Laupäevaku seiklused

Ärkasin kuskil kümnest. Voodist väljusin pool üksteist. Lauri magas. Mõtlesin, et olen natuke tubli ja pesen veids pesu ja nii. Pidin olema kindlalt kella ühest Maxi juures Niines. Jäin aga sättimisega hiljaks, vaatasin valesti trolliaegu ja jäin õigest trollist maha. Max helistas täpselt siis kui olin trollipeatuses ja leppisime kokku, et lähen nr 1ga Virusse ja ta võtab mu sealt peale. Olin hiljaks jäämas täiega. Kuskil Lille peatuses jooksid trollil sarved maha. Vahva lugu see, et trollijuht ei saanud oma kabiinist välja. Ukselukk oli katki. Küll ta sikutas ja tõmbas seal, aga lahti ei saanud. Kõik ootasid. Mina täiega närvis, kuna Max just helistades oli öelnud, et tulge siis HILJEMALT üheks, et siis tahaks ära kindlalt sõita, et palju aega ei ole. Tobe tobe tobe, mõtlesin. Lõpuks trollijuht lihtsalt väänas selle luku lahti, kähku sarved peale ja minekut. Jõudsin kümme minutit üks läbi sihtpunkti. Martin ja Max juba ootasid ja saime kiirelt minema.


Kui Kallaveresse jõudsime, tervitas meid kaunis kaunis lumine loodus. No nii ilus. Hüppasime autost välja, pakkisin astmarohu ja salfakad tasku ja läksime liumäele. Seal tervitasid meid Tarvo&Ulli ja kohal olid ka Jaanus&Mariliis (?). Ei tea, kuidas tema nime kirjutatakse. Ja siis veel kari väikseid põngerjaid. Mõtlesin, et kui nemad seal ka kelgutavad, siis pole just väga lõbus, sest ootama pidi suht kaua, et alla lasta ja varvastel hakkas ikka väga ruttu külm. Siiski siiski kuskil poole tunni pärast läksid kõik põngerjad ära ja saime olla isekeskis. Samas varbad suht külmetasid. Mida teha? Lihtsalt kannatada, mis seal muud. Õnneks kutsus kohalik perenaine meid külalistemajja, kus ahi küdes ja supp oli kuum. Kui jalad olid saanud soojaks, supp söödud, soe kookki söödud, läksin Maxi ja Martiniga välja tagasi. No mõnusaid liuge tegime. Jaanus tuli ka kohe järele. Tegime pepuka ringi, nii et kõik järjest üksteisele järele. Enne, kui olid tited ka, tuli oodata niikaua, kuniks kõik jäält ära koperdavad ja siis võisid järgmised sõita. Sellel oli oma tarkusetera sees, sest kui me niiviisi üksteise järgi sõitsime, panin suure tuhinaga Jaanusele külje pealt sisse ja sain tema taga olevalt Maxilt jalaga vastu pead. Väga hullult haiget ei saanud.


Teised tulid ka varsti pärast seda õue. Tegime rongi erinevat moodi. Järjest julgemaks mindi. Tahtsin proovida ka põlvili alla lasta. Kukkusin kurvi peal kile ja padja pealt maha ja libisesin külje peal edasi. Pärast proovisime nii, et mina ja Ulli istusime kõige ees ja poisid põlvili meie taga. Oli edukas ja nalja sai. Aga seegi ei olnud veel kõik. Lõpuks proovisime nii, et Ulli istus kõige ees, mina põlvili tema taga, Tarvo ja Max minu taga püsti. See oli suur viga. Kurvis kadus Tarvol (ja vist ka Maxil) tasakaal ja ta kukkus kurvi poole, tõmbas minu kaasa, nii et sain peaga täiega hullu löögi jäält. Libisesin mäest alla ja hoidsin pead kahe peaga kinni. Ehmatusest suurest hakkasin nutma. Natuke valus oli ka. Aga see ehmatus oli suurem, kõrvus kõmises veel see hääl peas, mis kokkupõrkehetkel käis. Pisaraid tuli rohkem kui oleks vaja olnud. Kõik jäid hetkeks päris vaikseks. Isegi Ulli ei julgenud esialgu midagi öelda. :) Aga kinnitasin, et kõik on korras ja võime edasi kelgutada. Tarvo oli pärast nii hoolitsev, et kohe armas oli. Hiljem viisin otsad kokku, et ehk ta tundis, et see oli tema süü või midagi. Aga ise olin loll ju. Sai juba enne öeldud, et tuleb ise kaasa kallutada seal kurvis. Sellepärast ka üksi sõites kilelt maha kukkusin.

Natukene veel kiusasime oma sabakonti ja varbaid ja asusime siis kibekiirelt linna poole teele, et vähegi mõistlikul ajal jõuda Kertu sünnale. Kuigi jäime tund aega hiljaks, olime ühed esimestest. Huvitav. Aga Kertu juures oli nii tore. Kertu on tore.

Mängisime seal Eesti mängu. Mark oli sajaga. Ei teadnud nii paljusid asju Eesti kohta. Ka Vabadussõja lõpp ei tulnud õigel ajal meelde. Mark mark mark. Ja millega oma ignorantsust vabandada? Mitte millegagi. Tuleb ennast harima hakata. Keskkoolis nii väga ei pingutatud (kuigi mulle meeldis ajaloo kontaks fakte pähe taguda ja viisi saada) ja nii ei tekitanud ma loogilisi seoseid, mis neid faktikesi mulle pähe talletaks. Mark.

Minu üllatuseks pandi saun küdema. Aga ma loobusin seekord selles imepärasest võimalusest. Selleasemel veetsin oma kaunite ja toredate sõpradega rõõmsat aega.
Kui poole kümnest koju hakkasime minema ja külmataat kiirelt minu varbad üles leidis, juhtus pisikene õnnetus. Nimelt autokumm lõhkes ja me jäime kõige pimedamal lepateel seisma. Kuna Tarvol ei olnud mingit võtit, helistati Maxile ja paluti abi. Abi saabus kiirelt. Tatsusime seal külma käes ligi pool tundi, kuniks kumm vahetatud sai. Tore oli. :) Külm oli. Aga tore oli.

Kõige rõõmsam oli muidugi see, et kuigi olin valmis Väljast bussiga koju minema, viis kallis venna mind vennanaise soovil kenasti koju. Nii armas. Kuigi täitsin päeval Heigo rolli (Tüüp, kes alati viga sai kui midagi toimus), leidsin koju jõudes, et ta oli täiesti ise elusast peast meie kodus Lauriga chillimas. Tore oli. Ma nendega küll ei hänginud, kuigi Heigs lahkesti kutsus mind nendega ekstreemsporti vaatama. Ma vahin veids muid asju. Aga tore oli. :D