Minu suurim „avastus“ viimase poole aasta jooksul – (sõprus)suhe on kahepoolne. Suvest alates olen olnud pahane paari oma sõbra peale, et me üldse ei suhtle ja siis lõpuks veel armukade inimeste peale, kellega nad suhtlevad MINU ASEMEL. Egoist täielik.
Sügisel otsustasin selle probleemiga tegeleda ja suurest ignorantsusest hakkasin süüdistama oma kallist sõpra, et miks Sa üldse aega mu jaoks ei ole võtnud, sõber või asi. Ja siis sain veel pahasemaks, kui selgus, et mu sõber ei saa aru, millest nii suur probleem.
Mul on tark sõber. Selle asemel, et mind vastu sõimata ja minu peale kurjaks saada, ta kutsus mind külla, pärast seda, kui olin öelnud, et me üldse ei suhtle. Selleks aga, et see kutse jõustuks, pidin mina omakorda ütlema aja, millal talle külla minna saan. Jäin vastuse võlgu. Ma ei teadnud, millal mul see aeg on. Seda on vaja teha ja seal on vaja käia ja selle inimesega olen lubanud kokku saada jne jne jne.
Sain aru, et ma ei saa vinguda ja mängida solvunut, kui ma ei ole ise kõik teinud selleks, et olukorda parandada. Ma pean ise ka näitama üles hoolivust ja huvi oma kalli sõbra vastu, mitte eeldama, et kõik tuleb mulle kätte ja kõik tehakse minu eest ära nii nagu tahan ja millal tahan. Egoist olen olnud.
Lisaks suutsin ühele sõbrale haiget teha sellega, et ma kritiseerisin teda koguaeg. Arvasin, et teen talle teene ja aitan teda, kui ütlen talle otse välja, mis ta valesti teeb või mis on tal tegemata või olemata, mähkides selle kriitika „sest-Sa-oled-mu-hea-sõber-ja-ma-tahan-Sulle-parimat“ linasse.
Lõpuks kui sellest rääkisime, sain aru, et olen olnud uskumatult raske inimene, kellega suhelda. Ma olen tahtnud, et mu sõbrad oleksid ideaalsed. Samas kui nad on sellele väga lähedal, satun ise kompleksi, et miks mina nii hea inimene ei ole.
Ise arvan, et lõpuks taandub kõik selleni, et ma pole endaga rahul. Ma sean endale meeletud ootused – mul on peas ideaalne Kristel, keda ma peeglisse vaadates ei näe. See Kristel on kombinatsioon erinevate inimeste parimatest omadustest+ideaalne välimus, mis minu puhul võimalik saaks olla (saledam figuur, pehme ja sile nägu, valgemad hambad, pikemad ja tumedamad ripsmed – nimekiri on pikk).
Mu suurim probleem on aga see, et ma ei ole lasknud Jumalal end armastada. Ma ei ole lasknud seda suurt armastust enda sisse. Ma olen pannud Jumala armastusele mõõdupuu ja selged raamid, kuidas Ta saab oma armastust mulle näidata – anda mulle mees, võtta ära mu allergiad ja muud terviseprobleemid, teha mind imeväel saledamaks, anda hunniku raha jne. Ja kuna ma olen juba proovinud ja läbikukkunud ära teenimast Jumala soosingut palve ja Piiblilugemisega, siis on mul käed ristis rinnal ja ootan lihtsalt ühte suurt pauku, mis mind uskuma paneks ja laseks mul Tema armastust ja armu kogeda.
Heh, Jumalale seda võimalust nii kergesti ei kipu andma, mida sõpradele. Et kui ise astun sammu lähemale, siis sõber astub ka ja suhe aina tugevneb ja paraneb. Ma tean, et Jumal räägib minuga, kui ma olen avatud. Aga millegipärast tahan ma ikka, et kuna Ta on nii Kõikvõimas, et Ta lihtsalt rabaks mind jalust ja teeks mingeid imetrikke, et mu usaldus ja armastus tagasi võita.
Igatahes. Ma ise olen enda jaoks mõelnud, et selleks, et Jumal saaks minuga rääkida ja mu suhe Temaga jälle korda, pean lugema nii ja nii palju Piiblit, palvetama koguaeg, tegema head sinna ja tänna ja veel sada asja. Olen pannud enda ja Jumala suhtele nii kõrged ootused, mida ise pean tegema ja mida Jumal „peaks“ mulle tegema, et ma ei suuda enda osa üldse kättegi võtta. Pettun endas ja siis omakorda Jumalas, et Ta ei tule ikkagist oma imetrikkidega.
Kuulsin kuskilt jutlusest kunagi, et Jumal ei ole trikimees. Ta ei tegele maagiaga. Ta on Kõikvõimas Jumal, kes tahab väga isiklikku suhet iga oma lapsega. Ja nagu Kogujas ütleb – igal asjal on oma aeg ja koht.
Õpin. Olen pidevas liikumises – ikka üles-alla, üles-alla. Samas ka edasi, tahaks loota. Vähemalt ma ei taha paigal olla. Tahan muuta ennast, tahan muuta olukorda, kus olen. Aga selles võibki olla minu probleem – tahan ise muuta, selle asemel, et lasta Jumalal oma tööd teha minu sees ja minu ümber.
Aga õpin. Harjutan. Äkki vähehaaval saan aru, et ma ise ei ole kõikvõimas ja mul läheb vaja Jumala abi, et asjad reaalselt muutuma hakkaks.
Õpin. Harjutan. Vähehaaval usaldan. Vähehaaval lasen armastada.
esmaspäev, 5. detsember 2011
kolmapäev, 29. juuni 2011
Usust
"Ja Jeesus ütles väeülemale: "Mine! Nagu sa oled uskunud, nõnda sündigu sulle!" Ja tema teener paranes selsamal tunnil." (Mt 8:13)
Joseph Prince: "My friend, don’t fix your eyes on how much or how little faith you have. Fix your eyes on the One who loves you, who has already given you what you need. When you come to Him, simply believe that He is waiting to meet your expectation. He will say to you, “Go your way; and as you have believed, so let it be done for you."
Mulle nii meeldib see lause, et ära keskendu sellele palju Sul on ja palju Sul ei ole usku. Aga...
Minu põhienergia ja mõtted keskenduvad sellele, et Piiblis on kirjas, et mida Sa uskudes palud, seda saad. Aga mida teha, kui usku pole? Ja usk tuleb ju Jumalalt?
Suletud ring.
Ja mida ma siis õigupoolest paluma pean? Usku või seda, mida mu süda igatseb?
Kas ma pean enne paluma usku, et see, mida mu süda igatseb, võib saada mulle või palun, et see igatsus täituks mu elus ja küll ka piisavalt palvetades usk suureneb?
Meh...
Joseph Prince: "My friend, don’t fix your eyes on how much or how little faith you have. Fix your eyes on the One who loves you, who has already given you what you need. When you come to Him, simply believe that He is waiting to meet your expectation. He will say to you, “Go your way; and as you have believed, so let it be done for you."
Mulle nii meeldib see lause, et ära keskendu sellele palju Sul on ja palju Sul ei ole usku. Aga...
Minu põhienergia ja mõtted keskenduvad sellele, et Piiblis on kirjas, et mida Sa uskudes palud, seda saad. Aga mida teha, kui usku pole? Ja usk tuleb ju Jumalalt?
Suletud ring.
Ja mida ma siis õigupoolest paluma pean? Usku või seda, mida mu süda igatseb?
Kas ma pean enne paluma usku, et see, mida mu süda igatseb, võib saada mulle või palun, et see igatsus täituks mu elus ja küll ka piisavalt palvetades usk suureneb?
Meh...
esmaspäev, 6. juuni 2011
Kuidas Sa tead, et Su sõber tegelikult ka hoolib Sinust?
Vastus: oksenda tema toa põrandale ja vaata, kas koristab ära, samal ajal kui Sa ise magama üritad jääda. :S
Ei saa mõhkugi aru?
Räägin teile ühe loo. Tõestisündinud lugu.
Elas kord üks tüdruk, nimega Katja (Nimi muudetud, toim.). Ta sündis 25 aastat tagasi ja ta sai endale „kingituseks“ ellu kaasa hästi palju allergiaid kõikvõimalike asjade suhtes. Nii toidu, tolmu, sulgede, kasetohtude vastu jne. Lisaks veel erikingitus – astma, mis oli nii füüsilise koormuse kui ka allergilise astma sümbioos. Algas see elu üldse raskelt – tuli veeta ligi 3 kuud elu algusest haiglas ja kuni 7nda eluaastani oli ta nahk kui kärnkonnal.
Ühel päeval, kui ta oli umbes 4-aastane, leidis ta köögilauale ronides sealt kalakonservi. Ta sõi kõik ära ja oleks peaaegu otsad andnud. Väike rumal laps ei teadnud, et ta on kala vastu allergiline. Tekkis hull allergiareaktsioon – keel läks paiste, hingamisteed läksid paiste ja kala lõhnast tekkis astmahoog. Vaene lapsuke oleks peaaegu lämbumissurma surnud. Aga õnneks Jumal hoidis ja paari tunni pärast magas ta õndsat und, paistetus oli alanenud ja astmahoob vaibunud.
Sellest päevast peale oli Katja erilisema tähelepanu all. Mida vanemaks ta sai, seda rohkem ilmnes erinevaid toiduaineid, mille vastu tal allergia oli. Ta õppis nendega elama ja allergiat tekitavatest toiduainetest hoiduma. Lisaks kalale, ei tohtinud ta süüa šokolaadi, pähkleid, igasugust meretoitu, ananassi ja igasugu seemnelisi.
Loomulikult ei suutnud Katja vältida nende söömist oma ülejäänud elu. Vahel sõi ta külas või restoranis tädide hõrke küpsetisi, teadmata, et see sisaldab midagi talle vastuvõetamatut. Tekkis allergiareaktsioon (keel paistes, okserefleksid, sügelus ja mis kõik veel), kuid sellisel eluohtlikul määral, kui seda oli 4-aastasena, enam mitte kunagi. Katja õppis sellega elama. Ja pigem ei söönud tundmatuid roogasid ja nälgis sünnipäeval, kui proovis ja kannatas.
Katja on nüüdseks 25 aasta ja 7 kuune. Ta käis hiljuti oma sõbrannal Anjal (nimi muudetud, toim.) külas. Viimane õpib rahvusvahelisi suhteid Budapestis. Ta sai just kõik eksamid ja koolitööd tehtud, enne kui Katja talle külla läks. Anjal oli pea mõtteid täis, mida kõike Katjale näidata ja kuhu minna ja mida teha.
Esimesel päeval, kui Katja Anja juurde jõudis, mindi peale mõnusat jalutuskäiku Anja lemmikrestorani. See oli üks Iisraeli restoran ja kandis nime Hummus Bar. Katja polnud kunagi Anja lemmiksööki, hummust, proovinud. Ka nüüd oli ta kahtleval seisukohal ja kuna Anja ei olnud päris kindel, mis seal lisaks hernele veel sees on, lepiti kokku, et Anja tellib selle endale ja Katja võtab ampsu ja kui maitseb, tellib endale ka.
Katja võttis kaks ampsu hummust. Ja minutiga tundis, et keel hakkab kuidagi kahtlaselt kihelema, nagu seal oleks sees midagi, mida ta süüa ei tohiks. Peas käis läbi mõte, et äkki kala või mingi pähkel. Ja tuligi Anjale meelde, et seal hummuses on ju seesamiseemned. Ja juba oli Katjal aina hullemaks läinud. Keel oli juba üsna paistes ja nina tilkus päris korralikult. Ja loomulikult see tüütu refleks ja ebameeldivus suus.
Anja pistis kähku oma hummuse nahka ja tõttas koos Katjaga tänavale värsket õhku hingama. Anja ostis Katjale jäätist, et see ehk jahutab ja teeb paremaks. Tulemus oli aga see, et kuigi jäätis oli hea, oli seda suure paistetuse tõttu üsna raske alla neelata. Ei saanud Anja aru, miks see kõik juhtub ja ei saanud ka Katja ise aru, miks see kõik hullemaks järjest läheb, et tavaliselt reaktsioon saavutab mingi piiri ja enamasti jääbki ainult paistetuse tasemele suus ja siis hakkab tagasi tõmbama. Seekord see nii ei olnud.
Koos istuti pargipingile tagasitõmbumist ootama. Aga selle asemel võis täheldada pisikesi sääsepunni-taolisi asjandusi Katja kätel. Ja hakkas pihta see lõbus sügelemise periood – neid pisikesi punnikesi tuli aina juurde ja lõpuks sügeles Katjal absoluutselt igalt poolt – nii kõrva pealt, kaenla alt, kui ka kõhu pealt ja jalgadelt.
Anja palvetas seal samas pingi peal Katja pärast. Nii tema pärast, kui ka ta pere pärast, see rahustas veidi Katja emotsioone, kuid füüsiline allergiareaktsioon ei tahtnud järele anda. Nina muudkui jooksis vett, kõik kohad sügelesid ja kuna keel oli paistes ja kõva, ei saanud Katja rääkida. See ajas teda vihale ja nutma. Koos otsustati koju minna. Selleks tuli läbi pargi, üle tee, üle väljaku, üle tee trammi peale minna, et sõita üks peatus kodule lähemale. Teel trammi peale hakkas astma tähelepanu tahtma ja lisaks sellele, et niigi hingamisteed olid turses, nõudis astma oma ja tekkis kerge hapnikupuudus ja Katja oleks peaaegu tänaval minestanud. Anja toel saadi ikka trammile tooli peale istuma ja siis peale ühte peatust, kiirelt 2-3 pikka tänavat kiirkõndi ja koju nad jõudsid.
Katja oli selleks hetkeks üleni punane ja palavikus. Kuuma- ja külmavärinad vaheldusid kiiremini kui Katja tekki peale jõudis tõmmata. Anja luges Katjale Piiblit ja palvetas ta eest, kui viimane diivanil puhkas. Kuna reaktsioon oli väga tugev ja lõppu ei olnud veel näha, otsustas Anja, et teeb Katjale voodi ära ja laseb tal siis magada, kuniks asi alaneb.
Selleks tuli Katjal korraks püsti tõusta, ja oh ei – silme eest läks mustaks ja sama kiirelt kui ta püsti tõusis, istus Katja diivanile ja need kaks ampsu hummust ja veel ülejäänud osa päevamenüüst sai Anja põrandale oksendatud. See viis Katja täiesti endast välja. Et mis mõttes? Miks see reaktsioon NIIII hull on??? Seda pole varem kunagi juhtunud. Anja aga, kes ka sellist asja esimest korda nägi, oli kõrval nagu pühadejänes – täiesti energiline ja rõõmus, samas sügava rahuga, et kõik saab korda. Ta innustas ja julgustas Katjat kõik välja laskma ja mitte muretsema, kuhu see kõik maandub ja kes selle ära koristab.
See viimane „sündus“ oli pöördemoment. Edasi läks Katjal juba palju paremaks. Süda polnud enam nii paha, nohu jäi vähemaks, paistetus hakkas alanema ja Katja suutis juba arusaadavas keeles küsida: „Miks? Mis toimub?“ ja paluda vabandust kõige selle jama pärast, mida Anjal tuli näha ja läbi elada.
Kuna see kõik võttis Katja päris läbi, ta oli füüsiliselt täiesi kurnatud, jäi ta magama ja norskas kuni koidikuni, kuniks hingamisteede paistetus alanes. Jalad olid täiesti punase-valge laigulised, rohkem punast kui valget ja sügelevaid punne kõik kohad täis, oligi parem, et Katja magas.
Hommikuks oli kõik kadunud. Silmad olid kergelt nutmisest ja paistetusest turses ja kurk oli natukene valus, aga ka see kadus päeva esimese poole lõpuks.
Anja rääkis, kuidas Jumal oli andnud temale tohutu rahu südamesse ja ta teadis oma südames, et mis iganes ka Katjaga ei toimu, see läheb mööda ja kõik saab korda.
Katja ise aga, olles lootnud vaikselt juba pigem allergiatest vabaks saada, oli päris suuresti nördinud kogu sellest jamast. Samas oli ta ülitänulik oma sõbra eest, kes aitas tal sellest läbi minna ja oli nõus kogu „jama“ üksi ära koristama.
Küll see oli alles „ilus“ algus ühele suurepärasele taaskohtumisele.
Piiblis on kirjas, et Jumal ei pane meile raskemat koormat, kui me suudame kanda. Sellele mõeldes küsin endalt ja Jumalalt, et kas tõesti olen ma nii tugev ja mul on nii palju jõudu, et jätkuvalt sellega edasi elada ja läbi käia sellised hullud reaktsioonid ja sündmused?
Vahel mõtlen, et ei ole ja et see kõik on täiesti ebaõiglane.
Vahel mõtlen jälle, et kõigega harjub ja mis ei tapa, teeb tugevamaks.
Enamasti ei taha ma üldse sellele mõelda ja keskendun palju olulisematele asjadele, nagu mu perekond, sõbrad, töö ja suurepärased võimalused, millega Jumal mind õnnistab.
Vastus: oksenda tema toa põrandale ja vaata, kas koristab ära, samal ajal kui Sa ise magama üritad jääda. :S
Ei saa mõhkugi aru?
Räägin teile ühe loo. Tõestisündinud lugu.
Elas kord üks tüdruk, nimega Katja (Nimi muudetud, toim.). Ta sündis 25 aastat tagasi ja ta sai endale „kingituseks“ ellu kaasa hästi palju allergiaid kõikvõimalike asjade suhtes. Nii toidu, tolmu, sulgede, kasetohtude vastu jne. Lisaks veel erikingitus – astma, mis oli nii füüsilise koormuse kui ka allergilise astma sümbioos. Algas see elu üldse raskelt – tuli veeta ligi 3 kuud elu algusest haiglas ja kuni 7nda eluaastani oli ta nahk kui kärnkonnal.
Ühel päeval, kui ta oli umbes 4-aastane, leidis ta köögilauale ronides sealt kalakonservi. Ta sõi kõik ära ja oleks peaaegu otsad andnud. Väike rumal laps ei teadnud, et ta on kala vastu allergiline. Tekkis hull allergiareaktsioon – keel läks paiste, hingamisteed läksid paiste ja kala lõhnast tekkis astmahoog. Vaene lapsuke oleks peaaegu lämbumissurma surnud. Aga õnneks Jumal hoidis ja paari tunni pärast magas ta õndsat und, paistetus oli alanenud ja astmahoob vaibunud.
Sellest päevast peale oli Katja erilisema tähelepanu all. Mida vanemaks ta sai, seda rohkem ilmnes erinevaid toiduaineid, mille vastu tal allergia oli. Ta õppis nendega elama ja allergiat tekitavatest toiduainetest hoiduma. Lisaks kalale, ei tohtinud ta süüa šokolaadi, pähkleid, igasugust meretoitu, ananassi ja igasugu seemnelisi.
Loomulikult ei suutnud Katja vältida nende söömist oma ülejäänud elu. Vahel sõi ta külas või restoranis tädide hõrke küpsetisi, teadmata, et see sisaldab midagi talle vastuvõetamatut. Tekkis allergiareaktsioon (keel paistes, okserefleksid, sügelus ja mis kõik veel), kuid sellisel eluohtlikul määral, kui seda oli 4-aastasena, enam mitte kunagi. Katja õppis sellega elama. Ja pigem ei söönud tundmatuid roogasid ja nälgis sünnipäeval, kui proovis ja kannatas.
Katja on nüüdseks 25 aasta ja 7 kuune. Ta käis hiljuti oma sõbrannal Anjal (nimi muudetud, toim.) külas. Viimane õpib rahvusvahelisi suhteid Budapestis. Ta sai just kõik eksamid ja koolitööd tehtud, enne kui Katja talle külla läks. Anjal oli pea mõtteid täis, mida kõike Katjale näidata ja kuhu minna ja mida teha.
Esimesel päeval, kui Katja Anja juurde jõudis, mindi peale mõnusat jalutuskäiku Anja lemmikrestorani. See oli üks Iisraeli restoran ja kandis nime Hummus Bar. Katja polnud kunagi Anja lemmiksööki, hummust, proovinud. Ka nüüd oli ta kahtleval seisukohal ja kuna Anja ei olnud päris kindel, mis seal lisaks hernele veel sees on, lepiti kokku, et Anja tellib selle endale ja Katja võtab ampsu ja kui maitseb, tellib endale ka.
Katja võttis kaks ampsu hummust. Ja minutiga tundis, et keel hakkab kuidagi kahtlaselt kihelema, nagu seal oleks sees midagi, mida ta süüa ei tohiks. Peas käis läbi mõte, et äkki kala või mingi pähkel. Ja tuligi Anjale meelde, et seal hummuses on ju seesamiseemned. Ja juba oli Katjal aina hullemaks läinud. Keel oli juba üsna paistes ja nina tilkus päris korralikult. Ja loomulikult see tüütu refleks ja ebameeldivus suus.
Anja pistis kähku oma hummuse nahka ja tõttas koos Katjaga tänavale värsket õhku hingama. Anja ostis Katjale jäätist, et see ehk jahutab ja teeb paremaks. Tulemus oli aga see, et kuigi jäätis oli hea, oli seda suure paistetuse tõttu üsna raske alla neelata. Ei saanud Anja aru, miks see kõik juhtub ja ei saanud ka Katja ise aru, miks see kõik hullemaks järjest läheb, et tavaliselt reaktsioon saavutab mingi piiri ja enamasti jääbki ainult paistetuse tasemele suus ja siis hakkab tagasi tõmbama. Seekord see nii ei olnud.
Koos istuti pargipingile tagasitõmbumist ootama. Aga selle asemel võis täheldada pisikesi sääsepunni-taolisi asjandusi Katja kätel. Ja hakkas pihta see lõbus sügelemise periood – neid pisikesi punnikesi tuli aina juurde ja lõpuks sügeles Katjal absoluutselt igalt poolt – nii kõrva pealt, kaenla alt, kui ka kõhu pealt ja jalgadelt.
Anja palvetas seal samas pingi peal Katja pärast. Nii tema pärast, kui ka ta pere pärast, see rahustas veidi Katja emotsioone, kuid füüsiline allergiareaktsioon ei tahtnud järele anda. Nina muudkui jooksis vett, kõik kohad sügelesid ja kuna keel oli paistes ja kõva, ei saanud Katja rääkida. See ajas teda vihale ja nutma. Koos otsustati koju minna. Selleks tuli läbi pargi, üle tee, üle väljaku, üle tee trammi peale minna, et sõita üks peatus kodule lähemale. Teel trammi peale hakkas astma tähelepanu tahtma ja lisaks sellele, et niigi hingamisteed olid turses, nõudis astma oma ja tekkis kerge hapnikupuudus ja Katja oleks peaaegu tänaval minestanud. Anja toel saadi ikka trammile tooli peale istuma ja siis peale ühte peatust, kiirelt 2-3 pikka tänavat kiirkõndi ja koju nad jõudsid.
Katja oli selleks hetkeks üleni punane ja palavikus. Kuuma- ja külmavärinad vaheldusid kiiremini kui Katja tekki peale jõudis tõmmata. Anja luges Katjale Piiblit ja palvetas ta eest, kui viimane diivanil puhkas. Kuna reaktsioon oli väga tugev ja lõppu ei olnud veel näha, otsustas Anja, et teeb Katjale voodi ära ja laseb tal siis magada, kuniks asi alaneb.
Selleks tuli Katjal korraks püsti tõusta, ja oh ei – silme eest läks mustaks ja sama kiirelt kui ta püsti tõusis, istus Katja diivanile ja need kaks ampsu hummust ja veel ülejäänud osa päevamenüüst sai Anja põrandale oksendatud. See viis Katja täiesti endast välja. Et mis mõttes? Miks see reaktsioon NIIII hull on??? Seda pole varem kunagi juhtunud. Anja aga, kes ka sellist asja esimest korda nägi, oli kõrval nagu pühadejänes – täiesti energiline ja rõõmus, samas sügava rahuga, et kõik saab korda. Ta innustas ja julgustas Katjat kõik välja laskma ja mitte muretsema, kuhu see kõik maandub ja kes selle ära koristab.
See viimane „sündus“ oli pöördemoment. Edasi läks Katjal juba palju paremaks. Süda polnud enam nii paha, nohu jäi vähemaks, paistetus hakkas alanema ja Katja suutis juba arusaadavas keeles küsida: „Miks? Mis toimub?“ ja paluda vabandust kõige selle jama pärast, mida Anjal tuli näha ja läbi elada.
Kuna see kõik võttis Katja päris läbi, ta oli füüsiliselt täiesi kurnatud, jäi ta magama ja norskas kuni koidikuni, kuniks hingamisteede paistetus alanes. Jalad olid täiesti punase-valge laigulised, rohkem punast kui valget ja sügelevaid punne kõik kohad täis, oligi parem, et Katja magas.
Hommikuks oli kõik kadunud. Silmad olid kergelt nutmisest ja paistetusest turses ja kurk oli natukene valus, aga ka see kadus päeva esimese poole lõpuks.
Anja rääkis, kuidas Jumal oli andnud temale tohutu rahu südamesse ja ta teadis oma südames, et mis iganes ka Katjaga ei toimu, see läheb mööda ja kõik saab korda.
Katja ise aga, olles lootnud vaikselt juba pigem allergiatest vabaks saada, oli päris suuresti nördinud kogu sellest jamast. Samas oli ta ülitänulik oma sõbra eest, kes aitas tal sellest läbi minna ja oli nõus kogu „jama“ üksi ära koristama.
Küll see oli alles „ilus“ algus ühele suurepärasele taaskohtumisele.
Piiblis on kirjas, et Jumal ei pane meile raskemat koormat, kui me suudame kanda. Sellele mõeldes küsin endalt ja Jumalalt, et kas tõesti olen ma nii tugev ja mul on nii palju jõudu, et jätkuvalt sellega edasi elada ja läbi käia sellised hullud reaktsioonid ja sündmused?
Vahel mõtlen, et ei ole ja et see kõik on täiesti ebaõiglane.
Vahel mõtlen jälle, et kõigega harjub ja mis ei tapa, teeb tugevamaks.
Enamasti ei taha ma üldse sellele mõelda ja keskendun palju olulisematele asjadele, nagu mu perekond, sõbrad, töö ja suurepärased võimalused, millega Jumal mind õnnistab.
esmaspäev, 28. veebruar 2011
Tahan sisukamat elu
Mõtlesin, et tahan ise oma jutlusest inspireerituna võtta vastu konkreetsed otsused, kuidas oma igapäevaelu muuta.
Kuna tööl peab päris palju oma aju kasutama või mitte kasutama, siis õhtuks olen kas üliväsinud või jätkub see päeval alustatud uimasus, mistõttu ei tee ma koju jõudes väga midagi asjalikku. Viimasel ajal olen lihtsalt läinud oma tuppa, arvuti lahti ja kõrvaklapid pähe ja vaadanud mõnda seriaali mitu osa järjest kuni lõpuks on magamamineku aeg või ammu juba keset ööd.
Nagu ma ka ennist jutluses mainisin, võib sellisel elustiilil olla kaks tagajärge:
1. Ma olen nii leige ja kasutu ja tühi, et isegi saatan jätab mind rahule;
2. Püha Vaim hakkab sees mässama ega ole nõus selle tobeda olukorraga ja sunnib tegudele.
Usun, et läks teise versiooni järgi. Olen praegu küllaltki tugevas sõltuvuses sellest elustiilist ja rutiinist, suutmata olla asjalik oma kodus. Ja olen natuke nõrk, et midagi teha.
AGA.
Proovin.
Selleks, et mul oleks rohkem motivatsiooni ja põhjust midagi ette võtta, olengi oma tobeda rutiini avalikult blogis välja öelnud ja avaldanud selget tahet midagi muuta. Selleks, et ma reaalselt midagi muudaks, on mul vaja võib-olla ka Sinu abi.
Enne aga räägin oma plaanist.
Ühinesin aasta alguses „Aastaga Piibel läbi“ eventist, feissis. Ja sellega on mul tõsi taga. Aga ei leia üles seda igapäevarutiini, et olla koguaeg järjel. Olen kodus rohkem põnevil mõne seriaali järgmise osa vaatamisest, kui Piibli lugemisest.
Mõtlesin, et kodus ei tee enne arvutit lahti kui päeva kirjakohad on loetud. Olgu ma siis seda teinud juba päeval või teen seda koju jõudes suht esimese asjana.
Lisaks ei tohi ma rohkem kui ühe episoodi päevas vaadata ja kui vaatan täispika filmi, siis järgmine päev ei tohi üldse midagi vaadata. Miks nii karmilt ja mis selles halba on? Asi lihtsalt on nii tõsiseks läinud, et ma ei oska piiri pidada. Tunnistan ausalt üles.
Et mida teen selle vaba ajaga? Ammu juba on igatsus taastada see lugemise armastus, mis mul aastaid tagasi oli. Praegu pole viitsinud raamatut kätte võtta. Mul on endal päris mitu huvitavat raamatut riiulil ootamas ja Maril on mitu raamatut riiulil ootamas, ja loomulikult on mu isal raamatuid, mida kõike ta lugeda soovitab.
Jajaa. Tundub lapsik nii suuri piiranguid peale panna ja milleks sellest kirjutada siin, eks? Asi on lihtsalt selles, et mul on sellega probleem ja probleemi ei eksisteeri enne, kui seda välja ei ütle. Nagu alkohoolikutel. Võib-olla ei saa neid kahte asja võrduma panna, aga minu jaoks need võrduvad.
Ma usun, et suurimaks väljakutseks ongi see, et ma suudaksin selle sama aja, mis ma muidu mingite seebikate või filmide peale kulutasin, kasutada efektiivselt, nii et sellest oleks tolku ka. Mitte, et asendan ühe mõttetuse teise mõttetusega.
Tahan tsiteerida Piiblit ja kristlikke raamatuid, omada huvitavaid arvamusi ja teadmisi erinevate teemade kohta. Olla sisukam. Ja loomulikumalt lähemat kontakti Jumalaga ja anda rohkem võimalusi selleks.
Olla eeskujuks. Ja olla TEGELIKULT ka see inimene, keda teised näevad, et ma olen. Lisada sellele kestale sisu.
Ei tea. Võib-olla olen ma liiga karm enda vastu. Aga tahangi olla. Tahan saada paremaks. Tahan olla aina rohkem Tema moodi. Selleks tuleb aga aega võtta ja midagi teha.
No esimene proovikivi on täna õhtul, sest mul ei ole mingeid plaane õhtuks.
Aa. Et mis ma Sinust tahan vä? Seda, et Sa aeg-ajalt utsitaksid mind. Küsiksid küsimusi, et mis ma näiteks hiljuti lugenud olen või et kas olen järjel. Lisaks võid soovitada häid kirjakohti, põnevaid raamatuid, mida käest ära panna ei saa, enne kui tagakaas vastu vahib.
Tänks kui viitsid.
Kui Sul endal sama probleem on, kas siis vähemal või suuremal määral, siis aitan heameelega Sind, nagu ise abi vajan. :) Vähe on sõltlasi, kes üksi asjadest jagu saavad.
Hihih. Ei arvanud blogi alustades, et ennast sõltlaseks tituleerin. Aga vist nii on.
Tänu Jumalale, et kuigi ta ei salli leigeid kristlasi, ei taha Ta, et ükski selleks jääks. :D
Mina ise ei taha selleks jääda. Tahan olla kuum ja püüdlen selle poole!
Alustan täna!
Kuna tööl peab päris palju oma aju kasutama või mitte kasutama, siis õhtuks olen kas üliväsinud või jätkub see päeval alustatud uimasus, mistõttu ei tee ma koju jõudes väga midagi asjalikku. Viimasel ajal olen lihtsalt läinud oma tuppa, arvuti lahti ja kõrvaklapid pähe ja vaadanud mõnda seriaali mitu osa järjest kuni lõpuks on magamamineku aeg või ammu juba keset ööd.
Nagu ma ka ennist jutluses mainisin, võib sellisel elustiilil olla kaks tagajärge:
1. Ma olen nii leige ja kasutu ja tühi, et isegi saatan jätab mind rahule;
2. Püha Vaim hakkab sees mässama ega ole nõus selle tobeda olukorraga ja sunnib tegudele.
Usun, et läks teise versiooni järgi. Olen praegu küllaltki tugevas sõltuvuses sellest elustiilist ja rutiinist, suutmata olla asjalik oma kodus. Ja olen natuke nõrk, et midagi teha.
AGA.
Proovin.
Selleks, et mul oleks rohkem motivatsiooni ja põhjust midagi ette võtta, olengi oma tobeda rutiini avalikult blogis välja öelnud ja avaldanud selget tahet midagi muuta. Selleks, et ma reaalselt midagi muudaks, on mul vaja võib-olla ka Sinu abi.
Enne aga räägin oma plaanist.
Ühinesin aasta alguses „Aastaga Piibel läbi“ eventist, feissis. Ja sellega on mul tõsi taga. Aga ei leia üles seda igapäevarutiini, et olla koguaeg järjel. Olen kodus rohkem põnevil mõne seriaali järgmise osa vaatamisest, kui Piibli lugemisest.
Mõtlesin, et kodus ei tee enne arvutit lahti kui päeva kirjakohad on loetud. Olgu ma siis seda teinud juba päeval või teen seda koju jõudes suht esimese asjana.
Lisaks ei tohi ma rohkem kui ühe episoodi päevas vaadata ja kui vaatan täispika filmi, siis järgmine päev ei tohi üldse midagi vaadata. Miks nii karmilt ja mis selles halba on? Asi lihtsalt on nii tõsiseks läinud, et ma ei oska piiri pidada. Tunnistan ausalt üles.
Et mida teen selle vaba ajaga? Ammu juba on igatsus taastada see lugemise armastus, mis mul aastaid tagasi oli. Praegu pole viitsinud raamatut kätte võtta. Mul on endal päris mitu huvitavat raamatut riiulil ootamas ja Maril on mitu raamatut riiulil ootamas, ja loomulikult on mu isal raamatuid, mida kõike ta lugeda soovitab.
Jajaa. Tundub lapsik nii suuri piiranguid peale panna ja milleks sellest kirjutada siin, eks? Asi on lihtsalt selles, et mul on sellega probleem ja probleemi ei eksisteeri enne, kui seda välja ei ütle. Nagu alkohoolikutel. Võib-olla ei saa neid kahte asja võrduma panna, aga minu jaoks need võrduvad.
Ma usun, et suurimaks väljakutseks ongi see, et ma suudaksin selle sama aja, mis ma muidu mingite seebikate või filmide peale kulutasin, kasutada efektiivselt, nii et sellest oleks tolku ka. Mitte, et asendan ühe mõttetuse teise mõttetusega.
Tahan tsiteerida Piiblit ja kristlikke raamatuid, omada huvitavaid arvamusi ja teadmisi erinevate teemade kohta. Olla sisukam. Ja loomulikumalt lähemat kontakti Jumalaga ja anda rohkem võimalusi selleks.
Olla eeskujuks. Ja olla TEGELIKULT ka see inimene, keda teised näevad, et ma olen. Lisada sellele kestale sisu.
Ei tea. Võib-olla olen ma liiga karm enda vastu. Aga tahangi olla. Tahan saada paremaks. Tahan olla aina rohkem Tema moodi. Selleks tuleb aga aega võtta ja midagi teha.
No esimene proovikivi on täna õhtul, sest mul ei ole mingeid plaane õhtuks.
Aa. Et mis ma Sinust tahan vä? Seda, et Sa aeg-ajalt utsitaksid mind. Küsiksid küsimusi, et mis ma näiteks hiljuti lugenud olen või et kas olen järjel. Lisaks võid soovitada häid kirjakohti, põnevaid raamatuid, mida käest ära panna ei saa, enne kui tagakaas vastu vahib.
Tänks kui viitsid.
Kui Sul endal sama probleem on, kas siis vähemal või suuremal määral, siis aitan heameelega Sind, nagu ise abi vajan. :) Vähe on sõltlasi, kes üksi asjadest jagu saavad.
Hihih. Ei arvanud blogi alustades, et ennast sõltlaseks tituleerin. Aga vist nii on.
Tänu Jumalale, et kuigi ta ei salli leigeid kristlasi, ei taha Ta, et ükski selleks jääks. :D
Mina ise ei taha selleks jääda. Tahan olla kuum ja püüdlen selle poole!
Alustan täna!
pühapäev, 27. veebruar 2011
"Olge pühad, Sest mina olen püha" 3Ms 11:45
JUTLUS
Kristel Luide
Elav Kivi Vabakogudus
27.02.2011
3Ms 11:45 sest mina olen Issand, kes tõi teid ära Egiptusemaalt, et olla teile Jumalaks. Olge siis pühad, sest mina olen püha!
Minu tänane jutt haakub üsna palju sellega, millest me oleme varem juba kuulnud. Minu tänane põhikirjakoht ütleb, millised me peame olema ja miks me seda olema peame. Mu südames on olnud pikka aega see mõte, et me kristlastena võtame Jumalat sellisena, nagu me tahame Teda võtta. Sellega määrame ära ka enda võimekuse olla parem kristlane. Me lükkame ära vastutuse ja loodame liialt Jumala headusele ja armastusele ja armule. Kõigile on selge ja justkui ettekääne, et Jumal armastab meid NIIII palju, et Ta oma ainusündinud poja on andnud. Me koondame kogu Piibli tarkuse, õpetuse ja käsud selle ühe salmikese alla hetkel, mil tahame end lõdvaks lasta ja mitte midagi teha.
Veider ongi see, et harvemaks muutuvad need hetked, kui me oleme pühad kui need hetked, mil oleme end „lõdvaks“ lasknud ja lihtsalt olnud. Kui seda ei saa nimetada sõnaga „leige“, siis mis see leige on. Kui me leiame end liiga palju õigustamas ja liiga palju ratsionaliseerimas, miks ja kui palju aega mingit asja teha, mida me igapäevaselt teeme, siis äkki tuleks aeg maha võtta ja reaalselt vaadata, kas kulutame ehk liiga palju energiat mujale kui Jumalale. Usun, et see on Püha Vaim, mis seda rahutust meis tekitab, andes märku, et arvuti kõrval on Piibel, mida chattimise asemel lugeda või mõni raamat või mõni kristlik video, jutlus. Absoluutselt ei pea seda kogu aeg tegema ja aeg-ajalt on need liiga võimsad ja tähelepanu vajavad asjad, et neid lihtsalt ei jõua peale pikka tööpäeva kätte võtta.
„Olge siis pühad, sest Mina olen püha!“
Piiblis on üks huvitav kirjakoht.
Nutulaulud 3:40 „Uurigem ja proovigem oma teid ja pöördugem tagasi Issanda juurde.“
Minu jaoks tähendab see seda, et peame justkui korraks oma elu ja päevaplaani kõrvalt vaatama. Analüüsima, nagu see polekski meie enda elu. Sest oleme muutunud liiga subjektiivseks, liiga mugavaks, meie argumendid on liiga tugevad või lihtsalt ei mõju enam. Uurigem ja proovigem oma teid. OMA teid ja pöördugem tagasi. Hmm.
Mõelge hääästi üldiselt oma ühele päevale. Sinna tünni kirjutage kõik, mis sisustab teie päeva. Mis on need asjad, mis kas võtavad jõuga teie aega ära või millele te jõuga annate tähelepanu? Mis on need asjad, mis tulevad esimesena pähe, mida te võiks vähem teha või mida rohkem teha? Ja võib-olla mõelge ka sellele, mida läheb selleks vaja, et te enam neid asju nii palju ei teeks või just teeks rohkem?
Ajagraafikusse kirjutage, millal te neid teete ja kui suure osakaalu see teie päevast võtab.
Ilm 3:15-16 Ma tean su tegusid, et sa ei ole külm ega kuum. Oh oleksid sa ometi külm või kuum! Aga nüüd, et sa oled leige ja mitte külm ega kuum, sülitan ma su välja oma suust.
Vaadake oma pabereid - meeldib teile see pilt, mis paberilt avaneb? Kas Sa oled külm või kuum? Oled Sa leige? Kaua Sa oled üks või teine olnud? Mis hetkel Sinust sai leige inimene? Mis peaks juhtuma, et Sa midagi ette võtaks selleks, et jälle kuumaks saada? Mida tuleks teha, et Sa jälle kuumaks saaks? Kas telekas peab katki minema? Internetiühendus katkema? Minu puhul oleks sellest juba päris palju abi.
Iseenesest ei ole meil ju halvad elud. Me ei ole halvad inimesed. Me teeme päris palju head ja see paistab välja. Küsimus ongi selles, kuidas Sa ise tunned oma sees? Lõppude lõpuks ei saa me taevasse heade tegude tõttu, mida teised inimesed tähele panevad.
3Ms 15:31 Nõnda te peate Iisraeli lapsed hoidma eemal ebapuhtusest, et nad ei sureks oma roojasusest, roojastades minu eluaset, mis on teie keskel!
Roojastades MINU eluaset. Vana Testamendi ajal oli oi oi kui palju seadusi ja käsklusi, kuidas ühte või teist asja teha. Kuidas üldse elu peaks elama. Jeesuse surmaga lõppes käsu all elamine. Millegipärast on üldine arusaam see, et enam miski Vanast Testamendist ei kehti meie jaoks. Meie pattude eest on Jumal andnud oma poja. Need käsud ei kehti, me oleme vabad.
Vana Testamendi ajal oli Jumal füüsiliselt Iisraeli rahva keskel. Jumal, oma ülimas pühaduses. Selleks, et säiliks Tema pühadus ja puhtus, kehtestas Ta seadused, kuidas inimene saaks minna puhtana Tema ette. Ja ega kõik ei saanudki. Jumal valis välja inimesed, kes pidid kogu rahva eest rääkima. Kui Jeesus suri ristil, kaotas ta sellega patubarjääri ja me võime vabalt otse Jumala poole pöörduda. Jeesus oma surmaga tegi võimalikuks meile kõigile Jumalaga otse suhtlemise. See aga on meid laisaks teinud. Me ei pea tegema läbi mingeid rituaale ja ohverdama patuohvreid, et Jumala ette minna. Me ei katsu enam ennast läbi ja me läheme Jumala ette kui oma kõige parema semu ette, adumata, et Jumal on kõige püham ja puhtam. Ta väärib seda ettevalmistust, Ta väärib, et me töötame selle nimel, et olla puhtad ja muuta ennast paremaks igapäevaselt.
Mk 4:21-23 Ja Jeesus ütles neile: "Kas lamp tuuakse tuppa selleks, et seda panna vaka või voodi alla? Eks ikka selleks, et see pandaks lambijalale?! Sest kõik peidetu on olemas vaid avalikuks saamiseks, kõik varjulepandu vaid päevavalgele tulemiseks. Kui kellelgi on kõrvad kuulda, kuulgu!"
Olen ise mõelnud, miks ma teen ikka neid asju, mida ma väga ei peaks tegema. Näiteks vaatan 4 tundi järjest telekat või arvutist mingit filmi. Peamiselt on see sellepärast, et ei tunneta kohe selle tegevusetuse tagajärgi. Keegi ei saa viga selle tegevuse tagajärjel, keegi otseselt ei solvu, kedagi ma otseselt ei sega. Parimal juhul saan ma aga ise mingil hetkel aru, et mu elu on tühi. Ma elan mingite seriaalide inimeste eludele kaasa, selle asemel, et oma elule kaasa elada, oma sõpradele kaasa elada, oma mittekristlastest sõpradele kaasa elada. Ma oskan tsiteerida filmist repliike paremini kui Piibli kirjakohti. Mu peas kummitavad Eesti Laulu viisid ja sõnad, mis ei ole just kõige ülesehitavamad, mis aga segab omakorda Vaimul meie sees Jumalat ülistamast. Paremal juhul saame me sellest aru. Halvimal juhul assimileerume uue eluviisiga ja jäämegi sellesse rutiini, kust on oioi kui raske välja tulla.
Kolossa 3:23 Mida te iial teete, seda tehke kogu hingest, nõnda nagu Issandale ja mitte nagu inimestele.
Kas see, mida me igapäevaselt teeme, tuleb meie hingest? Või teeme seda selleks, et järgmise päevani ära venitada? Kas see, mis on meie funktsioon koguduses, peres, tööl, koolis, on kohustus või eesõigus, mida teeme kogu hingega? Kui meie hing ei ole asja taga, siis vast peaks võtma aja maha ja vaatama, kus see siis on.
Ps 37:23 Issanda käest on mehe sammud, ja ta kinnitab seda, kelle tee on tema meele järgi.
Kas hetkel on Sinu sammud Jumala käes või juhime me neid ise, sest nii on mugavam? Oled Sa uurinud, kuhu Jumal on mõelnud Sinu teed minema? Oled Sa selleks aega võtnud? Seda ei saa muudmoodi teada, kui tuleb see telekas, arvuti, raadio kinni panna ja võtta kätte Piibel ja lasta Jumala öelda, kas need sammud, mis võtad, on Jumalale meelepärased Piibli kohaselt. Olen ise seda edasi lükanud, sest tean, mis on vastus ja mulle ei meeldi see. Kuna asjad saavad tehtud ka Jumala riigis, siis miks peaksin ennast muutma, eks?
Ja siis me mõtleme, et miks asjad ei liigu koguduses. Miks Jumal ei ole õnnistanud seda, mida üritame teha. Aga miks Ta peaks kui meie endagi hing ei ole asja juures?
Mk 1: 22 Ja nad olid vapustatud tema õpetusest, sest ta ei õpetanud neid nõnda nagu kirjatundjad, vaid nagu see, kellel on meelevald.
Harvad on need korrad, kui ma loen Piiblit ja see ei ole mu hinge kosutanud, kui ma olen ise asja juures. Harvad on need korrad, kui Jumal mind ühel või teisel moel kõnetanud ei oleks. Olgu see siis lihtsalt jälle üks fun fact, mida Jumala kohta õppida või olgu see selge näpuga surumine sinna kohta, mis minu elus korrigeerimist vajaks.
Aga miks siis ometi ma ei võta aega rohkem Jumala jaoks? Nad olid vapustatud tema õpetusest, sest tal on meelevald. Kas usud, et Tema õpetusel on ka täna meelevald? Mina usun. Aga olen ennast millegi muu meelevalda andnud. Olen oma hinge andnud kuhugi mujale kui Jumala meelevalla alla, miks muidu mul on nii raske panna telekas kinni ja võtta kätte Piibel?
Õpetussõnad 9:9-12
9 Anna targale, ja ta saab veelgi targemaks,
õpeta õiglast, ja ta võtab veelgi enam õpetust!
10 Issanda kartus on tarkuse algus
ja Kõigepühama äratundmine on arukus.
11 Sest minu läbi saavad su päevad paljuks
ja su eluaastad jätkuvad.
Kui muud moodi ei saa, siis tuleb endale korrutada, et Jumal on püha. Ta ei tee nalja kõige sellega, mis ta ütleb võidujooksust ja karmist maailmast meie ümber. Paljud kuulevad, aga vähesed on valitud. Sina oled valitud. Mõistad Sa vastutust? Mina püstitan täna endale eesmärgi: tahan tsiteerida Piiblit ja kristlikke raamatuid, tahan ümiseda ülistuslaule Jumalale ja lasta Vaimul minu samme juhtida. Selleks pean ise tegutsema hakkama. Paluma Jumalalt tarkust ja lasta Tal end õpetada ja täita end tema õpetuse ja tarkusega. Issanda kartus on tarkuse algus. Kui ma olen pidevalt selle sees, kui mu hing on asja juures, siis on ka Jumal seal – Sinu teha, kas ta peab istuma Sinuga koos teleka ees või saab Ta teha midagi hoopis suuremat!
Jh 3:16 Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu.
Paljud kuulevad, aga vähesed saavad valitud. Sina oled ilmselgelt valitud. Mida oled selle teadmisega teinud? See sama kirjakoht, mille tõttu oleme andeks saanud. Aga Oh oleksid sa ometi külm või kuum!
3Ms 11:45 sest mina olen Issand, kes tõi teid ära Egiptusemaalt, et olla teile Jumalaks. Olge siis pühad, sest mina olen püha!
Jeesus tõi Sind Egiptusemaalt välja. Sina oled valitud. Sinu õigus ja kohustus on olla püha, nagu Tema on püha.
Kristel Luide
Elav Kivi Vabakogudus
27.02.2011
3Ms 11:45 sest mina olen Issand, kes tõi teid ära Egiptusemaalt, et olla teile Jumalaks. Olge siis pühad, sest mina olen püha!
Minu tänane jutt haakub üsna palju sellega, millest me oleme varem juba kuulnud. Minu tänane põhikirjakoht ütleb, millised me peame olema ja miks me seda olema peame. Mu südames on olnud pikka aega see mõte, et me kristlastena võtame Jumalat sellisena, nagu me tahame Teda võtta. Sellega määrame ära ka enda võimekuse olla parem kristlane. Me lükkame ära vastutuse ja loodame liialt Jumala headusele ja armastusele ja armule. Kõigile on selge ja justkui ettekääne, et Jumal armastab meid NIIII palju, et Ta oma ainusündinud poja on andnud. Me koondame kogu Piibli tarkuse, õpetuse ja käsud selle ühe salmikese alla hetkel, mil tahame end lõdvaks lasta ja mitte midagi teha.
Veider ongi see, et harvemaks muutuvad need hetked, kui me oleme pühad kui need hetked, mil oleme end „lõdvaks“ lasknud ja lihtsalt olnud. Kui seda ei saa nimetada sõnaga „leige“, siis mis see leige on. Kui me leiame end liiga palju õigustamas ja liiga palju ratsionaliseerimas, miks ja kui palju aega mingit asja teha, mida me igapäevaselt teeme, siis äkki tuleks aeg maha võtta ja reaalselt vaadata, kas kulutame ehk liiga palju energiat mujale kui Jumalale. Usun, et see on Püha Vaim, mis seda rahutust meis tekitab, andes märku, et arvuti kõrval on Piibel, mida chattimise asemel lugeda või mõni raamat või mõni kristlik video, jutlus. Absoluutselt ei pea seda kogu aeg tegema ja aeg-ajalt on need liiga võimsad ja tähelepanu vajavad asjad, et neid lihtsalt ei jõua peale pikka tööpäeva kätte võtta.
„Olge siis pühad, sest Mina olen püha!“
Piiblis on üks huvitav kirjakoht.
Nutulaulud 3:40 „Uurigem ja proovigem oma teid ja pöördugem tagasi Issanda juurde.“
Minu jaoks tähendab see seda, et peame justkui korraks oma elu ja päevaplaani kõrvalt vaatama. Analüüsima, nagu see polekski meie enda elu. Sest oleme muutunud liiga subjektiivseks, liiga mugavaks, meie argumendid on liiga tugevad või lihtsalt ei mõju enam. Uurigem ja proovigem oma teid. OMA teid ja pöördugem tagasi. Hmm.
Mõelge hääästi üldiselt oma ühele päevale. Sinna tünni kirjutage kõik, mis sisustab teie päeva. Mis on need asjad, mis kas võtavad jõuga teie aega ära või millele te jõuga annate tähelepanu? Mis on need asjad, mis tulevad esimesena pähe, mida te võiks vähem teha või mida rohkem teha? Ja võib-olla mõelge ka sellele, mida läheb selleks vaja, et te enam neid asju nii palju ei teeks või just teeks rohkem?
Ajagraafikusse kirjutage, millal te neid teete ja kui suure osakaalu see teie päevast võtab.
Ilm 3:15-16 Ma tean su tegusid, et sa ei ole külm ega kuum. Oh oleksid sa ometi külm või kuum! Aga nüüd, et sa oled leige ja mitte külm ega kuum, sülitan ma su välja oma suust.
Vaadake oma pabereid - meeldib teile see pilt, mis paberilt avaneb? Kas Sa oled külm või kuum? Oled Sa leige? Kaua Sa oled üks või teine olnud? Mis hetkel Sinust sai leige inimene? Mis peaks juhtuma, et Sa midagi ette võtaks selleks, et jälle kuumaks saada? Mida tuleks teha, et Sa jälle kuumaks saaks? Kas telekas peab katki minema? Internetiühendus katkema? Minu puhul oleks sellest juba päris palju abi.
Iseenesest ei ole meil ju halvad elud. Me ei ole halvad inimesed. Me teeme päris palju head ja see paistab välja. Küsimus ongi selles, kuidas Sa ise tunned oma sees? Lõppude lõpuks ei saa me taevasse heade tegude tõttu, mida teised inimesed tähele panevad.
3Ms 15:31 Nõnda te peate Iisraeli lapsed hoidma eemal ebapuhtusest, et nad ei sureks oma roojasusest, roojastades minu eluaset, mis on teie keskel!
Roojastades MINU eluaset. Vana Testamendi ajal oli oi oi kui palju seadusi ja käsklusi, kuidas ühte või teist asja teha. Kuidas üldse elu peaks elama. Jeesuse surmaga lõppes käsu all elamine. Millegipärast on üldine arusaam see, et enam miski Vanast Testamendist ei kehti meie jaoks. Meie pattude eest on Jumal andnud oma poja. Need käsud ei kehti, me oleme vabad.
Vana Testamendi ajal oli Jumal füüsiliselt Iisraeli rahva keskel. Jumal, oma ülimas pühaduses. Selleks, et säiliks Tema pühadus ja puhtus, kehtestas Ta seadused, kuidas inimene saaks minna puhtana Tema ette. Ja ega kõik ei saanudki. Jumal valis välja inimesed, kes pidid kogu rahva eest rääkima. Kui Jeesus suri ristil, kaotas ta sellega patubarjääri ja me võime vabalt otse Jumala poole pöörduda. Jeesus oma surmaga tegi võimalikuks meile kõigile Jumalaga otse suhtlemise. See aga on meid laisaks teinud. Me ei pea tegema läbi mingeid rituaale ja ohverdama patuohvreid, et Jumala ette minna. Me ei katsu enam ennast läbi ja me läheme Jumala ette kui oma kõige parema semu ette, adumata, et Jumal on kõige püham ja puhtam. Ta väärib seda ettevalmistust, Ta väärib, et me töötame selle nimel, et olla puhtad ja muuta ennast paremaks igapäevaselt.
Mk 4:21-23 Ja Jeesus ütles neile: "Kas lamp tuuakse tuppa selleks, et seda panna vaka või voodi alla? Eks ikka selleks, et see pandaks lambijalale?! Sest kõik peidetu on olemas vaid avalikuks saamiseks, kõik varjulepandu vaid päevavalgele tulemiseks. Kui kellelgi on kõrvad kuulda, kuulgu!"
Olen ise mõelnud, miks ma teen ikka neid asju, mida ma väga ei peaks tegema. Näiteks vaatan 4 tundi järjest telekat või arvutist mingit filmi. Peamiselt on see sellepärast, et ei tunneta kohe selle tegevusetuse tagajärgi. Keegi ei saa viga selle tegevuse tagajärjel, keegi otseselt ei solvu, kedagi ma otseselt ei sega. Parimal juhul saan ma aga ise mingil hetkel aru, et mu elu on tühi. Ma elan mingite seriaalide inimeste eludele kaasa, selle asemel, et oma elule kaasa elada, oma sõpradele kaasa elada, oma mittekristlastest sõpradele kaasa elada. Ma oskan tsiteerida filmist repliike paremini kui Piibli kirjakohti. Mu peas kummitavad Eesti Laulu viisid ja sõnad, mis ei ole just kõige ülesehitavamad, mis aga segab omakorda Vaimul meie sees Jumalat ülistamast. Paremal juhul saame me sellest aru. Halvimal juhul assimileerume uue eluviisiga ja jäämegi sellesse rutiini, kust on oioi kui raske välja tulla.
Kolossa 3:23 Mida te iial teete, seda tehke kogu hingest, nõnda nagu Issandale ja mitte nagu inimestele.
Kas see, mida me igapäevaselt teeme, tuleb meie hingest? Või teeme seda selleks, et järgmise päevani ära venitada? Kas see, mis on meie funktsioon koguduses, peres, tööl, koolis, on kohustus või eesõigus, mida teeme kogu hingega? Kui meie hing ei ole asja taga, siis vast peaks võtma aja maha ja vaatama, kus see siis on.
Ps 37:23 Issanda käest on mehe sammud, ja ta kinnitab seda, kelle tee on tema meele järgi.
Kas hetkel on Sinu sammud Jumala käes või juhime me neid ise, sest nii on mugavam? Oled Sa uurinud, kuhu Jumal on mõelnud Sinu teed minema? Oled Sa selleks aega võtnud? Seda ei saa muudmoodi teada, kui tuleb see telekas, arvuti, raadio kinni panna ja võtta kätte Piibel ja lasta Jumala öelda, kas need sammud, mis võtad, on Jumalale meelepärased Piibli kohaselt. Olen ise seda edasi lükanud, sest tean, mis on vastus ja mulle ei meeldi see. Kuna asjad saavad tehtud ka Jumala riigis, siis miks peaksin ennast muutma, eks?
Ja siis me mõtleme, et miks asjad ei liigu koguduses. Miks Jumal ei ole õnnistanud seda, mida üritame teha. Aga miks Ta peaks kui meie endagi hing ei ole asja juures?
Mk 1: 22 Ja nad olid vapustatud tema õpetusest, sest ta ei õpetanud neid nõnda nagu kirjatundjad, vaid nagu see, kellel on meelevald.
Harvad on need korrad, kui ma loen Piiblit ja see ei ole mu hinge kosutanud, kui ma olen ise asja juures. Harvad on need korrad, kui Jumal mind ühel või teisel moel kõnetanud ei oleks. Olgu see siis lihtsalt jälle üks fun fact, mida Jumala kohta õppida või olgu see selge näpuga surumine sinna kohta, mis minu elus korrigeerimist vajaks.
Aga miks siis ometi ma ei võta aega rohkem Jumala jaoks? Nad olid vapustatud tema õpetusest, sest tal on meelevald. Kas usud, et Tema õpetusel on ka täna meelevald? Mina usun. Aga olen ennast millegi muu meelevalda andnud. Olen oma hinge andnud kuhugi mujale kui Jumala meelevalla alla, miks muidu mul on nii raske panna telekas kinni ja võtta kätte Piibel?
Õpetussõnad 9:9-12
9 Anna targale, ja ta saab veelgi targemaks,
õpeta õiglast, ja ta võtab veelgi enam õpetust!
10 Issanda kartus on tarkuse algus
ja Kõigepühama äratundmine on arukus.
11 Sest minu läbi saavad su päevad paljuks
ja su eluaastad jätkuvad.
Kui muud moodi ei saa, siis tuleb endale korrutada, et Jumal on püha. Ta ei tee nalja kõige sellega, mis ta ütleb võidujooksust ja karmist maailmast meie ümber. Paljud kuulevad, aga vähesed on valitud. Sina oled valitud. Mõistad Sa vastutust? Mina püstitan täna endale eesmärgi: tahan tsiteerida Piiblit ja kristlikke raamatuid, tahan ümiseda ülistuslaule Jumalale ja lasta Vaimul minu samme juhtida. Selleks pean ise tegutsema hakkama. Paluma Jumalalt tarkust ja lasta Tal end õpetada ja täita end tema õpetuse ja tarkusega. Issanda kartus on tarkuse algus. Kui ma olen pidevalt selle sees, kui mu hing on asja juures, siis on ka Jumal seal – Sinu teha, kas ta peab istuma Sinuga koos teleka ees või saab Ta teha midagi hoopis suuremat!
Jh 3:16 Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu.
Paljud kuulevad, aga vähesed saavad valitud. Sina oled ilmselgelt valitud. Mida oled selle teadmisega teinud? See sama kirjakoht, mille tõttu oleme andeks saanud. Aga Oh oleksid sa ometi külm või kuum!
3Ms 11:45 sest mina olen Issand, kes tõi teid ära Egiptusemaalt, et olla teile Jumalaks. Olge siis pühad, sest mina olen püha!
Jeesus tõi Sind Egiptusemaalt välja. Sina oled valitud. Sinu õigus ja kohustus on olla püha, nagu Tema on püha.
teisipäev, 22. veebruar 2011
Kuidas see nii läks?
Pühapäeval pean jutlustama.
Natuke hirmus.
Mingid mõtted on. Aga kuna on hirm, et ma ei oska, siis ei julge ka asjale veel korralikult otsa vaadata.
Ühe pühapäeva juba lükkasin edasi.
Siku ütles, et mis siin rasket - lihtsalt natuke pikem tunnistus ja mõned Piiblisalmid juurde. Mhmhh. Lihtne muidugi...
Lisaks on pühapäeval Ruuter. Minust on saanud vaikimisi paneeldiskussioonijuht. Ei teagi, kas olen selle koha ära teeninud või olen lihtsalt kõige jutukam või keegi teine ei taha vastutust, ei viitsi või mis, aga noh, seekord olen jälle tankis.
Seekord on asi tõsisem ka.
Minuga diskuteerivad väga lugupeetavad inimesed:
Ingmar Kurg Seenior - on doktorikraadiga teoloog
Piet Boerefijn - Toidupank tegevjuht, eelmisest aastast Eesti aukodanik
Siim-Valmar Kiisler - regionaalminister (MINISTER!!!)
No võtab hetkeks nõrgaks, aga samas on see väljakutse, paras kõdi minu närvidele.
Paneel toimub meie koguduse noorteka raames "Ruuter" ja teema on "10 käsku - meie kahjuks või õnneks?"
Oma mõtteid jagab ka Eerik Jõks, ka väga lugupeetud ja tähtis tüüp.
Kui Sul tekib mõtteid antud teema kohta või on küsimusi, millele tahaksid vastust, siis võid vabalt mulle kirjutada - ma küsin nende härrade käest.
Ja tule ise ka vastuseid kuulama.
Nüüd pühapäeval.
Kell 19:00.
Kajas.
Oeh, hull värk ikka.
Aga vast saame hakkama.
Liisu laulab rahustuseks oma inglihäälega vähemalt. :)
Natuke hirmus.
Mingid mõtted on. Aga kuna on hirm, et ma ei oska, siis ei julge ka asjale veel korralikult otsa vaadata.
Ühe pühapäeva juba lükkasin edasi.
Siku ütles, et mis siin rasket - lihtsalt natuke pikem tunnistus ja mõned Piiblisalmid juurde. Mhmhh. Lihtne muidugi...
Lisaks on pühapäeval Ruuter. Minust on saanud vaikimisi paneeldiskussioonijuht. Ei teagi, kas olen selle koha ära teeninud või olen lihtsalt kõige jutukam või keegi teine ei taha vastutust, ei viitsi või mis, aga noh, seekord olen jälle tankis.
Seekord on asi tõsisem ka.
Minuga diskuteerivad väga lugupeetavad inimesed:
Ingmar Kurg Seenior - on doktorikraadiga teoloog
Piet Boerefijn - Toidupank tegevjuht, eelmisest aastast Eesti aukodanik
Siim-Valmar Kiisler - regionaalminister (MINISTER!!!)
No võtab hetkeks nõrgaks, aga samas on see väljakutse, paras kõdi minu närvidele.
Paneel toimub meie koguduse noorteka raames "Ruuter" ja teema on "10 käsku - meie kahjuks või õnneks?"
Oma mõtteid jagab ka Eerik Jõks, ka väga lugupeetud ja tähtis tüüp.
Kui Sul tekib mõtteid antud teema kohta või on küsimusi, millele tahaksid vastust, siis võid vabalt mulle kirjutada - ma küsin nende härrade käest.
Ja tule ise ka vastuseid kuulama.
Nüüd pühapäeval.
Kell 19:00.
Kajas.
Oeh, hull värk ikka.
Aga vast saame hakkama.
Liisu laulab rahustuseks oma inglihäälega vähemalt. :)
teisipäev, 18. jaanuar 2011
Jumala plaan meie elus
Meil oli Hannaga eelmise nädala neljapäeval jälle üks mõnus vestlus ja siis tõdesime ühte asja, mis on mind pannud kuidagi teistmoodi suhtuma enda ellu ja praegusesse situatsiooni, kus olen. Nimelt see, et olen kaua aega palvetanud, et Jumal näitaks, mis on Tema plaan minu elu jaoks, et ma juba teaksin ja saaksin käia Tema plaanis. Ja vahel leidsin ennast mõtlemast, et miks juba ei toimu midagi ja et millal Jumal midagi minu elust teeb. Avastasime Hannaga, et pekki – juba olemegi Tema plaanis ju. Mis see praegune elu siis on? Kuidas ma nimetan seda, mis praegu mu elus toimub? Võib-olla ma ei tahan, et Jumal ilmutaks oma plaani selles mõttes, et millal ma saan ükskord neid asju, mida omas südames mõelnud olen? Et mees ja minu enda kodu ja mingi konkreetne töö koguduses? Kui seda pole, siis ei ole Jumala plaan? Tegelikult olen ju praegu ka ühel rännakul. Käin mingit rada. Isegi kui see ei ole päris see ideaalne, mida oma vaimusilmas ette olen kujutanud, siis ometi see on minu elu ja miski, mis tuleb (Jumala arvates) läbi käia? Või ise olen oma valikutega siia sattunud ja nüüd selleks, et ma saaks seda maksimaalselt võtta, tuleb oma suhtumist muuta. Mitte olla koguaeg igatsevil silmil tuleviku suunas, vaid avatud silmil olevikus ja vaadata, mida PRAEGU saaks ära teha ja sellest HETKEST maksimum võtta.
Hästi filosoofiline, aga noh. Äkki mõistad!
Ja tegelt tulekski võtta seda kui kuldajastut Jumalaga koos. Heh. See muudab nii palju. See muudab minu ootusi ja hinnanguid praeguse oleviku kohta. Isegi kui kõik ei ole sada prossa perfektomondo, siis ometi olen ma teel, missioonil, plaani ühes etapis. Koos Jumalaga. Ja kui ma olen veel hästi tubli, siis saab Tema mind kasutada, kasvatada, õnnistada, õpetada ja mida kõike veel.
Siuke heureka lihtsalt. Mõni mõtleb, et daaa, obvioosne ju. Aga minu jaoks tuli sellise sähvatusena.
Äkki mõnda aitab veel.
Kalli kalli ja ole tubli!
Hästi filosoofiline, aga noh. Äkki mõistad!
Ja tegelt tulekski võtta seda kui kuldajastut Jumalaga koos. Heh. See muudab nii palju. See muudab minu ootusi ja hinnanguid praeguse oleviku kohta. Isegi kui kõik ei ole sada prossa perfektomondo, siis ometi olen ma teel, missioonil, plaani ühes etapis. Koos Jumalaga. Ja kui ma olen veel hästi tubli, siis saab Tema mind kasutada, kasvatada, õnnistada, õpetada ja mida kõike veel.
Siuke heureka lihtsalt. Mõni mõtleb, et daaa, obvioosne ju. Aga minu jaoks tuli sellise sähvatusena.
Äkki mõnda aitab veel.
Kalli kalli ja ole tubli!
Tellimine:
Postitused (Atom)