Meil oli Hannaga eelmise nädala neljapäeval jälle üks mõnus vestlus ja siis tõdesime ühte asja, mis on mind pannud kuidagi teistmoodi suhtuma enda ellu ja praegusesse situatsiooni, kus olen. Nimelt see, et olen kaua aega palvetanud, et Jumal näitaks, mis on Tema plaan minu elu jaoks, et ma juba teaksin ja saaksin käia Tema plaanis. Ja vahel leidsin ennast mõtlemast, et miks juba ei toimu midagi ja et millal Jumal midagi minu elust teeb. Avastasime Hannaga, et pekki – juba olemegi Tema plaanis ju. Mis see praegune elu siis on? Kuidas ma nimetan seda, mis praegu mu elus toimub? Võib-olla ma ei tahan, et Jumal ilmutaks oma plaani selles mõttes, et millal ma saan ükskord neid asju, mida omas südames mõelnud olen? Et mees ja minu enda kodu ja mingi konkreetne töö koguduses? Kui seda pole, siis ei ole Jumala plaan? Tegelikult olen ju praegu ka ühel rännakul. Käin mingit rada. Isegi kui see ei ole päris see ideaalne, mida oma vaimusilmas ette olen kujutanud, siis ometi see on minu elu ja miski, mis tuleb (Jumala arvates) läbi käia? Või ise olen oma valikutega siia sattunud ja nüüd selleks, et ma saaks seda maksimaalselt võtta, tuleb oma suhtumist muuta. Mitte olla koguaeg igatsevil silmil tuleviku suunas, vaid avatud silmil olevikus ja vaadata, mida PRAEGU saaks ära teha ja sellest HETKEST maksimum võtta.
Hästi filosoofiline, aga noh. Äkki mõistad!
Ja tegelt tulekski võtta seda kui kuldajastut Jumalaga koos. Heh. See muudab nii palju. See muudab minu ootusi ja hinnanguid praeguse oleviku kohta. Isegi kui kõik ei ole sada prossa perfektomondo, siis ometi olen ma teel, missioonil, plaani ühes etapis. Koos Jumalaga. Ja kui ma olen veel hästi tubli, siis saab Tema mind kasutada, kasvatada, õnnistada, õpetada ja mida kõike veel.
Siuke heureka lihtsalt. Mõni mõtleb, et daaa, obvioosne ju. Aga minu jaoks tuli sellise sähvatusena.
Äkki mõnda aitab veel.
Kalli kalli ja ole tubli!
