Nagu kellavärk

Olete kuulnud seda väljendit, et "töötab nagu kellavärk?" No hakkasin siin mõtlema, et mida see tähendab.

Ja avastasin seda, et see kellavärk on miski, mis on halastamatu igasuguste muude faktorite suhtes. Ehk siis tund tunni järel, sekund sekundi järel, midagi ei muutu. Aeg ikka läheb edasi, osuti ikka liigub: tik-tak, tik-tak, tik-tak. Ei loe, kas mul on vaja olla kolmes kohas korraga, kas mul on sada asja vaja ära teha vähese hulga tik-takidega või mitte. Halastamatu.

Ma ei tea, võibolla olete kursis, mis hetkel toimub minu elus, aga see on selline hetk, et teen ja jõuan. Valikut pole. Lihtsalt nii on.

Võin lugeda ette pisukese "to-do-listi":

• Täiskohaga töö
• Ülikool õhtuõppes
• Grace konverentsil Hillsongi host
• Willow Greek vabatahtlik
• Kaks praktikat koolis
• Lõputöö teemal "....."
• PP 2009 programmijuht
• Aastavahetuse laager Saaremaal
• Gospelkoor iga esmaspäev + 2-3 kontserti kuus
• Elav Kivi palveosa vastutaja
• 1x kuus Viimsis klaverisaatja
• Lisaks tahaks karjääri teha tööl
• Natuke võiks kuskil ka süüa ja magada
  

Kuhu ma mahutan sõpradega hängimise, kodutööde tegemise, eksamiteks õppimise, Piibli lugemise, palvetamise, perega osaduse, chillungi ja muud säärast? Hmmm......

Olen punktis, kus leian, et kui kellavärk on halastamatu, tuleb mul endal olla halastaja. Teha valikuid, teha konkreetseid otsuseid ajakasutuse osas, päevaplaane, -kavasid, et saavutada midagi ja olla oma ülesannete kõrgusel.

Mille jätaksin ära? Ei millegi.

Tunnen, et elus ongi see hetk, kus kehtib reegel "Kes teeb, see jõuab!" Ja kehtib sajaga.

Loen hetkel raamatut poole silmaga "I kissed dating goodbye!" ja see aitab ära hoida veel ühte mõtetut ajaraiskamise võimalust sellel ajaperioodil.

Üks mõte veel: avastasime Liisuga, et kui me ei oleks kristlased, siis meie elu oleks niiiiiiii igav. Kui Sa nüüd vaataks seda nimekirja uuesti, siis mis jääks sellest alles, kui ma ei oleks kristlane? Töö ja kool ja võibolla natuke peret ja sõpru. Aga see ei oleks see. Kindlasti mitte.

Aitäh, kui oled ikka veel mu sõber, hoolimata sellest, et võid vahel (või siis isegi rohkem) tunda, et oled kuskil nimekirja lõpus. Tegelt ei ole. Kuhugi mahutan aja mõeldes teile.

Heurekka

07.09.2008 Pühapäev

Johannese 9:1:3
Edasi minnes nägi Jeesus ühte sündimisest saadit pimedat inimest. Ja ta jüngid küsisid temalt: Rabi, kes on teinud pattu, kas tema ise või ta vanemad, et ta on sündinud pimedana?“
Jeesus vastas: „Ei ole pattu teinud tema ise ega ta vanemad, vaid temas peavad saama avalikuks Jumala teod.“

Olen mõelnud ilmselt miljoneid kordi, miks olen ikka veel haige, kuigi mu pärast on nii palju palvetatud. Miks ei saa mina terveks ja teiste palved saavad vastatud positiivselt. Why me??? Kindlasti on neid veel, eks nii mõtlevad.

Ja näe, vastus täiesti Piiblis kirjas. Teinekord kasutab Jumal selliseid asju „enda huvides“ ära ja teeb sellest haigusest midagi head. On tunnistuseks kellelegi, kelle usk samamoodi kõigub ja on raskustes, et uskuda palvevastustesse.

Point on aga selles: Jeesus tegi terveks selle tüübi, kuna temast levis jutt kaugele ja paljud said teada sellest imelisest teost ja said Jumalat rohkem tundma. Said üldse Jumalat tundma. Kas minu tervenemisest levib jutt? Kas sellest saavad inimesed teadma ja kas inimesed saavad teada, et Jumal tervendas mind ja et Temal on see vägi seda teha?

Mõtlen seda, et vist mitte väga paljud. Sest olen argpüks ega julge minna sellest rääkima. Mu enda isiklik suhe Jumalaga on nõrk ja ma ehk ei kannaks seda imet välja. Ehk on see mulle õpetuseks ja julgustuseks saada Jumalale lähemale, et ma saaksin rääkida ja tunnistada Jumala tervendavast väest ka teistele, mittekristlastele. Ja ehk siis mõtlevad ka nemad, et see on üks väärt viis, kuidas elada. Selle tervendava, kõigeväelise Jumalaga tahaks isegi „Sina-peale saada!“

Kuidas mul selles ülesandes läheb? Mitte just kõige paremini. Kuigi see mõte trummeldab mul peas kogu aeg. Et Kristel, parem elu, viljakam elu, imesid täis elu on otseses seoses sellega, kui lähedale pingutan saada Jumalale. Ja ma olen kogenud, et nii hea on olla osaduses. Nii hea on tunda Jumala armastust, armu, kaitset, ligiolu. Ometi nii tihti valin midagi muud.

Tüütu on olla nõder inimene. Nõrk kristlane. Sest õiged vastused on teada, nagu teoreemi lahendamine. Selleks, et vastusest oleks maksimaalselt kasu ja rahuldust, tuleb leida see lahenduskäik ja siis see ka läbi teha.

Drastic Soul Searching

"One never knows the steps it takes to live a spiritual existence until a life changing event happens; that one event cleanses ones soul to search your purpose." /David Stair, manager of Auralis/


That is said by a man that lived through something that I would not like to go through myself. I know the story about the guy and I was wondering – why do we need such events to happen in our lives to change the perspective of our lives? Why do we take the life for granted? Why do we waste our life, our precious time on Earth doing useless things, meeting useless people (well, nobody is 100 % useless), eating junk, living unhealthy life etc.


Why on Earth do we need the "wake-up call"? And when we do, how long will it influence our lives before we get comfortable again and believe it will never happen again and that I will have a long joyous life?


I'm taking my life quite easily. I know that I will go to Heaven when I die and I have no problems of facing death in that way. My fear is more about being ill, being paralyzed, being that sick that it will not let me do anything "normal" and that I will waste other people's time while taking care of me.


What does it mean to live a spiritual existence in the first place? Knowing that I have a spirit that didn't die and survived the tragic? And how much exactly do we change it? Eat healthy? Cherish friends? Love thy family? Go to church perhaps?


I think the best result the experience can cause is to make one think what happens when I actually die? Is there an afterlife? Is somebody controlling my life? Is it my fault that this happened? Who do I give my thanks for the survival? Why don't I give thanks to God for all He's done?
It is so often that we blame God for all the bad in our lives even though it is not His fault. But when He does something good, we forget to thank Him.


Have you ever thought about what drastic thing it must be to wake you up? To make you think about your existence, about your soul?


I'm starting to think about it more and more. Since I see these people having these hard times and they don't really turn out the way I would've think they will. But hey, it's just me…


God bless you in your soul search and in your existence questions. :D

I think I'm gaining back my confidence about stuff.

We'll see how it goes...

Sa oled mul teine

Viimasel ajal tunnen, nagu kõik mu ümber laulaks seda mulle. Kuidagi on olnud nii, et olen pidevalt selline „varuvariant” ja minuga ollakse nii hea sõber, kuni ilmub keegi parem ja tähtsam.

Võib-olla see ainult tundub mulle nii ja asi polegi nii hull. Aga see on kestnud juba nädalaid ja sellest on kahju.

Ma mõtlen ka seda, et ma ei ole selleks ise väga palju pingutanud, et olla kellegi jaoks esimene. Ma ei ole väga seda tüüpi ka.

Siis mõtlen seda, et miks ma teine olen? Kas ma pole piisav, et olla esimene. Hakkan võrdlema ja jõuan tulemusele, et pole jah. Mõttetu tädi.

Ja siis tekib selline kaitserefleks, et ah, savi siis, mul polegi sõpru vaja, mul polegi vaja parimat sõpra, kes minuga igapäevaselt suhtleks, must välja teeks, mind kuhugi kutsuks ja lohutaks ja räägiks lolli nalja ja – ah, saate aru küll.

Milleks üldse sõpru vaja on? Milleks Sulle sõpra vaja on? Kas meil on vaja sõpru, et me end ise väärtuslikuna tunneksime? Ehk siis enesehinnang on madal ja ei endaga väga hästi läbi?

Kui palju peaksin ma ennast muutma, et ma oleks „populaarne”?

No vähemalt nii palju, et ma viitsiks tegeleda ja suhelda teiste inimestega ega oleks pidevalt selles mugavas juutuubi-tsoonis. :D

Aga asi ongi tegelikult suhtumises. Ja ise pingutamises. Ise tuleb vaeva näha ja olla teiste jaoks piisavalt atraktiivne ja khuul, et üldse tahetaks hängida. Samas olen nagu olen, suhelge, kui sobib ja olge rahulikult edasi kui ei sobi.

Imelikud mõtted. Aga siin nad on.

Mina ja Tema

Reede õhtu oli minu jaoks üks huvitav õhtu.

Nimelt käisid meil prantslased külas. Alguses oli jutt, et tulevad Prantsusmaalt noored ja teenivad meid sisustades meie õhtu. Olime meelestatud saama ühte vinget õhtut täis ülistust, tunnistusi, pallimängu ja palju noort nalja. Aga võta näpust. Meie jahmatuseks tulid sinna hoopis 40-50ndates tudid. hehe. See oli esialgne mõte, et no mida lahe, kannatame siis viisakusest nende "esituse" ära.

See hoiak aga muutus järjest iga ülistuslaulu ja tunnistuse saatel, mida need kallid elukogenud prantsuse sõbrad meiega jagasid. Täis rõõmu ja sära, mis ilmselgelt on tulnud Jumalalt, teenisid nad meid suhteliselt nõrga inglise keele ja vapustava prantsuskeelega. Igaüks pajatas enda lugu ja seda, kuidas Jumal on imeline nende eludes. Mõtlesin, et vahva.

Siis hakkas Merry otse meiega rääkima. Küsis meilt, kas meile, noortele, meeldib evangeeliumi kuulutada? Miks me tahame evangeeliumi korraldada? Ja kui me seda teeme, siis kes hakkab meie vastu tegutsema.

Ta rääkis sellest, et essaks püüab saatan lukustada mittekristlaste südamed, et see hea sõnum ei jõuaks nendeni. Teiseks, kui see enam ei tööta, tuleb ta meie kallale. Ta paneb meid tundma viletsatena, armetutena, oskamatutena, andetutena jne. Siis siis me mõtleme, et me ei saa ega taha. Me mõtleme enda peale. Fookus on meie endi peal.

Ma pole kunagi mõelnud sellele nii, et saatan töötab selliselt, et ta paneb meid mõtlema endi peale olukordades, selle asemel, et me mõtleksime, usaldaksime, toetuksime Jumalale. Päris kaval on see saatan teinekord. Kasutades ära meie isekust ja enesehaletsust paneb ta nii mõnegi "seisma" ja eemalduma Jumala riigi tööst. Ja seda veel nii, et me ise haletseme ennast. Täitsa pael.

Kui meie süda on täis Jumalat, siis see voolab välja armastust, andestust, hoolitsust ja kõike seda, mida inimestel, meie ümber vaja võiks minna. Jumal on meie lootus, meie lohutus, meie rõõm ja õnn.

See heureka pani mind tõsiselt järele mõtlema selle üle, mismoodi mina olen senini mõelnud. Ikka päris palju on olnud seda, et mida te minust tahate - ma ei jaksa, ma ei oska. MA MA MA MA.

Aga Jeesus?

Tavai, tule siia, minu südamesse! Hakkame pihta! Teeme ära! Halleluuja! Aamen!

Oma element

Oled Sa kunagi mõelnud, et vahel Sa koged sellist üleloomulikku õnne?

Mina täna kogesin seda ja eile ka. Ja siis ma mõtlesin, et kuis see nii on? Miks ma olen õnnelik, sest kõik asjad minu elus ei ole siiski tipptasemel.

Aga jõudsin järeldusele: olen omas elemendis liikunud need kaks päeva ja mul on võimalik terve järgmine nädal samas elemendis liikuda. Ma teen igapäevaselt midagi, mis tundub mulle nii tore ja mida ma täiega teha tahan. Minu element on teiste koolitamine, teiste abistamine ja juhendamine. Absoluutselt tore on, kui ma saan oma teadmistega kedagi aidata ja inimene, keda aitan, saab tõesti targemaks või probleemile lahenduse.

Täna helistas mulle üks kallis sõber, kelle pärast olen palju palvetanud ja tänas mind, et palvetan. MIDA? Selles mõttes, et kes sõber ei tahaks palvetada kellegi eest, kes on talle kallis ja kes on sõber? Mina küll tahan ja teen. Kasvõi lauseke jälle üles taeva poole! Jumal teab ja kuuleb ja vastab – millal, see on iseküsimus. Usaldagem, sest Tema teab!

Kutsun absoluutselt kõiki oma sõprade pärast palvetama! Kunagi ei tea, mis kellelgi südamel on ja kus ta oma elus on. Ja miks mitte paluda lihtsalt ühte üleloomulikku õnnistust, et tal elus VEEL paremini läheks, kui tundub, et kõik on hästi!