügelema ja siis läheb juba valusaks.
Lõpuks hakkan hauduma plaani, kuidas ise pintsettidega üritada sama nalja teha, mida professionaalne arst mul kõrvas toimetab.
Mõtlen hirmuga eelseisvate sündmuste peale, enne mida kindlasti jälle kuuljaks tahaks saada.

Üks pluss on ka sellel haigusel: mul on kõrvas lõpuks iseeneslikud monitorid. Ehk siis ma kuulen enda häält väga väga hästi. Ja muud ebameeldivad helid on summutatud.

Naljakas oli täna, tegelikult peale igat arstil käimist, kõndida tänaval ja kuulda nii selgesti igasuguseid helisid. Valus oli trollibussi uste sulgemist hoiatav piiks, eriti kõvasti toimetas kohvimasin jne.

Tõeliselt õpin hindama seda "hästi kuulmist".

Põhimõtteliselt pakkus arst raviks ainult eksperimentaalseid võimalusi. Nagu näiteks kogu kõrva sees oleva naha välja lõikamise, nahanärvide läbi lõikamise, et sellega koos ka vaigunäärmed lakkaks funktsimast. Aga et nii kaua kui viitsin üle 2 kuu tal külas käia, ta seda ei soovita.

Et siis kui Sul igav on, võid palvetada tervenemist minule. :)

Vabadus on sammastatud!

2009-06-22T15:24:00.000-07:00

Käisin ka ära.

Sügava mulje jättis ainult sammas ise. See oli lummav - jess, et rist. Miski on veel omal kohal.

Pärast "Laulev Revolutsioon" DVD vaatamist on kõik see isamaaline hoopis teise hõnguga. Uhke on olla eestlane. Uhke on olla osa rahvast, kes saavutas iseseisvuse vägivallata.

Tore oli näha seda rahvamassi, kes alles ehitusjärgus vabakale kogunes. Emotsioone tundus olevat seinast seina. Uudishimu, tõeline isamaalisus, kambavaim, rõõm ühisüritusest, kohustus ja sund. Eelkõige siiski positiivsus. Ise olin suht kõik need kokku. Hümnis kipun ikka veel eksima "kallis-armas" sõnadega. Aga saab hakkama.

Eestlane olla on uhke ja hää...

Väike õde lõpetas keskkooli

2009-06-20T12:35:00.001-07:00

Palju õnne!

Lõpp on lähedal...

2009-06-18T06:12:00.000-07:00

Eile oli lõputöö kaitsmine, mis oli ühtlasi ka viimaseks tõsiseks pingutuseks ülikooli tarbeks.

Keskmine hinne jäi õnneks üle nelja: 4.09. :D

Lõputöö hinnatu kolme vääriliseks ja paraku pean nendega nõustuma. Aga hei, vähemalt tehtud sain ja nüüd võin vaid tänu öelda oma emale, juhendajale ja kolleegidele, kes mind tagant tõukasid, et ikka sellel aastal pingutaksin lõpetada!

Amazing tunne tegelikult. Ülikool saab läbi. Õhtud on koolist pärast pikka kolme aastat vabad. Kui ma läksin kolm aastat tagasi õhtuõppesse (sest mulle pakuti tööd), tunti muret, et kuidas ma jaksan töö kõrvalt veel õhtul kooli minna ja siis veel gospelkoor, kogudus ja muud sada asja.

Täiesti lõpp, kuidas kehtib see ütlus: "Kes teeb, see jõuab!" - kuni enam ei jõua. :D

Ei tulnud väga mõttessegi hakata muretsema sellepärast, et ma ei jõua ikka niimoodi koolis käia. Nagu oleks valikut olnud! Alguses tegin ühe valiku, et teise aasta sekretäritööd õpin õhtuõppes ja siis teise valiku, et lähen õpin personalitööd edasi ja see määras ka minu eluviisi.

Nüüd on see läbi. Tagasi vaadates mõtlen ise ka, et kas tõesti käisin iga õhtu peale tööd koolis. Kas tõesti sõitsin Viimsist kesklinna tööle, sealt Mustamäele kooli ja siis õhtul 9se bussiga Viimsisse tagasi. Täiesti hullukas!

Tõsi on see, et lõpuni rahul ma oma õpitulemustega ei ole. Kuigi kinnitasin endale (petsin end) pidevalt, et mul pole vahet, mis hinnetega lõpetan, pea see, et tehtud saab, siis see 4,09 passib silme ees ja karjub, et Sa oleks võinud rohkem pingutada ja vähe tublim olla. Ja see tõesti oleks võinud nii olla. Aga mis nüüd enam...

Sügisel ma edasi õppima ei lähe. Osalt sellepärast, et tahan lõpuks nautida oma vabu õhtuid, võita tagasi oma kaotatud lähedased sõbrad, kelle jaoks mul üldse aega ei olnud, teisalt sellepärast, et ei kujuta ette, mida üldse edasi õppima minna.

Ei taha organisatsiooni käitumist õppida. Praegu ei näe ka andragoogika õppimisel suurt mõtet. Sul ettepanekuid?

Aga tagasi lõpetamise juurde: kutsun Sind, kallis lugeja, peole. Kutsun Sind tähistama seda suurt võitu, seda lõpuni pingutamist ja uue aja algust!

Minu lõpuaktus on 30.juuni, kell 15, TMKs (Tammsaare tee 147). Saal on väike ja võibolla pole mõtet päris aktust vaatama tulla, kuid mul on suur rõõm Sind seal näha!

Tõenäoliselt olen peale aktust kodus ja ootan Sind hommikukoiduni, et ajada juttu ja küsida, kuidas Sul läheb ja mis vahepeal teinud oled! :)

Õppused

2009-06-08T01:18:00.000-07:00

Häirekellad hakkasid tööle täna kuskil kella 11-st. Just siis kui olin saanud mõelda, et eestlased ükskord tulekahjus hävivad, sest keegi ei liiguta järjekordse (vale)alarmi tõttu sõrmegi, tõusis sagin, haarati, mis sai ja hakati välja minema. Selgus, et asi on tõsine. Haarasin oma jope, päikeseprillid, mobiili ja uksekaardi (teades, et ID-kaart ja pangakaart on jope taskus), vaatasin kõhklevalt käekoti poole. Astusin koridori, kus oli inimvool, mis juhatas tagauksest välja.

Tuli terve ring ümber maja kõndida, et siis koguneda maja taga olevasse õue, kus koguneti korruste kaupa. Ootasime ja kuulasime, mis ümberringi toimub. Irooniline oli see, et mitmed kasutasid juhust suitsupausiks. Tegemist oli õppega.

Üsna pea, ilma, et keegi midagi seletaks, öeldi, et õpe läbi, võite tagasi minna. Kui trepikotta jõudsime, oli see veel "valesuitsu" täis, kuid pressisime ennast sellest läbi.

Nüüd jääme ootama, mis tulemus Sampolastel kirja sai: kui kiiresti ja efektiivselt end evakueeriti.

Vot siuke kogemus jälle.

Liblikad

2009-05-26T05:27:00.000-07:00

Twilight Saga

2009-04-02T04:53:00.001-07:00

Nonii. Pean vist aru andma.

Olen lugenud nüüdseks kolm raamatut neljast läbi. Hiiglamavahva sõber Ameerikast saatis mulle neid ükshaaval. Nüüd ootan neljandat ka.

Et mis arvamused mul sellest sarjast on?

Ma arvan, et mulle väga meeldis neid lugeda. Olen suhteliselt hull romantik ja ütleks, et need raamatud on suht minusuguse hullu jaoks. Kuigi lõpuks hakkas natuke peategelasest Bellast kopp ette saama.

Nende raamatutega on nii, et korra kaane avad, siis sulgemine on väga raske ja enamasti juhtub see siis, kui viimane lehekülg on loetud ja vastu tuleb kõva kaas, mis olukorra lõpetab. Tõeline ajaraiskamine, eriti kui lõputöö kirjutamine ootab ja veel muud sada kakskümmend viis asja, mis to-do-list'is ootavad.

Mis seal's on, mis niimoodi paelub? Eks see on selline täiesti enneolematu armastuse vorm, mille olemusest enne nagu aimugi ei olnud. Ühelt poolt nagu tead, et see pole päris, teiselt poolt nagu elad kaasa kellelegi, kes nii pingutab, et olla teistmoodi, kui temasugusele ette nähtud. Ma arvan, et see ongi see: parema eluviisi teadlik valik. Prk Cullenid valisid teadlikult "tervisliku" eluviisi ehk nad ei tapnud inimesi, vaid loomi, et süüa saada ja viimaseid ka valivalt, et loodusring häiritud ei saaks. Kuivõrd mina teadlikult "tervislikku" eluviisi valin ja seda ka praktiseerin? Not that much.

Ikka ma libastun ja järan teist inimest ja imen temast välja kõik hea, kuni ta muutub elutuks või samasuguseks kolliks, nagu mina. Kuid on ka häid päevi.

Päris paralleeli ei saa tõmmata, sest kristlikku eluviisi valimine annab hoopis suuremaid ja paremaid eeliseid ning toidab palju rikkalikumalt, kui seda tavaline eluviis võimaldab. Lihtsalt ollakse liiga laisad, et lusikas suhu tõsta ja täituda sellest kõige paremast.

Üldse mulle ei meeldinud kolmanda osa lõpp. Olen traditsiooniliste lõppude austaja: kõik peab lõppema õnnelikult ja loogiliselt happily ever after versioonis. Ja Bella on täiesti rumal mõttetu tüdruk. Saan aru, et Edwardit tõmbab Bella poole, kuna tal on see eriline scent juures, aga mis Jacobil viga on, et ta temasse armunud on? Ei tea. Imelik.

Kogu see raamat, need tegelased, see mõttemaailm, see üleloomulikkus on miski, mis paelub. Olgu see nii totter kui tahes. Lihtsalt loed, naeratad, loed, vangutad pead, loed kirud, loed, oled rõõmus.

Kui keegi tahab lugeda, siis võin laenata raamatuid. :D

Mõttekeerises

2009-03-26T03:52:00.001-07:00

Pole siia enam ammu kirjutanud, aga see ei tähenda, et olen lakanud mõtlemast - ei ei ei - loomulikult mitte.

Noh, tänane tippsündmus on siis see, et sain autokooli sõidueksami läbi. Nüüd veel teisipäeval teooria ja siis juba ARK. Loodetavasti.

Otsustasin lõplikult ära, et teen sellel aastal oma lõputöö valmis ja katsun see aasta ka kooli lõpetada. Praeguseks on küsitlus läbi viidud ja saadud üle 70 vastuse, mis tähendab palju tööd ja vaeva, kuid saan vast hakkama. Kui vaid saaks selle teooria osaga hakkama. Nii tahaks. Aga raske on.

Veel üks lõbus sündmus on see, et sain Twilight Saga kolmanda osa kätte ja nüüd on bussisõidud sisustatud ja natuke ööd ka. :D Mis teha, omamoodi põnev on see raamat.

Samuti tegelen GLS-i ettevalmistustega ja nägin selle aasta esinejaid - väga põnev tõotab tulla.

1. aprilli nali on see, et lähen raamatupidamisse tööle. Nali on selles, et see polegi tegelikult väga naljakas ja suht tõene värk. Samas olen küllaltki positiivselt meelestatud ja natukene isegi põnevil.

Pisukene hirm on see, et ma võibolla ei saa PPle siiski minna, aga katsun pingutada nii palju, et lõputöö enne valmis saada, et saaks siis ilma süümepiinadeta Viljandisse minna. (üks palvesoov siit teile, kallid sõbrad!)

Lihtsalt, et oleksite kursis, mis toimub.

Kuidas Sul läheb?

Kalkun ka mõtles

2009-02-10T04:05:00.000-08:00

...on minu uus moto hetkel.

Õpin siin vaikselt läbi valu, stressi ja kogemuste, et liiga palju ei tasu analüüsida ja mõelda.

Hulluks võib minna.

Kuskile maani on hea mõelda, aga edasi tasub juba asi üle anda Jumala hoolde!

Et siis protsess käib.

Lõpuks on ikkagi Jumal see, kes meie elutee on sättinud. Vahva ju. Mis mul siis pabistada veel?

Heheh, näe, läkski kergemaks. :D

Päris maailmast ära

2009-02-06T05:48:00.000-08:00

Mida teha siis, kui ükskord see pinge on nii suur, et järjekordne tehtud viga Sind tööl nutma ajab?

Mu erialane töö, mida olen nüüdseks 3 kuud teinud, on osutunud emotsionaalselt väga raskeks. Viimased poolteist kuud on olnud rasked, ma arvan, absoluutselt iga töötaja jaoks ning suheldes üle maja sõpradega, saan teada ja kuulda nende valu ja ängistust selles majanduslanguse ajastus. Teiselt poolt ei tohi teha vigu. Mitte ühtegi, sest kaalul on nii palju.

Ja siis lihtsalt üks päev: nutt. Kõigi nähes. Murdumine ja seda siis, kui alles kolm kuud täis tiksunud on. Kolleeg kinnitab, et see on alguse asi. Usun teda, aga see on nii raske. Üldse ei tahaks see kollanokk olla, kelle pärast ülemus ikka ja jälle peab tulema ütlema, et nii me ei tee ja vigu ei tohi absoluutselt mitte ühtki teha.

See pinge tööl on olnud mulle igapäevaseks sõbraks alates uuest aastast. Kuna kõik on nii konfidetsiaalne, ei tohi sellest kellelegi rääkida ka ja siis lihtsalt oled, tuimalt igal pool mujal.

Väike Grete küsis mu käest eile, kui ma koju tulin, et kas ma ei olegi haige? Olin eelmisel õhtul koju tulles kohe voodisse pugenud, raamat kätte ja kui ükskord oli magama mineku aeg, siis tuli kustu ja silmad kinni. Ja ei midagi rohkemat sel õhtul. Nii juba mitu õhtut tegelikult...

Samas on Jumal mind nii eriliselt õnnistanud. See on hea kogemus ja praktika, mis praegu tööl saan. Mu sõbranna käib mul tihemini külas, kui vahepeal oli. Huvitavad üritused toimuvad. Huvitavad muud väljakutsed väljaspool tööd. Kool on hetkel mõnus.

Aga selline emotsionaalne kurnatus püsib. Tihti leian end soovimas, et tahaks vana ametit tagasi. Olin väga hea ja tubli töötaja. See oli palju stressivabam, lihtne. See oleks aga tagasiminek ja ilmselt selgeks signaaliks, et ma ei saa hakkama oma erialases töös.

Vot nii on praegu lood. Ja siis on hea, kui saab lihtsalt kellegagi koos istuda ja kasvõi filmi vaadata ja lihtsalt olla, puhata, sest tööl on jälle raske.

Üheks ravimiks on olnud ka Twilight, mille sain just eile läbi. Hea sõber saatis mulle Ameerikast inglise keelse raamatu. Seda oli nii põnev lugeda. Tean, jah, et autor värvis kõik puust ja punaseks ega jätnud väga midagi lugeja enda fantaseerida, aga mul savi. Nii armas oli lugeda sellest lubamatust, samas nii tugevast, ennast ohverdavast armastusest. Heheh, seda lugedes ja sellele mõeldes tekkisid isegi liblikalised tead-küll-kuhu. :D Mis veel siis on, kui ma päriselt armunud olen? Hihihhihihh. :D

Horoskoop 2009 aastaks

2009-01-09T03:47:00.000-08:00

Nonii, Igor Mangi mõtted minu kohta järgmiseks aastaks. Olen 2009 aasta lemmik! Pidage siis meeles.

KAALUD 23.09.-22.10.
Kaalud on ühed 2009. aasta lemmikud - kõikvõimalikke kinke sajab nagu küllusesarvest. Eelkõige puudutab see armuasju - neid ootab ees suur armastus, mis saabub koos kevadega ja aasta teisel poolel oktoobris või detsembris viib pulmadeni. Võimalik on ka lapseootele jäämine.
Aasta pakub just südameasjadega seotud elu avardumist ja pere juurdekasvu võimalust. Tööasjad valmistavad kahjuks rohkem muret, ehkki ka seal toetajatest ja abipakkujatest puudust ei ole.
Jaanuar, mida valitseb veel eelmise aasta raske atmosfäär, toob Kaaludele koduseid muresid, melanhooliat, nii enda tervise halvenemist kui ka lähedaste terviseprobleeme - võimalik, et nende eest on vaja hoolitseda. Tuleb hoiduda külmetumast ja vältida viirusi.
Veebruaris, kui uus looma-aasta on end täielikult sisse seadnud, tunnevad Kaalud endas ärkavat uut energiat ja tajuvad ka nähtamatute jõudude tuge. Samal ajal on maailmas palju äraarvamatut ja ettenägematut.
Märtsis on kasulik olla ettevaatlik, sest tulemas on palju ettepanekuid, kuid ka nõudmisi. Selge on see, et muutusi teha tuleb. Aga kuidas? Ka siin on tuge nähtamatutest abilistest. Näiteks võiks küsida nõu taro kaartidelt, eriti märtsi 21., 22. ja 23. päeval, kus valitsevad vägagi müstilised aspektid. Õhuelemendi märgina on Kaaludel avarust mõista, et universumis pole midagi võimatut. Tuleb vaid pilk tähtede poole pöörata ja küsimus esitada.
Aprill tuleb kergem, sest eelmise kuu kaalumised on ühele poole kaalutud ja koostöö uue koalitsiooni, äripartneri või elukaaslasega võib alata.
Mais on Kaalud täis entusiasmi, et midagi tõsiselt ära teha, paljuski see õnnestub. Igal juhul paistavad nad silma aktiivsuse ja organiseerimisvõime poolest. Kuu lõpp viib nad reisile.
Reise tuleb ka juunis, suhtlemisraadius avardub. Kaalud on vaimselt heas vormis, see annab neile liidripositsiooni uute mõtete ja teemade esitamisel. Taas üles kerkinud vanad probleemid saavad uutmoodi lahenduse.
Enne 19. juulit pole mõtet puhkusele minna, sest töökohas on oodata ettearvamatuid sündmusi ja muutusi, milles mitteosalemine tooks teatavaid kaotusi.
19. juulist kuni 19. augustini on päris hea aeg puhkusele minna: soodne laevareisiks, kaugemal elavate sõprade külastamiseks ja energia kogumiseks, et pidada vastu järgmise kuu raskustele.
20. augustist kuni 18. septembrini on aasta raskeim aeg. See ilmneb suhetes lähedastega, kuid on ka ebakindlust tööl ning üldine emotsionaalne vaakum. Mingi osa sellest on põhjustatud maailmas toimuvast, millele Kaalud tundliku natuurina kaasa elavad. Sobiks rahulikum elulaad ja töö iseendaga.
Alles 28. septembrist alates tunnevad Kaalud, et nende energiavarud on taastunud. Septembri viimastel päevadel on oodata üllatava iseloomuga kontakte, mis elavdavad Kaalude sisemist elu ja täidavad neid taas entusiasmiga. Sünnib uus sõprussuhe, jälle ärkab armastus, mis puhub tuule tiibadesse ja annab võimaluse taas maailma läbi värviliste prillide näha. Rõõmsat aega jätkub vähemalt 18. oktoobrini.
Novembris tuleb tegelda konkreetsemate, praktiliste asjadega, ka rahaküsimustega. On nii endale kui lähedastele ilusate rõivaste ostmist - see kõik võib olla ettevalmistus aasta viimase kuu õnnelikeks sündmusteks.

Okei-okei, tegelt ma ei usu seda saasta üldse, aga ilus muinasjutt ju!

Õnneks on kõik Jumala kätes ja sünnib ikka see, mis Jumal on mu jaoks plaaninud on, kui ma just ise sajaga muud ei punnita...

Aga mõtted jutlustest

2008-12-28T04:18:00.000-08:00

Tegelt oli täna mõtlemiseks päris palju terakesi nopitud. Jagan:

Raido Oras:

Pühaduse ja kurjuse kasvu vahel on seos.
Kui me näeme midagi head, oskame vahet teha hea ja kurja vahel.
Jeesuse sünni hetkel elas Petlemmas ligikaudu 300-400 inimest, mis tähendab, et ei olnud masshukkamist beebide osas.
Mida rohkem on head sündimas, seda aktiivsem on ka kuri.
Ükski heategu ei jää karistamata.
Tänapäeva maailmas tahetakse, et keegi oleks süüdi ja üldjuhul, et ta maksaks oma eluga.
Puhas kuri vastab puhta kurjaga.
Tähtis pole see, kuidas me kannatuses hakkama saame, vaid see, kuidas me sellest läbi läheme.

Indrek Luide

Me võime, olles ise ebatäiuslikud, teha päris ilusaid asju, kui need on tehtud koos Jumalaga.
Mida "inglinäolisemaks" Sa lähed, seda vähem meeldid Sa maailmale.
Mida kvaliteetsemat elu tahame elada, seda lähemal peame olema Jumalale.
Kas me julgeme oma kodu avada? (inspireeritud Jeesuse vastusest: "Tule ja vaata!")
Kas me tahame, et maailmas oleks veel 10 minusugust, kes kõik käituvad ja teevad samu asju, mis mina praegu? Kas maailm kannatab selle välja?

Eliot Preisfreund:

Tihti ootame, et teised meid teeniksid, mõtlemata sellele, et peaksime ise olema need, kes teenivad.

Minu järeldus: endaga tuleb vaeva näha ja püüelda ikka paremaks ja Jumalale lähemale saada.

Jää hüvasti, Viimsi Vabakogudus

2008-12-28T03:59:00.000-08:00

Täna käisime Isa ja Lauri ja Liisuga Viimsis, kus oli meile, kui koguduse rajajatele õnnistuse palumine. See oli iseenesest tore. Hea, et meie "lahkumine" nüüd ka ametliku formaadi ja õnnistuse sai.

Kuigi pastor Raido rääkis hea jutluse ja andis mõista, et see on üks raskemaid asju, mida teha ja julgustas ja kinnitas meid, ei jäänud mulle isiklikult sellest hommikust kuigi hea olemine. Üldse Viimsis käimine on väga valus. Viimasel ajal.

See tuletab meelde liiga palju valu, kuigi võiks arvata, et aeg parandab kõik haavad. Valu ei tekita füüsiliselt see kirik ja see koht kui selline, vaid inimeste nägemine. Ja mitte üksnes koguduse liikmete nägemine, vaid ka sõprade nägemine, kes jäävad aina kaugemaks ja on oma elukesega ilma meieta edasi liikunud, hoidmata kontakti meiega. Enam ei ole midagi rääkida, enam ei küsita, et kuidas läheb, enam ei püüta ka kontakti silmadega. Enam ei sirutata kätt õnnistussoovideks. Ja SEE on nii valus.

Võibolla oleksin pidanud ise midagi teistmoodi tegema. Võibolla peaksin ka praegu midagi teistmoodi tegema. Aga ei oska ja ei ole jõudu, ka tahtejõudu mitte. Tahakski võibolla lihtsalt haihtuda, kui nagunii teistel ilma meieta parem ja rahulikum ja rõõmsam on.

Annaks nüüd Jumal vaid usku, et oleme teinud õigeid valikuid ja järginud Jumala plaani ja et oleme seal, kus Jumal tahab, et me oleksime.

Veinikogemus

2008-12-25T09:04:00.000-08:00

Haksin mõtlema selle peale, et ega ma liiga hullu viga pole teinud, et end täiskarsklaseks teind olen. Tahtsin proovida, terve pokaali (nii palju kui pannakse ja nats läks rohkem) ära juua ja mõelda, et kas oli vahva.

Käisime siis Lauriga poes. Lauri, suur veiniekspert (tänu eksametile), valis valge ja roosa veini. Isa tahtis punast, nii et tulime poest ära kolme veinipudeliga. Ja seda kõike eneseharimiseks. :D

Valget jõime 24. õhtul. Nuusutades oli alko lõhn küll. Mõtsin, et tobe, ei meeldi see eriti. Aga ise lunisin ja nüüd joon. Hullult targalt ja mõnusalt joon. Aga see valge ei olnd lõppkokkuvõttes väga hea, et teist klaasi ei võtt. Kuigi suus on selline mõnus tunne peale veini. Selline surin ja nii.

Täna jõime punast. Veel rohkem alko lõhna ja selline kuiv jäi suhu. Lauri ette ka ütles, et punane ei ole nii hea, et need enamasti kuivad. Olen seda väljendit ennegi kuulnd ja ei saand aru, et kuidas saab üks vedelik kuiv olla. Aga pärast esimest sõõmu sain aru küll.

Proovisin niimoodi nuusutada ja keerutada seda klaasis, nagu filmidest näinud olen. Aga ei läind väga põnevaks. :D

No nüüd on veel roosat proovida. Ei tea, millal seda teeme. Siis kui punane on otsas. Kes seda joob? Njee snaaju. Ehk millalgi võtan natukene veel, ei tea.

Aga mõtsin, et jagan oma kogemusi teiega ka.

Arvan, et oma täiskarsklusest võin "täis" siiski eest ära võtta, sest aeg-ajalt ju võib veini ikka juua. Õlut pole kunagi isegi proovinud ja arvan, et ei tee ka seda. Just because.

Black Christmas

2008-12-23T00:09:00.000-08:00

Istun tööl, just sõin kodujuustu-kirsitorti, kuulan mõnusat jõulutseedeed ja olen pisukeses õndsuses.

Selline tore aeg on praegu. Black Christmas on plaat, mida nagu hästi hästi hea meelega kuulaks terve jõuluaja, kuna aga kõik minu vaimustust ei jaga, pean minema kompromissile ja kuulama seda vähem kui kogu aeg. Hihihi. (kui tahate ka kuulda, tulge mulle külla! :D)

Mis teeb jõulust jõulu? Mis on jõul?

"Mul ei ole üldse jõulutunnet" on viimasel ajal olnud lause, mida kuuleb aina sagedamini ja sagedamini. Mis on "jõulutunne"?

Ma ütleks, et see on "state of mind". Sa võid näha enda ümber halbu asju või märgata ilusaid ja toredaid asju.

Pühapäeva hommikul käisin Medokas. Kui jõudsin välisukseni tegin ühele memmele ukse lahti ja lasin ta sisse. Sain suure tänu osaliseks ja ta õnnistas mind see hommik. Millegi ilusamaga ei saa ühte kirikukogemust alustada. Kuulasin oma kauneid ja toredaid sõpru ingellikult laulmas, rääkisin paar sõna nendega juttu ja kiirustasin siis trolli peale. Istusin ühe poisi kõrval, kelle tee välja blokkisin ära. Ta vaatas mulle suurte silmadega otsa, kuid ei öelnud midagi. Naeratasin talle. Napilt enne Koidu peatust sain aru, et ta tahab maha. Istusin kõrvalistmele, et ta mööda lasta. See tundus loomulik asi mida teha - onju. Poiss hüppas hetkega ukse poole ja enne kui ta väljus, vaatas naeratusega minu poole ja ütles "spassiiba!" Nagu wow. Olin teinud pisikese poisi rõõmsaks. Trollis edasi sõites oli rõõm jälgida, kuidas üks memm tegi oma seljakotikese lahti ja hakkas sealt välja paistvat kingitust lahti pusima. Sellega läks aega, kuid ta askeldas nii rõõmsasti ja kui lõpuks nägi, mis seal on, oli õnn piiritu.

Aga siis... Selle sama memme kõrvale istus üks teine memm, kes oli ka kirikutädi, nagu esimenegi (pealt kuulatud jutu järgi) ja lõpuks pöördus asi selliseks, et esimene memm kurtis teisele, et ta maksab liiga roppu raha, et 1-toalises korteris elada ja et tema on vaene penskar.

Sinna mu pühade meeleolu läks. Pekki küll.

Aga nüüd, teisipäeval, 23.dets, viimane päev tööl enne pühi, olen jälle rõõmus. Olen saanud mitme üllatuse ja headuse osaliseks. Ülemus mängis päkapikku, osakonna cd-mängijast kostub Black Christmas album, sain veel midagi postist ja rõõm on piiritu.

Varsti saan kokku oma väga hea sõbrannaga, lähme kohvitama.

Isal on ka juba parem, eile oli elu hea saun ja parim seltskond Kertu juures ja homme on kogu pere koos terve päev. Fun fun fun. :D

Tarkus

2008-12-19T06:16:00.001-08:00

Parem mitte midagi öelda, kui öelda mitte midagi!

Palve

2008-12-17T03:00:00.000-08:00

Kallis Isa Taevas,

Palun tee minu Issi terveks! Võta ära need valud ja kinnita teda südames!

Aitäh!!!

Jeesuse nimel,
Sinu tütar

Tõotamisest

2008-12-15T23:15:00.000-08:00

22 Kui sa annad mõne tõotuse Issandale, oma Jumalale, siis äraviivita seda täitmast, sest Issand, su Jumal, nõuab tõesti seda sinultja see oleks sulle patuks.
23 Aga kui sa jätad tõotuse andmata, siis see ei ole sulle patuks.
24 Pea seda, mis su huultelt on välja läinud, ja tee, mis savabatahtlikult oled tõotanud Issandale, oma Jumalale, nagu sa omasuuga oled rääkinud! /5ms 23:22-24/

Selles mõttes, et päris hull sellega. Kui palju olen öelnud, et Jumal, aita mul see asi veel teha ja siis ma hakkan rohkem Sinule aega pühendama ja Piiblit lugema ja palvetama. Ja siis panustan rohkem suhtesse Jumalaga.

Ja ikka läheb nii nagu läheb. Ei toimu siin mingit panustamist ja aja investeerimist millessegi, mis on nii tohutult õnnistusttoov. Lihtsalt rumalusest ja ka laiskusest.

Peaks selle kirjakoha kuhugi seinale kleepima, et see pidevalt silme ees oleks ja ehk natukenegi distsipliini kasvataks.

Kust mõte: hommikusest lugemisest.

Loomult laisk

2008-12-12T07:11:00.000-08:00

Üks õhtu, kui sõitsin autoga koju, kuulasin tee peal raadiot. Mingi sportlasega oli intervjuu käimas. Üldse ei mäleta muud, kui ühte lauset, mis see sportlane, aga tark poiss ütles:

"Inimene on juba loomuselt liiga laisk, et olla kogu aeg positiivne ja õnnelik!"

Nagu wha'?

Ta kuidagi nagu suutis ära sõnastada selle, millele olen viimasel ajal palju mõelnud. Tegelt on ju nii!?

Kahjuks on nii, et inimene ei ole loomuselt õnnelik inimene. Eriti tänapäeva ühiskonnas, kus käib üks hullem raha järele jooksmine ja võitlemine ja mida kõike veel. See väsitab ja see tekitab tahtmise ainult ühte eesmärki saavutada ja see on rahapauna suurendamine, mis teoreetiliselt peaks mõne õnnelikuks tegema. Aga ega see rahapaun kunagi piisavalt suur ei ole, mis tähendab: inimene ei ole loomult õnnelik ja rõõmus ega ka positiivne.

Sellist elustiili ja suhtumist tuleb harjutada. Tuleb otsustada ja siis pingutada selle nimel, et see tõesti ka kehtiks enda elus.

Lahe oleks see, kui end lõdvaks lastes kerkib hoopis naeratus näole ja tuju läheb heaks, tegelikkuses aga vajume kössu teki vahele ja murekortsu saatel vajume väsinult unne.

Nii õige on kuidagi see, et kui saavutada enesedistsipliini selline tase, et iga päev algab nii mõnigi sõna Jumalaga juttu ajades ja uurides Piiblist, mis täna siis "Today's fortune" on, siis päev on positiivsem ja energilisem ja rõõmsam. Kõik kuidagi sujub paremini ja kergemini.

Mõelge selle üle: kas ma olen liiga laisk, et olla õnnelik?

kunagi ammu oli kõik rõõsa ja rõõmus! :D

Tegelt on ju ikka veel! Onju!

Nõme, kui nii juhtub

2008-12-10T02:36:00.000-08:00

Mis on üks tüütumaid asju, mis saab minuga juhtuda?

See, kui ma otsustan osta natukene kallimad, mustriga sukad ja tõmban need esimest korda jalga pannes katki.

Urr.

Urr.

Ikka tahan ilusate sukkadega käia: ostan jälle kallid vä?

Mõistate mu muret? :D

Oleks see mu elu kese, oleks asi ikka päris hullusti ja väga kurb.

Õnneks pole.

Hetkeemotsioon vaid.

Luide tribe

2008-12-06T23:17:00.000-08:00

Eile oli esimene jõuluõhtu. Luidede klann sai kokku ja meid kogunes üllatavalt palju. Kohale tuldi nii Pärnust, Saaremaal, Keila-Joalt ku ka Tallinnast.

Sööki oli palju, üllatusi oli palju ja rõõmu oli palju.

Ja siit ka väike fotomeenutus:

Kummitav mõte

2008-12-06T01:08:00.000-08:00

sellest ajast kui oli presidendihommikupalvus Radissonis kummitab mul peas üks lause. Kogu hommikusöögiosaduse teema oli perekond ja hüüdlause "Ole eeskujuks!"

Kõik oli tore seal, laulsime Gospelkooriga tähtsatele tegelinskitele, sõime suhteliselt head sööki ja kuulasime tervitusi/kõnesid. Üks nendest kõnepidajatest oli Maret Maripuu, sotsiaalminister. Väga palju ei mäleta tema kõnest, aga üks lause jäi.

"Ära muretse sellepärast, et lapsed Sind ei kuula, vaid sellepärast, et nad jälgivad, mida Sa teed!"

Wow, ikka on räägitud sellest, et peame olema noorematele eeskujuks, kuid ikka on see jäänud õiendamise tasandile, et ära tee seda ja ära tee teist. Me ei anna endale siiski päris lõpuni aru, et nad vaatavad ja sarnases situatsioonis käituvad täpselt samamoodi, sõna otseses mõttes.

Hiljuti oli mul Gretega (väike 3.a. õde) üks juhtum. Olime mänguhoos ja ma ei viitsinud midagi tema moodi teha ja ta hakkas vaikselt vinguma, ma ikka ei viitsinud. Natukese aja pärast tuli lause: "Noh, Krissu, tee nii, muidu ma saan kurjaks!" Nagu mida????

See lõi pahviks ja ma sain aru, et see on minult talle külge jäänud, sest just mõni aeg tagasi olin talle sama öelnud, kui ta liiga palju sahmerdas, kui üritasin tal juukseid kammida. No tõesti viskas kopa ette, et ta paigal ei püsinud. See on pannud mind mõtlema, et kas me ise tahame hullult kannatlikult teha midagi, mis meile füüsilist valu põhjustab, või mis on ebameeldiv tegevus, aga tuleb ära teha? Vingume ise samamoodi. Käitume samamoodi nagu väiksed lapsed, üritades igal võimalikul viisil vältida seda ja "asajatada" kuskil mujal kui seal, kus oleks vaja tegutseda ja olla.

Ikka on nii, et teismeeas mõtled, et mina küll suurest peast selline ei ole ja oma perekonnas teen teistmoodi ja olen palju parem inimene ja kannatlikum ja kõike muud, mida täheldad oma, mis seal salata, vanematel vajaka jäävat või mis võiks olla teisiti. Praegu olen täheldanud tendentsi, et suht palju teen täpselt samamoodi, nagu olen näinud ees tegevat. Ma ei taha, et nii oleks, aga justkui loomulikult tuleb see. Võitlen ja punnitan, et saaks sellest ringist välja, et jätta mingi omadus, mingi tegutsemisviis endast eemale.

Aga täiesti haige, kui raske see on!!! Sa oled selle asja sees ja see lihtsalt jääb külge. Mitte, et kõik oleks hästi halvasti, aga paratamatult perekonnaliikmed ei pinguta oma pere nimel väga palju. Öeldes endale, et olengi selline ja kui pereliikmed mind ka ei armasta sellisena, siis kes üldse veel? Ja siis oleme torssis ja mossis kõigi oma tobedate harjumustega.

Seda välja kirjutades mõtlen, kui tobe see on. Miks me pingutame siis nii väga "vale" mulje jätmisest võõrastele? Ja suht palju sellega haiget tehes oma perekonnale, sest nende nimel me ei pinguta - kohe on mask eest ära, kui omavahele jäädakse. Miks?

Usun, et sisekliima sõltub suuresti sellest, kui tõsiselt me võtame kristlust ja kristlaseks olemist. Ei saa olla nii, et väljaspool kodu olen tõeliselt eeskujulik tugev kristlane ja kodus hoopis vastupidi ja siin tulevad välja kõik need nõrkused ja vead. Nendega tuleks võidelda igal pool, igal ajal, iga lähedaloleva inimese juures. Olgu selleks siis ülemus tööl või tüütu vend/õde kodus.

Leian, et see, kui tugev kristlane inimene tegelikult on, peegeldub just selles, kuidas käitud kodus. Milline Sa kodus oled, kus ei ole vaja üldse pingutada. Kus ei pingutada, kuigi võiks ja peaks.

Isalt on külge jäänud see, et tuleks otsustada ja samamoodi mitte edasi minna. Olen otsustanud palju asju, kuid nõrga enesedistsipliini tulemusena mitte eriti kaugele jõunud.

Otsustan, et jälgin ennast kõrvalt ja vaatan just seda, kuidas teised mind näevad. Ka kodus. Kui palju ma armastan oma ligimesi selleks, et pingutada ja olla parem inimene. Ka nendega, kes peavad mind tingimusteta armastama. Tobe, aga tõsi.

Õnnistusi teilegi ja mõelge selle peale, et täiskasvanuid ei jälgi mitte päkapikud, vaid need pisikesed inimesed, kes alles õpivad ja kujunevad kelleksi. Kes alles kujundavad oma käitumismaneere ja sõnavara ja -kasutust.

http://www.youtube.com/watch?v=CWUtywfwsMw

Teised

2008-11-22T13:55:00.000-08:00

Olen avastanud, et loen hästi palju teiste blogisid. Teiste mõtteid, teiste nägemusi, teiste lugusid, teiste kogemusi. Kuidagi nagu enda elu on põnevam elades kaasa teiste seiklustele.

Huvitav on jälgida millest kirjutatakse, millises etapis nad oma elus on ja kuidas nad hetkel asju näevad ja mida mõtlevad.

Olen täheldanud, et paljud arvavad, et nende blogisid väga palju ei loeta. Aga see on lihtsalt vale. Minusuguseid on veel. Isegi üllatun, kui paljud minu blogisid loevad. Ja meeldivalt üllatunud.

Samas on natukene kahju sellest, et igapäevane inimestega suhtlemine on asendunud nende blogide lugemisega ja mitte tegeliku suhtlemisega.

See teeb minu suhtlemisoskused nõrgaks. Üldse interneti vahendusel suhtlemine on kuidagi palju lihtsam. Hiljuti oli kogemus, kus nentisin ühe sõbraga fakti, et oleme PÄRIS inimesed ja et päriselus on kaa vahva suhelda. Ja et tahaks nagu silmast silma ka vestelda ja näha. Aga päris hull ju.

Olen tabanud end ka mõttelt, et ah, ma praegu ei räägi talle, varsti olen msn-is ja siis ütlen. Või saadan maili.

Julgus kaob, mask kasvab, tegelikkusest tuleb lugeda kui on õnn, et kirjutatakse sellest kuskil avalikult.

Tegelt oli täna tore päev. Olen kajastanud seda nii orksis kui ka feissis. Panin sinna pilte kaunist talvepäevast.

Tegin ettepaneku emale, et läheks metsa täna. Ta oli üllatunud sellisest ettepanekust. Pärast sain teada miks. Nimelt ta ütles pärast köögis koos askeldades, et nii tore on perena midagi teha ja koos olla.

Seda on vähe. Kuigi oleme õhtul kodus, on kõik vaikselt nokitsemas oma arvuti taga ja suhtleme üksteisega msn-i kaudu. Ja see on sulaselge tõsi.

Ükskord valmistusime ette pühapäevaseks koosolekuks ja mul oli vaja Lauriga natuke koostööd teha, et asjad saaks jonksi. Selle asemel, et minna teise tuppa temaga rääkima, saatsin emaili ja ta saatis vastu ja nii mitu korda, kuni lõpuks tuli minu tuppa, et mis värk on, miks me otse ei suhtle.

Kui palju suhtled Sina OTSE, näost-näkku, silmast-silma, südamest-südamesse oma lähedastega? On Sul mugav olla ma sõpradega koos? Oled Sa vaba ka pärismaailmas?

Mõtle sellele ja siis mine ütle otse midagi toredat kellelegi! Räägi oma päevast, küsi teise kohta. SUHTLE!

Linnuke kuhu?

2008-11-09T22:24:00.000-08:00

Lihaliku loomuse teod on ilmsed, need on: hoorus, rüvedus, kõlvatus, ebajumalateenistus, nõidus, vaen, riid, kiivus, raevutsemine,isemeelsus, lõhed, lahknemised, kadetsemine, purjutamised, prassimised ja muu sarnane,
Aga Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus,headus, ustavus, tasadus, enesevalitsus. /Gl 5:19-23/

Kuidas Sul nendega? Milline nimekiri Sul pikem tuleb? Eile (09.11.2008-toim.) tegin sellest juttu EK koguduses. Sain need ilusti tabelisse ja kõrvutama, aga see blogindus ei lase siin. Ette tegin bulleteid kasutades linnukesed. nagu tickid. Suudad pildi ette manada? Saadan faili kui tahad.

Aga et siis. Järjest enam mõtleb tänapäeva noor kristlane (kui tal on igatsus ja tahe), et milline on just tema kristlasena ja millised on teised noored kui ka vanad kristlased tema ümber. Kas me eristume mittekristlastest? Milline pool meis domineerib? Kas lihalik loomus või on meis Vaimu viljad arenenud ja valmad? Hmm. Let us take a moment and do a little thinking!

Sest nii see enam edasi minna ei saa. Pole mõtet. See hakkab lõpuks läbi paistma, et midagi on valesti. Lõpuks ikka sein ette tuleb, lõpuks ikka tühjus Sinu sees kumisema hakkab ja Sa taipad, et mõttetu on see pisikene elu ilma Jumalata. Ilma selle osaduseta. Ilma tõelise armastuseta.

Onju.

Võta hetk, otsusta ja hakka rassima. Hakka teadlikult oma elu suunama ja arendama, sest muud moodi ei tule midagi. Siin ei kehti reegel "Ise on laudas"! Tegemist on Sinu enda eluga ja kes peakski rohkem seda armastama, kui Sina ise (üks on veel, kes seda ehk Sinust rohkem armastab)!

Õnnistusi ja jaksu selle raskeima asjaga nagu enesedistsipliin ja arendamine.

Minu endise osakonna meeskonnakoolituse jutte

2008-11-05T09:36:00.000-08:00

Meeskonnakoolitus

Läbi Kristeli silmade koos sõprade arvamustega nii ühest kui teisest asjast.

Selle aastane meeskonnakoolitus toimus Eisma külalistemajas 17.-18. Oktoober 2008. Esimene mõte oli, et huvitav, kus see veel on? Kui selgus, et kuskil Virumaal, oli teatud hoiak kohe platsis, et normaalne, saab siis näha, mis sealt tulla võib. Samuti ei olnud transpordifirma tavapärane ja ei osanud keegi väga oodata ega loota, mis saama hakkab.

Meeskond kogunes tavapäraselt 0 korrusel kantselei ukse taga. Kuna öeldi täpne kell, ei julgenud sellest hiljemaks jääda. Täpselt kell 17:40 pidi olema väljasõit, kuna buss ei tohi kaua maja ees peatuda. Loomulikult olin kohal ja loomulikult mitmed ei olnud kohal. Õnneks jäi buss ka natuke hiljaks ja õnn jätkus, kui bussi nägime. See oli vähemalt 40 kohaline suhteliselt luks buss, nii et Ülle silmad särasid kui tähekesed, nähes, et sai õige valik tehtud. Kõik hüppasid bussi ja paljud kasutasid ära luksust üksi istuda ja mugavleda. Kui kõik lõpuks pärale jõudsid võis bussisõit Eismaale alata.
Enne kui lähen muljetega edasi, toon välja sõprade mõtted ja arvamused enne koolituse algust. Vastused ei ole mingis erilises järjekorras ja küsimus sai püstitatud järgmiselt:
Ø Millised olid ootused/eelarvamused koolituse suhtes?
· Ülle: Minu esimene "ootus" oli, et tundmatust bussifirmast tellitud buss maja ette kohale tuleks:) ja koolitus seepärast ära ei jääks. Uh, buss tuli koos sümpaatse bussijuhiga! Järgmine ootus oli, et keegi meile kuiva loengut ei peaks ja et tahaks õues ka vahepeal olla. Meie uuemaid kolleege soovisin paremini tundma õppida. Ja lootsin, et laupäev pole maha visatud aeg - et oleks huvitav ikka.
· Märt: näha mittetöiseid kolleege, saada aru inimeste tegelikust minast ja suhtumistest... kontakt meeskonnaga.
· Laura S: Arvasin, et koolitus on igav ja mõtlesin, et see on puhas nädalavahetuse raiskamine.
· Aare: Peamine ootus/lootus oli uute liikmetega tutvuda ja aidata neil kergemini sulanduda kollektiivi.
· Ermo: Koolituselt ootasin midagi uut ja põnevat kuna varem sellistel meeskonnakoolitustel osalenud ei olnud ja olen meeskonnas alles uus.
· Kairi: Saada positiivset impulssi, ka võibolla saada huvitavaid ning teistsuguseid vaatenurki/mõtteid nii tööalaseks kui ka isiklikuks eluks. Eelarvamused puudusid.
· Karin: Arvasin, et tuleb kuiv koolitus, kus terve päev peab istuma ja haigutama :D Aga suureks üllatuseks (positiivseks üllatuseks) osutus hoopis vastupidiseks see koolitus. Väga lahedad koolitajad ja harjutused olid!
· Karolin: Läksin eelarvamuste vabalt.
· Kristiina: Ma ei osanudki väga midagi oodata, kuna ma varem ei ole osalenud meeskonnakoolitusel. Lootsin, et koolitus tuleb huvitav.

Mina isiklikult mõtlesin, midagi uut siit väga tulla ei saa. Koolituse teema oli nii üldine kui üldine, mis pani arvama, et mida ikka juurde õppida veel on? Kujutasin ette, kuidas laupäeval peale ühte tundi loengut võitlen unega ja ootan kohvipausi.

KUID

Jõudsime bussi ja ei läinud paari hetkegi mööda, kui trall pihta hakkas. Härra bobitreener Hanno tutvustas end ja seletas, et nüüd läheb treenimiseks. Naersime kergendatult ja pisukese põnevusega, et mis küll sellest bussisõidust välja võib tulla. Kõigile jagati kätte pisikesed legotükid juhisega, et tuleb otsida nüüd 5 tükiline komplekt ja suruda kätt bobikelgu tiimikaaslastel. Kahjuks ei suuda enam nimeliselt kokku panna, kes kellega ühes oli.

Mina olin igatahes võlurite meeskonnas ja meie ülesandeks oli kanda ette teoreetiline kõne bobisõidust kui nähtusest. Vast pole oluline ka see, et ei mäleta teooriast väga palju midagi. Tegime Kariniga kahepeale ja saime suhteliselt ilusasti hakkama.

Esimesena aga astusid üles teised tegijad, kes harjutasid bussi tagaosas hoovõtmist – ikka puusad ette, puusad taha. Puusad ette, puusad taha. Puusad ette, puusad taha. Ja siis LÄKS!!! Tuli joosta bussi etteotsa ja maha istuda. Kui kõik olid ükshaaval oma hiilgavat jooksuoskust näidanud ja küljed siniseks põrganud, algas bobisõit. Vasak kurv, parem kurv, hüpe ja siis oli vist komplekskurv(?).

Ja siis käis kõva aplaus, finišisse jõuti. Teisel võistkonnal tuli sama teekond läbida tuisu ja lauslumesaju käes. Jagati välja miljon mullitajat ja ütleme nii, et sellest võistkonnast väga keegi kuivaks ei jäänud - see oli toredus omaette, et sai mulli puhuda.

Ø Kuidas tundus Bobisõit Eismale? Mis jäi sellest meelde? Eredaim seik?
· Ülle: Ma ei olnud osalejatele öelnud, mis bussis toimuma hakkab. Bobisõidu tõttu jõudsime palju rutem Eismale kui oleksime lihtsalt bussiga sõitnud. Palju sai naerda. Nõksutamine on nüüd selge:) Oli hea sissejuhatus koolitusele, suunurgad lähevad siiani kõrvuni, kui mõelda vahvale bobisõidule. Coca-cola reklaamnägu on meil ka omast käest võtta. Laural oligi lahtine suund, mida veel õppima minna - soovitaks tal tõsiselt mõelda turundusvaldkonna või siis modellinduse peale:)
· Märt: lahe ja kõike kaasahaarav mõte, sõit läks libedalt! Seebimullid, Jamaika meeskonna liiga...
· Laura S: Bussisõit algas väga meeleolukalt ja bobisõit oli kaasahaarav ning uus kogemus, kuidas bussis aega veeta. Ühesõnaga väga lõbus oli ja tundus, et kõigile meeldis!! Meelde jäid eredad peakatted ja kui innukalt kõik kaasa tegid :D
· Aare: Bussisõidule andis see kindlasti palju rõõmu juurde. Kui teised mängud olid mingil määral "tavalised" siis see oli vähemalt minu jaoks leid.
· Ermo: Bobid olid meil kiired, peaegu 2 tunnine bussisõit mõõdus minutitega ja ei saanudki aru kui juba astusidki mööda pimedaid metsaradasid. Bobi sõidust on kindlasti meeldejääv hoovõtu tehnika ja hüpped Bobisse.
· Kairi: Bobisõit äratas veidi üles peale väsitavat tööpäeva, meenutas küll algselt sellist mängu, mida tavaliselt pulmaisad korraldavad ja et ma olen selliste, veidi "kahemõtteliste", mängude jaoks liiga vana :)). Aga lõppkokkuvõttes oli päris tore ja naljakas.
· Karin: Bobisõit oli vägev :D Meelde jäi Coca-cola reklaam ;) Tuisune ilm (lumi :) ja lahedad bobimeeskonnad ja bobi ise :P
· Karolin: Bobisõit oli väga vahva! Meelde jäid seebimullid ja lõbusad peakatted. Eredaimat seika polnud, kõik oli tore.
· Kristiina: Bobisõit viis väsimuse ära. Kui seda poleks toimunud, siis oleks maganud arvatavasti terve tee. Kõige paremini jäi meelde nõksutamine edasi - tagasi.

Ma ei mäleta, et oleks olnud sellist tõsist istumist enne bussist väljumist. Üsna pea buss peatuski keset metsa. Keset eikuskit. Ja kostis sõnum – kõik soojalt riidesse ja marss välja. Nii palju siis minu, ja võibolla mõne veel, köhimisest sooja kamina ääres, seni kui teised metsas müttavad.

Ø Mis tunded valdasid, kui keset metsa meid õue aeti?
- Ülle: Mõnus algus, värske metsa lõhn, lummav pimedus, romantilised küünlad, imeilus ilm, merekohin.
- Märt: huvitav kogemus, nagu osa ellujäämiskursusest
- Laura S: Algul oli, et mis asja? Ei viitsi…ei taha…ei jõua….aga siis tuldi meile küünaldega ja sooja hõõgveiniga vastu ning see üllatas. Väga huvitav oli kõik koos läbi pimeda metsa ühest küünla-punktist teiseni kõndida!! See oli mul esmane kogemus ja väga väga meeldiv!!! Rännaku aeg ei virisenud keegi ja ise mõttes mõtlesin, et super kogemus !! Kõik oli niii mõnus: kolleegid, metsalõhn, merekohin, pimedus, ärevus….
- Aare: Jalutuskäik vabas õhus on alati tore ja meeldivas seltskonnas veel eriti.
- Kairi: Metsa minek oli väga armas mõte, tunne: põnev:)
- Karin: Heh no mis tunded ikka :D Lootsin, et äkki mõni karu või hunt jalutab vastu, see oleks vägev. Aga kahjuks nii pime oli, et midagi ei näinud ja ootasid, millal majani jõuab, et vetsu minna!
- Karolin: Põnev oli! Ei midagi negatiivset.
- Kristiina: Metsas seiklemine oli väga tore. Tekkis hea kodune tunne, kuna lapsena sai palju aega metsas veedetud.

Väljas ootas hõõgvein ja härra Hussar (?). Küünalderada viis meid metsa. Võtsin endale ka lambikese, mille sain kummidega pähe panna, kuid kustutasin selle õige pea ja sidusin käe külge. Kõikide suureks avastuseks leidsime, et palju rohkem näeb, kui ei ole seda kunstlikku valgust meie ümber. Peagi meile enam need küünlad metsarajal ei meeldinud. See tähendas jälle korraks mittenägemist. Hunte me ei näinud, karud ei tulnud, kuid meeleolu oli ääretult hea. See jalutamine vaikseks suhteliselt soojas metsas oli värskenduseks peale pikka tööpäeva pealinnamüras.

Ø Kuidas meeldis jalutuskäik? Kas midagi targa onu suust ka meelde jäi?
- Ülle: Väga meeldis, häiris veidi vaid ühe seltskonna poolt tekitatud liigne müra(rääkimine, laulmine jms). Meelde jäi see, kuidas vanal ajal mehepojad külast pimedas koju läksid ja puude latvade järgi orienteerusid. Ja et öösel uudistavad ja otsivad süüa mere ääres põhiliselt rebased, mis need jänesed seal teevad, ei tea keegi. Mere pealt peegelduv valgus oli lahe.
- Märt: ei ole kaua pimedas metsas jalutanud, teine keskkond, teised reeglid, karu ja hundi jutud.
- Laura S: Väga meeldis, sedaviisi võiks seda uuesti läbida!!
- Kairi: Jalutuskäik meeldis, märja sambla ja kuuskede lõhn. Oleks soovinud kuulata rohkem vaikust ning looduse/ ööhääli, mis tegelikult ka selle retke üks eesmärki kindlasti oli. See, et seda teha ei saanud, ei olnud korraldajate viga. Kuna hoidsin "onu" lähedusse, siis kuulsin/kuulasin ka tema juttu (metsas ei tohiks ilmaaegu lärmata, pimedas silmad harjuvad nägema, loomadest, kes seal elavad, karust, temaga käitumisest, merekohinast teesuuna määramisel jne)
- Karin: Jalutuskäik meeldis :) Hea ju peale väsitavat tööpäeva jalutada. Targalt onult ei saanud ma midagi, kuna me olime nati taga pool ja teda polnud eriti kuulda :( Kuulsin vaid seda, et kui ära kaome, siis peab kõvasti karjuma :D
- Karolin: Jalutuskäik oli tore ja meeldis väga. Meelde jäi see, et karu nähes tuleb jääda rahulikuks ning et pimedas hundi silmad helgivad, rebase omad mitte.
- Kristiina: Jalutuskäik oli väga tore. Nii palju kui oli võimalik onu kuulata, sai üht teist kõrva taha pandud. Näiteks, et hundi silmad läigivad vastu...

Päris täpselt ei teagi, kui kaua see jalutuskäik kestis, kuid pikk see ei olnud ja liiga lühike ka ei olnud. Just selline paras. Kui me jõudsime külalistemaja õuele, ootas meid seal õdus katusealune, kus ootasid söögid ja natuke veel ettevalmistust ja võisimegi süüa liha ja kala, salatit ja ahjukartulit. Ja loomulikult palju oli ka joogipoolist. Naljakas oli see, et laual oli suur kast, kus sees sinises kiles oli maitsestamata lihatükid. Väike paanika läks kohe lahti, et miks keegi ei öelnud, et maitsestama peame täna ise ja kas sellist liha tahtsimegi??? Hehe. Õnneks tuli söögitädi õige pea ja viis kiirelt homse lõunasöögi jaoks mõeldud liha ära, ise veel imestades, et kust see küll meie söögilauale praegu sai.

Ø Esimene mulje koolituskeskusest?
- Ülle: Imearmas koht:) Ilm soosis meid ja õues olek õhtul oli värskendavalt teistmoodi. Toad olid ilusad. Padjad olid ilmselgelt liiga kõrged - öösel sai omaette plaani peetud, kas panna äkki pea alla vannilina või oma riided, aga noh - uni võttis võimust ja siis oli juba ükskõik. Ma ei kuulnud isegi kui meie vastas "elavad" naabrid Aare ja Andi magama tulid - keegi rääkis, et ikka lauluga:) Saunaruum oli ka piisavalt suur ja vaatega merele.
- Märt: väga positiivne
- Laura S: Väga ilusa ja omapärase koha peal, väga hea puhkuse veetmiseks, eriti suvel!
- Aare: keskus oli igati tasemel.
- Kairi: Koolituskeskus oli armas väike ja kodune, mere ääres ja mändide all:)
- Karin: Koolituskeskus tundus suur ja ilus ning meri oli lähedal :D
- Karolin: Puhas ja avar.
- Kristiina: Päris esimene mulje oli täitsa tore. Maja on ilusa koha peal, meri lähedal. Toiduga tekkinud küsimus oli kummaline (kui laual oli külmunud liha, mis ei olnud meile mõeldud üldse). Kokatädi jooksis sinna ja krabas suure liha hunniku laualt ära ja praalis seal. täitsa naljakas oli.

Edasine õhtu oli vaba. Sai nautida veel hõrguroogasid, juua palju süda lustis, käia saunas, vestelda toredate sõpradega, hullata meres, tantsida ja mängida.

Ø Kuidas reede meeldis? Mis põnevat toimus?
- Ülle: Läksin juba südaööl hääletuna magama, seega teised ehk kommenteerivad. Ma ei suutnud täita Aare soovitust viinaga kurku ravida(kuristada), kes teab, oleks see aidanud mind või ei. Tahaksin veel esile tuua selle, et Ermo sulandus meie seltskonda nii sujuvalt - ta sekretariaadi inimesi nagu enne suurt ei tundnudki. Aga sellest ei saanud juba metsas käies R aru!
- Märt: tore toimetamine söögi/joogiga, liig pikalt meeste saun, ennast unustav tants ja trall.
- Laura S: Meeldis väga jalutuskäik ja rannas olek…siis grill ja saun oli väga kosutav….uni tuli väga hea :D Tore oli ka see, et sai erinevate kolleegidega suhelda, kellega igapäev kokku ei puutu.
- Aare: Klassiõhtu nagu ikka:)
- Kairi: Reedene päev oli tore, just see, et alguse sai matkaga läbi metsa ja ees ei oodanud mitte tavapärane olukord, kus kõik oli ette taha ära tehtud, vaid kõhu täitmiseks pidi ka ise vaeva nägema. Mul ei olnud selle vastu midagi, et lõppkokkuvõttes kokkamine jäi minu õlule :) Minu jaoks oli reede tore rahulik päev:)
- Karin: Reede oli normaalne, pea ainult kõvasti valutas, siis sai hommikuni tantsitud ja juttu aetud.
- Karolin: Lõbus oli kogu aeg. Tantsisime.
- Kristiina: Saunas oli täitsa hea. Eriti kui õues hakkas eriti külm, siis oli nii mõnus lipsata lavale. Tore oli lobiseda uute töökaaslastega. Õhtul sai hästi aru, kes mis tüüpi on. Õnneks läksin suht vara magama ja sellised asjad jäid nägemata, mida näha ei tahtnud ;)

Ø Mis mulje jätsid koolitajad reede õhtul?
- Ülle: Ma ei osanud seda küll oodata, et üks koolitaja õhtu edenedes kõik riided seljast viskab ja ümber maja paljalt ringi silkab:) Toredad vahetud koolitajad olid. Mulle meeldisid.
- Märt: ei surunud ennast peale, olid nagu osa kollektiivist.
- Laura S: Seltskondlikud :D
- Aare: Reede õhtul jätsid suht neutraalse mulje, ei osanudki midagi arvata...Laupäev õnneks muutis muljet kardinaalselt.
- Kairi: Koolitajad jätsid reedel nooruslike, energiliste ja põnevate plaanidega noorte inimeste mulje. Laupäev tõotas tulla huvitav ning erinev eelnevatest koolitustest.
- Karolin: Sõbraliku mulje.
- Kristiina: Nii palju kui mina nendega rääkisin, siis jäi normaalne mulje. Üks koolitajatest oli veidi uljas, jooksis õues paljalt ringi.

Laupäeval saime hommikust, kus oli võimalus süüa putru!!! Shallallaaa. Palju õnne sellele, kes selle tegi, sest see maitses hea ja kodune. Kes nii väga putru ei armastanud, võis süüa munarooga, võileiba kiluga, helbeid ja müslit jne.

Hommikulauas suutsin öelda midagi, mida üks koolitajatest sai terve päeva pärast meenutada. Klõpsisin fotokaga hommikulauas ja ütlesin Aarele, kes ilmselgelt oli vaevades/valudes, et näita, et Sa saad hakkama, olles ise eelmine õhtu valinud tegevused ja vedelikukogused. Hehe.

Ø Kui raske ikkagi oli laupäeval tõusta? (hihihihiii)
- Ülle: Kuna nii vara sai magama mindud, siis täitsa OK. Kartsin vaid, et mul pole hommikul üldse häält alles - aga jeee oli ikka!
- Märt: oli, oli raske, kuid ikkagi planeeritult.
- Laura S: Kuna raske töönädal oli selja taga ja voodi oli nii mõnus, siis oli päris raske end üles ajada :D
- Aare: ...
- Ermo: ...
- Kairi: laupäeva hommikul tõusmisega probleemi ei olnud, kuna üleliia alkoholi ei tarbinud ning et laupäeval kenasti vormis olla, läksin mõistlikul ajal magama(ihiii).
- Karin: Heh oleks tahtnud natuke magada :D aga me vist saimegi kõige kauem :)
- Karolin: Isegi kell 3 öösel magama minnes hommikul tõusmisega probleeme polnud ja peavalu puudus samuti. Nii et läks hästi ja võib rahule jääda!.
- Kristiina: Mitte eriti raske. Kuid kerge väsimus oli siiski terve päeva jooksul.

Igaljuhul, peale sööki läksime taaskord õue. Seal tegime hommikuvõimlemise, kasutades ära kallistamiskultuuri Sampos ja tuli nii üksikkallisid, grupikallisid, üksteise süles istumisi ja ohtralt sinna juurde naeratusi.

Saime oma esimese ülesande ka. Pidime viieks lugema ja siis viide gruppi võtma. Seejärel anti igale ühele õhupall ja nöör, mis tuli omavahel ühendatult pahkluu ümber siduda. Selgitati reeglid, et võidab see, kellel kõige rohkem õhupalle tiimis peale pisukest aega...öeldi LÄKS. Kus nüüd läks alles madinaks. Paigud siin ja seal, kiljatused seal kolmandas kohas ja palju naeru iga platsi nurga taga.

Seejärel mindi „klassiruumi“. Anti tagasisidet, kuidas läks ja mida sellest pisikesest mängust õppida võis. Pöörfikt lahendus oleks olnud see, et keegi poleks kellelgi palli lõhkunud, sest olime ühtse meeskonnana tulnud koolitusele ja me oleks pidanud tervikut nägema. Aga eks meil olegi kõige rohkem see divisjon harali mööda maja laiali ja sellistes tingimustes on eriti oluline tunnetada suurt meeskonda ja mitte mõelda ainult oma naabrile, kes nokitseb kuskil seina taga.

Pandi kirja meie ootused, mis oli jällegi, et misasja – te polegi seda koolitust korralikult ettevalmistanud? Aga polnud see nii midagi. See oli lihtsalt selleks, et nad saaksid päeva jooksul näidata, et nii: see punkt peaks olema täidetud, see peaks olema selgeks tehtud, selle arutasime nii teoorias läbi kui ka toimetasime praktilise ülesande kallal jne. Usaldus ja imetlus koolitajate vastu kasvas iga pisemagi asjaga, mis tegime. Kõik oli väga tark ja vajalik.

Vahepeal oli kosutav kohvipaus, kus sai võtta kohvi ja teed, juua vett, süüa küpsist ja isegi oli kuskil kaks viilu puuvilja. Seejärel hakkasime joonistama. Joonistada tuli endid meeskonnana. Ja tuli joonistada enda kohta vapp. Reaktsioone sellele ülesandele oli mitmeid, juba ainuüksi meie lauaski. (Muide: lauda istusime vastavalt, kuidas koolitajad meid pannud olid). Kes hakkas trotsima joonistamisoskusi, kellel oli pea täiesti tühi ja kes hakkas kohe pisikesi päikeseid pilduma paberile. Pildi pealt võiks isegi üles tähendada, kes kellega koos istus, aga vast pole hullu.

Peale järjekordset ettekannet, teooriat ja muidu tarka juttu ja naeru, läksime sööma. Saime nüüd seda sinises kiles olevat liha, mis eile veel maitsestamata oli. Aga see maitses imehea. Paljud ütlesid, et selline kodune, mõni arvas isegi, et oleks oodanud midagi lahedamat, aga mulle „käras“ küll. Öeldakse vist nii? Hehe.

Ø Kuidas meeldis söök üleüldiselt koolitusel?
- Ülle: Meeldis. Muffinid olid imemaitsvad.
- Märt: söök o.k.
- Laura S: Söök oli väga maitsev ja mitmekesine!
- Aare: varasematel kordadel on maitsvam olnud:)
- Ermo: Toitlustamise koha pealt midagi kurta vist ei saagi, väljaarvatud reedesed külmad söed.
- Kairi: Toit oli maitsev ning kodune (see oli ka külalistemaja sissesõidu juures kirjas-" kodused toidud")
- Karin: Hommikusööki ei oska kommenteerida, kuna magasime selle maha, aga lõunasöök oli täitsa ok :)
- Karolin: Söök oli ainus, milles pettusin veidi, aga seda võib-olla sellepärast, et olin ise kõrgemad ootused seadnud. Tavapärane, ei midagi erilist.
- Kristiina: Söök oli hea, väga kodune.

Siis jälle õue. Kui hommikul käisin Üllega merevaadet kaemas, siis nüüd siirdusin peaaegu sama rada trampima Kantselei-Lauraga (nagu Baari-Paavo, Bussi-Liis). Ilus oli. Hästi tuuline, aga hästi ilus ja mõnus ja vahune ja vihane meri oli. Tegime paar reidikat ja kiirustasime siis kogunema.

Anti ülesanne maja kõrval olevast kuurist võtta endale üks kollane pudelikast. Nii lahe, et need kollased olid. Tegid tuju kohe paremaks. Pidime võtma end ringi nendega, asetades need selliselt, et saaks peale astuda ja saime nagu naksti uue ülesande.

Selleks oli endid tähestikulisse järjekorda sättimine. Aare ja Andi olid algselt kõrvuti ja nii hakatigi nende kõrvale inimesi laduma. Esimene oli Ermo – suur ja turske mees. Millegipärast kukkus ta kastilt ja tal seoti karistuseks silmad kinni. Seda hoolikamad oldi ja peagi sai ta Andi kõrvale toimetatud. Ohh seda aplausi ja rõõmuhõiskeid, mis siis lahti läksid. Ka Ülle saime paika, oodates ja jälgides rahulikult, kuidas asjad kulgevad. Seejärel aga hakkas koitma, et mis me ülejäänud passime, hakkame ka siblima, saab vähe kiiremini ja endal ka lõbusam.

Tulemuseks oli palju naeru, rahulolu ja rekordtulemus ülesande lahendamisel. Lisaks veel palju positiivset tagasisidet koolitajatelt, mis kõrva tagant kõditama pani.

Tegime veel puuviljamängu ja akrobaatikat. Puuviljamängu võlu oli see, et osad olid arbuusid, osad mandariinid, maasikad, apelsinid ja midagi oli nagu veel. Kui öeldi ARBUUS, pidid kasti vahetama need, kes olid arbuusid (get the irony?). Kui aga mindi lihtsama vastupanu teed ja taheti totaalset kaost, karjuti PUUVILJAKOMPOTT ja kõik pidid vahetama kohad. See tekitas palju elevust kõikides ja ajas ühe meie koolitajatest pisarateni naerma, kui entusiastlikud me selle mänguga olime, sest kui ta lõpetas ja uut mängu seletama hakkas, kasutas ta kogemata (või siis tahtlikult, aga mitte selle mõttega) sõna puuviljakompott ja kõik see mees pistis jälle punuma ja sahmima. Eks Hanno ise oli see, kes „kasti ei saanud“, muudkui kõkutas naerda. :D

Akrobaatia seisnes selles, et pidime võimalikult palju inimesi võimalikult väheste kastide peale seisma saama. Ambitsioonid seati liiga kõrgeks ja nii jäi see ülesanne paraku tulemuseta. Aga meid ei kõigutanud see oluliselt palju.

Läksime taas siseruumidesse. Seal kordasime üle mõtted ja teooria, tõmbasime mängude ja igapäevatöö vahel paralleele.

Algas näitlemistund. Ei, tegelikult oli meil võimalik läbi mängida olukorrad, kus suhelda tuleb erinevate inimtüüpidega. Need neli, teate küll. Nendest jäi meelde muidugi „Teller-Kati“, kes sai veel lõpus erilise kiituse osaliseks. Teadagi oli see Aare, kes briljantselt oma ülesandega toime tuli. Meie poolt oli siis telleri osatäitja ja koolitaja Hanno mängis erinevate inimtüüpidega kliente. Hästi lõbus ja tore oli näha sellist talendikat näitlejat. Tuli lihtsalt mõelda, kas ta on seda nüüd sada korda teinud, et tal nii hästi välja tuli või lihtsalt on annet. Hannol ma mõtlen.

Siis oli võimalus jälle mängida. Jipikajuula. Pidime võtma paaridesse ning otsustama, kes on joonistaja, kes jutustaja. Mina olin paaris Jevgeniaga ja olin joonistaja. Jutustaja sai konkreetsed juhised, mida ta peab tegema, samal ajal, kui joonistajal polnud muud, kui et joonista kõike, mida jutustaja Sulle ütleb. Natukese aja pärast selgus, et tegemist oli geomeetrilise kujundiga. Saime üllatavalt hästi hakkama. Kõige tublim muidugi ülemuste bande – Ülle ja Märt. Teised olid muidu toredad. :D

Õppida tuli sellest seda, et peame selgeks tegema, et kõigil tekib asjadest täpselt samasugune arusaam, mida ise üritad edasi anda. Et ei oleks vääriti mõistmist, valesti tõlgendamist ja ka seeläbi valede tulemuste saavutamist.

Siis valiti välja kolm juhti, noored daamid, kes polnud varem juhtimiskogemust saanud. Algas Juht-assistendid-alluvad mäng. Asetati kõik sellise skeemi järgi: kõige ees istus juht, tema taga kaks assistenti ja omakorda nende taga neli alluvat, kummalgi assistendil kaks alluvat. Seejärel saime ümbrikud, kus sees oli pisike juhis ja kolm mängukaarti.

Öeldi LÄKS ja hakake ülesannet lahendama. Lugesin läbi ja mõtlesin, et jou-jou, õudsalt tark olen – mul kolm kaarti, teistel ka nagu kolm kaarti vist – eesmärk saada kolm ühesugust ja ongi mäng läbi. Shallalaaa. Hakkasime CV-toorikutele infot külvama (valged pisikesed paberikesed) ja tihe liiklus hakkas pihta. Ajapikku sain aru, et asi polegi nii lihtne. Oli palju ootamist ja kribamist, arusaamatust ja segadust.

Lõpuks saime teada, et kõikidel tasanditel oli lipiku peal erinev tekst, mida allapoole, seda vähem infot ja eesmärk ei olnud sugugi see, et kõigil kolm kätte. Piisas vaid paarist. Aga sedagi me ei saavutanud ilma, et oleksime rääkinud. Meil oli ka muidugi töötajatest puudu ja Laural, kes niigi aru saanud, mis toimus, tuli täita kahe alluva roll.

Tuli teha järeldusi juhi omadustest, et mida ta peaks ja mida ta võiks, milline ta võiks olla jne. Samal ajal mõnus kohviosadus ja muffinikorv liikus kuskil ringi. Andi tõi oma maitsvaid TUC küpsiseid jagamiseks. Vist. Kui olime kõik kogunenud suurde avarasse akendega ümbritsetud saali, andsid erinevad võistkonnad tagasisidet ideaalse juhi kohta ja kuidas neil läks ja mis nad õppisid.

Ø Millised mängud, ülesanded jäid meelde? Ja milline oli lemmik?
- Ülle: Minu tõeline lemmiktegevust oli teistele selja peale kirjutamine! Täna hommikul oli minu esimene tegu see, et eemaldasin oma laua juures seinalt ebavajaliku(hm, puhkuste graafiku, tähtsad tel numbrid jms) ja kleepisin asemele värviliste vildikatega minu seljale kirjutatu. Ma olen seda juba vist 50 korda vähemalt lugenud ja iga kord tundub see mulle pai saamisena:) Aitähh teile armsad Sampo sõbrad! Ja no see puuviljakompott oli ka tormiline vahepala.
- Märt: kastidel nimede järgi reastumine, juht-assistendid-alluvad
- Laura S: Kuulaja ja joonistaja, kommunikatsiooni mäng, aga lemmik oli PUUVILJASALAT :D:D:D
- Aare: firma struktuuri mäng oli ilmselt õpetlikeim, inimtüübi rollimäng selgelt meeldejäävaim
- Ermo: ...
- Kairi: Kõik läbi tehtud mängud on meeles(õhupallid, joonistamine, erinevate inimtüüpidega hakkama saamine, kasti mängud, kuulaja-joonistaja, kommunikatsioon(juht, assistent, alluv)) Lemmik oli vast tähestikulises järjekorras kastidel enda ritta seadmine:)
- Karin: Wauuu kõik ülesanded olid vägevad ja kõik meeldisid, õhupallid, puuviljasalat, firma mängimine, joonistamine teise jutu peale, vapi tegemine, kastide peal turnimine (nii tähestiku järgi kui ka see, kui palju mahub meid sinna ) jne. Eriti meeldis see, kui pidime üksteise selja peale midagi head kirjutama :)
- Karolin: Kõik mängud ja ülesanded on (veel) meeles. Lemmik oli siseülesannetest kujundite joonistamine ning väliülesannetest kastide otsas eneste tähestiku järjekorda seadmine.
- Kristiina: Kõik on ikka meeles, mälulüngad puuduvad. Lemmikud olid puuviljamäng, joonistamine selg-selja vastas ja viimane seljale kirjutamine.

Natukene rääkisime veel teooriat ja õppisime sellest miskit, mille järel jagati kõigile paberileht ja tükk teipi. See tuli kompunnida endale selja peale. Kõik võisid kirjutada üksteisele midagi positiivset. See oli nii tore võimalus kiita, tänada, innustada, julgustada, rõõmustada ja üles tõsta oma kaaskolleegi.

Üsna pea oli kõigil see paber väga kirju ja kirev. Kõigil silmad särasid ja positiivne oli olla. Saime veel ühe paberilehe, kuhu pidime kirjutama, mida õppisime ja mis jäi päevast meelde. Sai jälle naerda ja tunnustavalt/nõustuvalt pead noogutada.

Ø Mida tarka panid kõrva taha õpitust?
- Ülle: Veendusin eelkõige selles, et meil on nii tore meeskond ja meil on ülilahe koos olla.
Märt: koos suudab kõike, info ülevalt alla ei taha ise liikuda.
- Aare: midagi põhjapanevalt uut polnud, lihtsalt nö. kinnistasin kogemusi.
- Ermo: Koolitusel pidime tõdema erinevaid momente, kuidas meeskond siiski üritab tegutseda ilma konkreetse plaanita, kiirustades. Õppisime, et peamine meeskonnas on ühtne mõtlemine ja tegutsemine (enne kui tormata millegi poole, tuleb selgeks teha millisel viisil ja kuidas on kõige kasulikum). Koolitajad teadsid, mida teevad ja neilt oli nii mõndagi õppida.
- Kairi: Ülesandest "teller ja erinevad inimtüübid" sain rohkem teada mängitud inimtüüpide "eripäradest".
- Karin: Heh no tarka panin selle kohta, millised kliendid võivad olla ja kuidas nendega paremini käituda :) (mõtlen neid domineerivaid, innustavaid jne)
- Karolin: Enne mõtle, siis tegutse. Korista enda järel prügi ära.
- Kristiina: Kõige rohkem sain targemaks seoses kaastöötajatega. Õppisin inimesi palju paremini tundma. Ja kindlasti jäi meelde ka, kuidas paremini koostööd teha.

Toimus üksteisevõidu tänamisevoor, pisuke koristamine ja pakkimine ja bussi tormijooks. Ootasime, et mida põnevat nüüd tagasi sõites kõik juhtub, aga ei midagi. Heheh, tegelikult ei olnud vist kellelgi selline mõte peas. Pigem tahtsimegi natuke nüüd puhata, enne kui kodusele laupäevaõhtusele kraamimisele vastu astuma pidi. Saime oma tunnistused, muljetasime ja Sampos igaüks oma sammud ja roolid erinevasse suunda astus/sikutas.

Ø Mida ootasid tagasisõidult? (hihihi)
- Ülle: Bobisõitu!!! Tegelikult teadsin, et igaüks saab tukkuda ja lihtsalt omaette olla:) Ja muljetada.
- Märt: oligi rahulik mõtteid mõlgutada.
- Laura S: Koju jõudmist J
- Aare: oli huvitav jälgida, kuidas bussijuht päevavalges koduteed otsis:)
- Ermo: Tagasisõidult võis ju oodata nii mõndagi, aga raske katsumuse läbinud meeskonnakaaslaste nägudelt peegeldas nii mõndagi ja sellega oli temaatika paigas...
- Kairi: tagasisõit oli parajalt vaikne, sai mõelda nende sõnade peale, mida me üksteisele selja peale kirjutasime :)
- Karin: Magamist, lebotamist ja muusika kuulamist.
- Karolin: Koolituse muljete vahetamist ning rahu ja vaikust.
- Kristiina: Tagasisõit oli täpselt selline nagu ootasin.

Aitäh teile kõigile. Minul oli tore. Siiani on tore olla. :D

Ø Mis nüüd saab?
- Ülle: Meil on mõnus ühine seiklus seljataga ja ühised naljad olemas ja no meie teller Kati ehk aitab meil edaspidi pangatoodetes paremini orienteeruda. Kohe praegu tahaks juba hakata järgmise aasta koolitust orgunnima:)
- Märt: värske poweriga igapäeva toimetuste juurde.....selgemate tunnetega.
- Laura S: Tööd, tööd ja rohkem töödJ
- Aare: mis saab, mis saab........ uut üritust ootan !!!:::)))
- Kairi: Mis nüüd saab? Jälle oma tavapärasesse rütmi tagasi, teadmisega, et mul on väga vahvad kolleegid. Kuna palju on viimasel ajal lisandunud uusi töökaaslasi, siis oli väga meeldiv neid paremini tundma õppida :) ning ka nö. "vanad " kolleegid üllatavad ikka ja jälle positiivselt :)
- Karin: Nüüd saab see, et tunnen end meeskonnaliikmena ja tean, et meie meeskonnaliikmed on lahedad ja toetavad alati kõiges :)
- Karolin: Nüüd oleme palju targemad!
- Kristiina: Nüüd oleme targad, oskame põnevaid mänge mängida ja tunneme üksteist paremini.

Olete üks vahva meeskond ja mul on ainult uhke olla sellisest meeskonnast pärit!

Jõudu ja jaksu ja armastust ja imetlust teite keskele!!!

Reporter Kristel

Kaart ja wannabe

2008-10-09T12:18:00.000-07:00

Hehe, sain täna sünnipäevakaardi.

Just-just. sünnakaart. Annilt. Nii nunnu. Kalli kalli!

Aga tegelt üks suuremat sorti uudis ka:

Sain personaliosakonda tööle!!!!

Minust saab personalispetsialist töösuhete administreerimise valdkonnas. Mis on nagu eriti hea koht, kust personalitööd alustada. Saan selgeks seadusandluse ja niinimetud köögipoole ja siis juba uhke koolituse ja värbamise poole peale.

Saan natukene ka koolitusi edasi teha, mis on mulle kirsiks tordil.

1.nov siis juba uue koha peal.

See üritus ikka sõi kõvasti mu närve, pani mind Piiblit taaskord lugema ja õpetas mind olema kannatlikum ning tolerantsem teiste inimeste suhtes.

Kas pole mitte eriti palju häid asju sellega?

Tänu Jumalale ja Tema plaanidele!

Õnnistusi teile!

Tulevane personalispetsialist/praegune sekretär-kunn. :D

Nagu kellavärk

2008-09-22T11:50:00.000-07:00

Olete kuulnud seda väljendit, et "töötab nagu kellavärk?" No hakkasin siin mõtlema, et mida see tähendab.

Ja avastasin seda, et see kellavärk on miski, mis on halastamatu igasuguste muude faktorite suhtes. Ehk siis tund tunni järel, sekund sekundi järel, midagi ei muutu. Aeg ikka läheb edasi, osuti ikka liigub: tik-tak, tik-tak, tik-tak. Ei loe, kas mul on vaja olla kolmes kohas korraga, kas mul on sada asja vaja ära teha vähese hulga tik-takidega või mitte. Halastamatu.

Ma ei tea, võibolla olete kursis, mis hetkel toimub minu elus, aga see on selline hetk, et teen ja jõuan. Valikut pole. Lihtsalt nii on.

Võin lugeda ette pisukese "to-do-listi":

Täiskohaga töö
Ülikool õhtuõppes
Grace konverentsil Hillsongi host
Willow Greek vabatahtlik
Kaks praktikat koolis
Lõputöö teemal "....."
PP 2009 programmijuht
Aastavahetuse laager Saaremaal
Gospelkoor iga esmaspäev + 2-3 kontserti kuus
Elav Kivi palveosa vastutaja
1x kuus Viimsis klaverisaatja
Lisaks tahaks karjääri teha tööl
Natuke võiks kuskil ka süüa ja magada

Kuhu ma mahutan sõpradega hängimise, kodutööde tegemise, eksamiteks õppimise, Piibli lugemise, palvetamise, perega osaduse, chillungi ja muud säärast? Hmmm......

Olen punktis, kus leian, et kui kellavärk on halastamatu, tuleb mul endal olla halastaja. Teha valikuid, teha konkreetseid otsuseid ajakasutuse osas, päevaplaane, -kavasid, et saavutada midagi ja olla oma ülesannete kõrgusel.

Mille jätaksin ära? Ei millegi.

Tunnen, et elus ongi see hetk, kus kehtib reegel "Kes teeb, see jõuab!" Ja kehtib sajaga.

Loen hetkel raamatut poole silmaga "I kissed dating goodbye!" ja see aitab ära hoida veel ühte mõtetut ajaraiskamise võimalust sellel ajaperioodil.

Üks mõte veel: avastasime Liisuga, et kui me ei oleks kristlased, siis meie elu oleks niiiiiiii igav. Kui Sa nüüd vaataks seda nimekirja uuesti, siis mis jääks sellest alles, kui ma ei oleks kristlane? Töö ja kool ja võibolla natuke peret ja sõpru. Aga see ei oleks see. Kindlasti mitte.

Aitäh, kui oled ikka veel mu sõber, hoolimata sellest, et võid vahel (või siis isegi rohkem) tunda, et oled kuskil nimekirja lõpus. Tegelt ei ole. Kuhugi mahutan aja mõeldes teile.

Heurekka

2008-09-07T03:18:00.000-07:00

07.09.2008 Pühapäev

Johannese 9:1:3
Edasi minnes nägi Jeesus ühte sündimisest saadit pimedat inimest. Ja ta jüngid küsisid temalt: Rabi, kes on teinud pattu, kas tema ise või ta vanemad, et ta on sündinud pimedana?“
Jeesus vastas: „Ei ole pattu teinud tema ise ega ta vanemad, vaid temas peavad saama avalikuks Jumala teod.“

Olen mõelnud ilmselt miljoneid kordi, miks olen ikka veel haige, kuigi mu pärast on nii palju palvetatud. Miks ei saa mina terveks ja teiste palved saavad vastatud positiivselt. Why me??? Kindlasti on neid veel, eks nii mõtlevad.

Ja näe, vastus täiesti Piiblis kirjas. Teinekord kasutab Jumal selliseid asju „enda huvides“ ära ja teeb sellest haigusest midagi head. On tunnistuseks kellelegi, kelle usk samamoodi kõigub ja on raskustes, et uskuda palvevastustesse.

Point on aga selles: Jeesus tegi terveks selle tüübi, kuna temast levis jutt kaugele ja paljud said teada sellest imelisest teost ja said Jumalat rohkem tundma. Said üldse Jumalat tundma. Kas minu tervenemisest levib jutt? Kas sellest saavad inimesed teadma ja kas inimesed saavad teada, et Jumal tervendas mind ja et Temal on see vägi seda teha?

Mõtlen seda, et vist mitte väga paljud. Sest olen argpüks ega julge minna sellest rääkima. Mu enda isiklik suhe Jumalaga on nõrk ja ma ehk ei kannaks seda imet välja. Ehk on see mulle õpetuseks ja julgustuseks saada Jumalale lähemale, et ma saaksin rääkida ja tunnistada Jumala tervendavast väest ka teistele, mittekristlastele. Ja ehk siis mõtlevad ka nemad, et see on üks väärt viis, kuidas elada. Selle tervendava, kõigeväelise Jumalaga tahaks isegi „Sina-peale saada!“

Kuidas mul selles ülesandes läheb? Mitte just kõige paremini. Kuigi see mõte trummeldab mul peas kogu aeg. Et Kristel, parem elu, viljakam elu, imesid täis elu on otseses seoses sellega, kui lähedale pingutan saada Jumalale. Ja ma olen kogenud, et nii hea on olla osaduses. Nii hea on tunda Jumala armastust, armu, kaitset, ligiolu. Ometi nii tihti valin midagi muud.

Tüütu on olla nõder inimene. Nõrk kristlane. Sest õiged vastused on teada, nagu teoreemi lahendamine. Selleks, et vastusest oleks maksimaalselt kasu ja rahuldust, tuleb leida see lahenduskäik ja siis see ka läbi teha.

Drastic Soul Searching

2008-07-14T06:18:00.001-07:00

"One never knows the steps it takes to live a spiritual existence until a life changing event happens; that one event cleanses ones soul to search your purpose." /David Stair, manager of Auralis/

That is said by a man that lived through something that I would not like to go through myself. I know the story about the guy and I was wondering – why do we need such events to happen in our lives to change the perspective of our lives? Why do we take the life for granted? Why do we waste our life, our precious time on Earth doing useless things, meeting useless people (well, nobody is 100 % useless), eating junk, living unhealthy life etc.

Why on Earth do we need the "wake-up call"? And when we do, how long will it influence our lives before we get comfortable again and believe it will never happen again and that I will have a long joyous life?

I'm taking my life quite easily. I know that I will go to Heaven when I die and I have no problems of facing death in that way. My fear is more about being ill, being paralyzed, being that sick that it will not let me do anything "normal" and that I will waste other people's time while taking care of me.

What does it mean to live a spiritual existence in the first place? Knowing that I have a spirit that didn't die and survived the tragic? And how much exactly do we change it? Eat healthy? Cherish friends? Love thy family? Go to church perhaps?

I think the best result the experience can cause is to make one think what happens when I actually die? Is there an afterlife? Is somebody controlling my life? Is it my fault that this happened? Who do I give my thanks for the survival? Why don't I give thanks to God for all He's done?
It is so often that we blame God for all the bad in our lives even though it is not His fault. But when He does something good, we forget to thank Him.

Have you ever thought about what drastic thing it must be to wake you up? To make you think about your existence, about your soul?

I'm starting to think about it more and more. Since I see these people having these hard times and they don't really turn out the way I would've think they will. But hey, it's just me…

God bless you in your soul search and in your existence questions. :D

2008-06-23T01:29:00.000-07:00

I think I'm gaining back my confidence about stuff.

We'll see how it goes...

Sa oled mul teine

2008-06-18T23:41:00.000-07:00

Viimasel ajal tunnen, nagu kõik mu ümber laulaks seda mulle. Kuidagi on olnud nii, et olen pidevalt selline „varuvariant” ja minuga ollakse nii hea sõber, kuni ilmub keegi parem ja tähtsam.

Võib-olla see ainult tundub mulle nii ja asi polegi nii hull. Aga see on kestnud juba nädalaid ja sellest on kahju.

Ma mõtlen ka seda, et ma ei ole selleks ise väga palju pingutanud, et olla kellegi jaoks esimene. Ma ei ole väga seda tüüpi ka.

Siis mõtlen seda, et miks ma teine olen? Kas ma pole piisav, et olla esimene. Hakkan võrdlema ja jõuan tulemusele, et pole jah. Mõttetu tädi.

Ja siis tekib selline kaitserefleks, et ah, savi siis, mul polegi sõpru vaja, mul polegi vaja parimat sõpra, kes minuga igapäevaselt suhtleks, must välja teeks, mind kuhugi kutsuks ja lohutaks ja räägiks lolli nalja ja – ah, saate aru küll.

Milleks üldse sõpru vaja on? Milleks Sulle sõpra vaja on? Kas meil on vaja sõpru, et me end ise väärtuslikuna tunneksime? Ehk siis enesehinnang on madal ja ei endaga väga hästi läbi?

Kui palju peaksin ma ennast muutma, et ma oleks „populaarne”?

No vähemalt nii palju, et ma viitsiks tegeleda ja suhelda teiste inimestega ega oleks pidevalt selles mugavas juutuubi-tsoonis. :D

Aga asi ongi tegelikult suhtumises. Ja ise pingutamises. Ise tuleb vaeva näha ja olla teiste jaoks piisavalt atraktiivne ja khuul, et üldse tahetaks hängida. Samas olen nagu olen, suhelge, kui sobib ja olge rahulikult edasi kui ei sobi.

Imelikud mõtted. Aga siin nad on.

Mina ja Tema

2008-05-11T06:24:00.000-07:00

Reede õhtu oli minu jaoks üks huvitav õhtu.

Nimelt käisid meil prantslased külas. Alguses oli jutt, et tulevad Prantsusmaalt noored ja teenivad meid sisustades meie õhtu. Olime meelestatud saama ühte vinget õhtut täis ülistust, tunnistusi, pallimängu ja palju noort nalja. Aga võta näpust. Meie jahmatuseks tulid sinna hoopis 40-50ndates tudid. hehe. See oli esialgne mõte, et no mida lahe, kannatame siis viisakusest nende "esituse" ära.

See hoiak aga muutus järjest iga ülistuslaulu ja tunnistuse saatel, mida need kallid elukogenud prantsuse sõbrad meiega jagasid. Täis rõõmu ja sära, mis ilmselgelt on tulnud Jumalalt, teenisid nad meid suhteliselt nõrga inglise keele ja vapustava prantsuskeelega. Igaüks pajatas enda lugu ja seda, kuidas Jumal on imeline nende eludes. Mõtlesin, et vahva.

Siis hakkas Merry otse meiega rääkima. Küsis meilt, kas meile, noortele, meeldib evangeeliumi kuulutada? Miks me tahame evangeeliumi korraldada? Ja kui me seda teeme, siis kes hakkab meie vastu tegutsema.

Ta rääkis sellest, et essaks püüab saatan lukustada mittekristlaste südamed, et see hea sõnum ei jõuaks nendeni. Teiseks, kui see enam ei tööta, tuleb ta meie kallale. Ta paneb meid tundma viletsatena, armetutena, oskamatutena, andetutena jne. Siis siis me mõtleme, et me ei saa ega taha. Me mõtleme enda peale. Fookus on meie endi peal.

Ma pole kunagi mõelnud sellele nii, et saatan töötab selliselt, et ta paneb meid mõtlema endi peale olukordades, selle asemel, et me mõtleksime, usaldaksime, toetuksime Jumalale. Päris kaval on see saatan teinekord. Kasutades ära meie isekust ja enesehaletsust paneb ta nii mõnegi "seisma" ja eemalduma Jumala riigi tööst. Ja seda veel nii, et me ise haletseme ennast. Täitsa pael.

Kui meie süda on täis Jumalat, siis see voolab välja armastust, andestust, hoolitsust ja kõike seda, mida inimestel, meie ümber vaja võiks minna. Jumal on meie lootus, meie lohutus, meie rõõm ja õnn.

See heureka pani mind tõsiselt järele mõtlema selle üle, mismoodi mina olen senini mõelnud. Ikka päris palju on olnud seda, et mida te minust tahate - ma ei jaksa, ma ei oska. MA MA MA MA.

Aga Jeesus?

Tavai, tule siia, minu südamesse! Hakkame pihta! Teeme ära! Halleluuja! Aamen!

Oma element

2008-05-09T02:53:00.000-07:00

Oled Sa kunagi mõelnud, et vahel Sa koged sellist üleloomulikku õnne?

Mina täna kogesin seda ja eile ka. Ja siis ma mõtlesin, et kuis see nii on? Miks ma olen õnnelik, sest kõik asjad minu elus ei ole siiski tipptasemel.

Aga jõudsin järeldusele: olen omas elemendis liikunud need kaks päeva ja mul on võimalik terve järgmine nädal samas elemendis liikuda. Ma teen igapäevaselt midagi, mis tundub mulle nii tore ja mida ma täiega teha tahan. Minu element on teiste koolitamine, teiste abistamine ja juhendamine. Absoluutselt tore on, kui ma saan oma teadmistega kedagi aidata ja inimene, keda aitan, saab tõesti targemaks või probleemile lahenduse.

Täna helistas mulle üks kallis sõber, kelle pärast olen palju palvetanud ja tänas mind, et palvetan. MIDA? Selles mõttes, et kes sõber ei tahaks palvetada kellegi eest, kes on talle kallis ja kes on sõber? Mina küll tahan ja teen. Kasvõi lauseke jälle üles taeva poole! Jumal teab ja kuuleb ja vastab – millal, see on iseküsimus. Usaldagem, sest Tema teab!

Kutsun absoluutselt kõiki oma sõprade pärast palvetama! Kunagi ei tea, mis kellelgi südamel on ja kus ta oma elus on. Ja miks mitte paluda lihtsalt ühte üleloomulikku õnnistust, et tal elus VEEL paremini läheks, kui tundub, et kõik on hästi!

Mis toimub???

2008-05-07T05:43:00.001-07:00

Küsis mu käest Mammu täna!

Selgus, et olin neglektimist teostanud tema puhul ja siis hakkasin mõtlema, et ehk keegi teine ka tunneb, et nii on. Aga andke mulle kõik andeks.

Mis siis toimub? Põhimõtteliselt PP oli siin vahepeal. Uskumatult hästi toimis. Mõtleme ja räägime suht iga päev kui vapustav tiim meil ikka oli. Kõik olid nii sõbralikud ja nii vahetud, alustades projektijuhist lõpetades turva või korjandusevõtjaga. Kõik olid abivalmid, keegi ei tundnud end ületähtsustavat ja keegi ei pirtsutanud ka kõige lihtsamaid asju teha.

Mõlemad ülistustiimid olid fantastilised. See emotsioon, see Jumala tunnetus ja ülistusse viimine oli nii mõnus. Seminaripidajad olid ka nii abivalmid ja tegid oma tööd suurepäraselt. Kõik see organiseerimine läks paremini kui julgesime oodata. Absoluutselt tänu Jumalale!

Pühapäeval sai kogu trall juba nati peale 12st läbi. Mis oli lahe. Mis ikka venitada. Hängisime, jutlesime, tšillisime mõned tunnid ja läksime siis lahku jutuga, et käime kodust läbi ja tuleme siis õhtul Viimsisse tagasi grillima.

Koju jõudsime hiljem ja magama saime hiljem, aga sellest polnud lugu. Hommikul oli ainult hull. Saatsin algul ülemusele sõnumi, et jõuan hiljem. Kui hiljem kätte jõudis, saatsin uue sõnumi, et ehk saan üldse täna koju magama jääda. Sain. Magasin poole kolmeni. Siis üles, kooli, sealt gospelkoori proovi ja siis koju. Marii käis külas, jõime mõnusat teed, proovisime kukeseene sulajuustu ja rääkisime mõnusat tüdrukute juttu.

Täna hommikul magasin aga taaskord sisse. Jipii. Kui isa poleks helistanud, oleks oi-oi kui kaua lasknud. Aga nüüd olen tööl. Istun ja mõtlen palju, mis just nädalavahetusel juhtus ja mis lahedad inimesed mu kõrval tunde olid.

Paha kohe mõeldagi, et nii mõnegagi kaob kontakt ja neid näeb taas järgmisel PPl, mis on aasta pärast. Kahju kahju kahju! Ühtegi PP-meili ka ei tule enam. Kahju kahju kahju!

Pusimist oli palju, aga see oli positiivne pusimine ja selline närvierutus oli ainult hea.

Aga mis edasi?

Homme on eksam. Täna on kool, kogu aeg on kool ja töö. Suvel saab väikest puhkust ka.

Võite minuga vabalt kontakteeruda ja minuga tšillimist teostada. Lihtsalt, kas mul aega ja võimalust on – see on teine küsimus. Aga ära jäta suhtlemist katki. Tahan ikka olla Sinu sõber ja Sinuga koos kõikjal! (Mis reklaam see oligi?)

"Oled Sa õnnelik?"

2008-04-28T14:35:00.000-07:00

Nii küsis mu käest Marii ühel kevadisel pärastlõunal.

Kui päris aus olla, hakkasin vinguma alguses. Ütlesin, et oleks mul vaid rohkem raha, rohkem aega, rohkem energiat, oleks mul peika ja kui vaid ei ole nii palju tööd ja koolis ka ei viitsi käia. Oleks ometi see kindlusttunne homse ees. Aga muidu olen päris õnnelik...

Aga mida see sinna lõppu siis pidi tähendama?

Miks kristlased nii palju vinguvad? Kas mitte Jumal ei ole see, kes muretseb meile kõik? Kas mitte Temalt ei tule õnn ja rõõm? "Ta paneb mind haljale aasale lebama..." Psalmis kuskil nii vist räägitakse.

Aga milleks on meil raskusi seda uskuda, milleks me takistame Jumalal seda teha? Miks me hädaldame, et elu on nii raske?

Selleks, et aru saada, kui tore on juua tervest topsikust, on vaja kõigepealt läbitilkuvat ja pluusi määrivat topsikut, millest juua. Selleks, et me mõistaks, et meile on tervis puhta muidu antud, peame läbi põdema raske haiguse; selleks, et aru saada, et meil on suht okei rahaline seis, on vaja kõigepealt võlgadesse langeda; selleks, et aru saada, et sõbrad on ümberringi, tuleb läbi minna üksindusest, pettumisest?

Aga kas alati peab? Miks me nii lollid oleme ja kõike sellisel kujul avastada tahame? Miks me Piiblit tõe pähe ei võta?

MIKS? MIKS? MIKS?

Aga tegelikult olen ikka päris õnnelik...

Punnis kõht

2008-04-24T12:54:00.001-07:00

Absoluutselt väga halb on olla, kui kõht on liigsest söömisest punnis!

Teinekord pole palju vaja süüagi, piisab kui pikka aega pole midagi söödud.

Täna sõin maitsvaid praekartuleid ja jõin kaks klaasi petti. Ja seda enne magamaminekut - oi oi oi.

Raske on.

Aga mis teha, loodame, et seedimise protsess algab peagi ja kõht alaneb peagi! :P

Kevad südames

2008-04-23T11:41:00.000-07:00

Istun siin üksinda. Kell on 21:41. Mu kõhu sees on värskelt sisse topitud mustsõstrasaia (2punkti), ootamas on klaas petti (1punkt) ja vaarika-kibuvitsa tee meega (0punkti). Kõrvus kostub mu uus lemmiklaul - üks prantslane teeb täiesti teistsugust mussi - vapustav! Jääb meelde. Loob sellise toreda tunde lisaks kõigele, mis juba mind valdab.

Mõni hetk tagasi tulin trollilt, käed külma eest püksi taskus, uus suur roosa kott õlal ja naeratasin, nähes kui suured on pungad puudel ja mis just oli toimunud. Mõtlesin, et kevad on südames. Naersin. Mis tähendab kevad südames? Tänupalve voolas mu seest, sest Jumal on mu vastu olnud nii hea täna - kuigi ise ei ole seda nagu sugugi ära teeninud!

Aga mis seal ikka - otsast peale ehk?

Täna, 23.aprill, on sekretäridepäev. Ah, et ei teadnudki? Ega keegi, peale sekretäride ja nende ülemuste, ei teagi. Mis seal ikka teada ja keda ikka kotib, kui võiks nii öelda, aga mina sattusin olema tööl heas asutuses, kus sekretäre kord aastas vägagi meeles peetakse.

Hommikul tuli olla triksis-traksis 8:30 laua taga, sest juhtide telegatsioon tuli mudimisringile. Natuke mudimist teeb päeva heaks. Hakkame siis kohe mudima, ütles Rehe ja tegi kalli. Tema kallistused on midagi, mida tasuks kõigil järele teha. Ka Puskari ja Vanajuure ja Juhkami kallid on tasemel - Sampo väärtus - kallistamine. Seda tehakse päris tihti ja mõjub jube hästi, kui Rehe isiklikult pukilt alla tuleb ja väetile sekretärile kalli teeb. :D

Kui päev juba selliselt algab, tõotab suhteliselt hea päev tulla - seda juba sellepärast, et endal on tuju heaks pandud. Jagasime kommisid ja naeratusisid. Sellega said heaks ka teiste tujud ja meeled. Saime nii mõnegi kalli veel ja tunnustuse, et oleme head sekretärid neile kõigile.

Siis kohtusin personalidivisjonijuhiga, kes rääkis mulle ka ainult häid uudisid. Nimelt ise olin loll, et viivitasin praktika tegemisega, milleks on ettenähtud viis nädalat nii kaua, et vaja see nüüd kahe päevaga teha. Mõtlesin hirmuga, et ei saa seda praktikaaruannet ealeski reedeks valmis. Pea hakkas muretsemisest suht valutama pärast. Aga tädi meelitas mind ja rääkis mulle helgest tulevikust Sampos, kui vaid kannatlikult ootan "oma aega". Lubasin, et teen seda. Niisiis võtke teatavaks - kavatsen mõne hulk aja Sampos sekretärina kükitada, et siis tõeliselt meelt mööda ametile asuda. Aga sellest tulevikus. Võite mu pärast palvetada. :D

Vaatasin oma praktikalepingu lisa, kus oli 9 teemat, mis koosnesid hulkadest küsimustest ja dokumentide nõudlustest - ahastus valdas. Olin vihane enda peale - mida pekki ma küll jokutasin? Oli raske asja kätte võtta ja kohe alguses tegema hakata? Tüütu. Olen endale nii tüütu.

Hakkasin otsast pingutama, et eks siis näeb, kas jõuan reedeks valmis või mitte. Lõin süsteemi ja hakkasin vaikselt oma peaga küsimustele vastama, mida vaid oskasin ja suutsin. Nii mõnigi punaseks tehtud küsimus, sai loomuliku musta värvi - sellega on kõik korras. Mõtlesin, et Jumal on imehea - Ta üldse ei peaks aitama. Palvetasin, et leiaksin homme aega personalispetsialistidega kohtuda ja "punased küsimused" vastatud saada. Ehk saan ka praktikaaruande tehtud ja kaitsmisest pääsetud? Oleks imeline see. Sest praktika sooritan nagunii - see on personalidivisjonijuhi südamesoov. :D Halleluuja suht selle peale! Sain valmis nii palju kui oskasin ja jään ootama sellega homset päeva endiselt enda peale kuri, et viimasele hetkele asja jätsin. Aga mis teha, selline kord olen. Katsun lahti saada sellest. Täna jagati uus praktikaaruanne ka juba. hehe. Kaks tükki ühe korraga ongi lahedam. :D

Õhtul oodati meid ühte vanalinna muuseumisse, kus oli panga poolt korraldatud vastuvõtt meile. Priva-party nagu öeldakse. Sõin juustu (3punkti) ja õuna (0punkti) ja jõin tassikese kohvi (0punkti).

Meile anti kavalehed, mille tagakaanele oli kirjutatud:

"See lavastus
on valminud tänu
Temale"

Alessandro Baricco monoloogetendus "Novecento" jättis kustumatu mälestuse ja tunnetemere minu sisse. Härra Vahur-Paul Põldma oli suurepärane. Olin kahtlev, kuid ta suutis mind veenda, et teeb head asja. Tegi. Usun, et näen täna Novecentot unes. Kindlasti näengi. Laeval 32 aastat kordagi maha astumata - tee järgi või maksa kinni.

Etenduse lõppedes oli võimalus kaeda teisel korrusel asuvad kunstnik Adamsoni kuntsinäitust. Kütkestav, ütleks. Meelde jäi poolik sidrun ja munakoor ühel suurel "prügi" pildil. Hakkasin nähtud maalide põhjal analüüsima seda andekat, kord elanud meest. Mõtted rändasid huvitavatesse kohtadesse ja fantaasia lendas täiega. Huvitav.

Kõik olid juba riides ja läksid, kui maalimaailmast tagasi alla korrusele jõudsin. Otsustasin jala koju minna, kuid õue astudes teadsin, et ei tee seda. Külm oli. Trollilt maha astudes naeratasin.

Mida tähendab kevad südames? Soovin seda inimestele palju.

"Kevad südamesse!"

Loe kümneni

2008-04-21T13:19:00.001-07:00

Heia-heia,

huvitav on see, et sellised asjad lähevad üle, nagu ma eelmises blogis kirjutasin. Millegipärast on meie peres selline natukene tobe kasvatus, et sellistest konfliktidest ei räägita, vaid "magatakse välja". Ja hommikul on kõik uus. Uus algus. Mõnes mõttes hea, kas pole? Teises mõttes jälle: "Ükskord prahvatab vimm, mis koguneb salaja..." (ja mitte Tarmo).

Hehe.

Selline vahe intsident varjutab tegeliku hea elu korraks. Aga vaid korraks.

Tegelikult on elu hästi tore. Mul on sõbrad, kes tegelikult ka tahavad minuga suhelda ja minuga koos aega veeta, ma tunnen, et ma olen vajalik tööl, PP tiimis, peres, süüa mul on, lahedaid inimesi minu ümber on, Jumal on ka nagu kohal ja nii.

Jumal on üldse mind väga palju õnnistanud. Kuigi on asju, mille kalla ise nagu nuriseks, ei söanda ma seda väga teha. Sest Jumal teab, miks mõni või teine asi mõeldud just sellele kohale, kus ta on.

Tihti satun ämbrisse ja üritan end muuta kellekski, kes mina tegelikult ei ole, tahtes meeldida inimesele, keda ma vaevu tunnen ja kes mind vaevu tunneb. Ok, enese upitamine paremaks minaks on teinekord hea, aga kui see lõppeb põrumisega ja petta saanud hingega, pole nagu mõtet.

Tõelised sõbrad on ikka need, kellele sa meeldid ka pärast esimest ja teist ja kolmandat ja neljandat ja viiendat vea väljatulekut. Jep, mul on neid palju - ja mis siis?

Lihvime nurki iga päev. Mõnel on see lihvimisaparaat nürim ja kulunud, teisel väga terav ja tulemus on silmaga näha. Mina jätan enda asetamise selles skaalas hetkel tegemata.

Mõtlen, et elu on lill.

Mõtlen, et elu on elamist väärt.

Mõtlen, et olen vast õiges kohas omadega.

Mõtlen, et peaks kaalust alla võtma. :D

Mõtlen, et vist tean, mida Sa praegu mõtled. :D :D :D

Aga siin lõpetangi. :D

Kopp üle maksa

2008-04-21T02:10:00.000-07:00

Heh, vahel on sellised hetked, kus lihtsalt tahaks elu eest karjuda ja saada see "kogum" enda seest välja, mis sinna aja jooksul tekkinud on.

Eile õhtul oli järjekordne selline õhtu. Milline on kõige halvem tunne maailmas? Võin seda kirjeldada, sest kogesin seda just eile.

Põhimõtteliselt on see selline kompott, mis sisaldab endas järgmisi emotsioone:

Viha, pettumus, hirm, väsimus, kurbus, läbikukkumine ja siis veelkord väsimus ja hirm.

Absoluutselt ei meeldi see tunne. Absoluutselt kindlasti ei soovi ma seda mitte kellelegi, kuid siiski on umbes 2/3 täiskasvanutest inimestest seda kogemas ikka uuesti ja uuesti. Ehk teate, kuhu sihin?

Tahaks, et ma ei peaks kellegi teise kui vaid enda pärast muretsema. Tahaks, et oleksin vaid mina, kelle eest vastutada, vahel lihtsalt ei jaksa enam.

Ometi on sellel kõigel ka nii nii nii nii nii palju plusse, et ei raatsi sellest elust loobuda ka.

Selline keeruline värk, ütleme nii.

Aga jõudu kõigile emmedele-issidele! Ja kuhjaga tarkust. Mina igal juhul õpin asja. Ei tule veel välja, aga ükskord ehk juba oskan ka, vähemalt midagigi.

Lõpetuseks tahaks seda öelda, et vabandan kõigi ees, kes on mind selles hetkes näinud ja sellepärast haiget saanud. Eks alles õpin selliseid hetki seljatama ja käsitlema.

Tipa-Tapa

2008-04-17T22:46:00.000-07:00

Eila käisime Liisuga kõndimaie. Mul oli päeval plaan, et kui õhtul kool läbi saab, tulen jala koju, aga mõtlesin ümber. Et kott raske ja vaja ühtteist veel poest osta.

Nii tuli plaan, mis Liisule alati meeldib, minna välja jalutama ja seda kaugemale poodi kui kaks sammu. Seljakott selga, müts pähe, kindad kätte ja õue. Suhteliselt ilus ilm oli.

Pähe tuli mõte, et ka Marii tahtis mingi aeg jalutada. Helistasime talle ja päris hiljem saime kokku.

Me tegime oma Rimi ostud ära ja siis mina ei raatsinud kuidagi kodu poole kõndima hakata, et seda saaks liiga vähe. Panime Mustamäe poole ajama.

Kuskil varsti oli politseiauto teisel pool teed ja me kohe Liisuga alandasime kiirust - päris viitsime seletama hakata, miks siuke tempo sai võetud ja trahviraha ammugi ei ole! ;)

Kui me jõudsime Tammsaare-Sõpaka ristmikule, leppisime Mariiga kokku, et saame Tammsaare-Mustaka ristmikul kokku. Täiesti hullud, nagu targemat teha ei oleks.

Aga rääkisime head ja mõnusat juttu - sõpradega hängimisest palju paremat tõesti ei ole! Täna oli meil Mariiga väga edukas päev nagunii ja see oli kui kirss eriti maitsvale tordile! Ta õppis isegi youtube'ist videosid downloadima! :D Mis Sa kostad!!!

Kodus jõime vett, naersime, jutlesime, pesime, suhtlesime, riietusime ja magasime.

Selgituseks

2008-04-17T13:05:00.000-07:00

Okey, tegin ära. blogi olemas. Kõigile, kellel vähegi on huvi teada, mis on selle ovaalse palli sees, mida kutsutakse Kristeli peaks, peaksid nüüd õnnelikud olema.

Siiralt loodan, et viitsin ja tahan ja jaksan ja on endal ka huvi siia oma mõtteid, arvamusi, tundeid (?) kirja panna. Saab näha, kas on mõtet.

Igal juhul, jää siis ootama, kui arvad, et siit kulda hakkab tulema.

Tegelikult on see keiss, et tahaks isegi teada, kas olen võimeline regulaarselt blogima - ja seda eesti keeles.

Nimelt on mul üks selline koht, kus olen publitseerinud oma mõtteid, seda küll inglise keelses keskkonnas ja vastavalt ka inglise keeles. Kui peaks huvi olema, siis

http://blog.myspace.com/index.cfm?fuseaction=blog.ListAll&friendID=252140692

Edu. Seal on palju teksti. :D

Ja õnnistusi! Tarkust ja edu! Nalja ja seiklusi! Inimesi ja loomi! Õpetust ja kogemust! Põnevust ja üllatusi! Jne asju ka!