"Ja Jeesus ütles väeülemale: "Mine! Nagu sa oled uskunud, nõnda sündigu sulle!" Ja tema teener paranes selsamal tunnil." (Mt 8:13)
Joseph Prince: "My friend, don’t fix your eyes on how much or how little faith you have. Fix your eyes on the One who loves you, who has already given you what you need. When you come to Him, simply believe that He is waiting to meet your expectation. He will say to you, “Go your way; and as you have believed, so let it be done for you."
Mulle nii meeldib see lause, et ära keskendu sellele palju Sul on ja palju Sul ei ole usku. Aga...
Minu põhienergia ja mõtted keskenduvad sellele, et Piiblis on kirjas, et mida Sa uskudes palud, seda saad. Aga mida teha, kui usku pole? Ja usk tuleb ju Jumalalt?
Suletud ring.
Ja mida ma siis õigupoolest paluma pean? Usku või seda, mida mu süda igatseb?
Kas ma pean enne paluma usku, et see, mida mu süda igatseb, võib saada mulle või palun, et see igatsus täituks mu elus ja küll ka piisavalt palvetades usk suureneb?
Meh...
kolmapäev, 29. juuni 2011
esmaspäev, 6. juuni 2011
Kuidas Sa tead, et Su sõber tegelikult ka hoolib Sinust?
Vastus: oksenda tema toa põrandale ja vaata, kas koristab ära, samal ajal kui Sa ise magama üritad jääda. :S
Ei saa mõhkugi aru?
Räägin teile ühe loo. Tõestisündinud lugu.
Elas kord üks tüdruk, nimega Katja (Nimi muudetud, toim.). Ta sündis 25 aastat tagasi ja ta sai endale „kingituseks“ ellu kaasa hästi palju allergiaid kõikvõimalike asjade suhtes. Nii toidu, tolmu, sulgede, kasetohtude vastu jne. Lisaks veel erikingitus – astma, mis oli nii füüsilise koormuse kui ka allergilise astma sümbioos. Algas see elu üldse raskelt – tuli veeta ligi 3 kuud elu algusest haiglas ja kuni 7nda eluaastani oli ta nahk kui kärnkonnal.
Ühel päeval, kui ta oli umbes 4-aastane, leidis ta köögilauale ronides sealt kalakonservi. Ta sõi kõik ära ja oleks peaaegu otsad andnud. Väike rumal laps ei teadnud, et ta on kala vastu allergiline. Tekkis hull allergiareaktsioon – keel läks paiste, hingamisteed läksid paiste ja kala lõhnast tekkis astmahoog. Vaene lapsuke oleks peaaegu lämbumissurma surnud. Aga õnneks Jumal hoidis ja paari tunni pärast magas ta õndsat und, paistetus oli alanenud ja astmahoob vaibunud.
Sellest päevast peale oli Katja erilisema tähelepanu all. Mida vanemaks ta sai, seda rohkem ilmnes erinevaid toiduaineid, mille vastu tal allergia oli. Ta õppis nendega elama ja allergiat tekitavatest toiduainetest hoiduma. Lisaks kalale, ei tohtinud ta süüa šokolaadi, pähkleid, igasugust meretoitu, ananassi ja igasugu seemnelisi.
Loomulikult ei suutnud Katja vältida nende söömist oma ülejäänud elu. Vahel sõi ta külas või restoranis tädide hõrke küpsetisi, teadmata, et see sisaldab midagi talle vastuvõetamatut. Tekkis allergiareaktsioon (keel paistes, okserefleksid, sügelus ja mis kõik veel), kuid sellisel eluohtlikul määral, kui seda oli 4-aastasena, enam mitte kunagi. Katja õppis sellega elama. Ja pigem ei söönud tundmatuid roogasid ja nälgis sünnipäeval, kui proovis ja kannatas.
Katja on nüüdseks 25 aasta ja 7 kuune. Ta käis hiljuti oma sõbrannal Anjal (nimi muudetud, toim.) külas. Viimane õpib rahvusvahelisi suhteid Budapestis. Ta sai just kõik eksamid ja koolitööd tehtud, enne kui Katja talle külla läks. Anjal oli pea mõtteid täis, mida kõike Katjale näidata ja kuhu minna ja mida teha.
Esimesel päeval, kui Katja Anja juurde jõudis, mindi peale mõnusat jalutuskäiku Anja lemmikrestorani. See oli üks Iisraeli restoran ja kandis nime Hummus Bar. Katja polnud kunagi Anja lemmiksööki, hummust, proovinud. Ka nüüd oli ta kahtleval seisukohal ja kuna Anja ei olnud päris kindel, mis seal lisaks hernele veel sees on, lepiti kokku, et Anja tellib selle endale ja Katja võtab ampsu ja kui maitseb, tellib endale ka.
Katja võttis kaks ampsu hummust. Ja minutiga tundis, et keel hakkab kuidagi kahtlaselt kihelema, nagu seal oleks sees midagi, mida ta süüa ei tohiks. Peas käis läbi mõte, et äkki kala või mingi pähkel. Ja tuligi Anjale meelde, et seal hummuses on ju seesamiseemned. Ja juba oli Katjal aina hullemaks läinud. Keel oli juba üsna paistes ja nina tilkus päris korralikult. Ja loomulikult see tüütu refleks ja ebameeldivus suus.
Anja pistis kähku oma hummuse nahka ja tõttas koos Katjaga tänavale värsket õhku hingama. Anja ostis Katjale jäätist, et see ehk jahutab ja teeb paremaks. Tulemus oli aga see, et kuigi jäätis oli hea, oli seda suure paistetuse tõttu üsna raske alla neelata. Ei saanud Anja aru, miks see kõik juhtub ja ei saanud ka Katja ise aru, miks see kõik hullemaks järjest läheb, et tavaliselt reaktsioon saavutab mingi piiri ja enamasti jääbki ainult paistetuse tasemele suus ja siis hakkab tagasi tõmbama. Seekord see nii ei olnud.
Koos istuti pargipingile tagasitõmbumist ootama. Aga selle asemel võis täheldada pisikesi sääsepunni-taolisi asjandusi Katja kätel. Ja hakkas pihta see lõbus sügelemise periood – neid pisikesi punnikesi tuli aina juurde ja lõpuks sügeles Katjal absoluutselt igalt poolt – nii kõrva pealt, kaenla alt, kui ka kõhu pealt ja jalgadelt.
Anja palvetas seal samas pingi peal Katja pärast. Nii tema pärast, kui ka ta pere pärast, see rahustas veidi Katja emotsioone, kuid füüsiline allergiareaktsioon ei tahtnud järele anda. Nina muudkui jooksis vett, kõik kohad sügelesid ja kuna keel oli paistes ja kõva, ei saanud Katja rääkida. See ajas teda vihale ja nutma. Koos otsustati koju minna. Selleks tuli läbi pargi, üle tee, üle väljaku, üle tee trammi peale minna, et sõita üks peatus kodule lähemale. Teel trammi peale hakkas astma tähelepanu tahtma ja lisaks sellele, et niigi hingamisteed olid turses, nõudis astma oma ja tekkis kerge hapnikupuudus ja Katja oleks peaaegu tänaval minestanud. Anja toel saadi ikka trammile tooli peale istuma ja siis peale ühte peatust, kiirelt 2-3 pikka tänavat kiirkõndi ja koju nad jõudsid.
Katja oli selleks hetkeks üleni punane ja palavikus. Kuuma- ja külmavärinad vaheldusid kiiremini kui Katja tekki peale jõudis tõmmata. Anja luges Katjale Piiblit ja palvetas ta eest, kui viimane diivanil puhkas. Kuna reaktsioon oli väga tugev ja lõppu ei olnud veel näha, otsustas Anja, et teeb Katjale voodi ära ja laseb tal siis magada, kuniks asi alaneb.
Selleks tuli Katjal korraks püsti tõusta, ja oh ei – silme eest läks mustaks ja sama kiirelt kui ta püsti tõusis, istus Katja diivanile ja need kaks ampsu hummust ja veel ülejäänud osa päevamenüüst sai Anja põrandale oksendatud. See viis Katja täiesti endast välja. Et mis mõttes? Miks see reaktsioon NIIII hull on??? Seda pole varem kunagi juhtunud. Anja aga, kes ka sellist asja esimest korda nägi, oli kõrval nagu pühadejänes – täiesti energiline ja rõõmus, samas sügava rahuga, et kõik saab korda. Ta innustas ja julgustas Katjat kõik välja laskma ja mitte muretsema, kuhu see kõik maandub ja kes selle ära koristab.
See viimane „sündus“ oli pöördemoment. Edasi läks Katjal juba palju paremaks. Süda polnud enam nii paha, nohu jäi vähemaks, paistetus hakkas alanema ja Katja suutis juba arusaadavas keeles küsida: „Miks? Mis toimub?“ ja paluda vabandust kõige selle jama pärast, mida Anjal tuli näha ja läbi elada.
Kuna see kõik võttis Katja päris läbi, ta oli füüsiliselt täiesi kurnatud, jäi ta magama ja norskas kuni koidikuni, kuniks hingamisteede paistetus alanes. Jalad olid täiesti punase-valge laigulised, rohkem punast kui valget ja sügelevaid punne kõik kohad täis, oligi parem, et Katja magas.
Hommikuks oli kõik kadunud. Silmad olid kergelt nutmisest ja paistetusest turses ja kurk oli natukene valus, aga ka see kadus päeva esimese poole lõpuks.
Anja rääkis, kuidas Jumal oli andnud temale tohutu rahu südamesse ja ta teadis oma südames, et mis iganes ka Katjaga ei toimu, see läheb mööda ja kõik saab korda.
Katja ise aga, olles lootnud vaikselt juba pigem allergiatest vabaks saada, oli päris suuresti nördinud kogu sellest jamast. Samas oli ta ülitänulik oma sõbra eest, kes aitas tal sellest läbi minna ja oli nõus kogu „jama“ üksi ära koristama.
Küll see oli alles „ilus“ algus ühele suurepärasele taaskohtumisele.
Piiblis on kirjas, et Jumal ei pane meile raskemat koormat, kui me suudame kanda. Sellele mõeldes küsin endalt ja Jumalalt, et kas tõesti olen ma nii tugev ja mul on nii palju jõudu, et jätkuvalt sellega edasi elada ja läbi käia sellised hullud reaktsioonid ja sündmused?
Vahel mõtlen, et ei ole ja et see kõik on täiesti ebaõiglane.
Vahel mõtlen jälle, et kõigega harjub ja mis ei tapa, teeb tugevamaks.
Enamasti ei taha ma üldse sellele mõelda ja keskendun palju olulisematele asjadele, nagu mu perekond, sõbrad, töö ja suurepärased võimalused, millega Jumal mind õnnistab.
Vastus: oksenda tema toa põrandale ja vaata, kas koristab ära, samal ajal kui Sa ise magama üritad jääda. :S
Ei saa mõhkugi aru?
Räägin teile ühe loo. Tõestisündinud lugu.
Elas kord üks tüdruk, nimega Katja (Nimi muudetud, toim.). Ta sündis 25 aastat tagasi ja ta sai endale „kingituseks“ ellu kaasa hästi palju allergiaid kõikvõimalike asjade suhtes. Nii toidu, tolmu, sulgede, kasetohtude vastu jne. Lisaks veel erikingitus – astma, mis oli nii füüsilise koormuse kui ka allergilise astma sümbioos. Algas see elu üldse raskelt – tuli veeta ligi 3 kuud elu algusest haiglas ja kuni 7nda eluaastani oli ta nahk kui kärnkonnal.
Ühel päeval, kui ta oli umbes 4-aastane, leidis ta köögilauale ronides sealt kalakonservi. Ta sõi kõik ära ja oleks peaaegu otsad andnud. Väike rumal laps ei teadnud, et ta on kala vastu allergiline. Tekkis hull allergiareaktsioon – keel läks paiste, hingamisteed läksid paiste ja kala lõhnast tekkis astmahoog. Vaene lapsuke oleks peaaegu lämbumissurma surnud. Aga õnneks Jumal hoidis ja paari tunni pärast magas ta õndsat und, paistetus oli alanenud ja astmahoob vaibunud.
Sellest päevast peale oli Katja erilisema tähelepanu all. Mida vanemaks ta sai, seda rohkem ilmnes erinevaid toiduaineid, mille vastu tal allergia oli. Ta õppis nendega elama ja allergiat tekitavatest toiduainetest hoiduma. Lisaks kalale, ei tohtinud ta süüa šokolaadi, pähkleid, igasugust meretoitu, ananassi ja igasugu seemnelisi.
Loomulikult ei suutnud Katja vältida nende söömist oma ülejäänud elu. Vahel sõi ta külas või restoranis tädide hõrke küpsetisi, teadmata, et see sisaldab midagi talle vastuvõetamatut. Tekkis allergiareaktsioon (keel paistes, okserefleksid, sügelus ja mis kõik veel), kuid sellisel eluohtlikul määral, kui seda oli 4-aastasena, enam mitte kunagi. Katja õppis sellega elama. Ja pigem ei söönud tundmatuid roogasid ja nälgis sünnipäeval, kui proovis ja kannatas.
Katja on nüüdseks 25 aasta ja 7 kuune. Ta käis hiljuti oma sõbrannal Anjal (nimi muudetud, toim.) külas. Viimane õpib rahvusvahelisi suhteid Budapestis. Ta sai just kõik eksamid ja koolitööd tehtud, enne kui Katja talle külla läks. Anjal oli pea mõtteid täis, mida kõike Katjale näidata ja kuhu minna ja mida teha.
Esimesel päeval, kui Katja Anja juurde jõudis, mindi peale mõnusat jalutuskäiku Anja lemmikrestorani. See oli üks Iisraeli restoran ja kandis nime Hummus Bar. Katja polnud kunagi Anja lemmiksööki, hummust, proovinud. Ka nüüd oli ta kahtleval seisukohal ja kuna Anja ei olnud päris kindel, mis seal lisaks hernele veel sees on, lepiti kokku, et Anja tellib selle endale ja Katja võtab ampsu ja kui maitseb, tellib endale ka.
Katja võttis kaks ampsu hummust. Ja minutiga tundis, et keel hakkab kuidagi kahtlaselt kihelema, nagu seal oleks sees midagi, mida ta süüa ei tohiks. Peas käis läbi mõte, et äkki kala või mingi pähkel. Ja tuligi Anjale meelde, et seal hummuses on ju seesamiseemned. Ja juba oli Katjal aina hullemaks läinud. Keel oli juba üsna paistes ja nina tilkus päris korralikult. Ja loomulikult see tüütu refleks ja ebameeldivus suus.
Anja pistis kähku oma hummuse nahka ja tõttas koos Katjaga tänavale värsket õhku hingama. Anja ostis Katjale jäätist, et see ehk jahutab ja teeb paremaks. Tulemus oli aga see, et kuigi jäätis oli hea, oli seda suure paistetuse tõttu üsna raske alla neelata. Ei saanud Anja aru, miks see kõik juhtub ja ei saanud ka Katja ise aru, miks see kõik hullemaks järjest läheb, et tavaliselt reaktsioon saavutab mingi piiri ja enamasti jääbki ainult paistetuse tasemele suus ja siis hakkab tagasi tõmbama. Seekord see nii ei olnud.
Koos istuti pargipingile tagasitõmbumist ootama. Aga selle asemel võis täheldada pisikesi sääsepunni-taolisi asjandusi Katja kätel. Ja hakkas pihta see lõbus sügelemise periood – neid pisikesi punnikesi tuli aina juurde ja lõpuks sügeles Katjal absoluutselt igalt poolt – nii kõrva pealt, kaenla alt, kui ka kõhu pealt ja jalgadelt.
Anja palvetas seal samas pingi peal Katja pärast. Nii tema pärast, kui ka ta pere pärast, see rahustas veidi Katja emotsioone, kuid füüsiline allergiareaktsioon ei tahtnud järele anda. Nina muudkui jooksis vett, kõik kohad sügelesid ja kuna keel oli paistes ja kõva, ei saanud Katja rääkida. See ajas teda vihale ja nutma. Koos otsustati koju minna. Selleks tuli läbi pargi, üle tee, üle väljaku, üle tee trammi peale minna, et sõita üks peatus kodule lähemale. Teel trammi peale hakkas astma tähelepanu tahtma ja lisaks sellele, et niigi hingamisteed olid turses, nõudis astma oma ja tekkis kerge hapnikupuudus ja Katja oleks peaaegu tänaval minestanud. Anja toel saadi ikka trammile tooli peale istuma ja siis peale ühte peatust, kiirelt 2-3 pikka tänavat kiirkõndi ja koju nad jõudsid.
Katja oli selleks hetkeks üleni punane ja palavikus. Kuuma- ja külmavärinad vaheldusid kiiremini kui Katja tekki peale jõudis tõmmata. Anja luges Katjale Piiblit ja palvetas ta eest, kui viimane diivanil puhkas. Kuna reaktsioon oli väga tugev ja lõppu ei olnud veel näha, otsustas Anja, et teeb Katjale voodi ära ja laseb tal siis magada, kuniks asi alaneb.
Selleks tuli Katjal korraks püsti tõusta, ja oh ei – silme eest läks mustaks ja sama kiirelt kui ta püsti tõusis, istus Katja diivanile ja need kaks ampsu hummust ja veel ülejäänud osa päevamenüüst sai Anja põrandale oksendatud. See viis Katja täiesti endast välja. Et mis mõttes? Miks see reaktsioon NIIII hull on??? Seda pole varem kunagi juhtunud. Anja aga, kes ka sellist asja esimest korda nägi, oli kõrval nagu pühadejänes – täiesti energiline ja rõõmus, samas sügava rahuga, et kõik saab korda. Ta innustas ja julgustas Katjat kõik välja laskma ja mitte muretsema, kuhu see kõik maandub ja kes selle ära koristab.
See viimane „sündus“ oli pöördemoment. Edasi läks Katjal juba palju paremaks. Süda polnud enam nii paha, nohu jäi vähemaks, paistetus hakkas alanema ja Katja suutis juba arusaadavas keeles küsida: „Miks? Mis toimub?“ ja paluda vabandust kõige selle jama pärast, mida Anjal tuli näha ja läbi elada.
Kuna see kõik võttis Katja päris läbi, ta oli füüsiliselt täiesi kurnatud, jäi ta magama ja norskas kuni koidikuni, kuniks hingamisteede paistetus alanes. Jalad olid täiesti punase-valge laigulised, rohkem punast kui valget ja sügelevaid punne kõik kohad täis, oligi parem, et Katja magas.
Hommikuks oli kõik kadunud. Silmad olid kergelt nutmisest ja paistetusest turses ja kurk oli natukene valus, aga ka see kadus päeva esimese poole lõpuks.
Anja rääkis, kuidas Jumal oli andnud temale tohutu rahu südamesse ja ta teadis oma südames, et mis iganes ka Katjaga ei toimu, see läheb mööda ja kõik saab korda.
Katja ise aga, olles lootnud vaikselt juba pigem allergiatest vabaks saada, oli päris suuresti nördinud kogu sellest jamast. Samas oli ta ülitänulik oma sõbra eest, kes aitas tal sellest läbi minna ja oli nõus kogu „jama“ üksi ära koristama.
Küll see oli alles „ilus“ algus ühele suurepärasele taaskohtumisele.
Piiblis on kirjas, et Jumal ei pane meile raskemat koormat, kui me suudame kanda. Sellele mõeldes küsin endalt ja Jumalalt, et kas tõesti olen ma nii tugev ja mul on nii palju jõudu, et jätkuvalt sellega edasi elada ja läbi käia sellised hullud reaktsioonid ja sündmused?
Vahel mõtlen, et ei ole ja et see kõik on täiesti ebaõiglane.
Vahel mõtlen jälle, et kõigega harjub ja mis ei tapa, teeb tugevamaks.
Enamasti ei taha ma üldse sellele mõelda ja keskendun palju olulisematele asjadele, nagu mu perekond, sõbrad, töö ja suurepärased võimalused, millega Jumal mind õnnistab.
Tellimine:
Postitused (Atom)