Leidsin sellise vahva saate ETV kodulehelt.
Kelle laul on lauldud. Paroodia. Linnateatri näitlejatelt.
http://etv.err.ee/arhiiv.php?kullafond_id=27
kolmapäev, 9. detsember 2009
esmaspäev, 7. detsember 2009
The one question
I've discovered that I have few readers that don't understand Estonian. So I'll write some posts in English, if it's not too deep and difficult to write in English. :)
Anyways.
I have this hobby: postcrossing. I've always wanted to write something that is not just "Happy postcrossing!". And now I'm asking every receiver the following question:
If you could have one gift this Christmas that did not have any limitations, what would it be?
So far I've received one answer to that: to celebrate Christmas with my family, to be healthy and all the best for 2010!
Pretty good. My dad said that he would like to have a new VW transporter. The rest of us tried to explain him that there are NOOOOO limitations. The new car seems to be pretty unreachable and yet it is soooo needed. Oh well. It's one of my prayer list for some time now.
I'm finding that it is really hard to answer. I struggle with selfishness. If I had the one wish I should wish something good to happen to the whole world. Like peace on Earth or no hunger or no sicknesses etc.
Let's say that this is my first choice. What would it be when I can have that one gift for me? And again it's a struggle. I feel like what ever I wished for, God already has planned for me and all I have to do is wait and see. A good husband, nice family, a house, the car etc. You know? When I think about the plan that God has for me (which I don't know anything about that much), I feel confident. But when I look at where I am now, I don't have that much confidence about the future. Very controversial, don't you think?
What would it be for you? Or even if you can't see above the limitations: what would you like to have for Christmas this year?
Or lets put it the other way: If you had no limitations of giving someone else a gift then what would it be?
I think that's sort of easy for me: I wish that my parents had their own house, nice and comfortable and big enough to host all his grown-up kids! :)
What you?
Anyways.
I have this hobby: postcrossing. I've always wanted to write something that is not just "Happy postcrossing!". And now I'm asking every receiver the following question:
If you could have one gift this Christmas that did not have any limitations, what would it be?
So far I've received one answer to that: to celebrate Christmas with my family, to be healthy and all the best for 2010!
Pretty good. My dad said that he would like to have a new VW transporter. The rest of us tried to explain him that there are NOOOOO limitations. The new car seems to be pretty unreachable and yet it is soooo needed. Oh well. It's one of my prayer list for some time now.
I'm finding that it is really hard to answer. I struggle with selfishness. If I had the one wish I should wish something good to happen to the whole world. Like peace on Earth or no hunger or no sicknesses etc.
Let's say that this is my first choice. What would it be when I can have that one gift for me? And again it's a struggle. I feel like what ever I wished for, God already has planned for me and all I have to do is wait and see. A good husband, nice family, a house, the car etc. You know? When I think about the plan that God has for me (which I don't know anything about that much), I feel confident. But when I look at where I am now, I don't have that much confidence about the future. Very controversial, don't you think?
What would it be for you? Or even if you can't see above the limitations: what would you like to have for Christmas this year?
Or lets put it the other way: If you had no limitations of giving someone else a gift then what would it be?
I think that's sort of easy for me: I wish that my parents had their own house, nice and comfortable and big enough to host all his grown-up kids! :)
What you?
neljapäev, 3. detsember 2009
Ootusärevus
Nii palju on viimasel ajal räägitud Eestis tärkavast ärkamisest. Õige pea, õige pea. See tekitab nii palju ärevust. Minus vähemalt.
Esinesime gospelkooriga GLSil ja peale seda tuli üks pastor meie juurde ja sosistas kõrva, et sel ajal kui me laulsime, nägi tema ilmutust, et Eestis tuleb ärkamine ja meie koor on justkui selle keskmes. Huuhhh, päris vägev värk, või mis?! Üldse on meie koorile nii palju sellist „head“ räägitud. Ise mõtlen küll, et tobe, me peaks veel harjutama ja veel julgemad olema laulda südamest ja tunnistada südamest, millest laulame.
Ja klikk – that’s the point ju. Meis endis on see miski, mis ergutab meid olema julgemad ja meis endis on see „püha rahulolematus“, et me ei saa jääda argadeks, endasse tõmbunud kristlasteks. Justkui üks uus hingamine Kristuses. Justkui selline rõõm on olla kristlane paganate seas ja igatsus jagada seda rõõmu.
Nädal aega tagasi oli minu juures kodugrupp, kus külas olid kaks inglise härrasmeest. Iga kord kui nad on käinud, nad on ka prohveteerinud meile. Seekordki tegid nad seda väga võimsalt. Selles kodugrupis nad rääkisid ja õpetasid, kuidas meiegi seda teha saaksime ja kui oluline see tegelikult koguduse jaoks on, et me üksteisele prohveteeriksime. Väga huvitav.
Ma ei hakka praegu seda lahkama, kes kui palju prohveteeris ja kuidas see käib, vaid räägin sellest, mida seal inimestele prohveteeriti. See õhtu lisas ainult õli tulle ja minu ootusärevus tuleviku ees aina kasvas.
Nimelt pea kõigile öeldi seda, et praegu on üks suur ettevalmistuse aeg millekski suureks. Praegu on see aeg, kus me peame eriliselt otsima Jumalat, lugema Tema sõna, saama targaks sõnas ja vaimus, tugevdama/täiendama oma sõjavarustust.
Ja huvitav on see, et kõikidele tuli sõna, et nad on kas millegi vägeva liidrid või on nad sellised tugipunktid/tugisambad, kellele saab alati loota ja kelle poole pöörduda.
Ja taaskord öeldi väga selgelt välja, et Eestis tuleb ärkamine. Suur ärkamine. Minu sisse on tulnud juba suur ärevus. Sellest võiks üks ärkamine tulla küll. :)
Nüüd on vaja veel seda isiklikku panust oma isiklikku suhtesse Jumalaga, mis võiks olla ka indikatsiooniks Jumala armastuse levimisele. Mõnus ju nii mõelda. Mina saan Jumalat nii palju täis, et ma saan Teda jagada kellegagi, kellel pole üldse. Ja ma ei saa sinna midagi parata. Ma ei saa Teda ainult enda sees hoida. Mõnus.
Reaalsuses on praegu asjad nii, et tahaksin ise sellise inimese kõrval olla, nii et ta jagaks mulle. Tegelikult peaksin ise võtma. Ma ju tean kust ja kuidas saab. Ometi ju.
Igatahes. Normal.
Let’s do this!
You with me?
Rohkelt Jumala õnnistusi Sulle!!!
neljapäev, 10. september 2009
Kohvisõltuvus
Ma pole juba kolm nädalat kohvi joonud, kahe pisikese erandiga. Ei oska väga põhjust isegi tuua, miks ühtäkki mõtlesin, et enam ei jookski.
Olin pikalt haige ega tahtnud üldse midagi süüa ja mõte kohvimaitsest suus, ei tekitanud minus muid tundeid, kui et tahaks nüüd sellest pingutusest veel paar tundi magada.
Ühtäkki kohvi nagu ei maitse enam. Olin/olen ikka jõhker kohvisõltlane. Ükski päev ei alanud ilma kohvita.
Olen tagasi tööl ja iga kord kui lähen teed köögist tooma, mõtlen, et ah, võtan kohvi. Aga ei taha. Harjumus ja ehk ka sõltuvus kohvi juua ja kohvist mõelda on täiega suur. Samas tean, et parem on, kui ei joo seda.
See paneb nagu mõtlema, et milliseid sõltuvusi (kui mitte füüsilisi, siis vaimseid) mul veel on? Millised teemad ja mured ja harjumused minu mõtteid okupeerivad?
Kolisime Lauriga omaette. Kuna tuli päris suure summa raha ettemakseks ja tagatismakseks ja mis iganes makseks veel käia, mõtlen pidevalt rahast ja sellest, kuidas omadega välja tulen. Tihti
Kindlasti on veel muidki teemasid, mis tegelikkuses nii suurt tähelepanu elus saama ei peaks. Ometi eneselegi märkamatult on "mõttefookus" seal.
Ma mõtlen lihtsalt seda, et kui meil on see fookus mujal, see tähendab, et me ka sisustame oma päevi teistmoodi ja teeme asju, mis võibolla suuremas perspektiivis väga kasuks ei tule ja lihtsalt aja raiskamisena kirja lähevad. Hakkasin taaskord päevikut pidama ja see, mis minu ees jutustusena seisab ei olegi teab mis uhkust tekitav saavutus.
Midagi tuleb ette võtta, ma ütlen. Mingeid olulisi sügavaid otsuseid tuleb teha, et elukvaliteet pikemas perspektiivis oluliselt paraneks!
esmaspäev, 20. juuli 2009
Ii 42:10-17
"10 Ja Issand pööras Iiobi saatuse, kui too palvetas oma sõprade eest; ja Issand andis Iiobile kahekordselt kõike, mis tal oli olnud."
Mõnus taasavastus mu jaoks. Kui tähtis on tegelikult, et me alandaksime ennast ja just selles mõttes, et me ei egotseks nii palju, ka Jumala ees. Õnnista teisi ja Sa saad ise õnnistatud. Seal on tõetera sees!
Loomulikult ei pruugi tulemus olla kohe selline, nagu Iiobil. No temaga on üldse üks teine lugu. Me ei saa ka paluda teiste pärast, et saada ise kahekordselt kõike, mis meil on.
Minu palved praegu on peamiselt koosnenud minu isiklikest vajadustest ja natuke muud ka. Aga kunagi ei ole keegi teine päris peaosas. Ikka on nii, et "ja õnnista teda ka, aamen".
Võibolla ei ole ma oma elueesmärgist veel aru saanud. Olen kindel, et see ei saa olla nii lihtne, nagu jõuda punktist A punkti B. Ma tahan, et minust oleks kasu kellegi teise jaoks. Olgu see siis lihtne palve, millest tema mitte kunagi teada ei saa, ometi on Jumal TEDA õnnistanud.
Tunnen, et kauplen Jumalaga viimasel ajal väga palju. Tunnen, et pean pidevalt ise olema parem, et Jumal päriselt ka kuuleks mu palveid. Olen sellega nii rappa läinud. Ma ei adu Jumala armulikkust ja armastust lõpuni välja. Muidugi pean ma püüdlema paremuse poole, aga mitte selle eesmärgiga, et siis Jumal armastab ja kuulab mind rohkem. mkmm. Vale rääk, nagu mu isa ütleb.
Aga miks ikka olen selles ebakindluse püünises, selles lõpuni mitteusaldamises.
Siiski, hoolimata minu ebakindlustest, raskustest ja võitlustest, on üks asi kindel: Jumal on täiuslik ja võimas ja hea ja armastav ja hooliv ja kõike kõike ülivõrdes.
Et siis jah: palvetame teiste pärast, õpime alandlikkust ja teenimist - juba see protsess on meile õnnistuseks ja tunnustuseks, et oleme õigel teel. Sellel kitsal teel.
"10 Ja Issand pööras Iiobi saatuse, kui too palvetas oma sõprade eest; ja Issand andis Iiobile kahekordselt kõike, mis tal oli olnud."
Mõnus taasavastus mu jaoks. Kui tähtis on tegelikult, et me alandaksime ennast ja just selles mõttes, et me ei egotseks nii palju, ka Jumala ees. Õnnista teisi ja Sa saad ise õnnistatud. Seal on tõetera sees!
Loomulikult ei pruugi tulemus olla kohe selline, nagu Iiobil. No temaga on üldse üks teine lugu. Me ei saa ka paluda teiste pärast, et saada ise kahekordselt kõike, mis meil on.
Minu palved praegu on peamiselt koosnenud minu isiklikest vajadustest ja natuke muud ka. Aga kunagi ei ole keegi teine päris peaosas. Ikka on nii, et "ja õnnista teda ka, aamen".
Võibolla ei ole ma oma elueesmärgist veel aru saanud. Olen kindel, et see ei saa olla nii lihtne, nagu jõuda punktist A punkti B. Ma tahan, et minust oleks kasu kellegi teise jaoks. Olgu see siis lihtne palve, millest tema mitte kunagi teada ei saa, ometi on Jumal TEDA õnnistanud.
Tunnen, et kauplen Jumalaga viimasel ajal väga palju. Tunnen, et pean pidevalt ise olema parem, et Jumal päriselt ka kuuleks mu palveid. Olen sellega nii rappa läinud. Ma ei adu Jumala armulikkust ja armastust lõpuni välja. Muidugi pean ma püüdlema paremuse poole, aga mitte selle eesmärgiga, et siis Jumal armastab ja kuulab mind rohkem. mkmm. Vale rääk, nagu mu isa ütleb.
Aga miks ikka olen selles ebakindluse püünises, selles lõpuni mitteusaldamises.
Siiski, hoolimata minu ebakindlustest, raskustest ja võitlustest, on üks asi kindel: Jumal on täiuslik ja võimas ja hea ja armastav ja hooliv ja kõike kõike ülivõrdes.
Et siis jah: palvetame teiste pärast, õpime alandlikkust ja teenimist - juba see protsess on meile õnnistuseks ja tunnustuseks, et oleme õigel teel. Sellel kitsal teel.
neljapäev, 2. juuli 2009
Ära ole komistuseks
1Kr 8:9-13
9 Vaadake aga, et see teie meelevald kuidagi ei saaks komistuseks nõrkadele!
10 Sest kui sind, kellel on tunnetus, näeb ebajumala kojas lauas istuvat keegi, eks siis tema sisetunnet, nõrka nagu see on, juhatata ebajumalate ohvriliha söömisele?
11 Siis hukkub ju sinu tunnetuse tõttu nõrk vend, kelle pärast Kristus on surnud.
12 Aga kui te nõnda patustate vendade vastu ja haavate nende nõrka sisetunnet, siis te patustate Kristuse vastu.
13 Seepärast, kui söök viib kiusatusse mu venna, siis ma enam kunagi ei söö liha, et ma oma venda ei viiks kiusatusse.
Lugesin hommikul päevakirjakoha, mis mulle õudselt meeldib. Armasta oma ligimest, nagu iseennast võiks siia juurde veel öelda. Isegi kui Sa armastad hullult liha süüa või maasikaid süüa, aga vend/õde seda seda ei tohi, tuleb pigem endal loobuda nendest hullult headest asjadest kui et vend lahkub Sinu lähedusest. Loobuda tuleb enda heaolust, et päästa see teine, et teisel oleks parem.
Siiani olen veids valesti toiminud. Konkreetne näide: Janal on maasikate vastu allergia. Vahel on mõni maasikatort, siis ma kas kisun tal need pealt ära, ei lase tal üldse kooki võtta või midagi sellist. Aga kunagi ei jäta ma ise söömata. Ja teinekord ka vesistamata Jana ees. Peaksin loobuma ka ise ja sööma selliseid asju siis, kui Janat läheduses ei ole. Lihtsalt selleks, et mina teda kiusatusse ei viiks, sest kui ta sööb, siis on tal "sügel" nagu mu väike õde Grete ütleb. :)
See mingi abielunipp ka ju. Mitte, et see sellises kontekstis mulle praegu korda läheks... :)
9 Vaadake aga, et see teie meelevald kuidagi ei saaks komistuseks nõrkadele!
10 Sest kui sind, kellel on tunnetus, näeb ebajumala kojas lauas istuvat keegi, eks siis tema sisetunnet, nõrka nagu see on, juhatata ebajumalate ohvriliha söömisele?
11 Siis hukkub ju sinu tunnetuse tõttu nõrk vend, kelle pärast Kristus on surnud.
12 Aga kui te nõnda patustate vendade vastu ja haavate nende nõrka sisetunnet, siis te patustate Kristuse vastu.
13 Seepärast, kui söök viib kiusatusse mu venna, siis ma enam kunagi ei söö liha, et ma oma venda ei viiks kiusatusse.
Lugesin hommikul päevakirjakoha, mis mulle õudselt meeldib. Armasta oma ligimest, nagu iseennast võiks siia juurde veel öelda. Isegi kui Sa armastad hullult liha süüa või maasikaid süüa, aga vend/õde seda seda ei tohi, tuleb pigem endal loobuda nendest hullult headest asjadest kui et vend lahkub Sinu lähedusest. Loobuda tuleb enda heaolust, et päästa see teine, et teisel oleks parem.
Siiani olen veids valesti toiminud. Konkreetne näide: Janal on maasikate vastu allergia. Vahel on mõni maasikatort, siis ma kas kisun tal need pealt ära, ei lase tal üldse kooki võtta või midagi sellist. Aga kunagi ei jäta ma ise söömata. Ja teinekord ka vesistamata Jana ees. Peaksin loobuma ka ise ja sööma selliseid asju siis, kui Janat läheduses ei ole. Lihtsalt selleks, et mina teda kiusatusse ei viiks, sest kui ta sööb, siis on tal "sügel" nagu mu väike õde Grete ütleb. :)
See mingi abielunipp ka ju. Mitte, et see sellises kontekstis mulle praegu korda läheks... :)
Tellimine:
Postitused (Atom)