Muretsemine

Mt 6:27:

"Aga kes teie seast suudab muretsemisega oma elule ühe
küünragi juurde lisada?"

Ma mõtlen, et sõna "muretsema" on eestlastel veres. Me oleme selle liiga omaks võtnud. Me kasutame seda sõna liiga palju. See ei ole hiljutine avastus, aga kui täna Piiblit lugesin, mõtlesin jälle selle peale.

Ma muretsen kellegi pärast, kellel on raske, samas ma muretsen endale selle asja, mida mul justkui vaja oleks. Kaks täiesti erinevat asja. Ometi nii öeldakse ja mis seal salata - nii tehakse.

Esimene lause pool on arusaadav. Meil tuleb kaasa tunda oma ligimestele ja tõesti valutada südant teiste pärast ja neid palves kanda.

Teine lause pool väljendab minu jaoks vähest usaldust. Me muretseme liiga palju just maiste asjade pärast ja see on saanud nii tavaliseks, et me ütleme tihti isegi rõõmsal häälel: "Jep, ma peaks ka endale selle muretsema!" Totter.

Ometi läheb kirjakoht edasi selliselt:

28 Ja rõivastuse pärast, mis te muretsete? Pange tähele
lilli väljal, kuidas nad kasvavad: ei näe nad vaeva ega ketra,
29 aga ma ütlen teile, et isegi Saalomon kogu oma hiilguses ei
olnud nõnda ehitud nagu igaüks neist.
30 Kui aga Jumal nõnda rüütab väljal rohtu, mis täna on ja
homme visatakse ahju, eks siis veelgi enam teid, te
nõdrausulised!
31 Ärge siis hakake muretsema, öeldes: "Mis me sööme?" või
"Mis me joome?" või "Millega me riietume?"
32 Sest kõike seda taotlevad paganad. Teie taevane Isa teab
ju, et te seda kõike vajate.
33 Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis
seda kõike antakse teile pealegi!
34 Ärge siis hakake muretsema homse pärast, sest küll homne
päev muretseb ise enese eest! Igale päevale piisab oma
vaevast.

Nagu lilled väljal.

Olen avastanud, et ma ei "muretse" enam väga oma tuleviku pärast. Pärast seda, kui olen vaadanud neid tarku videosid ja rääkinud toredate inimestega ja palvetanud asja pärast ja olnud ka eestpalvel, tunnen, et justkui on rahu tuleviku osas. Pisikene igatsus on küll jäänud, aga see ei ole domineeriv.

Jumal on mind ümbritsenud toredate inimestega, kellest enamik on vallalised, nagu minagi. Ma saan kaasa lüüa mitmes projektis, mis minu mõtted hõivatud hoiavad ja ma olen võtnud taas ette Piibli lugemise, mis on toonud vaid rõõmu ja õnnistust minu ellu juurde.

Ja tänu kevadisele päikesele, tahaks teinekord rõkatada rõõmust. (ei kõla just hästi või kuis...eesti keel on imelik). Aga nii on. Tekib selline rõõm südamesse, mistõttu tuleb keskenduda, et ma ikka hingaks korralikult.

Koos päikesega on kasvanud vist ka lootus ja rõõmustus elust ja olust!

Aitäh, sõber, kui oled palvetanud mu pärast! See on kõige erilisem kingitus, mis oled mu jaoks teinud. Hindan Sind südamest ja tänan Jumalat Su pärast!

Hirmuäratavad plaanid

Ikka ja jälle ütlen endale, et tuleb usaldada Jumalat. Temal on plaanid minu jaoks tehtud ja kui ma Teda usaldan ja teen nii, nagu plaan ette näeb, on mu elu maksimaalselt elatud. Ja Aamen selle peale, loomulikult.

Aga vahel ajab hirmujudinad peale, kuidas mõned asjad paika loksuvad, kui ma teen midagi, mida ma tavaliselt ei teeks või ei suudaks teha. Isegi mitte hirmujudinad, vaid selline aukartus tuleb peale. Tõeline imestus, suur tänutunne. Ma olen justkui see puu keset väljakut ja tunnen, kuidas see kaunist taevas on vaid minu jaoks, need kiired paistavad just mulle. Justkui öeldes: "Kallis laps, Ma ju armastan sind nii palju, usalda mind ometi. Lase end armastada!"

Olen töötanud palgaarvestajana ligi aasta. Ma ei ole õppinud ei raamatupidamist ega ka finantsjuhtimist või muud sellist. Ehk siis puudub vastav haridus selle ametikoha edukaks täitmiseks. Ometi olen selles ametis. Samas on närvid igapäevaselt pingul, sest kunagi ei tea, millal saab ülemusel mõõt täis minu (pisi)vigade parandamisest või isegi avastamistest. Tihti olen mõelnud, et tahaks minna välismaale aastaks või tahaks kuhugi ÄRA. Põhimõtteliselt põgeneda sellest ebamugavast olukorrast, selle asemel, et asi kätte võtta ja ära õppida. Kuigi ma ei saaks endale koondamist lubada, või töötu olemist, ometi sisimas lootsin, või arvasin, et kui mind Sampost koondatakse, on see Jumala plaan ja et it’s time to move on.

Samas, rahalised kohustused ei luba mul mõelda, et impulsside ajel lõpetan töösuhted ühes kohas, teadmata, mis minust edasi saab. Samas see võib olla ka ülim Jumala usaldamise tegu. Aga kas see on Jumala plaan? Nii kaua kuniks ma kindlalt ei tea, ei tunneta, ei julge ma neid drastilisi samme astuda.

Aga igatahes. Veebruarilõpp, märtsi algus, hakkas kostuma jutte, et üks lapsehooldusel olev töötaja, kes läks samalt ametikohalt lapsekale, kus mina praegu olen, tahab tulla tagasi. Pabin ja värin ja frustratsioon olid igapäevaseks saatjaks. Mõtlesin ise valmis, et tahaks vähemalt teada juba praegu, et saaks hakata uut töökohta otsima kui selleks, et töötaja saaks tagasi tulla, tuleb mind koondada. Hoiatasin ka Laurit, et praegu on väga kahtlased ajad ja ma ei tea, kauaks mulle tööd jätkub veel pangas.

Üks päev tuligi see töötaja panka ülemusega läbirääkimisi pidama. Kujutasin enne seda ette, et ülemus ei julge mulle otsa vaadata, sest asi läheb nii, nagu ma kõige rohkem kartsin – koondamiseni. Pärast selgus aga tõsiasi, et töötaja ei tahtnudki üldse palgaarvestajaks tagasi tulla ja kuna üks teine suutis ajastada oma raseduse väga õigesti, jääb minu töökoht mulle ja lapsekalt tagasitulija saab lapsekale mineja töökoha. :)

Mõtlen tagasi sellele pingelisele ajale ja kordagi ei suutnud ma jääda rahulikuks ja öelda enesekindlalt, et usaldan Jumalat ja kõik läheb nii, nagu Tema on plaaninud. Häbi lugu, aga tuleb tunnistada, et tõsi.

Teine lugu selline, et mu sõbral avastati eelmine nädal üks halb haigus. Ja kui ta oma sümptomitest rääkis, siis mõtlesin, et tobe, peaks ka kontrolli minema. Sain ühe numbri onunaise käest juba eelmise aasta augustis, et ma läheks kontrolliks asja üle, aga ei ole siiamaani võtnud ennast kätte. Nüüd tundus see natuke liiga ohtlik juba, et mitte minna. Helistasin ja sõber hoiatas enne juba ette, et mõnusalt pikad järjekorrad on, tõenäoliselt saad alles kuu või kahe pärast jutule. Kui helistasin, öeldi, et tulge ülehomme, keegi oli just aja ära öelnud. Mõtlesin, et see on küll tänu Jumalale. Ja tänu sõbrale, kelle pärast ma asja lõpuks ette võtsin.

Käisin seal ära ja õnneks ei olnud kasvajaloomulist asja mul ja saan kahe nädala pärast ka sellest lahti, mis on. Võtan seda kui ennetustööd, et kui ma ei oleks nüüd läinud, siis oleks lõpuks ikka midagi halba sellest tulnud. Tänu Jumalale, et ta hoiab meid kõige halvema eest!

Need pisikesed, aga nii olulised asjad panevad väga mõtlema, et mu elu ei ole minu enda kätes. Need asjad ja sündmused, mis mu elus toimuvad, ei ole tihtipeale minu tegevuse tulemus ja olukorrad lahenevad paremini kui ma oleks osanud arvata.
Miks ometi olen ma jätkuvalt nii ignorantne Jumala armastuse suuruse osas ja selles, et ta tõesti tahab mulle ainult parimat, kui ma vaid usaldan enda elu täielikult Tema kätte? Tundun endale ka päris tüütu.

Samas mõtlen, et sellised kogemused ja katsumused peavad ju kuidagi arengule kaasa aitama. Ja tasapisi tuleb ka tarkus ja ka usaldus suureneb, nähes, millised on tulemused, kui seda tõesti teha.

Game Night

I like when people visit me. I like welcoming people at my home. I like when there’s people at my place. Even if I’m not in a mood to communicate or I’m just too tired to do anything. I’ve discovered over the past few days that I don’t like living alone and I’m glad Lauri lives with me. The worst are the mornings even though Lauri usually sleeps and I do my morning routine in the quiet.

Anyways. As I said – I like people at my place. And Ulli likes to hang out with friends too and play board games. So one time she suggested that we organize the game night at our place. It was fun. Many people came and the evening was filled with laughter, good food, funny games, awesome people and quality time with friends. So we all agreed we should do it again some time.

Yesterday was one of those evenings. I invited and spread the word around to come and play. I had a special request to Anthony to make chilli food. He does it so well and once again it was a big hit. We met at his place after my workday so that we could go to the shop and then to my place to cook. He’s handbrake didn’t come off so we had to take the trolley bus. So it was fun times with him and his guitar and after the shop with lots of cans of food.

As we stepped in the corridor, Madis and Laura came. Madis was really hungry, so I offered pankcakes from Sunday and Laura and Madis had a little picnic to start the evening. Soon after that Tarvo and Ulli came and then Liisu&Kadri, then Siku&Maarja, Egle and finally Matu.

Since it took time to cook people had the chance to have a youtube moment – and when there’s youtube in the party, the party rocks! Right? After a while everybody got the chance to enjoy the head chef Anthony’s delicious dish.

People got into two groups and played two different games. Madis, Tarvo, Kadri and me played a game called “Teeme ära”. Since nobody had ever played it, we had to go over the rules and figure out how it goes. The others played the game “Guess the illness”. Soon the first group figured that it was more fun to watch others to play than play the game their selves, so we quit.

After that we had several rounds of “Werewolf”, Estonian version of the “Mafia”. That was lots of fun. Since it was in Estonian, Anthony didn’t know what he was supposed to do at the beginning and when Tarvo explained, everyone else put their fingers in their ears and started mumbling. The shiny star of that game was Siku who really got into her role as a “Laulik – Singer” and freaked Anthony who was the target of her secret crush and he was the only one that didn’t get what was going on. Ulli was the ultimate werewolf and Liisu was always a suspect.

After one car left I remembered that I carried Anthony’s camera to my place and took no pictures, I started shooting. And told Anthony he should play he’s guitar, since he brought it all the way from his house by bus. A nice ending to the nice evening.
So. As you can see – nothing too special about that night but we had loads of fun doing it. Be alerted – it will happen again.

Sõprus

Kogesin laupäeval sõpruse ülimat vormi, mida olen nii igatsenud. Juba pikka aega.

Nimelt toimus laupäeval Tartus PP eelüritus - ülistuskoosolek.

Ülistusosa oli vägev - bänd oli tasemel, tunnistus oli tasemel ja ka jutlus oli tasemel. Kristjan tegi kutse tulla eestpalvele. Teadsin südames, et ma peaksin minema. Noolisin silmadega kohta, kus ootasid eestpalvetajad. Arutlesin endamisi, kelle juurde ma oma probleemiga läheksin. Vaatasin ja ohkasin, sest teadsin, et ma ei lähe sinna. Samas vajadus eestpalvele oli suur.

Üks hetk tundsin, kuidas Kertu pani mulle käe õlale ja hakkas minu eest palvetama. Ta nägi mu ohkeid, mu soove minna ja palvetada ja seda, et ma ei läinud. Ja ta palvetas. Õigeid asju.

Hakkasin nutma. Oleksin võinud lihtsalt lasta tal palvetada ja usaldada asja Jumala kätte ilma, et ma oleks probleemist rääkinud. Siiski natukese aja pärast rääkisin talle oma murest ja me palvetasime ja nutsime koos. Aitäh Kertu! Kallistan Sind kõvasti!!!

Nii hea on kogeda sellist vahetut sõprust. Sellist kristlikku sõprust. Sellist teenimist. Tihti, kui sõpradega koguneme, tunnen, et me kristlastena võiksime kasvõi korraks võtta aeg maha ja palvetada koos. Teenida üksteist selliselt. Aga seda ei ole juhtunud. Me tuleme kokku, hängime, naljatame ja sööme ja lähme laiali. Ja igaüks jätkab sealt, kus parasjagu elu pooleli oli, saamata midagi juurde, teenimata kedagi, kes võibolla vajaks just too õhtu eestpalvet või sügavamt tähelepanu.

Eriti kogetav on see noorte seas. Või vähemalt minu tutvusringkonnas. Tahaks, et kristlaseks olemine annaks sõprusele juurde seda lisaväärtust, tõstaks sõpruse uuele tasandile, erineks "tava"sõprusest.

Mina vaja eestpalvet ja ma olen päris kindel, et ka mu sõbrad vajavad seda. Miks ometi ei teeni me siis teisi?

Hmmm, mõtle selle peale. Mina küll mõtlen. Tihti.

Laupäevaku seiklused

Ärkasin kuskil kümnest. Voodist väljusin pool üksteist. Lauri magas. Mõtlesin, et olen natuke tubli ja pesen veids pesu ja nii. Pidin olema kindlalt kella ühest Maxi juures Niines. Jäin aga sättimisega hiljaks, vaatasin valesti trolliaegu ja jäin õigest trollist maha. Max helistas täpselt siis kui olin trollipeatuses ja leppisime kokku, et lähen nr 1ga Virusse ja ta võtab mu sealt peale. Olin hiljaks jäämas täiega. Kuskil Lille peatuses jooksid trollil sarved maha. Vahva lugu see, et trollijuht ei saanud oma kabiinist välja. Ukselukk oli katki. Küll ta sikutas ja tõmbas seal, aga lahti ei saanud. Kõik ootasid. Mina täiega närvis, kuna Max just helistades oli öelnud, et tulge siis HILJEMALT üheks, et siis tahaks ära kindlalt sõita, et palju aega ei ole. Tobe tobe tobe, mõtlesin. Lõpuks trollijuht lihtsalt väänas selle luku lahti, kähku sarved peale ja minekut. Jõudsin kümme minutit üks läbi sihtpunkti. Martin ja Max juba ootasid ja saime kiirelt minema.


Kui Kallaveresse jõudsime, tervitas meid kaunis kaunis lumine loodus. No nii ilus. Hüppasime autost välja, pakkisin astmarohu ja salfakad tasku ja läksime liumäele. Seal tervitasid meid Tarvo&Ulli ja kohal olid ka Jaanus&Mariliis (?). Ei tea, kuidas tema nime kirjutatakse. Ja siis veel kari väikseid põngerjaid. Mõtlesin, et kui nemad seal ka kelgutavad, siis pole just väga lõbus, sest ootama pidi suht kaua, et alla lasta ja varvastel hakkas ikka väga ruttu külm. Siiski siiski kuskil poole tunni pärast läksid kõik põngerjad ära ja saime olla isekeskis. Samas varbad suht külmetasid. Mida teha? Lihtsalt kannatada, mis seal muud. Õnneks kutsus kohalik perenaine meid külalistemajja, kus ahi küdes ja supp oli kuum. Kui jalad olid saanud soojaks, supp söödud, soe kookki söödud, läksin Maxi ja Martiniga välja tagasi. No mõnusaid liuge tegime. Jaanus tuli ka kohe järele. Tegime pepuka ringi, nii et kõik järjest üksteisele järele. Enne, kui olid tited ka, tuli oodata niikaua, kuniks kõik jäält ära koperdavad ja siis võisid järgmised sõita. Sellel oli oma tarkusetera sees, sest kui me niiviisi üksteise järgi sõitsime, panin suure tuhinaga Jaanusele külje pealt sisse ja sain tema taga olevalt Maxilt jalaga vastu pead. Väga hullult haiget ei saanud.


Teised tulid ka varsti pärast seda õue. Tegime rongi erinevat moodi. Järjest julgemaks mindi. Tahtsin proovida ka põlvili alla lasta. Kukkusin kurvi peal kile ja padja pealt maha ja libisesin külje peal edasi. Pärast proovisime nii, et mina ja Ulli istusime kõige ees ja poisid põlvili meie taga. Oli edukas ja nalja sai. Aga seegi ei olnud veel kõik. Lõpuks proovisime nii, et Ulli istus kõige ees, mina põlvili tema taga, Tarvo ja Max minu taga püsti. See oli suur viga. Kurvis kadus Tarvol (ja vist ka Maxil) tasakaal ja ta kukkus kurvi poole, tõmbas minu kaasa, nii et sain peaga täiega hullu löögi jäält. Libisesin mäest alla ja hoidsin pead kahe peaga kinni. Ehmatusest suurest hakkasin nutma. Natuke valus oli ka. Aga see ehmatus oli suurem, kõrvus kõmises veel see hääl peas, mis kokkupõrkehetkel käis. Pisaraid tuli rohkem kui oleks vaja olnud. Kõik jäid hetkeks päris vaikseks. Isegi Ulli ei julgenud esialgu midagi öelda. :) Aga kinnitasin, et kõik on korras ja võime edasi kelgutada. Tarvo oli pärast nii hoolitsev, et kohe armas oli. Hiljem viisin otsad kokku, et ehk ta tundis, et see oli tema süü või midagi. Aga ise olin loll ju. Sai juba enne öeldud, et tuleb ise kaasa kallutada seal kurvis. Sellepärast ka üksi sõites kilelt maha kukkusin.

Natukene veel kiusasime oma sabakonti ja varbaid ja asusime siis kibekiirelt linna poole teele, et vähegi mõistlikul ajal jõuda Kertu sünnale. Kuigi jäime tund aega hiljaks, olime ühed esimestest. Huvitav. Aga Kertu juures oli nii tore. Kertu on tore.

Mängisime seal Eesti mängu. Mark oli sajaga. Ei teadnud nii paljusid asju Eesti kohta. Ka Vabadussõja lõpp ei tulnud õigel ajal meelde. Mark mark mark. Ja millega oma ignorantsust vabandada? Mitte millegagi. Tuleb ennast harima hakata. Keskkoolis nii väga ei pingutatud (kuigi mulle meeldis ajaloo kontaks fakte pähe taguda ja viisi saada) ja nii ei tekitanud ma loogilisi seoseid, mis neid faktikesi mulle pähe talletaks. Mark.

Minu üllatuseks pandi saun küdema. Aga ma loobusin seekord selles imepärasest võimalusest. Selleasemel veetsin oma kaunite ja toredate sõpradega rõõmsat aega.
Kui poole kümnest koju hakkasime minema ja külmataat kiirelt minu varbad üles leidis, juhtus pisikene õnnetus. Nimelt autokumm lõhkes ja me jäime kõige pimedamal lepateel seisma. Kuna Tarvol ei olnud mingit võtit, helistati Maxile ja paluti abi. Abi saabus kiirelt. Tatsusime seal külma käes ligi pool tundi, kuniks kumm vahetatud sai. Tore oli. :) Külm oli. Aga tore oli.

Kõige rõõmsam oli muidugi see, et kuigi olin valmis Väljast bussiga koju minema, viis kallis venna mind vennanaise soovil kenasti koju. Nii armas. Kuigi täitsin päeval Heigo rolli (Tüüp, kes alati viga sai kui midagi toimus), leidsin koju jõudes, et ta oli täiesti ise elusast peast meie kodus Lauriga chillimas. Tore oli. Ma nendega küll ei hänginud, kuigi Heigs lahkesti kutsus mind nendega ekstreemsporti vaatama. Ma vahin veids muid asju. Aga tore oli. :D

Uued mõtted

Naljakas on praegu olla. Pole nagu mingeid erilisi mõtteid peas. Tegelikult nagu on, aga need ei ole sellised, et nüüd hullult jagaks ja siis saaks vaimukuse eest kiita.

Üldse on selline loidus, rutiin, viitsimatus, väsimus laiskus ja võib-olla ka pisut frustratsiooni. Miks?

Hmm. Suhtumise küsimus ma arvan. Kuna enam kooli ei ole ja sellist kohustuslikku pinget ja pingutamist ei ole, olen lasknud enda aktiivsusel minna. Pealehakkamist napib. Mingit süsti oleks vaja. Orki tagumikku. Motivatsioonilaksu. Midagi.

Samas tean, et tegelikult on kõik minus endas kinni. Teha oleks palju, tuleb naeratus ja rõõm näole manada ja südames uskuda, et jee, lahe ju. (sest tegelt ju on!)

Heheh, sellest sai motivatsioonikiri minule endale. Tore. :)

Õnnistusi teile ja usun, et teil vähe aktiivsem ja mõnusam see tegutsemine. Või mis?

Aa, tahaks kummikuid osta. Leidsin netist sobivad:

http://www.dick.biz/medias/sys_master/707664M_01_P_WE_8.jpg

Horoskoop 2009

Päris huvitav. Eelmine aasta sai otsa, lugesin seda juttu ja nii mõnigi asi läks täppi. Huvitav. Peaks lugema kellegi teise tähtkuju aasta horoskoopi, kindlasti samastuksin sellega ka. Ilus muinasjutt.

Ainuke asi, mis siin nüüd täppi ei läinud on mu armuasju puudutav ennustus. Too bad. See just oleks võinud minna. :)

Aga tasub ikka Jumala kätte kõik anda ja usaldada Tema plaane, ennustusi, prohveteeringuid. :)


KAALUD 23.09.-22.10.
Kaalud on ühed 2009. aasta lemmikud - kõikvõimalikke kinke sajab nagu küllusesarvest. Eelkõige puudutab see armuasju - neid ootab ees suur armastus, mis saabub koos kevadega ja aasta teisel poolel oktoobris või detsembris viib pulmadeni. Võimalik on ka lapseootele jäämine.
Aasta pakub just südameasjadega seotud elu avardumist ja pere juurdekasvu võimalust. Tööasjad valmistavad kahjuks rohkem muret, ehkki ka seal toetajatest ja abipakkujatest puudust ei ole.
Jaanuar, mida valitseb veel eelmise aasta raske atmosfäär, toob Kaaludele koduseid muresid, melanhooliat, nii enda tervise halvenemist kui ka lähedaste terviseprobleeme - võimalik, et nende eest on vaja hoolitseda. Tuleb hoiduda külmetumast ja vältida viirusi.
Veebruaris, kui uus looma-aasta on end täielikult sisse seadnud, tunnevad Kaalud endas ärkavat uut energiat ja tajuvad ka nähtamatute jõudude tuge. Samal ajal on maailmas palju äraarvamatut ja ettenägematut.
Märtsis on kasulik olla ettevaatlik, sest tulemas on palju ettepanekuid, kuid ka nõudmisi. Selge on see, et muutusi teha tuleb. Aga kuidas? Ka siin on tuge nähtamatutest abilistest. Näiteks võiks küsida nõu taro kaartidelt, eriti märtsi 21., 22. ja 23. päeval, kus valitsevad vägagi müstilised aspektid. Õhuelemendi märgina on Kaaludel avarust mõista, et universumis pole midagi võimatut. Tuleb vaid pilk tähtede poole pöörata ja küsimus esitada.
Aprill tuleb kergem, sest eelmise kuu kaalumised on ühele poole kaalutud ja koostöö uue koalitsiooni, äripartneri või elukaaslasega võib alata.
Mais on Kaalud täis entusiasmi, et midagi tõsiselt ära teha, paljuski see õnnestub. Igal juhul paistavad nad silma aktiivsuse ja organiseerimisvõime poolest. Kuu lõpp viib nad reisile.
Reise tuleb ka juunis, suhtlemisraadius avardub. Kaalud on vaimselt heas vormis, see annab neile liidripositsiooni uute mõtete ja teemade esitamisel. Taas üles kerkinud vanad probleemid saavad uutmoodi lahenduse.
Enne 19. juulit pole mõtet puhkusele minna, sest töökohas on oodata ettearvamatuid sündmusi ja muutusi, milles mitteosalemine tooks teatavaid kaotusi.
19. juulist kuni 19. augustini on päris hea aeg puhkusele minna: soodne laevareisiks, kaugemal elavate sõprade külastamiseks ja energia kogumiseks, et pidada vastu järgmise kuu raskustele.
20. augustist kuni 18. septembrini on aasta raskeim aeg. See ilmneb suhetes lähedastega, kuid on ka ebakindlust tööl ning üldine emotsionaalne vaakum. Mingi osa sellest on põhjustatud maailmas toimuvast, millele Kaalud tundliku natuurina kaasa elavad. Sobiks rahulikum elulaad ja töö iseendaga.
Alles 28. septembrist alates tunnevad Kaalud, et nende energiavarud on taastunud. Septembri viimastel päevadel on oodata üllatava iseloomuga kontakte, mis elavdavad Kaalude sisemist elu ja täidavad neid taas entusiasmiga. Sünnib uus sõprussuhe, jälle ärkab armastus, mis puhub tuule tiibadesse ja annab võimaluse taas maailma läbi värviliste prillide näha. Rõõmsat aega jätkub vähemalt 18. oktoobrini.
Novembris tuleb tegelda konkreetsemate, praktiliste asjadega, ka rahaküsimustega. On nii endale kui lähedastele ilusate rõivaste ostmist - see kõik võib olla ettevalmistus aasta viimase kuu õnnelikeks sündmusteks.