esmaspäev, 15. veebruar 2010

Sõprus



Kogesin laupäeval sõpruse ülimat vormi, mida olen nii igatsenud. Juba pikka aega.

Nimelt toimus laupäeval Tartus PP eelüritus - ülistuskoosolek.

Ülistusosa oli vägev - bänd oli tasemel, tunnistus oli tasemel ja ka jutlus oli tasemel. Kristjan tegi kutse tulla eestpalvele. Teadsin südames, et ma peaksin minema. Noolisin silmadega kohta, kus ootasid eestpalvetajad. Arutlesin endamisi, kelle juurde ma oma probleemiga läheksin. Vaatasin ja ohkasin, sest teadsin, et ma ei lähe sinna. Samas vajadus eestpalvele oli suur.

Üks hetk tundsin, kuidas Kertu pani mulle käe õlale ja hakkas minu eest palvetama. Ta nägi mu ohkeid, mu soove minna ja palvetada ja seda, et ma ei läinud. Ja ta palvetas. Õigeid asju.

Hakkasin nutma. Oleksin võinud lihtsalt lasta tal palvetada ja usaldada asja Jumala kätte ilma, et ma oleks probleemist rääkinud. Siiski natukese aja pärast rääkisin talle oma murest ja me palvetasime ja nutsime koos. Aitäh Kertu! Kallistan Sind kõvasti!!!

Nii hea on kogeda sellist vahetut sõprust. Sellist kristlikku sõprust. Sellist teenimist. Tihti, kui sõpradega koguneme, tunnen, et me kristlastena võiksime kasvõi korraks võtta aeg maha ja palvetada koos. Teenida üksteist selliselt. Aga seda ei ole juhtunud. Me tuleme kokku, hängime, naljatame ja sööme ja lähme laiali. Ja igaüks jätkab sealt, kus parasjagu elu pooleli oli, saamata midagi juurde, teenimata kedagi, kes võibolla vajaks just too õhtu eestpalvet või sügavamt tähelepanu.

Eriti kogetav on see noorte seas. Või vähemalt minu tutvusringkonnas. Tahaks, et kristlaseks olemine annaks sõprusele juurde seda lisaväärtust, tõstaks sõpruse uuele tasandile, erineks "tava"sõprusest.

Mina vaja eestpalvet ja ma olen päris kindel, et ka mu sõbrad vajavad seda. Miks ometi ei teeni me siis teisi?

Hmmm, mõtle selle peale. Mina küll mõtlen. Tihti.

Kommentaare ei ole: