Mõtlesin, et peaks kasvõi enda jaoks selle juhilubade saamise loo üles tähendama, et oleks, mida lugedes meenutada.

Kõik algas 2008 aasta suvel, kui Ulli ja Tarvo tulid mu juurde jutuga, et Ulli tahab autokooli minna, aga ei taha üksi minna, et ma läheks siis koos temaga. Otsustasin siis selle nalja kiirelt ära teha.

Alustasime juuli alguses teooriaga ja lootsime, et saame suht kiiresti ka sõidutundidega pihta hakata. Minu plaan oli võtta suvel võimalikult palju tunde just oma puhkuse ajal, et siis sügisest jälle rohkem koolile pühenduda. Plaan ju hea.
Aga selgus, et meile määratud sõiduõpetaja auto oli paranduses ja esimesed sõidutunnid tegin alles poolest augustist. Ja nii jäi väga palju sõidutunde sügisesse. Enne jõule ma kõiki tunde ära teha ei jõudnud. Oma teooria testi, mis oli aluseks sõidueksamile, tegin teist kordsel katsel napilt enne jõule ära. Sõidueksam jäi juba uude aastasse. Õnneks selle sain esimese korraga tehtud, suht lihtne oli. Ja siis pidin uuesti tegema kooli teooriaeksami. Kuna minu kohalkäimine teooriatundides oli suht napp, eelistasin tihti loengus käia ja nii ei saanud ma teooriat enne läbi kui alles viiendal katsel. Palju pappi läks ikka sinna kooli. Nüüdseks on see kool vaatamata minu panusele kuuldu järgi pankrotis. Hmm…

Igatahes. Järgmine samm oli siis kiirelt ARK ka ära teha. Ulli sai oma load kätte napilt enne jõule 2008 aastal ja tegi mõlemad ARKi eksamid esimese korraga ära. Tahtsin sama lihtsalt saada kätte, kuid nii see ei läinud.

Tõsi, teooria tegin esimese korraga – tuli lihtsalt lahendada hästi palju paberivaba ARKis olevat testi ja oligi korras. Mis aga puutub sõideksamisse…

Ise arvan, et oleks saanud esimesel korral läbi küll, kui ma poleks ühte saatuslikku viga teinud. Kadaka ristil, kus otse edasi üle risti sõitmiseks oli kolm rida ja see keeras ristil nati paremale, sõitsin natukene ette minust vasakul pool reas sõitvale autole ja ma ei märganud ise midagi, mistõttu eksamineerija tõmbas rooli ja vajutas pidurit ja oligi esimene tagasipööre ja ARKi tagasi. Tekitasin liiklusohtliku olukorra. Sain kiita sõidutehnika eest ja autotunnetuse eest. Aga ikkagi olin läbi kukkunud.

Teise korra panin kirja kohe järgmiseks nädalaks. Kuskil juulis 2009. Seal aga tegin ridamisi vigu ja peamine põhjus liiga kiire sõit, kas kolmekümnealas või kümne alas pärast ARKi platsil ja midagi oli veel. Ei mäleta enam täpselt. Igal juhul, olin pettunud, aga tõdesin, et põhjusega kukkusin läbi.

Enne järgmist katset tuli pikk pikk vahe sisse. Kolmandat korda läksin eksamit tegema veebruaris 2010 või oli see märts? No midagi sinna kanti. See eksam läks juba tunduvalt paremini. Olin juba ligi pool tundi sõitnud, veerand tundi veel jäänud, kui jõudsin omadega Haabersti ringile – tulin Kadaka Selveri poolt. Eksamineerija ütles mulle neljas väljasõit ja mina otsustasin ilma lugemata juba enne ringi ära, et ahah, tahab, et ma põhimõtteliselt tuldud teed mööda tagasi tuleks. Tegelikult oli aga neljas väljasõit Keila suunal ja nii eksamineerija küsis, kas ma märki ka vaatan. Sattusin sellest natuke pabinasse. Järgmine käsklus oli järgmisest ristmikust paremale. See oli pika kitsa sirge tee peal T-kujuline ristmik, mille ma otseloomulikult maha magasin. Aga taipasin seda siis, kui juba sellest möödusin ja nentisin fakti, et vist siit oleks pidanud pöörama. Tegin siis sellest järgmisel ristmikul parempöörde ja ringilt kolmas väljasõit, kus oli kolmekümne ala. Kuna olin sealt palju kordi sõitnud, teadsin, et seal on see märk ja oskasin ilusti õige tempoga sõita. Siiski pabin oli juba suur ja nii tegin veel ühe suure vea – nimelt ühe ristmiku pealt, kus paremale pööramiseks oli täiesti oma rida, ohutussaarega eraldatud ja mul tuli sõita vasakule, sõitsin kogemata vastassuunavööndisse oma võimalust pööret teha. Ja eksamineerija jälle käed rooli külge ja kurjalt, et vastassuunavööndisse ikka ei sõida ju!! Ja oli ka see eksam läbi kukutud. Sain jälle kiita oma sõiduoskuse eest ja märkuse, et märke liikluses ikka väga tähele ei pane. Oli ka veel lumine aeg ja nii tegi veel märkuse, et pean võtma mõne sõidutunni, et õppida lumega libedal sõitma. Kõrgemate käikudega ja mis kõike veel. „Kui võtate veel siin ühe sõidutunni ja tulete tagasi olen päris kindel, et teete selle eksami ka ilusti ära!“ ütles eksamineerija lahku minnes.

Siis jäi jälle pikk vahe. Seekord otsustasin, et aitab jamast, peab võtma ikka mõne sõidutunni enne kui lähen tegema taaskord eksamit, et seekord kindla peale minna. Nagu juhitud, tuli just üks vana tuttav Rapla päevilt meile külla, kes oli Tallinnas sõiduõpetaja. Ja nii leppisime kokku, et lähen talle tundi. Kuna tegemist oli väärt õpetajaga, siis tuli päris krõbedat hinda iga korra eest maksta.

Sõidutunnis tuli päris palju ümber õppida, mis mul halvaks harjumuseks oli saanud. Käikude vahetamised ja kiire sõidutempo olid asjad, millega kõige rohkem maadlesin. Aga sain selle tempo õnneks alla.

Kuna teooria tegin ära 2009 juuni alguses, oli mul kiire ARKiga. Kalkuleerisin mai lõpus, et kui nüüd ARKi lähen, siis läbikukkumise korral saan veel kaks korda proovida. Rahast ei tahtnud mõeldagi. Käisin siis maikuu viimasel teisipäeval neljandat korda tegemas.

Väga tore oli see eksamineerija ja suht lihtne oli see eksam. Pabinat enam ei olnud ja kuna sõidutunnis värskelt käidud, suutsin ka märke tähele panna. Siiski siiski põrusin. Põhjus imelihtne. Eksamineerija viis mind K-Rautakeskuse ette külgboksi tegema. Seal on külgboksi jaoks ehitatud sellised tellistest ümbritsetud boksid ja ongi ainult äärekivide vahele parkimine. Kõik läks väga ilusti kui välja arvata see, et tagurdasin liiga kaugele ja just ühes tagumises nurgas oli üks telliskivi kolakas, millele otsa sõitsin. Läksime koos vaatama, kas juhtus midagi ka ja eksamineerija tõmbas väikse lahtise värvitüki kuskilt alt välja. Ei arvanud sellest midagi muud, kui et vabandasin ette ja taha, et nii tegin. Kui ARKi platsile jõudsin ja kässari peale tõmbasin, arvasin, et olin läbi saanud, sest tõesti – sõit läks väga hästi. Siiski teatas eksamineerija, et muidu kõik hästi, aga kuna ma sellele asjandusele sisse sõitsin ja selle „avarii“ tekitasin, siis ei saa ta mind läbi lasta. Hakkasin seal samas roolis suurest pettumusest nutma. Ma ei tea, kas tänu sellele, aga sain vähemalt kinnitust, et mult seletuskirja ei nõuta ja kulusid kinni maksma ma ei pea. Ja lõpuks lõpuks tulid ka sõnad, mida ootasin: „Sõit väga kena ja liiklusmärke panete ka kenasti tähele!“ Jehuu. Seda kartsingi kõige enam, et kas näen ikka kõiki liiklusmärke.

Pärast tegime veel Liisuga nalja, et tobe, palvetasime küll, aga mitte ei osanud parkimise eest eraldi paluda.

Kuna sain suhteliselt kiita ja selle ühe vea pärast läbi kukkusin ja aeg takka kihutas, panin järgmise ehk viienda eksami kohe nädala aja pärast 1.juuniks.
Eksamineerija tundus väga tore. Ta viis mind Trummi tänava kõrvalt ja sealt TTÜ juurde, siis Nõmme keskusest läbi ja mööda Pärnu mnt-d Laagrisse. Seal enne pikka sirget, mis järgmise ringteeni viib (kust esimene väljasõit minu onu koju viib) oli 30 ala märk ja ma olin natukene segaduses, kas see selle sirge kohta kehtib. Sõitsin terve sirge kolmekümnega ja ringteelt edasi ka kolmekümnega. Eksamineerija küsis pärast ringi, osutades ristmikule, et mis asi see siin on. Vastasin, et ristmik ja tegin kohe järelduse, et siis võib juba viiekümnega sõita ja astusin siis gaasi peale. Tema seletama, et loomulikult lõpetab ristmik märgid ja ega muidu ei ole paremale majade vahele keerates uuesti kolmekümneala märgid. Esimene viga. Laagri keskuse ringilt sõitsin linnast välja. Kuna ma ei pannud seda linnalõpu märki tähele, sõitsin üheksakümne alas viiekümnega. Eksamineerija juhtis mu tähelepanu asjaolule, et tema nägi küll, et oli linnalõpu märk, et mida see küll tähendada võiks. Jälle – gaas põhja ja minekut. Siis nägin kenasti seitsmekümne märki ja siis juba linna algust. Ja loomulikult ei pannud ma tähele seda, et taaskordse linnalõpu märgi all oli kirjas, et seitsekümmend järgmised sada viiskümmend meetrit ja sealt edasi juba üheksakümnega. Eksamineerija häälest oli kosta kerget pettumust, et mis värk on mul siis nüüd. Sirge tee ja märke ei näe, oleks siis veel mingi tänavate vahel kuskil imeliku koha peal need märgid, aga ei ole ja ikka ei näe.

Olin veendunud selleks hetkeks, et kukkusin eksami läbi. Üllatus oli suur, kui Haabersti Lukoili juures palus eksamineerija mul keerata pisiparklasse ja parkida auto külgboksi. Esimesel katsel sõitsin esirattaga kergelt vastu äärekivi, kuid teist korda sain juba suurepäraselt küljeboksiga hakkama. Edasi oli juba kell seal maal, et tuli sõita tagasi ARKi. Enne Lukoilist möödumist ütles eksamineerija, et ristmikult vasakule. Ütlesin, et ei saa, sest oli otsesõidu märk enne ristmiku ja vasakule pööramiseks tuli üks tee ületada ja siis järgmisest ristmikust vasakule. Ütlesin, et igaks juhuks ütlen, et siit ei saa, et äkki see on mingi trikiks. Ta oli positiivselt rahul vastusega ja kinnitas, et muidugi tuleb enne esimene ristmik ületada ja siis vasakpööre teha.

Kui jõudsime ARKi, tõmbasin kässari peale ja vastupidiselt eelmisele korrale, vaatasin eksamineerijale lootusetult otsa ja olin valmis kuulama enda vigu, millest ma niigi juba aru sain.

Ja hakkaski rääkima, et linnast väljas tuleb samamoodi ikka märke jälgida ja tähelepanelik olla. Et minu aeglase sõidu tõttu oleks autod pidanud tegema ohtlikke möödasõite ja mida kõike veel. Ja siis et lähme nüüd välja autot inspekteerima, et millega ma vastu äärekivi ikka sõitsin seal parkides, et kui on kriimud peal, tuleb järgmine nädal ikka ARKi seletuskirja kirjutama tulla. Olin hirmul kui välja läksime, aga õnneks oli kõik nii nagu arvasin – ainult rattakummil olid kerged kriimud.

Kõndisime siis kahele poole autot, kui eksamineerija edasi rääkima hakkas. Ütles: „Tuleb tõdeda, et linnasõit oli Sul üks parimaid, mida ma tükk aega näinud olen. Kui ainult see linnast väljas sõitmine ka hästi oleks tulnud. Samas keegi seda ohtlikku manöövrit tegema ei pidanud ja otseselt Sa liiklust ei takistanud. Hea küll, et kuna Sul see linnasõit tuli nii hästi välja, siis see kompenseerib selle jama, mis Sa linnast väljas tegid. Et tule siis järgmine nädal lubadele järgi!“
Kuna ta oli teisel pool autot ja rääkis mitte kõige valjemini, ei suutnud ma oma kõrvu uskuda. Koheselt oli selline pingelangus ja suur ärevus, mis mind nutma ajas. Võtsin kiirelt oma asjad, tänasin ennast läbi nutu ogaraks ja jooksin minema.
Kui emale helistasin, nutsin ja naersin segamini – et mis asja? Saingi läbi vä? Et lõppebki see kolme-aastane juhilubade saaga? Kuna ma ei küsinud lisakinnitust, siis olin kuskil 80% kindel, et sain läbi. Helistasin veel isale ja Liisule ja Leenule ja pärast veel Tõnule, kes mulle sõidutunde andis.

Palvetasime eelmisel päeval gospelkooris selle eksami pärast ja tegime nalja, et ära unusta seekord siis parkimise pärast ka paluda. Maarja-Liis palus mu pärast ja oli natuke kindlam tunne küll minna eksamile. Usun, et see on täielik Jumala juhtimine, et ma seekord läbi sain. Oleks eksamineerijal halb hommik olnud ja paha tuju või lihtsalt keegi teine kannatamatum eksamineerija, oleks ta võinud selle kiiruseteema suureks veaks lugeda ja läbi kukutada. Aga läks teisiti ja praegu on mul load käes!
Siin ei ole muud, kui ainult kiitus Jumalale! Ja tänud kõigile, kes võtsid vaevaks mu pärast palvetada!

PS: Kui Sa selle kõik läbi lugesid, siis tule – teen Sulle kalli! Sind vist tõesti huvitab, kuidas mul läinud on! :) Või noh, asi võib ka selles olla, et nii põnevalt kirjutasin ikka. :):):)