"10 Ja Issand pööras Iiobi saatuse, kui too palvetas oma sõprade eest; ja Issand andis Iiobile kahekordselt kõike, mis tal oli olnud."
Mõnus taasavastus mu jaoks. Kui tähtis on tegelikult, et me alandaksime ennast ja just selles mõttes, et me ei egotseks nii palju, ka Jumala ees. Õnnista teisi ja Sa saad ise õnnistatud. Seal on tõetera sees!
Loomulikult ei pruugi tulemus olla kohe selline, nagu Iiobil. No temaga on üldse üks teine lugu. Me ei saa ka paluda teiste pärast, et saada ise kahekordselt kõike, mis meil on.
Minu palved praegu on peamiselt koosnenud minu isiklikest vajadustest ja natuke muud ka. Aga kunagi ei ole keegi teine päris peaosas. Ikka on nii, et "ja õnnista teda ka, aamen".
Võibolla ei ole ma oma elueesmärgist veel aru saanud. Olen kindel, et see ei saa olla nii lihtne, nagu jõuda punktist A punkti B. Ma tahan, et minust oleks kasu kellegi teise jaoks. Olgu see siis lihtne palve, millest tema mitte kunagi teada ei saa, ometi on Jumal TEDA õnnistanud.
Tunnen, et kauplen Jumalaga viimasel ajal väga palju. Tunnen, et pean pidevalt ise olema parem, et Jumal päriselt ka kuuleks mu palveid. Olen sellega nii rappa läinud. Ma ei adu Jumala armulikkust ja armastust lõpuni välja. Muidugi pean ma püüdlema paremuse poole, aga mitte selle eesmärgiga, et siis Jumal armastab ja kuulab mind rohkem. mkmm. Vale rääk, nagu mu isa ütleb.
Aga miks ikka olen selles ebakindluse püünises, selles lõpuni mitteusaldamises.
Siiski, hoolimata minu ebakindlustest, raskustest ja võitlustest, on üks asi kindel: Jumal on täiuslik ja võimas ja hea ja armastav ja hooliv ja kõike kõike ülivõrdes.
Et siis jah: palvetame teiste pärast, õpime alandlikkust ja teenimist - juba see protsess on meile õnnistuseks ja tunnustuseks, et oleme õigel teel. Sellel kitsal teel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar