Mu töökaaslane ei arvanudki ära...
neljapäev, 10. september 2009
Kohvisõltuvus
Ma pole juba kolm nädalat kohvi joonud, kahe pisikese erandiga. Ei oska väga põhjust isegi tuua, miks ühtäkki mõtlesin, et enam ei jookski.
Olin pikalt haige ega tahtnud üldse midagi süüa ja mõte kohvimaitsest suus, ei tekitanud minus muid tundeid, kui et tahaks nüüd sellest pingutusest veel paar tundi magada.
Ühtäkki kohvi nagu ei maitse enam. Olin/olen ikka jõhker kohvisõltlane. Ükski päev ei alanud ilma kohvita.
Olen tagasi tööl ja iga kord kui lähen teed köögist tooma, mõtlen, et ah, võtan kohvi. Aga ei taha. Harjumus ja ehk ka sõltuvus kohvi juua ja kohvist mõelda on täiega suur. Samas tean, et parem on, kui ei joo seda.
See paneb nagu mõtlema, et milliseid sõltuvusi (kui mitte füüsilisi, siis vaimseid) mul veel on? Millised teemad ja mured ja harjumused minu mõtteid okupeerivad?
Kolisime Lauriga omaette. Kuna tuli päris suure summa raha ettemakseks ja tagatismakseks ja mis iganes makseks veel käia, mõtlen pidevalt rahast ja sellest, kuidas omadega välja tulen. Tihti
Kindlasti on veel muidki teemasid, mis tegelikkuses nii suurt tähelepanu elus saama ei peaks. Ometi eneselegi märkamatult on "mõttefookus" seal.
Ma mõtlen lihtsalt seda, et kui meil on see fookus mujal, see tähendab, et me ka sisustame oma päevi teistmoodi ja teeme asju, mis võibolla suuremas perspektiivis väga kasuks ei tule ja lihtsalt aja raiskamisena kirja lähevad. Hakkasin taaskord päevikut pidama ja see, mis minu ees jutustusena seisab ei olegi teab mis uhkust tekitav saavutus.
Midagi tuleb ette võtta, ma ütlen. Mingeid olulisi sügavaid otsuseid tuleb teha, et elukvaliteet pikemas perspektiivis oluliselt paraneks!
Tellimine:
Postitused (Atom)