Meeskonnakoolitus
Läbi Kristeli silmade koos sõprade arvamustega nii ühest kui teisest asjast.
Selle aastane meeskonnakoolitus toimus Eisma külalistemajas 17.-18. Oktoober 2008. Esimene mõte oli, et huvitav, kus see veel on? Kui selgus, et kuskil Virumaal, oli teatud hoiak kohe platsis, et normaalne, saab siis näha, mis sealt tulla võib. Samuti ei olnud transpordifirma tavapärane ja ei osanud keegi väga oodata ega loota, mis saama hakkab.
Meeskond kogunes tavapäraselt 0 korrusel kantselei ukse taga. Kuna öeldi täpne kell, ei julgenud sellest hiljemaks jääda. Täpselt kell 17:40 pidi olema väljasõit, kuna buss ei tohi kaua maja ees peatuda. Loomulikult olin kohal ja loomulikult mitmed ei olnud kohal. Õnneks jäi buss ka natuke hiljaks ja õnn jätkus, kui bussi nägime. See oli vähemalt 40 kohaline suhteliselt luks buss, nii et Ülle silmad särasid kui tähekesed, nähes, et sai õige valik tehtud. Kõik hüppasid bussi ja paljud kasutasid ära luksust üksi istuda ja mugavleda. Kui kõik lõpuks pärale jõudsid võis bussisõit Eismaale alata.
Enne kui lähen muljetega edasi, toon välja sõprade mõtted ja arvamused enne koolituse algust. Vastused ei ole mingis erilises järjekorras ja küsimus sai püstitatud järgmiselt:
Ø Millised olid ootused/eelarvamused koolituse suhtes?
· Ülle: Minu esimene "ootus" oli, et tundmatust bussifirmast tellitud buss maja ette kohale tuleks:) ja koolitus seepärast ära ei jääks. Uh, buss tuli koos sümpaatse bussijuhiga! Järgmine ootus oli, et keegi meile kuiva loengut ei peaks ja et tahaks õues ka vahepeal olla. Meie uuemaid kolleege soovisin paremini tundma õppida. Ja lootsin, et laupäev pole maha visatud aeg - et oleks huvitav ikka.
· Märt: näha mittetöiseid kolleege, saada aru inimeste tegelikust minast ja suhtumistest... kontakt meeskonnaga.
· Laura S: Arvasin, et koolitus on igav ja mõtlesin, et see on puhas nädalavahetuse raiskamine.
· Aare: Peamine ootus/lootus oli uute liikmetega tutvuda ja aidata neil kergemini sulanduda kollektiivi.
· Ermo: Koolituselt ootasin midagi uut ja põnevat kuna varem sellistel meeskonnakoolitustel osalenud ei olnud ja olen meeskonnas alles uus.
· Kairi: Saada positiivset impulssi, ka võibolla saada huvitavaid ning teistsuguseid vaatenurki/mõtteid nii tööalaseks kui ka isiklikuks eluks. Eelarvamused puudusid.
· Karin: Arvasin, et tuleb kuiv koolitus, kus terve päev peab istuma ja haigutama :D Aga suureks üllatuseks (positiivseks üllatuseks) osutus hoopis vastupidiseks see koolitus. Väga lahedad koolitajad ja harjutused olid!
· Karolin: Läksin eelarvamuste vabalt.
· Kristiina: Ma ei osanudki väga midagi oodata, kuna ma varem ei ole osalenud meeskonnakoolitusel. Lootsin, et koolitus tuleb huvitav.
Mina isiklikult mõtlesin, midagi uut siit väga tulla ei saa. Koolituse teema oli nii üldine kui üldine, mis pani arvama, et mida ikka juurde õppida veel on? Kujutasin ette, kuidas laupäeval peale ühte tundi loengut võitlen unega ja ootan kohvipausi.
KUID
Jõudsime bussi ja ei läinud paari hetkegi mööda, kui trall pihta hakkas. Härra bobitreener Hanno tutvustas end ja seletas, et nüüd läheb treenimiseks. Naersime kergendatult ja pisukese põnevusega, et mis küll sellest bussisõidust välja võib tulla. Kõigile jagati kätte pisikesed legotükid juhisega, et tuleb otsida nüüd 5 tükiline komplekt ja suruda kätt bobikelgu tiimikaaslastel. Kahjuks ei suuda enam nimeliselt kokku panna, kes kellega ühes oli.
Mina olin igatahes võlurite meeskonnas ja meie ülesandeks oli kanda ette teoreetiline kõne bobisõidust kui nähtusest. Vast pole oluline ka see, et ei mäleta teooriast väga palju midagi. Tegime Kariniga kahepeale ja saime suhteliselt ilusasti hakkama.
Esimesena aga astusid üles teised tegijad, kes harjutasid bussi tagaosas hoovõtmist – ikka puusad ette, puusad taha. Puusad ette, puusad taha. Puusad ette, puusad taha. Ja siis LÄKS!!! Tuli joosta bussi etteotsa ja maha istuda. Kui kõik olid ükshaaval oma hiilgavat jooksuoskust näidanud ja küljed siniseks põrganud, algas bobisõit. Vasak kurv, parem kurv, hüpe ja siis oli vist komplekskurv(?).
Ja siis käis kõva aplaus, finišisse jõuti. Teisel võistkonnal tuli sama teekond läbida tuisu ja lauslumesaju käes. Jagati välja miljon mullitajat ja ütleme nii, et sellest võistkonnast väga keegi kuivaks ei jäänud - see oli toredus omaette, et sai mulli puhuda.
Ø Kuidas tundus Bobisõit Eismale? Mis jäi sellest meelde? Eredaim seik?
· Ülle: Ma ei olnud osalejatele öelnud, mis bussis toimuma hakkab. Bobisõidu tõttu jõudsime palju rutem Eismale kui oleksime lihtsalt bussiga sõitnud. Palju sai naerda. Nõksutamine on nüüd selge:) Oli hea sissejuhatus koolitusele, suunurgad lähevad siiani kõrvuni, kui mõelda vahvale bobisõidule. Coca-cola reklaamnägu on meil ka omast käest võtta. Laural oligi lahtine suund, mida veel õppima minna - soovitaks tal tõsiselt mõelda turundusvaldkonna või siis modellinduse peale:)
· Märt: lahe ja kõike kaasahaarav mõte, sõit läks libedalt! Seebimullid, Jamaika meeskonna liiga...
· Laura S: Bussisõit algas väga meeleolukalt ja bobisõit oli kaasahaarav ning uus kogemus, kuidas bussis aega veeta. Ühesõnaga väga lõbus oli ja tundus, et kõigile meeldis!! Meelde jäid eredad peakatted ja kui innukalt kõik kaasa tegid :D
· Aare: Bussisõidule andis see kindlasti palju rõõmu juurde. Kui teised mängud olid mingil määral "tavalised" siis see oli vähemalt minu jaoks leid.
· Ermo: Bobid olid meil kiired, peaegu 2 tunnine bussisõit mõõdus minutitega ja ei saanudki aru kui juba astusidki mööda pimedaid metsaradasid. Bobi sõidust on kindlasti meeldejääv hoovõtu tehnika ja hüpped Bobisse.
· Kairi: Bobisõit äratas veidi üles peale väsitavat tööpäeva, meenutas küll algselt sellist mängu, mida tavaliselt pulmaisad korraldavad ja et ma olen selliste, veidi "kahemõtteliste", mängude jaoks liiga vana :)). Aga lõppkokkuvõttes oli päris tore ja naljakas.
· Karin: Bobisõit oli vägev :D Meelde jäi Coca-cola reklaam ;) Tuisune ilm (lumi :) ja lahedad bobimeeskonnad ja bobi ise :P
· Karolin: Bobisõit oli väga vahva! Meelde jäid seebimullid ja lõbusad peakatted. Eredaimat seika polnud, kõik oli tore.
· Kristiina: Bobisõit viis väsimuse ära. Kui seda poleks toimunud, siis oleks maganud arvatavasti terve tee. Kõige paremini jäi meelde nõksutamine edasi - tagasi.
Ma ei mäleta, et oleks olnud sellist tõsist istumist enne bussist väljumist. Üsna pea buss peatuski keset metsa. Keset eikuskit. Ja kostis sõnum – kõik soojalt riidesse ja marss välja. Nii palju siis minu, ja võibolla mõne veel, köhimisest sooja kamina ääres, seni kui teised metsas müttavad.
Ø Mis tunded valdasid, kui keset metsa meid õue aeti?
- Ülle: Mõnus algus, värske metsa lõhn, lummav pimedus, romantilised küünlad, imeilus ilm, merekohin.
- Märt: huvitav kogemus, nagu osa ellujäämiskursusest
- Laura S: Algul oli, et mis asja? Ei viitsi…ei taha…ei jõua….aga siis tuldi meile küünaldega ja sooja hõõgveiniga vastu ning see üllatas. Väga huvitav oli kõik koos läbi pimeda metsa ühest küünla-punktist teiseni kõndida!! See oli mul esmane kogemus ja väga väga meeldiv!!! Rännaku aeg ei virisenud keegi ja ise mõttes mõtlesin, et super kogemus !! Kõik oli niii mõnus: kolleegid, metsalõhn, merekohin, pimedus, ärevus….
- Aare: Jalutuskäik vabas õhus on alati tore ja meeldivas seltskonnas veel eriti.
- Kairi: Metsa minek oli väga armas mõte, tunne: põnev:)
- Karin: Heh no mis tunded ikka :D Lootsin, et äkki mõni karu või hunt jalutab vastu, see oleks vägev. Aga kahjuks nii pime oli, et midagi ei näinud ja ootasid, millal majani jõuab, et vetsu minna!
- Karolin: Põnev oli! Ei midagi negatiivset.
- Kristiina: Metsas seiklemine oli väga tore. Tekkis hea kodune tunne, kuna lapsena sai palju aega metsas veedetud.
Väljas ootas hõõgvein ja härra Hussar (?). Küünalderada viis meid metsa. Võtsin endale ka lambikese, mille sain kummidega pähe panna, kuid kustutasin selle õige pea ja sidusin käe külge. Kõikide suureks avastuseks leidsime, et palju rohkem näeb, kui ei ole seda kunstlikku valgust meie ümber. Peagi meile enam need küünlad metsarajal ei meeldinud. See tähendas jälle korraks mittenägemist. Hunte me ei näinud, karud ei tulnud, kuid meeleolu oli ääretult hea. See jalutamine vaikseks suhteliselt soojas metsas oli värskenduseks peale pikka tööpäeva pealinnamüras.
Ø Kuidas meeldis jalutuskäik? Kas midagi targa onu suust ka meelde jäi?
- Ülle: Väga meeldis, häiris veidi vaid ühe seltskonna poolt tekitatud liigne müra(rääkimine, laulmine jms). Meelde jäi see, kuidas vanal ajal mehepojad külast pimedas koju läksid ja puude latvade järgi orienteerusid. Ja et öösel uudistavad ja otsivad süüa mere ääres põhiliselt rebased, mis need jänesed seal teevad, ei tea keegi. Mere pealt peegelduv valgus oli lahe.
- Märt: ei ole kaua pimedas metsas jalutanud, teine keskkond, teised reeglid, karu ja hundi jutud.
- Laura S: Väga meeldis, sedaviisi võiks seda uuesti läbida!!
- Kairi: Jalutuskäik meeldis, märja sambla ja kuuskede lõhn. Oleks soovinud kuulata rohkem vaikust ning looduse/ ööhääli, mis tegelikult ka selle retke üks eesmärki kindlasti oli. See, et seda teha ei saanud, ei olnud korraldajate viga. Kuna hoidsin "onu" lähedusse, siis kuulsin/kuulasin ka tema juttu (metsas ei tohiks ilmaaegu lärmata, pimedas silmad harjuvad nägema, loomadest, kes seal elavad, karust, temaga käitumisest, merekohinast teesuuna määramisel jne)
- Karin: Jalutuskäik meeldis :) Hea ju peale väsitavat tööpäeva jalutada. Targalt onult ei saanud ma midagi, kuna me olime nati taga pool ja teda polnud eriti kuulda :( Kuulsin vaid seda, et kui ära kaome, siis peab kõvasti karjuma :D
- Karolin: Jalutuskäik oli tore ja meeldis väga. Meelde jäi see, et karu nähes tuleb jääda rahulikuks ning et pimedas hundi silmad helgivad, rebase omad mitte.
- Kristiina: Jalutuskäik oli väga tore. Nii palju kui oli võimalik onu kuulata, sai üht teist kõrva taha pandud. Näiteks, et hundi silmad läigivad vastu...
Päris täpselt ei teagi, kui kaua see jalutuskäik kestis, kuid pikk see ei olnud ja liiga lühike ka ei olnud. Just selline paras. Kui me jõudsime külalistemaja õuele, ootas meid seal õdus katusealune, kus ootasid söögid ja natuke veel ettevalmistust ja võisimegi süüa liha ja kala, salatit ja ahjukartulit. Ja loomulikult palju oli ka joogipoolist. Naljakas oli see, et laual oli suur kast, kus sees sinises kiles oli maitsestamata lihatükid. Väike paanika läks kohe lahti, et miks keegi ei öelnud, et maitsestama peame täna ise ja kas sellist liha tahtsimegi??? Hehe. Õnneks tuli söögitädi õige pea ja viis kiirelt homse lõunasöögi jaoks mõeldud liha ära, ise veel imestades, et kust see küll meie söögilauale praegu sai.
Ø Esimene mulje koolituskeskusest?
- Ülle: Imearmas koht:) Ilm soosis meid ja õues olek õhtul oli värskendavalt teistmoodi. Toad olid ilusad. Padjad olid ilmselgelt liiga kõrged - öösel sai omaette plaani peetud, kas panna äkki pea alla vannilina või oma riided, aga noh - uni võttis võimust ja siis oli juba ükskõik. Ma ei kuulnud isegi kui meie vastas "elavad" naabrid Aare ja Andi magama tulid - keegi rääkis, et ikka lauluga:) Saunaruum oli ka piisavalt suur ja vaatega merele.
- Märt: väga positiivne
- Laura S: Väga ilusa ja omapärase koha peal, väga hea puhkuse veetmiseks, eriti suvel!
- Aare: keskus oli igati tasemel.
- Kairi: Koolituskeskus oli armas väike ja kodune, mere ääres ja mändide all:)
- Karin: Koolituskeskus tundus suur ja ilus ning meri oli lähedal :D
- Karolin: Puhas ja avar.
- Kristiina: Päris esimene mulje oli täitsa tore. Maja on ilusa koha peal, meri lähedal. Toiduga tekkinud küsimus oli kummaline (kui laual oli külmunud liha, mis ei olnud meile mõeldud üldse). Kokatädi jooksis sinna ja krabas suure liha hunniku laualt ära ja praalis seal. täitsa naljakas oli.
Edasine õhtu oli vaba. Sai nautida veel hõrguroogasid, juua palju süda lustis, käia saunas, vestelda toredate sõpradega, hullata meres, tantsida ja mängida.
Ø Kuidas reede meeldis? Mis põnevat toimus?
- Ülle: Läksin juba südaööl hääletuna magama, seega teised ehk kommenteerivad. Ma ei suutnud täita Aare soovitust viinaga kurku ravida(kuristada), kes teab, oleks see aidanud mind või ei. Tahaksin veel esile tuua selle, et Ermo sulandus meie seltskonda nii sujuvalt - ta sekretariaadi inimesi nagu enne suurt ei tundnudki. Aga sellest ei saanud juba metsas käies R aru!
- Märt: tore toimetamine söögi/joogiga, liig pikalt meeste saun, ennast unustav tants ja trall.
- Laura S: Meeldis väga jalutuskäik ja rannas olek…siis grill ja saun oli väga kosutav….uni tuli väga hea :D Tore oli ka see, et sai erinevate kolleegidega suhelda, kellega igapäev kokku ei puutu.
- Aare: Klassiõhtu nagu ikka:)
- Kairi: Reedene päev oli tore, just see, et alguse sai matkaga läbi metsa ja ees ei oodanud mitte tavapärane olukord, kus kõik oli ette taha ära tehtud, vaid kõhu täitmiseks pidi ka ise vaeva nägema. Mul ei olnud selle vastu midagi, et lõppkokkuvõttes kokkamine jäi minu õlule :) Minu jaoks oli reede tore rahulik päev:)
- Karin: Reede oli normaalne, pea ainult kõvasti valutas, siis sai hommikuni tantsitud ja juttu aetud.
- Karolin: Lõbus oli kogu aeg. Tantsisime.
- Kristiina: Saunas oli täitsa hea. Eriti kui õues hakkas eriti külm, siis oli nii mõnus lipsata lavale. Tore oli lobiseda uute töökaaslastega. Õhtul sai hästi aru, kes mis tüüpi on. Õnneks läksin suht vara magama ja sellised asjad jäid nägemata, mida näha ei tahtnud ;)
Ø Mis mulje jätsid koolitajad reede õhtul?
- Ülle: Ma ei osanud seda küll oodata, et üks koolitaja õhtu edenedes kõik riided seljast viskab ja ümber maja paljalt ringi silkab:) Toredad vahetud koolitajad olid. Mulle meeldisid.
- Märt: ei surunud ennast peale, olid nagu osa kollektiivist.
- Laura S: Seltskondlikud :D
- Aare: Reede õhtul jätsid suht neutraalse mulje, ei osanudki midagi arvata...Laupäev õnneks muutis muljet kardinaalselt.
- Kairi: Koolitajad jätsid reedel nooruslike, energiliste ja põnevate plaanidega noorte inimeste mulje. Laupäev tõotas tulla huvitav ning erinev eelnevatest koolitustest.
- Karolin: Sõbraliku mulje.
- Kristiina: Nii palju kui mina nendega rääkisin, siis jäi normaalne mulje. Üks koolitajatest oli veidi uljas, jooksis õues paljalt ringi.
Laupäeval saime hommikust, kus oli võimalus süüa putru!!! Shallallaaa. Palju õnne sellele, kes selle tegi, sest see maitses hea ja kodune. Kes nii väga putru ei armastanud, võis süüa munarooga, võileiba kiluga, helbeid ja müslit jne.
Hommikulauas suutsin öelda midagi, mida üks koolitajatest sai terve päeva pärast meenutada. Klõpsisin fotokaga hommikulauas ja ütlesin Aarele, kes ilmselgelt oli vaevades/valudes, et näita, et Sa saad hakkama, olles ise eelmine õhtu valinud tegevused ja vedelikukogused. Hehe.
Ø Kui raske ikkagi oli laupäeval tõusta? (hihihihiii)
- Ülle: Kuna nii vara sai magama mindud, siis täitsa OK. Kartsin vaid, et mul pole hommikul üldse häält alles - aga jeee oli ikka!
- Märt: oli, oli raske, kuid ikkagi planeeritult.
- Laura S: Kuna raske töönädal oli selja taga ja voodi oli nii mõnus, siis oli päris raske end üles ajada :D
- Aare: ...
- Ermo: ...
- Kairi: laupäeva hommikul tõusmisega probleemi ei olnud, kuna üleliia alkoholi ei tarbinud ning et laupäeval kenasti vormis olla, läksin mõistlikul ajal magama(ihiii).
- Karin: Heh oleks tahtnud natuke magada :D aga me vist saimegi kõige kauem :)
- Karolin: Isegi kell 3 öösel magama minnes hommikul tõusmisega probleeme polnud ja peavalu puudus samuti. Nii et läks hästi ja võib rahule jääda!.
- Kristiina: Mitte eriti raske. Kuid kerge väsimus oli siiski terve päeva jooksul.
Igaljuhul, peale sööki läksime taaskord õue. Seal tegime hommikuvõimlemise, kasutades ära kallistamiskultuuri Sampos ja tuli nii üksikkallisid, grupikallisid, üksteise süles istumisi ja ohtralt sinna juurde naeratusi.
Saime oma esimese ülesande ka. Pidime viieks lugema ja siis viide gruppi võtma. Seejärel anti igale ühele õhupall ja nöör, mis tuli omavahel ühendatult pahkluu ümber siduda. Selgitati reeglid, et võidab see, kellel kõige rohkem õhupalle tiimis peale pisukest aega...öeldi LÄKS. Kus nüüd läks alles madinaks. Paigud siin ja seal, kiljatused seal kolmandas kohas ja palju naeru iga platsi nurga taga.
Seejärel mindi „klassiruumi“. Anti tagasisidet, kuidas läks ja mida sellest pisikesest mängust õppida võis. Pöörfikt lahendus oleks olnud see, et keegi poleks kellelgi palli lõhkunud, sest olime ühtse meeskonnana tulnud koolitusele ja me oleks pidanud tervikut nägema. Aga eks meil olegi kõige rohkem see divisjon harali mööda maja laiali ja sellistes tingimustes on eriti oluline tunnetada suurt meeskonda ja mitte mõelda ainult oma naabrile, kes nokitseb kuskil seina taga.
Pandi kirja meie ootused, mis oli jällegi, et misasja – te polegi seda koolitust korralikult ettevalmistanud? Aga polnud see nii midagi. See oli lihtsalt selleks, et nad saaksid päeva jooksul näidata, et nii: see punkt peaks olema täidetud, see peaks olema selgeks tehtud, selle arutasime nii teoorias läbi kui ka toimetasime praktilise ülesande kallal jne. Usaldus ja imetlus koolitajate vastu kasvas iga pisemagi asjaga, mis tegime. Kõik oli väga tark ja vajalik.
Vahepeal oli kosutav kohvipaus, kus sai võtta kohvi ja teed, juua vett, süüa küpsist ja isegi oli kuskil kaks viilu puuvilja. Seejärel hakkasime joonistama. Joonistada tuli endid meeskonnana. Ja tuli joonistada enda kohta vapp. Reaktsioone sellele ülesandele oli mitmeid, juba ainuüksi meie lauaski. (Muide: lauda istusime vastavalt, kuidas koolitajad meid pannud olid). Kes hakkas trotsima joonistamisoskusi, kellel oli pea täiesti tühi ja kes hakkas kohe pisikesi päikeseid pilduma paberile. Pildi pealt võiks isegi üles tähendada, kes kellega koos istus, aga vast pole hullu.
Peale järjekordset ettekannet, teooriat ja muidu tarka juttu ja naeru, läksime sööma. Saime nüüd seda sinises kiles olevat liha, mis eile veel maitsestamata oli. Aga see maitses imehea. Paljud ütlesid, et selline kodune, mõni arvas isegi, et oleks oodanud midagi lahedamat, aga mulle „käras“ küll. Öeldakse vist nii? Hehe.
Ø Kuidas meeldis söök üleüldiselt koolitusel?
- Ülle: Meeldis. Muffinid olid imemaitsvad.
- Märt: söök o.k.
- Laura S: Söök oli väga maitsev ja mitmekesine!
- Aare: varasematel kordadel on maitsvam olnud:)
- Ermo: Toitlustamise koha pealt midagi kurta vist ei saagi, väljaarvatud reedesed külmad söed.
- Kairi: Toit oli maitsev ning kodune (see oli ka külalistemaja sissesõidu juures kirjas-" kodused toidud")
- Karin: Hommikusööki ei oska kommenteerida, kuna magasime selle maha, aga lõunasöök oli täitsa ok :)
- Karolin: Söök oli ainus, milles pettusin veidi, aga seda võib-olla sellepärast, et olin ise kõrgemad ootused seadnud. Tavapärane, ei midagi erilist.
- Kristiina: Söök oli hea, väga kodune.
Siis jälle õue. Kui hommikul käisin Üllega merevaadet kaemas, siis nüüd siirdusin peaaegu sama rada trampima Kantselei-Lauraga (nagu Baari-Paavo, Bussi-Liis). Ilus oli. Hästi tuuline, aga hästi ilus ja mõnus ja vahune ja vihane meri oli. Tegime paar reidikat ja kiirustasime siis kogunema.
Anti ülesanne maja kõrval olevast kuurist võtta endale üks kollane pudelikast. Nii lahe, et need kollased olid. Tegid tuju kohe paremaks. Pidime võtma end ringi nendega, asetades need selliselt, et saaks peale astuda ja saime nagu naksti uue ülesande.
Selleks oli endid tähestikulisse järjekorda sättimine. Aare ja Andi olid algselt kõrvuti ja nii hakatigi nende kõrvale inimesi laduma. Esimene oli Ermo – suur ja turske mees. Millegipärast kukkus ta kastilt ja tal seoti karistuseks silmad kinni. Seda hoolikamad oldi ja peagi sai ta Andi kõrvale toimetatud. Ohh seda aplausi ja rõõmuhõiskeid, mis siis lahti läksid. Ka Ülle saime paika, oodates ja jälgides rahulikult, kuidas asjad kulgevad. Seejärel aga hakkas koitma, et mis me ülejäänud passime, hakkame ka siblima, saab vähe kiiremini ja endal ka lõbusam.
Tulemuseks oli palju naeru, rahulolu ja rekordtulemus ülesande lahendamisel. Lisaks veel palju positiivset tagasisidet koolitajatelt, mis kõrva tagant kõditama pani.
Tegime veel puuviljamängu ja akrobaatikat. Puuviljamängu võlu oli see, et osad olid arbuusid, osad mandariinid, maasikad, apelsinid ja midagi oli nagu veel. Kui öeldi ARBUUS, pidid kasti vahetama need, kes olid arbuusid (get the irony?). Kui aga mindi lihtsama vastupanu teed ja taheti totaalset kaost, karjuti PUUVILJAKOMPOTT ja kõik pidid vahetama kohad. See tekitas palju elevust kõikides ja ajas ühe meie koolitajatest pisarateni naerma, kui entusiastlikud me selle mänguga olime, sest kui ta lõpetas ja uut mängu seletama hakkas, kasutas ta kogemata (või siis tahtlikult, aga mitte selle mõttega) sõna puuviljakompott ja kõik see mees pistis jälle punuma ja sahmima. Eks Hanno ise oli see, kes „kasti ei saanud“, muudkui kõkutas naerda. :D
Akrobaatia seisnes selles, et pidime võimalikult palju inimesi võimalikult väheste kastide peale seisma saama. Ambitsioonid seati liiga kõrgeks ja nii jäi see ülesanne paraku tulemuseta. Aga meid ei kõigutanud see oluliselt palju.
Läksime taas siseruumidesse. Seal kordasime üle mõtted ja teooria, tõmbasime mängude ja igapäevatöö vahel paralleele.
Algas näitlemistund. Ei, tegelikult oli meil võimalik läbi mängida olukorrad, kus suhelda tuleb erinevate inimtüüpidega. Need neli, teate küll. Nendest jäi meelde muidugi „Teller-Kati“, kes sai veel lõpus erilise kiituse osaliseks. Teadagi oli see Aare, kes briljantselt oma ülesandega toime tuli. Meie poolt oli siis telleri osatäitja ja koolitaja Hanno mängis erinevate inimtüüpidega kliente. Hästi lõbus ja tore oli näha sellist talendikat näitlejat. Tuli lihtsalt mõelda, kas ta on seda nüüd sada korda teinud, et tal nii hästi välja tuli või lihtsalt on annet. Hannol ma mõtlen.
Siis oli võimalus jälle mängida. Jipikajuula. Pidime võtma paaridesse ning otsustama, kes on joonistaja, kes jutustaja. Mina olin paaris Jevgeniaga ja olin joonistaja. Jutustaja sai konkreetsed juhised, mida ta peab tegema, samal ajal, kui joonistajal polnud muud, kui et joonista kõike, mida jutustaja Sulle ütleb. Natukese aja pärast selgus, et tegemist oli geomeetrilise kujundiga. Saime üllatavalt hästi hakkama. Kõige tublim muidugi ülemuste bande – Ülle ja Märt. Teised olid muidu toredad. :D
Õppida tuli sellest seda, et peame selgeks tegema, et kõigil tekib asjadest täpselt samasugune arusaam, mida ise üritad edasi anda. Et ei oleks vääriti mõistmist, valesti tõlgendamist ja ka seeläbi valede tulemuste saavutamist.
Siis valiti välja kolm juhti, noored daamid, kes polnud varem juhtimiskogemust saanud. Algas Juht-assistendid-alluvad mäng. Asetati kõik sellise skeemi järgi: kõige ees istus juht, tema taga kaks assistenti ja omakorda nende taga neli alluvat, kummalgi assistendil kaks alluvat. Seejärel saime ümbrikud, kus sees oli pisike juhis ja kolm mängukaarti.
Öeldi LÄKS ja hakake ülesannet lahendama. Lugesin läbi ja mõtlesin, et jou-jou, õudsalt tark olen – mul kolm kaarti, teistel ka nagu kolm kaarti vist – eesmärk saada kolm ühesugust ja ongi mäng läbi. Shallalaaa. Hakkasime CV-toorikutele infot külvama (valged pisikesed paberikesed) ja tihe liiklus hakkas pihta. Ajapikku sain aru, et asi polegi nii lihtne. Oli palju ootamist ja kribamist, arusaamatust ja segadust.
Lõpuks saime teada, et kõikidel tasanditel oli lipiku peal erinev tekst, mida allapoole, seda vähem infot ja eesmärk ei olnud sugugi see, et kõigil kolm kätte. Piisas vaid paarist. Aga sedagi me ei saavutanud ilma, et oleksime rääkinud. Meil oli ka muidugi töötajatest puudu ja Laural, kes niigi aru saanud, mis toimus, tuli täita kahe alluva roll.
Tuli teha järeldusi juhi omadustest, et mida ta peaks ja mida ta võiks, milline ta võiks olla jne. Samal ajal mõnus kohviosadus ja muffinikorv liikus kuskil ringi. Andi tõi oma maitsvaid TUC küpsiseid jagamiseks. Vist. Kui olime kõik kogunenud suurde avarasse akendega ümbritsetud saali, andsid erinevad võistkonnad tagasisidet ideaalse juhi kohta ja kuidas neil läks ja mis nad õppisid.
Ø Millised mängud, ülesanded jäid meelde? Ja milline oli lemmik?
- Ülle: Minu tõeline lemmiktegevust oli teistele selja peale kirjutamine! Täna hommikul oli minu esimene tegu see, et eemaldasin oma laua juures seinalt ebavajaliku(hm, puhkuste graafiku, tähtsad tel numbrid jms) ja kleepisin asemele värviliste vildikatega minu seljale kirjutatu. Ma olen seda juba vist 50 korda vähemalt lugenud ja iga kord tundub see mulle pai saamisena:) Aitähh teile armsad Sampo sõbrad! Ja no see puuviljakompott oli ka tormiline vahepala.
- Märt: kastidel nimede järgi reastumine, juht-assistendid-alluvad
- Laura S: Kuulaja ja joonistaja, kommunikatsiooni mäng, aga lemmik oli PUUVILJASALAT :D:D:D
- Aare: firma struktuuri mäng oli ilmselt õpetlikeim, inimtüübi rollimäng selgelt meeldejäävaim
- Ermo: ...
- Kairi: Kõik läbi tehtud mängud on meeles(õhupallid, joonistamine, erinevate inimtüüpidega hakkama saamine, kasti mängud, kuulaja-joonistaja, kommunikatsioon(juht, assistent, alluv)) Lemmik oli vast tähestikulises järjekorras kastidel enda ritta seadmine:)
- Karin: Wauuu kõik ülesanded olid vägevad ja kõik meeldisid, õhupallid, puuviljasalat, firma mängimine, joonistamine teise jutu peale, vapi tegemine, kastide peal turnimine (nii tähestiku järgi kui ka see, kui palju mahub meid sinna ) jne. Eriti meeldis see, kui pidime üksteise selja peale midagi head kirjutama :)
- Karolin: Kõik mängud ja ülesanded on (veel) meeles. Lemmik oli siseülesannetest kujundite joonistamine ning väliülesannetest kastide otsas eneste tähestiku järjekorda seadmine.
- Kristiina: Kõik on ikka meeles, mälulüngad puuduvad. Lemmikud olid puuviljamäng, joonistamine selg-selja vastas ja viimane seljale kirjutamine.
Natukene rääkisime veel teooriat ja õppisime sellest miskit, mille järel jagati kõigile paberileht ja tükk teipi. See tuli kompunnida endale selja peale. Kõik võisid kirjutada üksteisele midagi positiivset. See oli nii tore võimalus kiita, tänada, innustada, julgustada, rõõmustada ja üles tõsta oma kaaskolleegi.
Üsna pea oli kõigil see paber väga kirju ja kirev. Kõigil silmad särasid ja positiivne oli olla. Saime veel ühe paberilehe, kuhu pidime kirjutama, mida õppisime ja mis jäi päevast meelde. Sai jälle naerda ja tunnustavalt/nõustuvalt pead noogutada.
Ø Mida tarka panid kõrva taha õpitust?
- Ülle: Veendusin eelkõige selles, et meil on nii tore meeskond ja meil on ülilahe koos olla.
Märt: koos suudab kõike, info ülevalt alla ei taha ise liikuda.
- Aare: midagi põhjapanevalt uut polnud, lihtsalt nö. kinnistasin kogemusi.
- Ermo: Koolitusel pidime tõdema erinevaid momente, kuidas meeskond siiski üritab tegutseda ilma konkreetse plaanita, kiirustades. Õppisime, et peamine meeskonnas on ühtne mõtlemine ja tegutsemine (enne kui tormata millegi poole, tuleb selgeks teha millisel viisil ja kuidas on kõige kasulikum). Koolitajad teadsid, mida teevad ja neilt oli nii mõndagi õppida.
- Kairi: Ülesandest "teller ja erinevad inimtüübid" sain rohkem teada mängitud inimtüüpide "eripäradest".
- Karin: Heh no tarka panin selle kohta, millised kliendid võivad olla ja kuidas nendega paremini käituda :) (mõtlen neid domineerivaid, innustavaid jne)
- Karolin: Enne mõtle, siis tegutse. Korista enda järel prügi ära.
- Kristiina: Kõige rohkem sain targemaks seoses kaastöötajatega. Õppisin inimesi palju paremini tundma. Ja kindlasti jäi meelde ka, kuidas paremini koostööd teha.
Toimus üksteisevõidu tänamisevoor, pisuke koristamine ja pakkimine ja bussi tormijooks. Ootasime, et mida põnevat nüüd tagasi sõites kõik juhtub, aga ei midagi. Heheh, tegelikult ei olnud vist kellelgi selline mõte peas. Pigem tahtsimegi natuke nüüd puhata, enne kui kodusele laupäevaõhtusele kraamimisele vastu astuma pidi. Saime oma tunnistused, muljetasime ja Sampos igaüks oma sammud ja roolid erinevasse suunda astus/sikutas.
Ø Mida ootasid tagasisõidult? (hihihi)
- Ülle: Bobisõitu!!! Tegelikult teadsin, et igaüks saab tukkuda ja lihtsalt omaette olla:) Ja muljetada.
- Märt: oligi rahulik mõtteid mõlgutada.
- Laura S: Koju jõudmist J
- Aare: oli huvitav jälgida, kuidas bussijuht päevavalges koduteed otsis:)
- Ermo: Tagasisõidult võis ju oodata nii mõndagi, aga raske katsumuse läbinud meeskonnakaaslaste nägudelt peegeldas nii mõndagi ja sellega oli temaatika paigas...
- Kairi: tagasisõit oli parajalt vaikne, sai mõelda nende sõnade peale, mida me üksteisele selja peale kirjutasime :)
- Karin: Magamist, lebotamist ja muusika kuulamist.
- Karolin: Koolituse muljete vahetamist ning rahu ja vaikust.
- Kristiina: Tagasisõit oli täpselt selline nagu ootasin.
Aitäh teile kõigile. Minul oli tore. Siiani on tore olla. :D
Ø Mis nüüd saab?
- Ülle: Meil on mõnus ühine seiklus seljataga ja ühised naljad olemas ja no meie teller Kati ehk aitab meil edaspidi pangatoodetes paremini orienteeruda. Kohe praegu tahaks juba hakata järgmise aasta koolitust orgunnima:)
- Märt: värske poweriga igapäeva toimetuste juurde.....selgemate tunnetega.
- Laura S: Tööd, tööd ja rohkem töödJ
- Aare: mis saab, mis saab........ uut üritust ootan !!!:::)))
- Kairi: Mis nüüd saab? Jälle oma tavapärasesse rütmi tagasi, teadmisega, et mul on väga vahvad kolleegid. Kuna palju on viimasel ajal lisandunud uusi töökaaslasi, siis oli väga meeldiv neid paremini tundma õppida :) ning ka nö. "vanad " kolleegid üllatavad ikka ja jälle positiivselt :)
- Karin: Nüüd saab see, et tunnen end meeskonnaliikmena ja tean, et meie meeskonnaliikmed on lahedad ja toetavad alati kõiges :)
- Karolin: Nüüd oleme palju targemad!
- Kristiina: Nüüd oleme targad, oskame põnevaid mänge mängida ja tunneme üksteist paremini.
Olete üks vahva meeskond ja mul on ainult uhke olla sellisest meeskonnast pärit!
Jõudu ja jaksu ja armastust ja imetlust teite keskele!!!
Reporter Kristel
