1. klass

Milline olen mina?

Mu töökaaslane ei arvanudki ära...

Kohvisõltuvus

Ma pole juba kolm nädalat kohvi joonud, kahe pisikese erandiga. Ei oska väga põhjust isegi tuua, miks ühtäkki mõtlesin, et enam ei jookski.


Olin pikalt haige ega tahtnud üldse midagi süüa ja mõte kohvimaitsest suus, ei tekitanud minus muid tundeid, kui et tahaks nüüd sellest pingutusest veel paar tundi magada.


Ühtäkki kohvi nagu ei maitse enam. Olin/olen ikka jõhker kohvisõltlane. Ükski päev ei alanud ilma kohvita.


Olen tagasi tööl ja iga kord kui lähen teed köögist tooma, mõtlen, et ah, võtan kohvi. Aga ei taha. Harjumus ja ehk ka sõltuvus kohvi juua ja kohvist mõelda on täiega suur. Samas tean, et parem on, kui ei joo seda.

See paneb nagu mõtlema, et milliseid sõltuvusi (kui mitte füüsilisi, siis vaimseid) mul veel on? Millised teemad ja mured ja harjumused minu mõtteid okupeerivad?

Kolisime Lauriga omaette. Kuna tuli päris suure summa raha ettemakseks ja tagatismakseks ja mis iganes makseks veel käia, mõtlen pidevalt rahast ja sellest, kuidas omadega välja tulen. Tihti

arutame, et kui saaks sealt selle diili ja sealt selle diili, et siis saab nii ja nii palju raha. Ja siis ikka jõuame tõdemusele, et tegelt ei tohiks raha olla keskseks kohaks elus ja see ei tohiks olla peaeesmärk.



Kindlasti on veel muidki teemasid, mis tegelikkuses nii suurt tähelepanu elus saama ei peaks. Ometi eneselegi märkamatult on "mõttefookus" seal.



Ma mõtlen lihtsalt seda, et kui meil on see fookus mujal, see tähendab, et me ka sisustame oma päevi teistmoodi ja teeme asju, mis võibolla suuremas perspektiivis väga kasuks ei tule ja lihtsalt aja raiskamisena kirja lähevad. Hakkasin taaskord päevikut pidama ja see, mis minu ees jutustusena seisab ei olegi teab mis uhkust tekitav saavutus.

Midagi tuleb ette võtta, ma ütlen. Mingeid olulisi sügavaid otsuseid tuleb teha, et elukvaliteet pikemas perspektiivis oluliselt paraneks!

Ii 42:10-17

"10 Ja Issand pööras Iiobi saatuse, kui too palvetas oma sõprade eest; ja Issand andis Iiobile kahekordselt kõike, mis tal oli olnud."

Mõnus taasavastus mu jaoks. Kui tähtis on tegelikult, et me alandaksime ennast ja just selles mõttes, et me ei egotseks nii palju, ka Jumala ees. Õnnista teisi ja Sa saad ise õnnistatud. Seal on tõetera sees!

Loomulikult ei pruugi tulemus olla kohe selline, nagu Iiobil. No temaga on üldse üks teine lugu. Me ei saa ka paluda teiste pärast, et saada ise kahekordselt kõike, mis meil on.

Minu palved praegu on peamiselt koosnenud minu isiklikest vajadustest ja natuke muud ka. Aga kunagi ei ole keegi teine päris peaosas. Ikka on nii, et "ja õnnista teda ka, aamen".

Võibolla ei ole ma oma elueesmärgist veel aru saanud. Olen kindel, et see ei saa olla nii lihtne, nagu jõuda punktist A punkti B. Ma tahan, et minust oleks kasu kellegi teise jaoks. Olgu see siis lihtne palve, millest tema mitte kunagi teada ei saa, ometi on Jumal TEDA õnnistanud.

Tunnen, et kauplen Jumalaga viimasel ajal väga palju. Tunnen, et pean pidevalt ise olema parem, et Jumal päriselt ka kuuleks mu palveid. Olen sellega nii rappa läinud. Ma ei adu Jumala armulikkust ja armastust lõpuni välja. Muidugi pean ma püüdlema paremuse poole, aga mitte selle eesmärgiga, et siis Jumal armastab ja kuulab mind rohkem. mkmm. Vale rääk, nagu mu isa ütleb.

Aga miks ikka olen selles ebakindluse püünises, selles lõpuni mitteusaldamises.

Siiski, hoolimata minu ebakindlustest, raskustest ja võitlustest, on üks asi kindel: Jumal on täiuslik ja võimas ja hea ja armastav ja hooliv ja kõike kõike ülivõrdes.

Et siis jah: palvetame teiste pärast, õpime alandlikkust ja teenimist - juba see protsess on meile õnnistuseks ja tunnustuseks, et oleme õigel teel. Sellel kitsal teel.

Ära ole komistuseks

1Kr 8:9-13

9 Vaadake aga, et see teie meelevald kuidagi ei saaks komistuseks nõrkadele!

10 Sest kui sind, kellel on tunnetus, näeb ebajumala kojas lauas istuvat keegi, eks siis tema sisetunnet, nõrka nagu see on, juhatata ebajumalate ohvriliha söömisele?

11 Siis hukkub ju sinu tunnetuse tõttu nõrk vend, kelle pärast Kristus on surnud.

12 Aga kui te nõnda patustate vendade vastu ja haavate nende nõrka sisetunnet, siis te patustate Kristuse vastu.

13 Seepärast, kui söök viib kiusatusse mu venna, siis ma enam kunagi ei söö liha, et ma oma venda ei viiks kiusatusse.



Lugesin hommikul päevakirjakoha, mis mulle õudselt meeldib. Armasta oma ligimest, nagu iseennast võiks siia juurde veel öelda. Isegi kui Sa armastad hullult liha süüa või maasikaid süüa, aga vend/õde seda seda ei tohi, tuleb pigem endal loobuda nendest hullult headest asjadest kui et vend lahkub Sinu lähedusest. Loobuda tuleb enda heaolust, et päästa see teine, et teisel oleks parem.

Siiani olen veids valesti toiminud. Konkreetne näide: Janal on maasikate vastu allergia. Vahel on mõni maasikatort, siis ma kas kisun tal need pealt ära, ei lase tal üldse kooki võtta või midagi sellist. Aga kunagi ei jäta ma ise söömata. Ja teinekord ka vesistamata Jana ees. Peaksin loobuma ka ise ja sööma selliseid asju siis, kui Janat läheduses ei ole. Lihtsalt selleks, et mina teda kiusatusse ei viiks, sest kui ta sööb, siis on tal "sügel" nagu mu väike õde Grete ütleb. :)



See mingi abielunipp ka ju. Mitte, et see sellises kontekstis mulle praegu korda läheks... :)

Modellid

Minge Tallinna Majanduskooli õppima.....või ärge minge! :)

Kleidid Rootsist ja Vero Modast - tee oma pakkumine!

Madis on lihtsalt veids kataloogmodell siin.

Kui tahad netist osta, siis sellist kleiti ja sellist pluus ja sellist püksi saab.

Ok, enough with the fooling around. :)

Monitorid välja

Põhimõtteliselt selline nali ei olnud mul mõnda aega võimalik.
Teadupärast on mul kõrvad "veids" haiged. Käisin täna kõrvaarsti juures.

Teel oma lemmikkõrvaarsti juurde, üritasin mõelda kui kaua olen tema juures juba käinud. Hakkasin tema juures käima siis kui veel Viimsis elasin. Ehk siis kuskil 2003-2004. Ligi kuus aastat olen käinud regulaarselt arstil.

Kuidas saan aru, et pean jälle arsti külastama? Sümptomid:

• Ma ei kuule enam sosistamist
• Ma valin teadlikult vasaku kõrva, kui telefonile vastan või kellegagi jalutan
• Ma ei pane enam rohtu kõrva, sest ei mahu
• Ma üritan ise kõrvu puhastada, et natukenegi paremini kuulda
• Nati hakkab sügelema ja siis läheb juba valusaks.
• Lõpuks hakkan hauduma plaani, kuidas ise pintsettidega üritada sama nalja teha, mida professionaalne arst mul kõrvas toimetab.
• Mõtlen hirmuga eelseisvate sündmuste peale, enne mida kindlasti jälle kuuljaks tahaks saada.

Üks pluss on ka sellel haigusel: mul on kõrvas lõpuks iseeneslikud monitorid. Ehk siis ma kuulen enda häält väga väga hästi. Ja muud ebameeldivad helid on summutatud.

Naljakas oli täna, tegelikult peale igat arstil käimist, kõndida tänaval ja kuulda nii selgesti igasuguseid helisid. Valus oli trollibussi uste sulgemist hoiatav piiks, eriti kõvasti toimetas kohvimasin jne.

Tõeliselt õpin hindama seda "hästi kuulmist".

Põhimõtteliselt pakkus arst raviks ainult eksperimentaalseid võimalusi. Nagu näiteks kogu kõrva sees oleva naha välja lõikamise, nahanärvide läbi lõikamise, et sellega koos ka vaigunäärmed lakkaks funktsimast. Aga et nii kaua kui viitsin üle 2 kuu tal külas käia, ta seda ei soovita.

Et siis kui Sul igav on, võid palvetada tervenemist minule. :)

Vabadus on sammastatud!

Käisin ka ära.

Sügava mulje jättis ainult sammas ise. See oli lummav - jess, et rist. Miski on veel omal kohal.

Pärast "Laulev Revolutsioon" DVD vaatamist on kõik see isamaaline hoopis teise hõnguga. Uhke on olla eestlane. Uhke on olla osa rahvast, kes saavutas iseseisvuse vägivallata.

Tore oli näha seda rahvamassi, kes alles ehitusjärgus vabakale kogunes. Emotsioone tundus olevat seinast seina. Uudishimu, tõeline isamaalisus, kambavaim, rõõm ühisüritusest, kohustus ja sund. Eelkõige siiski positiivsus. Ise olin suht kõik need kokku. Hümnis kipun ikka veel eksima "kallis-armas" sõnadega. Aga saab hakkama.

Eestlane olla on uhke ja hää...