Mõtlesin, et tahan ise oma jutlusest inspireerituna võtta vastu konkreetsed otsused, kuidas oma igapäevaelu muuta.
Kuna tööl peab päris palju oma aju kasutama või mitte kasutama, siis õhtuks olen kas üliväsinud või jätkub see päeval alustatud uimasus, mistõttu ei tee ma koju jõudes väga midagi asjalikku. Viimasel ajal olen lihtsalt läinud oma tuppa, arvuti lahti ja kõrvaklapid pähe ja vaadanud mõnda seriaali mitu osa järjest kuni lõpuks on magamamineku aeg või ammu juba keset ööd.
Nagu ma ka ennist jutluses mainisin, võib sellisel elustiilil olla kaks tagajärge:
1. Ma olen nii leige ja kasutu ja tühi, et isegi saatan jätab mind rahule;
2. Püha Vaim hakkab sees mässama ega ole nõus selle tobeda olukorraga ja sunnib tegudele.
Usun, et läks teise versiooni järgi. Olen praegu küllaltki tugevas sõltuvuses sellest elustiilist ja rutiinist, suutmata olla asjalik oma kodus. Ja olen natuke nõrk, et midagi teha.
AGA.
Proovin.
Selleks, et mul oleks rohkem motivatsiooni ja põhjust midagi ette võtta, olengi oma tobeda rutiini avalikult blogis välja öelnud ja avaldanud selget tahet midagi muuta. Selleks, et ma reaalselt midagi muudaks, on mul vaja võib-olla ka Sinu abi.
Enne aga räägin oma plaanist.
Ühinesin aasta alguses „Aastaga Piibel läbi“ eventist, feissis. Ja sellega on mul tõsi taga. Aga ei leia üles seda igapäevarutiini, et olla koguaeg järjel. Olen kodus rohkem põnevil mõne seriaali järgmise osa vaatamisest, kui Piibli lugemisest.
Mõtlesin, et kodus ei tee enne arvutit lahti kui päeva kirjakohad on loetud. Olgu ma siis seda teinud juba päeval või teen seda koju jõudes suht esimese asjana.
Lisaks ei tohi ma rohkem kui ühe episoodi päevas vaadata ja kui vaatan täispika filmi, siis järgmine päev ei tohi üldse midagi vaadata. Miks nii karmilt ja mis selles halba on? Asi lihtsalt on nii tõsiseks läinud, et ma ei oska piiri pidada. Tunnistan ausalt üles.
Et mida teen selle vaba ajaga? Ammu juba on igatsus taastada see lugemise armastus, mis mul aastaid tagasi oli. Praegu pole viitsinud raamatut kätte võtta. Mul on endal päris mitu huvitavat raamatut riiulil ootamas ja Maril on mitu raamatut riiulil ootamas, ja loomulikult on mu isal raamatuid, mida kõike ta lugeda soovitab.
Jajaa. Tundub lapsik nii suuri piiranguid peale panna ja milleks sellest kirjutada siin, eks? Asi on lihtsalt selles, et mul on sellega probleem ja probleemi ei eksisteeri enne, kui seda välja ei ütle. Nagu alkohoolikutel. Võib-olla ei saa neid kahte asja võrduma panna, aga minu jaoks need võrduvad.
Ma usun, et suurimaks väljakutseks ongi see, et ma suudaksin selle sama aja, mis ma muidu mingite seebikate või filmide peale kulutasin, kasutada efektiivselt, nii et sellest oleks tolku ka. Mitte, et asendan ühe mõttetuse teise mõttetusega.
Tahan tsiteerida Piiblit ja kristlikke raamatuid, omada huvitavaid arvamusi ja teadmisi erinevate teemade kohta. Olla sisukam. Ja loomulikumalt lähemat kontakti Jumalaga ja anda rohkem võimalusi selleks.
Olla eeskujuks. Ja olla TEGELIKULT ka see inimene, keda teised näevad, et ma olen. Lisada sellele kestale sisu.
Ei tea. Võib-olla olen ma liiga karm enda vastu. Aga tahangi olla. Tahan saada paremaks. Tahan olla aina rohkem Tema moodi. Selleks tuleb aga aega võtta ja midagi teha.
No esimene proovikivi on täna õhtul, sest mul ei ole mingeid plaane õhtuks.
Aa. Et mis ma Sinust tahan vä? Seda, et Sa aeg-ajalt utsitaksid mind. Küsiksid küsimusi, et mis ma näiteks hiljuti lugenud olen või et kas olen järjel. Lisaks võid soovitada häid kirjakohti, põnevaid raamatuid, mida käest ära panna ei saa, enne kui tagakaas vastu vahib.
Tänks kui viitsid.
Kui Sul endal sama probleem on, kas siis vähemal või suuremal määral, siis aitan heameelega Sind, nagu ise abi vajan. :) Vähe on sõltlasi, kes üksi asjadest jagu saavad.
Hihih. Ei arvanud blogi alustades, et ennast sõltlaseks tituleerin. Aga vist nii on.
Tänu Jumalale, et kuigi ta ei salli leigeid kristlasi, ei taha Ta, et ükski selleks jääks. :D
Mina ise ei taha selleks jääda. Tahan olla kuum ja püüdlen selle poole!
Alustan täna!
esmaspäev, 28. veebruar 2011
pühapäev, 27. veebruar 2011
"Olge pühad, Sest mina olen püha" 3Ms 11:45
JUTLUS
Kristel Luide
Elav Kivi Vabakogudus
27.02.2011
3Ms 11:45 sest mina olen Issand, kes tõi teid ära Egiptusemaalt, et olla teile Jumalaks. Olge siis pühad, sest mina olen püha!
Minu tänane jutt haakub üsna palju sellega, millest me oleme varem juba kuulnud. Minu tänane põhikirjakoht ütleb, millised me peame olema ja miks me seda olema peame. Mu südames on olnud pikka aega see mõte, et me kristlastena võtame Jumalat sellisena, nagu me tahame Teda võtta. Sellega määrame ära ka enda võimekuse olla parem kristlane. Me lükkame ära vastutuse ja loodame liialt Jumala headusele ja armastusele ja armule. Kõigile on selge ja justkui ettekääne, et Jumal armastab meid NIIII palju, et Ta oma ainusündinud poja on andnud. Me koondame kogu Piibli tarkuse, õpetuse ja käsud selle ühe salmikese alla hetkel, mil tahame end lõdvaks lasta ja mitte midagi teha.
Veider ongi see, et harvemaks muutuvad need hetked, kui me oleme pühad kui need hetked, mil oleme end „lõdvaks“ lasknud ja lihtsalt olnud. Kui seda ei saa nimetada sõnaga „leige“, siis mis see leige on. Kui me leiame end liiga palju õigustamas ja liiga palju ratsionaliseerimas, miks ja kui palju aega mingit asja teha, mida me igapäevaselt teeme, siis äkki tuleks aeg maha võtta ja reaalselt vaadata, kas kulutame ehk liiga palju energiat mujale kui Jumalale. Usun, et see on Püha Vaim, mis seda rahutust meis tekitab, andes märku, et arvuti kõrval on Piibel, mida chattimise asemel lugeda või mõni raamat või mõni kristlik video, jutlus. Absoluutselt ei pea seda kogu aeg tegema ja aeg-ajalt on need liiga võimsad ja tähelepanu vajavad asjad, et neid lihtsalt ei jõua peale pikka tööpäeva kätte võtta.
„Olge siis pühad, sest Mina olen püha!“
Piiblis on üks huvitav kirjakoht.
Nutulaulud 3:40 „Uurigem ja proovigem oma teid ja pöördugem tagasi Issanda juurde.“
Minu jaoks tähendab see seda, et peame justkui korraks oma elu ja päevaplaani kõrvalt vaatama. Analüüsima, nagu see polekski meie enda elu. Sest oleme muutunud liiga subjektiivseks, liiga mugavaks, meie argumendid on liiga tugevad või lihtsalt ei mõju enam. Uurigem ja proovigem oma teid. OMA teid ja pöördugem tagasi. Hmm.
Mõelge hääästi üldiselt oma ühele päevale. Sinna tünni kirjutage kõik, mis sisustab teie päeva. Mis on need asjad, mis kas võtavad jõuga teie aega ära või millele te jõuga annate tähelepanu? Mis on need asjad, mis tulevad esimesena pähe, mida te võiks vähem teha või mida rohkem teha? Ja võib-olla mõelge ka sellele, mida läheb selleks vaja, et te enam neid asju nii palju ei teeks või just teeks rohkem?
Ajagraafikusse kirjutage, millal te neid teete ja kui suure osakaalu see teie päevast võtab.
Ilm 3:15-16 Ma tean su tegusid, et sa ei ole külm ega kuum. Oh oleksid sa ometi külm või kuum! Aga nüüd, et sa oled leige ja mitte külm ega kuum, sülitan ma su välja oma suust.
Vaadake oma pabereid - meeldib teile see pilt, mis paberilt avaneb? Kas Sa oled külm või kuum? Oled Sa leige? Kaua Sa oled üks või teine olnud? Mis hetkel Sinust sai leige inimene? Mis peaks juhtuma, et Sa midagi ette võtaks selleks, et jälle kuumaks saada? Mida tuleks teha, et Sa jälle kuumaks saaks? Kas telekas peab katki minema? Internetiühendus katkema? Minu puhul oleks sellest juba päris palju abi.
Iseenesest ei ole meil ju halvad elud. Me ei ole halvad inimesed. Me teeme päris palju head ja see paistab välja. Küsimus ongi selles, kuidas Sa ise tunned oma sees? Lõppude lõpuks ei saa me taevasse heade tegude tõttu, mida teised inimesed tähele panevad.
3Ms 15:31 Nõnda te peate Iisraeli lapsed hoidma eemal ebapuhtusest, et nad ei sureks oma roojasusest, roojastades minu eluaset, mis on teie keskel!
Roojastades MINU eluaset. Vana Testamendi ajal oli oi oi kui palju seadusi ja käsklusi, kuidas ühte või teist asja teha. Kuidas üldse elu peaks elama. Jeesuse surmaga lõppes käsu all elamine. Millegipärast on üldine arusaam see, et enam miski Vanast Testamendist ei kehti meie jaoks. Meie pattude eest on Jumal andnud oma poja. Need käsud ei kehti, me oleme vabad.
Vana Testamendi ajal oli Jumal füüsiliselt Iisraeli rahva keskel. Jumal, oma ülimas pühaduses. Selleks, et säiliks Tema pühadus ja puhtus, kehtestas Ta seadused, kuidas inimene saaks minna puhtana Tema ette. Ja ega kõik ei saanudki. Jumal valis välja inimesed, kes pidid kogu rahva eest rääkima. Kui Jeesus suri ristil, kaotas ta sellega patubarjääri ja me võime vabalt otse Jumala poole pöörduda. Jeesus oma surmaga tegi võimalikuks meile kõigile Jumalaga otse suhtlemise. See aga on meid laisaks teinud. Me ei pea tegema läbi mingeid rituaale ja ohverdama patuohvreid, et Jumala ette minna. Me ei katsu enam ennast läbi ja me läheme Jumala ette kui oma kõige parema semu ette, adumata, et Jumal on kõige püham ja puhtam. Ta väärib seda ettevalmistust, Ta väärib, et me töötame selle nimel, et olla puhtad ja muuta ennast paremaks igapäevaselt.
Mk 4:21-23 Ja Jeesus ütles neile: "Kas lamp tuuakse tuppa selleks, et seda panna vaka või voodi alla? Eks ikka selleks, et see pandaks lambijalale?! Sest kõik peidetu on olemas vaid avalikuks saamiseks, kõik varjulepandu vaid päevavalgele tulemiseks. Kui kellelgi on kõrvad kuulda, kuulgu!"
Olen ise mõelnud, miks ma teen ikka neid asju, mida ma väga ei peaks tegema. Näiteks vaatan 4 tundi järjest telekat või arvutist mingit filmi. Peamiselt on see sellepärast, et ei tunneta kohe selle tegevusetuse tagajärgi. Keegi ei saa viga selle tegevuse tagajärjel, keegi otseselt ei solvu, kedagi ma otseselt ei sega. Parimal juhul saan ma aga ise mingil hetkel aru, et mu elu on tühi. Ma elan mingite seriaalide inimeste eludele kaasa, selle asemel, et oma elule kaasa elada, oma sõpradele kaasa elada, oma mittekristlastest sõpradele kaasa elada. Ma oskan tsiteerida filmist repliike paremini kui Piibli kirjakohti. Mu peas kummitavad Eesti Laulu viisid ja sõnad, mis ei ole just kõige ülesehitavamad, mis aga segab omakorda Vaimul meie sees Jumalat ülistamast. Paremal juhul saame me sellest aru. Halvimal juhul assimileerume uue eluviisiga ja jäämegi sellesse rutiini, kust on oioi kui raske välja tulla.
Kolossa 3:23 Mida te iial teete, seda tehke kogu hingest, nõnda nagu Issandale ja mitte nagu inimestele.
Kas see, mida me igapäevaselt teeme, tuleb meie hingest? Või teeme seda selleks, et järgmise päevani ära venitada? Kas see, mis on meie funktsioon koguduses, peres, tööl, koolis, on kohustus või eesõigus, mida teeme kogu hingega? Kui meie hing ei ole asja taga, siis vast peaks võtma aja maha ja vaatama, kus see siis on.
Ps 37:23 Issanda käest on mehe sammud, ja ta kinnitab seda, kelle tee on tema meele järgi.
Kas hetkel on Sinu sammud Jumala käes või juhime me neid ise, sest nii on mugavam? Oled Sa uurinud, kuhu Jumal on mõelnud Sinu teed minema? Oled Sa selleks aega võtnud? Seda ei saa muudmoodi teada, kui tuleb see telekas, arvuti, raadio kinni panna ja võtta kätte Piibel ja lasta Jumala öelda, kas need sammud, mis võtad, on Jumalale meelepärased Piibli kohaselt. Olen ise seda edasi lükanud, sest tean, mis on vastus ja mulle ei meeldi see. Kuna asjad saavad tehtud ka Jumala riigis, siis miks peaksin ennast muutma, eks?
Ja siis me mõtleme, et miks asjad ei liigu koguduses. Miks Jumal ei ole õnnistanud seda, mida üritame teha. Aga miks Ta peaks kui meie endagi hing ei ole asja juures?
Mk 1: 22 Ja nad olid vapustatud tema õpetusest, sest ta ei õpetanud neid nõnda nagu kirjatundjad, vaid nagu see, kellel on meelevald.
Harvad on need korrad, kui ma loen Piiblit ja see ei ole mu hinge kosutanud, kui ma olen ise asja juures. Harvad on need korrad, kui Jumal mind ühel või teisel moel kõnetanud ei oleks. Olgu see siis lihtsalt jälle üks fun fact, mida Jumala kohta õppida või olgu see selge näpuga surumine sinna kohta, mis minu elus korrigeerimist vajaks.
Aga miks siis ometi ma ei võta aega rohkem Jumala jaoks? Nad olid vapustatud tema õpetusest, sest tal on meelevald. Kas usud, et Tema õpetusel on ka täna meelevald? Mina usun. Aga olen ennast millegi muu meelevalda andnud. Olen oma hinge andnud kuhugi mujale kui Jumala meelevalla alla, miks muidu mul on nii raske panna telekas kinni ja võtta kätte Piibel?
Õpetussõnad 9:9-12
9 Anna targale, ja ta saab veelgi targemaks,
õpeta õiglast, ja ta võtab veelgi enam õpetust!
10 Issanda kartus on tarkuse algus
ja Kõigepühama äratundmine on arukus.
11 Sest minu läbi saavad su päevad paljuks
ja su eluaastad jätkuvad.
Kui muud moodi ei saa, siis tuleb endale korrutada, et Jumal on püha. Ta ei tee nalja kõige sellega, mis ta ütleb võidujooksust ja karmist maailmast meie ümber. Paljud kuulevad, aga vähesed on valitud. Sina oled valitud. Mõistad Sa vastutust? Mina püstitan täna endale eesmärgi: tahan tsiteerida Piiblit ja kristlikke raamatuid, tahan ümiseda ülistuslaule Jumalale ja lasta Vaimul minu samme juhtida. Selleks pean ise tegutsema hakkama. Paluma Jumalalt tarkust ja lasta Tal end õpetada ja täita end tema õpetuse ja tarkusega. Issanda kartus on tarkuse algus. Kui ma olen pidevalt selle sees, kui mu hing on asja juures, siis on ka Jumal seal – Sinu teha, kas ta peab istuma Sinuga koos teleka ees või saab Ta teha midagi hoopis suuremat!
Jh 3:16 Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu.
Paljud kuulevad, aga vähesed saavad valitud. Sina oled ilmselgelt valitud. Mida oled selle teadmisega teinud? See sama kirjakoht, mille tõttu oleme andeks saanud. Aga Oh oleksid sa ometi külm või kuum!
3Ms 11:45 sest mina olen Issand, kes tõi teid ära Egiptusemaalt, et olla teile Jumalaks. Olge siis pühad, sest mina olen püha!
Jeesus tõi Sind Egiptusemaalt välja. Sina oled valitud. Sinu õigus ja kohustus on olla püha, nagu Tema on püha.
Kristel Luide
Elav Kivi Vabakogudus
27.02.2011
3Ms 11:45 sest mina olen Issand, kes tõi teid ära Egiptusemaalt, et olla teile Jumalaks. Olge siis pühad, sest mina olen püha!
Minu tänane jutt haakub üsna palju sellega, millest me oleme varem juba kuulnud. Minu tänane põhikirjakoht ütleb, millised me peame olema ja miks me seda olema peame. Mu südames on olnud pikka aega see mõte, et me kristlastena võtame Jumalat sellisena, nagu me tahame Teda võtta. Sellega määrame ära ka enda võimekuse olla parem kristlane. Me lükkame ära vastutuse ja loodame liialt Jumala headusele ja armastusele ja armule. Kõigile on selge ja justkui ettekääne, et Jumal armastab meid NIIII palju, et Ta oma ainusündinud poja on andnud. Me koondame kogu Piibli tarkuse, õpetuse ja käsud selle ühe salmikese alla hetkel, mil tahame end lõdvaks lasta ja mitte midagi teha.
Veider ongi see, et harvemaks muutuvad need hetked, kui me oleme pühad kui need hetked, mil oleme end „lõdvaks“ lasknud ja lihtsalt olnud. Kui seda ei saa nimetada sõnaga „leige“, siis mis see leige on. Kui me leiame end liiga palju õigustamas ja liiga palju ratsionaliseerimas, miks ja kui palju aega mingit asja teha, mida me igapäevaselt teeme, siis äkki tuleks aeg maha võtta ja reaalselt vaadata, kas kulutame ehk liiga palju energiat mujale kui Jumalale. Usun, et see on Püha Vaim, mis seda rahutust meis tekitab, andes märku, et arvuti kõrval on Piibel, mida chattimise asemel lugeda või mõni raamat või mõni kristlik video, jutlus. Absoluutselt ei pea seda kogu aeg tegema ja aeg-ajalt on need liiga võimsad ja tähelepanu vajavad asjad, et neid lihtsalt ei jõua peale pikka tööpäeva kätte võtta.
„Olge siis pühad, sest Mina olen püha!“
Piiblis on üks huvitav kirjakoht.
Nutulaulud 3:40 „Uurigem ja proovigem oma teid ja pöördugem tagasi Issanda juurde.“
Minu jaoks tähendab see seda, et peame justkui korraks oma elu ja päevaplaani kõrvalt vaatama. Analüüsima, nagu see polekski meie enda elu. Sest oleme muutunud liiga subjektiivseks, liiga mugavaks, meie argumendid on liiga tugevad või lihtsalt ei mõju enam. Uurigem ja proovigem oma teid. OMA teid ja pöördugem tagasi. Hmm.
Mõelge hääästi üldiselt oma ühele päevale. Sinna tünni kirjutage kõik, mis sisustab teie päeva. Mis on need asjad, mis kas võtavad jõuga teie aega ära või millele te jõuga annate tähelepanu? Mis on need asjad, mis tulevad esimesena pähe, mida te võiks vähem teha või mida rohkem teha? Ja võib-olla mõelge ka sellele, mida läheb selleks vaja, et te enam neid asju nii palju ei teeks või just teeks rohkem?
Ajagraafikusse kirjutage, millal te neid teete ja kui suure osakaalu see teie päevast võtab.
Ilm 3:15-16 Ma tean su tegusid, et sa ei ole külm ega kuum. Oh oleksid sa ometi külm või kuum! Aga nüüd, et sa oled leige ja mitte külm ega kuum, sülitan ma su välja oma suust.
Vaadake oma pabereid - meeldib teile see pilt, mis paberilt avaneb? Kas Sa oled külm või kuum? Oled Sa leige? Kaua Sa oled üks või teine olnud? Mis hetkel Sinust sai leige inimene? Mis peaks juhtuma, et Sa midagi ette võtaks selleks, et jälle kuumaks saada? Mida tuleks teha, et Sa jälle kuumaks saaks? Kas telekas peab katki minema? Internetiühendus katkema? Minu puhul oleks sellest juba päris palju abi.
Iseenesest ei ole meil ju halvad elud. Me ei ole halvad inimesed. Me teeme päris palju head ja see paistab välja. Küsimus ongi selles, kuidas Sa ise tunned oma sees? Lõppude lõpuks ei saa me taevasse heade tegude tõttu, mida teised inimesed tähele panevad.
3Ms 15:31 Nõnda te peate Iisraeli lapsed hoidma eemal ebapuhtusest, et nad ei sureks oma roojasusest, roojastades minu eluaset, mis on teie keskel!
Roojastades MINU eluaset. Vana Testamendi ajal oli oi oi kui palju seadusi ja käsklusi, kuidas ühte või teist asja teha. Kuidas üldse elu peaks elama. Jeesuse surmaga lõppes käsu all elamine. Millegipärast on üldine arusaam see, et enam miski Vanast Testamendist ei kehti meie jaoks. Meie pattude eest on Jumal andnud oma poja. Need käsud ei kehti, me oleme vabad.
Vana Testamendi ajal oli Jumal füüsiliselt Iisraeli rahva keskel. Jumal, oma ülimas pühaduses. Selleks, et säiliks Tema pühadus ja puhtus, kehtestas Ta seadused, kuidas inimene saaks minna puhtana Tema ette. Ja ega kõik ei saanudki. Jumal valis välja inimesed, kes pidid kogu rahva eest rääkima. Kui Jeesus suri ristil, kaotas ta sellega patubarjääri ja me võime vabalt otse Jumala poole pöörduda. Jeesus oma surmaga tegi võimalikuks meile kõigile Jumalaga otse suhtlemise. See aga on meid laisaks teinud. Me ei pea tegema läbi mingeid rituaale ja ohverdama patuohvreid, et Jumala ette minna. Me ei katsu enam ennast läbi ja me läheme Jumala ette kui oma kõige parema semu ette, adumata, et Jumal on kõige püham ja puhtam. Ta väärib seda ettevalmistust, Ta väärib, et me töötame selle nimel, et olla puhtad ja muuta ennast paremaks igapäevaselt.
Mk 4:21-23 Ja Jeesus ütles neile: "Kas lamp tuuakse tuppa selleks, et seda panna vaka või voodi alla? Eks ikka selleks, et see pandaks lambijalale?! Sest kõik peidetu on olemas vaid avalikuks saamiseks, kõik varjulepandu vaid päevavalgele tulemiseks. Kui kellelgi on kõrvad kuulda, kuulgu!"
Olen ise mõelnud, miks ma teen ikka neid asju, mida ma väga ei peaks tegema. Näiteks vaatan 4 tundi järjest telekat või arvutist mingit filmi. Peamiselt on see sellepärast, et ei tunneta kohe selle tegevusetuse tagajärgi. Keegi ei saa viga selle tegevuse tagajärjel, keegi otseselt ei solvu, kedagi ma otseselt ei sega. Parimal juhul saan ma aga ise mingil hetkel aru, et mu elu on tühi. Ma elan mingite seriaalide inimeste eludele kaasa, selle asemel, et oma elule kaasa elada, oma sõpradele kaasa elada, oma mittekristlastest sõpradele kaasa elada. Ma oskan tsiteerida filmist repliike paremini kui Piibli kirjakohti. Mu peas kummitavad Eesti Laulu viisid ja sõnad, mis ei ole just kõige ülesehitavamad, mis aga segab omakorda Vaimul meie sees Jumalat ülistamast. Paremal juhul saame me sellest aru. Halvimal juhul assimileerume uue eluviisiga ja jäämegi sellesse rutiini, kust on oioi kui raske välja tulla.
Kolossa 3:23 Mida te iial teete, seda tehke kogu hingest, nõnda nagu Issandale ja mitte nagu inimestele.
Kas see, mida me igapäevaselt teeme, tuleb meie hingest? Või teeme seda selleks, et järgmise päevani ära venitada? Kas see, mis on meie funktsioon koguduses, peres, tööl, koolis, on kohustus või eesõigus, mida teeme kogu hingega? Kui meie hing ei ole asja taga, siis vast peaks võtma aja maha ja vaatama, kus see siis on.
Ps 37:23 Issanda käest on mehe sammud, ja ta kinnitab seda, kelle tee on tema meele järgi.
Kas hetkel on Sinu sammud Jumala käes või juhime me neid ise, sest nii on mugavam? Oled Sa uurinud, kuhu Jumal on mõelnud Sinu teed minema? Oled Sa selleks aega võtnud? Seda ei saa muudmoodi teada, kui tuleb see telekas, arvuti, raadio kinni panna ja võtta kätte Piibel ja lasta Jumala öelda, kas need sammud, mis võtad, on Jumalale meelepärased Piibli kohaselt. Olen ise seda edasi lükanud, sest tean, mis on vastus ja mulle ei meeldi see. Kuna asjad saavad tehtud ka Jumala riigis, siis miks peaksin ennast muutma, eks?
Ja siis me mõtleme, et miks asjad ei liigu koguduses. Miks Jumal ei ole õnnistanud seda, mida üritame teha. Aga miks Ta peaks kui meie endagi hing ei ole asja juures?
Mk 1: 22 Ja nad olid vapustatud tema õpetusest, sest ta ei õpetanud neid nõnda nagu kirjatundjad, vaid nagu see, kellel on meelevald.
Harvad on need korrad, kui ma loen Piiblit ja see ei ole mu hinge kosutanud, kui ma olen ise asja juures. Harvad on need korrad, kui Jumal mind ühel või teisel moel kõnetanud ei oleks. Olgu see siis lihtsalt jälle üks fun fact, mida Jumala kohta õppida või olgu see selge näpuga surumine sinna kohta, mis minu elus korrigeerimist vajaks.
Aga miks siis ometi ma ei võta aega rohkem Jumala jaoks? Nad olid vapustatud tema õpetusest, sest tal on meelevald. Kas usud, et Tema õpetusel on ka täna meelevald? Mina usun. Aga olen ennast millegi muu meelevalda andnud. Olen oma hinge andnud kuhugi mujale kui Jumala meelevalla alla, miks muidu mul on nii raske panna telekas kinni ja võtta kätte Piibel?
Õpetussõnad 9:9-12
9 Anna targale, ja ta saab veelgi targemaks,
õpeta õiglast, ja ta võtab veelgi enam õpetust!
10 Issanda kartus on tarkuse algus
ja Kõigepühama äratundmine on arukus.
11 Sest minu läbi saavad su päevad paljuks
ja su eluaastad jätkuvad.
Kui muud moodi ei saa, siis tuleb endale korrutada, et Jumal on püha. Ta ei tee nalja kõige sellega, mis ta ütleb võidujooksust ja karmist maailmast meie ümber. Paljud kuulevad, aga vähesed on valitud. Sina oled valitud. Mõistad Sa vastutust? Mina püstitan täna endale eesmärgi: tahan tsiteerida Piiblit ja kristlikke raamatuid, tahan ümiseda ülistuslaule Jumalale ja lasta Vaimul minu samme juhtida. Selleks pean ise tegutsema hakkama. Paluma Jumalalt tarkust ja lasta Tal end õpetada ja täita end tema õpetuse ja tarkusega. Issanda kartus on tarkuse algus. Kui ma olen pidevalt selle sees, kui mu hing on asja juures, siis on ka Jumal seal – Sinu teha, kas ta peab istuma Sinuga koos teleka ees või saab Ta teha midagi hoopis suuremat!
Jh 3:16 Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu.
Paljud kuulevad, aga vähesed saavad valitud. Sina oled ilmselgelt valitud. Mida oled selle teadmisega teinud? See sama kirjakoht, mille tõttu oleme andeks saanud. Aga Oh oleksid sa ometi külm või kuum!
3Ms 11:45 sest mina olen Issand, kes tõi teid ära Egiptusemaalt, et olla teile Jumalaks. Olge siis pühad, sest mina olen püha!
Jeesus tõi Sind Egiptusemaalt välja. Sina oled valitud. Sinu õigus ja kohustus on olla püha, nagu Tema on püha.
teisipäev, 22. veebruar 2011
Kuidas see nii läks?
Pühapäeval pean jutlustama.
Natuke hirmus.
Mingid mõtted on. Aga kuna on hirm, et ma ei oska, siis ei julge ka asjale veel korralikult otsa vaadata.
Ühe pühapäeva juba lükkasin edasi.
Siku ütles, et mis siin rasket - lihtsalt natuke pikem tunnistus ja mõned Piiblisalmid juurde. Mhmhh. Lihtne muidugi...
Lisaks on pühapäeval Ruuter. Minust on saanud vaikimisi paneeldiskussioonijuht. Ei teagi, kas olen selle koha ära teeninud või olen lihtsalt kõige jutukam või keegi teine ei taha vastutust, ei viitsi või mis, aga noh, seekord olen jälle tankis.
Seekord on asi tõsisem ka.
Minuga diskuteerivad väga lugupeetavad inimesed:
Ingmar Kurg Seenior - on doktorikraadiga teoloog
Piet Boerefijn - Toidupank tegevjuht, eelmisest aastast Eesti aukodanik
Siim-Valmar Kiisler - regionaalminister (MINISTER!!!)
No võtab hetkeks nõrgaks, aga samas on see väljakutse, paras kõdi minu närvidele.
Paneel toimub meie koguduse noorteka raames "Ruuter" ja teema on "10 käsku - meie kahjuks või õnneks?"
Oma mõtteid jagab ka Eerik Jõks, ka väga lugupeetud ja tähtis tüüp.
Kui Sul tekib mõtteid antud teema kohta või on küsimusi, millele tahaksid vastust, siis võid vabalt mulle kirjutada - ma küsin nende härrade käest.
Ja tule ise ka vastuseid kuulama.
Nüüd pühapäeval.
Kell 19:00.
Kajas.
Oeh, hull värk ikka.
Aga vast saame hakkama.
Liisu laulab rahustuseks oma inglihäälega vähemalt. :)
Natuke hirmus.
Mingid mõtted on. Aga kuna on hirm, et ma ei oska, siis ei julge ka asjale veel korralikult otsa vaadata.
Ühe pühapäeva juba lükkasin edasi.
Siku ütles, et mis siin rasket - lihtsalt natuke pikem tunnistus ja mõned Piiblisalmid juurde. Mhmhh. Lihtne muidugi...
Lisaks on pühapäeval Ruuter. Minust on saanud vaikimisi paneeldiskussioonijuht. Ei teagi, kas olen selle koha ära teeninud või olen lihtsalt kõige jutukam või keegi teine ei taha vastutust, ei viitsi või mis, aga noh, seekord olen jälle tankis.
Seekord on asi tõsisem ka.
Minuga diskuteerivad väga lugupeetavad inimesed:
Ingmar Kurg Seenior - on doktorikraadiga teoloog
Piet Boerefijn - Toidupank tegevjuht, eelmisest aastast Eesti aukodanik
Siim-Valmar Kiisler - regionaalminister (MINISTER!!!)
No võtab hetkeks nõrgaks, aga samas on see väljakutse, paras kõdi minu närvidele.
Paneel toimub meie koguduse noorteka raames "Ruuter" ja teema on "10 käsku - meie kahjuks või õnneks?"
Oma mõtteid jagab ka Eerik Jõks, ka väga lugupeetud ja tähtis tüüp.
Kui Sul tekib mõtteid antud teema kohta või on küsimusi, millele tahaksid vastust, siis võid vabalt mulle kirjutada - ma küsin nende härrade käest.
Ja tule ise ka vastuseid kuulama.
Nüüd pühapäeval.
Kell 19:00.
Kajas.
Oeh, hull värk ikka.
Aga vast saame hakkama.
Liisu laulab rahustuseks oma inglihäälega vähemalt. :)
teisipäev, 18. jaanuar 2011
Jumala plaan meie elus
Meil oli Hannaga eelmise nädala neljapäeval jälle üks mõnus vestlus ja siis tõdesime ühte asja, mis on mind pannud kuidagi teistmoodi suhtuma enda ellu ja praegusesse situatsiooni, kus olen. Nimelt see, et olen kaua aega palvetanud, et Jumal näitaks, mis on Tema plaan minu elu jaoks, et ma juba teaksin ja saaksin käia Tema plaanis. Ja vahel leidsin ennast mõtlemast, et miks juba ei toimu midagi ja et millal Jumal midagi minu elust teeb. Avastasime Hannaga, et pekki – juba olemegi Tema plaanis ju. Mis see praegune elu siis on? Kuidas ma nimetan seda, mis praegu mu elus toimub? Võib-olla ma ei tahan, et Jumal ilmutaks oma plaani selles mõttes, et millal ma saan ükskord neid asju, mida omas südames mõelnud olen? Et mees ja minu enda kodu ja mingi konkreetne töö koguduses? Kui seda pole, siis ei ole Jumala plaan? Tegelikult olen ju praegu ka ühel rännakul. Käin mingit rada. Isegi kui see ei ole päris see ideaalne, mida oma vaimusilmas ette olen kujutanud, siis ometi see on minu elu ja miski, mis tuleb (Jumala arvates) läbi käia? Või ise olen oma valikutega siia sattunud ja nüüd selleks, et ma saaks seda maksimaalselt võtta, tuleb oma suhtumist muuta. Mitte olla koguaeg igatsevil silmil tuleviku suunas, vaid avatud silmil olevikus ja vaadata, mida PRAEGU saaks ära teha ja sellest HETKEST maksimum võtta.
Hästi filosoofiline, aga noh. Äkki mõistad!
Ja tegelt tulekski võtta seda kui kuldajastut Jumalaga koos. Heh. See muudab nii palju. See muudab minu ootusi ja hinnanguid praeguse oleviku kohta. Isegi kui kõik ei ole sada prossa perfektomondo, siis ometi olen ma teel, missioonil, plaani ühes etapis. Koos Jumalaga. Ja kui ma olen veel hästi tubli, siis saab Tema mind kasutada, kasvatada, õnnistada, õpetada ja mida kõike veel.
Siuke heureka lihtsalt. Mõni mõtleb, et daaa, obvioosne ju. Aga minu jaoks tuli sellise sähvatusena.
Äkki mõnda aitab veel.
Kalli kalli ja ole tubli!
Hästi filosoofiline, aga noh. Äkki mõistad!
Ja tegelt tulekski võtta seda kui kuldajastut Jumalaga koos. Heh. See muudab nii palju. See muudab minu ootusi ja hinnanguid praeguse oleviku kohta. Isegi kui kõik ei ole sada prossa perfektomondo, siis ometi olen ma teel, missioonil, plaani ühes etapis. Koos Jumalaga. Ja kui ma olen veel hästi tubli, siis saab Tema mind kasutada, kasvatada, õnnistada, õpetada ja mida kõike veel.
Siuke heureka lihtsalt. Mõni mõtleb, et daaa, obvioosne ju. Aga minu jaoks tuli sellise sähvatusena.
Äkki mõnda aitab veel.
Kalli kalli ja ole tubli!
kolmapäev, 29. detsember 2010
The update on my life
I don’t understand what’s with me these past few weeks. I don’t know if I’m dealing with tiredness, boredom, frustration, anxiety, loneliness or what but there’s something off. The sad part is that there is no reason for it. Therefore I can’t name it.
I am actually very happy that my life is so blessed. I have a good warm home, my family is das best, my friends are over the top awesome and I have a good steady job. Church is there, I can consider GLS a success this year, I got to be a part of Equip and made an impression on the coordinator there and I realize over and over again that my friends are awesome.
When my roommates left on the 21st of December, it was sort of my meltdown. It was the top of the mountain when I felt that I can’t take this anymore. And I still can’t really sort out what the “THIS” is. My best friend Hanna asked me how I was that day over the skype. I told her that my roomies left and that there was this thing at work and that I don’t have new roomies and that I can’t really say that I’m doing all that well. Hanna said “OIOI” and told me she has to go for a second. I said I’ll wait. After 20 minutes my phone rang and it was Hanna telling me to unlock the door for her. She came in and told me that she just wanted to give me a hug. I was in shock. Do I really have THAT good friends? When did I ever deserve it? When do I ever do THAT positive and awesome stuff to my friends? Don’t remember. Anyways. She told me that she has only time to give me the hug I need and that she really needs to go back home, cause she has an exam in the morning. Yet we started talking for a second and suddenly she went: “Who am I kidding, I can’t go home, I have to talk to my friend!” And she stayed overnight. We talked for hours and it was an awesome time.
Then few days before that beautiful incident I got a call from England. My best England-friend called. Joanne was behind the wheels on her way to the Connection group and just wanted to chat a bit. It was sooo great to hear her voice and the accent and the laugh and everything joyful I remember about her. Then she was at Ian’s place and I got to talk to him as well. What an awesome time. The same night the best roommate decided to stay with me that evening and not go to a party she was invited to. It was one of the best relaxed evenings I’d had in a long time.
And my sisters and brothers have been awesome. I had a very good time with them over the Christmas time. And the gospel choir is totally awesome with the band and stuff.
I realized that something was wrong when I got to a point that I didn’t want to organize things anymore. Like gospel choir Christmas party or something special for the Christmas Eve or the Friends Christmas party etc. Cause I usually want to and usually have the energy and need and desire to do stuff. It’s not that I lack of ideas. It’s just that there’s a lack of motivation.
Sooo many good things going on. And I should be the happiest girl in the neighbourhood.
But there’s this something that doesn’t let me.
I need a decision. To be content with my life and not look for the things I don’t have or have the things I don’t want. And just take my life as a blessing as it is just that.
Do you know something about my life that I don’t?
I’m searching for answers.
I’ll put a very suitable lyrics of Michael W. Smith here that describe a little of where I am:
Missing person
Another question in me
One for the powers that be
It's got me thrown
And so I put on my poker face
And try to figure it out
This undeniable doubt
A common occurence
Feeling so out of place
Guarded and cynical now
Can't help but wondering how
My heart evolved into
A rock beating inside of me
So I feel such a stoic ordeal
Where's that feeling that I don't feel
There was a boy who had the faith to move a mountain
And like a child he would believe without a reason
Without a trace he disappeared into the void and
I've been searchin' for that missing person
Under a lavender moon
So many thoughts consume me
Who dimmed that glowing light
That once burned so bright in me
Is this a radical phase
A problematical age
That keeps me running
From all that I used to be
Is there a way to return
Is there a way to unlearn
That carnal knowledge
That's chipping away at my soul
I've been gone too long
Will I ever find my way home
He used to want to try to walk the straight and narrow
He had a fire and he could feel it in the marrow
It's been a long time and I haven't seen him lately
but I've been searchin' for that missing person
I am actually very happy that my life is so blessed. I have a good warm home, my family is das best, my friends are over the top awesome and I have a good steady job. Church is there, I can consider GLS a success this year, I got to be a part of Equip and made an impression on the coordinator there and I realize over and over again that my friends are awesome.
When my roommates left on the 21st of December, it was sort of my meltdown. It was the top of the mountain when I felt that I can’t take this anymore. And I still can’t really sort out what the “THIS” is. My best friend Hanna asked me how I was that day over the skype. I told her that my roomies left and that there was this thing at work and that I don’t have new roomies and that I can’t really say that I’m doing all that well. Hanna said “OIOI” and told me she has to go for a second. I said I’ll wait. After 20 minutes my phone rang and it was Hanna telling me to unlock the door for her. She came in and told me that she just wanted to give me a hug. I was in shock. Do I really have THAT good friends? When did I ever deserve it? When do I ever do THAT positive and awesome stuff to my friends? Don’t remember. Anyways. She told me that she has only time to give me the hug I need and that she really needs to go back home, cause she has an exam in the morning. Yet we started talking for a second and suddenly she went: “Who am I kidding, I can’t go home, I have to talk to my friend!” And she stayed overnight. We talked for hours and it was an awesome time.
Then few days before that beautiful incident I got a call from England. My best England-friend called. Joanne was behind the wheels on her way to the Connection group and just wanted to chat a bit. It was sooo great to hear her voice and the accent and the laugh and everything joyful I remember about her. Then she was at Ian’s place and I got to talk to him as well. What an awesome time. The same night the best roommate decided to stay with me that evening and not go to a party she was invited to. It was one of the best relaxed evenings I’d had in a long time.
And my sisters and brothers have been awesome. I had a very good time with them over the Christmas time. And the gospel choir is totally awesome with the band and stuff.
I realized that something was wrong when I got to a point that I didn’t want to organize things anymore. Like gospel choir Christmas party or something special for the Christmas Eve or the Friends Christmas party etc. Cause I usually want to and usually have the energy and need and desire to do stuff. It’s not that I lack of ideas. It’s just that there’s a lack of motivation.
Sooo many good things going on. And I should be the happiest girl in the neighbourhood.
But there’s this something that doesn’t let me.
I need a decision. To be content with my life and not look for the things I don’t have or have the things I don’t want. And just take my life as a blessing as it is just that.
Do you know something about my life that I don’t?
I’m searching for answers.
I’ll put a very suitable lyrics of Michael W. Smith here that describe a little of where I am:
Missing person
Another question in me
One for the powers that be
It's got me thrown
And so I put on my poker face
And try to figure it out
This undeniable doubt
A common occurence
Feeling so out of place
Guarded and cynical now
Can't help but wondering how
My heart evolved into
A rock beating inside of me
So I feel such a stoic ordeal
Where's that feeling that I don't feel
There was a boy who had the faith to move a mountain
And like a child he would believe without a reason
Without a trace he disappeared into the void and
I've been searchin' for that missing person
Under a lavender moon
So many thoughts consume me
Who dimmed that glowing light
That once burned so bright in me
Is this a radical phase
A problematical age
That keeps me running
From all that I used to be
Is there a way to return
Is there a way to unlearn
That carnal knowledge
That's chipping away at my soul
I've been gone too long
Will I ever find my way home
He used to want to try to walk the straight and narrow
He had a fire and he could feel it in the marrow
It's been a long time and I haven't seen him lately
but I've been searchin' for that missing person
kolmapäev, 8. detsember 2010
neljapäev, 4. november 2010
The Life Changing Trip
I just remembered the time before the concert trip and really thought about not wanting to go. I did not feel good about asking that many days off from work, I did not feel good about the people that were chosen to come and I really didn’t like that we didn’t have a keyboard player in our band. So basically, Liisu can confirm, I really didn’t want to go.
BUT.
I went.
When we arrived to England, a familiar face was greeting us – Paul King in person. What a nice start and awesome person to get to see first. On Thursday, 21st of October, we stayed at the hotel near London (Although I was pretty sure we came from Scotland, until about four days later).
The next day we went to the Christian Centre, Middlesbrough. We got there around lunch time and waited for Ian who came straight from work. It was nice to see another familiar funny face (FFF). :D
We all were very surprised when he handed us “The Schedule”. All I expected from this trip was to sing at the concerts and see some people, I didn’t realize that there are people who really want to bless us and make us feel really welcomed and served. Weird. It was the first time I thought this is not going to be “just another concert trip”.
We met our hosts, me and Anu got to see Jo-Jo for the first time and her house and the car and her driving the car and her gift basket and her empty freezer (it got filled up pretty fast) and the long distance it took us to get to their place (although she drives crazy and we were there faster than when Ian drove us home).
The next day we went to the theme park and really had a great time there too. Yet I was sort of worried about the evening service. Which was our first concert. Nobody but Martin had heard us and I was sort of amazed by the trust Ian and others had for Martin, who said we’re awesome. Ian introduced us like this: “When Martin came to me with an idea to bring the Gospel Choir to England and said they were awesome, I thought that he describes a cup of tea as awesome too.”
So the first concert. It was basically the first time we, ourselves, heard how our choir (well this version of the choir) sounds like and how the band supports us etc. And since we were really used to having our own mics, it was a bit scary when we had to sing in a choir mic all of a sudden. It was the moment of truth if the England side can breathe easily knowing that it was the right thing to invite us and organize all this and spend that much money on us or not.
Luckily it was all alright. EVERY TIME. The weird thing about it was, though, that at every sound check I freaked out thinking that this concert is going to be the bad one and that we really don’t sound any good, the sound system is not that great and we are not feeling it with the band. Then we got together and we prayed and our Almighty Loving God came and made everything and everyone sound awesome!!!
I’m not going to be any more detailed about the concerts, cause I wrote a travel diary and if you want to read it, ask.
I feel that God changed me on that trip. I feel that He got through to me, He caught me. He freed me. He made me free from some unnecessary thoughts, fears and my inability to trust certain things.
I got to witness miracles of healing both physically and spiritually, see people getting happy and free in Christ and all other things that really showed me that God was with us on this trip and that He is really with me on this trip too. Amazing.
I believe I got some new life-time friends on that trip:
- Martin and Margaret with their kids - who really blessed me with everything they are
- Ian - who is my personal hero career wise, with all the organizational skills, sense of humour and a heart for the lost.
- Jo-Jo and Chris – my new best-(England)-friends who opened their home to the strangers and then didn’t want us to leave in the end. And I am planning to take over their little perfect world. ;)
- Mel and Wendy – mother and a daughter, the Queen and Princess of the GREAT COOKING KINGDOM.
- Stuart and Marion – The way they pray and serve the others is admirable.
- Paul – His Manchester tough look and sound cover only so little of his warm and loving and serving heart. Beautiful person.
On that trip I got sort of released from the fear of praying for others. I didn’t want to take the responsibility of people not getting their answers from God or not being blessed and healed by God when coming in front for prayer. God showed and told me that it is not me in the first place to do any of that stuff. It’s God who heals, blesses, answers, gives peace etc. I am just a tool, just a voice helping them to pray to God. Lovely.
I was extremely not happy to return home, I wanted to stay there, stay in that bubble of blessings I received daily. I thought that this will all end once I’m back at home and in my everyday life.
It’s been three days since the trip ended and I still feel God is with me and I have that little fire in me that was started on that trip. I want to keep the fire burning and want to make it even bigger and more influential.
Yet it’s my constant prayer of getting a clear answer of where God wants me to be in this world. Is it Estonia, England or somewhere else – I don’t know. But I do know that right now I am where I’m supposed to be.
So thank you God for everything. Thank you my friends for everything. Thank you my choir, my band, my family for everything.
LOVE YOU! BLESS YOU!
...
To be continued...
...my life, I mean.
BUT.
I went.
When we arrived to England, a familiar face was greeting us – Paul King in person. What a nice start and awesome person to get to see first. On Thursday, 21st of October, we stayed at the hotel near London (Although I was pretty sure we came from Scotland, until about four days later).
The next day we went to the Christian Centre, Middlesbrough. We got there around lunch time and waited for Ian who came straight from work. It was nice to see another familiar funny face (FFF). :D
We all were very surprised when he handed us “The Schedule”. All I expected from this trip was to sing at the concerts and see some people, I didn’t realize that there are people who really want to bless us and make us feel really welcomed and served. Weird. It was the first time I thought this is not going to be “just another concert trip”.
We met our hosts, me and Anu got to see Jo-Jo for the first time and her house and the car and her driving the car and her gift basket and her empty freezer (it got filled up pretty fast) and the long distance it took us to get to their place (although she drives crazy and we were there faster than when Ian drove us home).
The next day we went to the theme park and really had a great time there too. Yet I was sort of worried about the evening service. Which was our first concert. Nobody but Martin had heard us and I was sort of amazed by the trust Ian and others had for Martin, who said we’re awesome. Ian introduced us like this: “When Martin came to me with an idea to bring the Gospel Choir to England and said they were awesome, I thought that he describes a cup of tea as awesome too.”
So the first concert. It was basically the first time we, ourselves, heard how our choir (well this version of the choir) sounds like and how the band supports us etc. And since we were really used to having our own mics, it was a bit scary when we had to sing in a choir mic all of a sudden. It was the moment of truth if the England side can breathe easily knowing that it was the right thing to invite us and organize all this and spend that much money on us or not.
Luckily it was all alright. EVERY TIME. The weird thing about it was, though, that at every sound check I freaked out thinking that this concert is going to be the bad one and that we really don’t sound any good, the sound system is not that great and we are not feeling it with the band. Then we got together and we prayed and our Almighty Loving God came and made everything and everyone sound awesome!!!
I’m not going to be any more detailed about the concerts, cause I wrote a travel diary and if you want to read it, ask.
I feel that God changed me on that trip. I feel that He got through to me, He caught me. He freed me. He made me free from some unnecessary thoughts, fears and my inability to trust certain things.
I got to witness miracles of healing both physically and spiritually, see people getting happy and free in Christ and all other things that really showed me that God was with us on this trip and that He is really with me on this trip too. Amazing.
I believe I got some new life-time friends on that trip:
- Martin and Margaret with their kids - who really blessed me with everything they are
- Ian - who is my personal hero career wise, with all the organizational skills, sense of humour and a heart for the lost.
- Jo-Jo and Chris – my new best-(England)-friends who opened their home to the strangers and then didn’t want us to leave in the end. And I am planning to take over their little perfect world. ;)
- Mel and Wendy – mother and a daughter, the Queen and Princess of the GREAT COOKING KINGDOM.
- Stuart and Marion – The way they pray and serve the others is admirable.
- Paul – His Manchester tough look and sound cover only so little of his warm and loving and serving heart. Beautiful person.
On that trip I got sort of released from the fear of praying for others. I didn’t want to take the responsibility of people not getting their answers from God or not being blessed and healed by God when coming in front for prayer. God showed and told me that it is not me in the first place to do any of that stuff. It’s God who heals, blesses, answers, gives peace etc. I am just a tool, just a voice helping them to pray to God. Lovely.
I was extremely not happy to return home, I wanted to stay there, stay in that bubble of blessings I received daily. I thought that this will all end once I’m back at home and in my everyday life.
It’s been three days since the trip ended and I still feel God is with me and I have that little fire in me that was started on that trip. I want to keep the fire burning and want to make it even bigger and more influential.
Yet it’s my constant prayer of getting a clear answer of where God wants me to be in this world. Is it Estonia, England or somewhere else – I don’t know. But I do know that right now I am where I’m supposed to be.
So thank you God for everything. Thank you my friends for everything. Thank you my choir, my band, my family for everything.
LOVE YOU! BLESS YOU!
...
To be continued...
...my life, I mean.
Tellimine:
Postitused (Atom)