Mida teha siis, kui ükskord see pinge on nii suur, et järjekordne tehtud viga Sind tööl nutma ajab?
Mu erialane töö, mida olen nüüdseks 3 kuud teinud, on osutunud emotsionaalselt väga raskeks. Viimased poolteist kuud on olnud rasked, ma arvan, absoluutselt iga töötaja jaoks ning suheldes üle maja sõpradega, saan teada ja kuulda nende valu ja ängistust selles majanduslanguse ajastus. Teiselt poolt ei tohi teha vigu. Mitte ühtegi, sest kaalul on nii palju.
Ja siis lihtsalt üks päev: nutt. Kõigi nähes. Murdumine ja seda siis, kui alles kolm kuud täis tiksunud on. Kolleeg kinnitab, et see on alguse asi. Usun teda, aga see on nii raske. Üldse ei tahaks see kollanokk olla, kelle pärast ülemus ikka ja jälle peab tulema ütlema, et nii me ei tee ja vigu ei tohi absoluutselt mitte ühtki teha.
See pinge tööl on olnud mulle igapäevaseks sõbraks alates uuest aastast. Kuna kõik on nii konfidetsiaalne, ei tohi sellest kellelegi rääkida ka ja siis lihtsalt oled, tuimalt igal pool mujal.
Väike Grete küsis mu käest eile, kui ma koju tulin, et kas ma ei olegi haige? Olin eelmisel õhtul koju tulles kohe voodisse pugenud, raamat kätte ja kui ükskord oli magama mineku aeg, siis tuli kustu ja silmad kinni. Ja ei midagi rohkemat sel õhtul. Nii juba mitu õhtut tegelikult...
Samas on Jumal mind nii eriliselt õnnistanud. See on hea kogemus ja praktika, mis praegu tööl saan. Mu sõbranna käib mul tihemini külas, kui vahepeal oli. Huvitavad üritused toimuvad. Huvitavad muud väljakutsed väljaspool tööd. Kool on hetkel mõnus.
Aga selline emotsionaalne kurnatus püsib. Tihti leian end soovimas, et tahaks vana ametit tagasi. Olin väga hea ja tubli töötaja. See oli palju stressivabam, lihtne. See oleks aga tagasiminek ja ilmselt selgeks signaaliks, et ma ei saa hakkama oma erialases töös.
Vot nii on praegu lood. Ja siis on hea, kui saab lihtsalt kellegagi koos istuda ja kasvõi filmi vaadata ja lihtsalt olla, puhata, sest tööl on jälle raske.
Üheks ravimiks on olnud ka Twilight, mille sain just eile läbi. Hea sõber saatis mulle Ameerikast inglise keelse raamatu. Seda oli nii põnev lugeda. Tean, jah, et autor värvis kõik puust ja punaseks ega jätnud väga midagi lugeja enda fantaseerida, aga mul savi. Nii armas oli lugeda sellest lubamatust, samas nii tugevast, ennast ohverdavast armastusest. Heheh, seda lugedes ja sellele mõeldes tekkisid isegi liblikalised tead-küll-kuhu. :D Mis veel siis on, kui ma päriselt armunud olen? Hihihhihihh. :D
