I think I'm gaining back my confidence about stuff.

We'll see how it goes...

Sa oled mul teine

Viimasel ajal tunnen, nagu kõik mu ümber laulaks seda mulle. Kuidagi on olnud nii, et olen pidevalt selline „varuvariant” ja minuga ollakse nii hea sõber, kuni ilmub keegi parem ja tähtsam.

Võib-olla see ainult tundub mulle nii ja asi polegi nii hull. Aga see on kestnud juba nädalaid ja sellest on kahju.

Ma mõtlen ka seda, et ma ei ole selleks ise väga palju pingutanud, et olla kellegi jaoks esimene. Ma ei ole väga seda tüüpi ka.

Siis mõtlen seda, et miks ma teine olen? Kas ma pole piisav, et olla esimene. Hakkan võrdlema ja jõuan tulemusele, et pole jah. Mõttetu tädi.

Ja siis tekib selline kaitserefleks, et ah, savi siis, mul polegi sõpru vaja, mul polegi vaja parimat sõpra, kes minuga igapäevaselt suhtleks, must välja teeks, mind kuhugi kutsuks ja lohutaks ja räägiks lolli nalja ja – ah, saate aru küll.

Milleks üldse sõpru vaja on? Milleks Sulle sõpra vaja on? Kas meil on vaja sõpru, et me end ise väärtuslikuna tunneksime? Ehk siis enesehinnang on madal ja ei endaga väga hästi läbi?

Kui palju peaksin ma ennast muutma, et ma oleks „populaarne”?

No vähemalt nii palju, et ma viitsiks tegeleda ja suhelda teiste inimestega ega oleks pidevalt selles mugavas juutuubi-tsoonis. :D

Aga asi ongi tegelikult suhtumises. Ja ise pingutamises. Ise tuleb vaeva näha ja olla teiste jaoks piisavalt atraktiivne ja khuul, et üldse tahetaks hängida. Samas olen nagu olen, suhelge, kui sobib ja olge rahulikult edasi kui ei sobi.

Imelikud mõtted. Aga siin nad on.