Muretsemine

Mt 6:27:

"Aga kes teie seast suudab muretsemisega oma elule ühe
küünragi juurde lisada?"

Ma mõtlen, et sõna "muretsema" on eestlastel veres. Me oleme selle liiga omaks võtnud. Me kasutame seda sõna liiga palju. See ei ole hiljutine avastus, aga kui täna Piiblit lugesin, mõtlesin jälle selle peale.

Ma muretsen kellegi pärast, kellel on raske, samas ma muretsen endale selle asja, mida mul justkui vaja oleks. Kaks täiesti erinevat asja. Ometi nii öeldakse ja mis seal salata - nii tehakse.

Esimene lause pool on arusaadav. Meil tuleb kaasa tunda oma ligimestele ja tõesti valutada südant teiste pärast ja neid palves kanda.

Teine lause pool väljendab minu jaoks vähest usaldust. Me muretseme liiga palju just maiste asjade pärast ja see on saanud nii tavaliseks, et me ütleme tihti isegi rõõmsal häälel: "Jep, ma peaks ka endale selle muretsema!" Totter.

Ometi läheb kirjakoht edasi selliselt:

28 Ja rõivastuse pärast, mis te muretsete? Pange tähele
lilli väljal, kuidas nad kasvavad: ei näe nad vaeva ega ketra,
29 aga ma ütlen teile, et isegi Saalomon kogu oma hiilguses ei
olnud nõnda ehitud nagu igaüks neist.
30 Kui aga Jumal nõnda rüütab väljal rohtu, mis täna on ja
homme visatakse ahju, eks siis veelgi enam teid, te
nõdrausulised!
31 Ärge siis hakake muretsema, öeldes: "Mis me sööme?" või
"Mis me joome?" või "Millega me riietume?"
32 Sest kõike seda taotlevad paganad. Teie taevane Isa teab
ju, et te seda kõike vajate.
33 Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis
seda kõike antakse teile pealegi!
34 Ärge siis hakake muretsema homse pärast, sest küll homne
päev muretseb ise enese eest! Igale päevale piisab oma
vaevast.

Nagu lilled väljal.

Olen avastanud, et ma ei "muretse" enam väga oma tuleviku pärast. Pärast seda, kui olen vaadanud neid tarku videosid ja rääkinud toredate inimestega ja palvetanud asja pärast ja olnud ka eestpalvel, tunnen, et justkui on rahu tuleviku osas. Pisikene igatsus on küll jäänud, aga see ei ole domineeriv.

Jumal on mind ümbritsenud toredate inimestega, kellest enamik on vallalised, nagu minagi. Ma saan kaasa lüüa mitmes projektis, mis minu mõtted hõivatud hoiavad ja ma olen võtnud taas ette Piibli lugemise, mis on toonud vaid rõõmu ja õnnistust minu ellu juurde.

Ja tänu kevadisele päikesele, tahaks teinekord rõkatada rõõmust. (ei kõla just hästi või kuis...eesti keel on imelik). Aga nii on. Tekib selline rõõm südamesse, mistõttu tuleb keskenduda, et ma ikka hingaks korralikult.

Koos päikesega on kasvanud vist ka lootus ja rõõmustus elust ja olust!

Aitäh, sõber, kui oled palvetanud mu pärast! See on kõige erilisem kingitus, mis oled mu jaoks teinud. Hindan Sind südamest ja tänan Jumalat Su pärast!

Hirmuäratavad plaanid

Ikka ja jälle ütlen endale, et tuleb usaldada Jumalat. Temal on plaanid minu jaoks tehtud ja kui ma Teda usaldan ja teen nii, nagu plaan ette näeb, on mu elu maksimaalselt elatud. Ja Aamen selle peale, loomulikult.

Aga vahel ajab hirmujudinad peale, kuidas mõned asjad paika loksuvad, kui ma teen midagi, mida ma tavaliselt ei teeks või ei suudaks teha. Isegi mitte hirmujudinad, vaid selline aukartus tuleb peale. Tõeline imestus, suur tänutunne. Ma olen justkui see puu keset väljakut ja tunnen, kuidas see kaunist taevas on vaid minu jaoks, need kiired paistavad just mulle. Justkui öeldes: "Kallis laps, Ma ju armastan sind nii palju, usalda mind ometi. Lase end armastada!"

Olen töötanud palgaarvestajana ligi aasta. Ma ei ole õppinud ei raamatupidamist ega ka finantsjuhtimist või muud sellist. Ehk siis puudub vastav haridus selle ametikoha edukaks täitmiseks. Ometi olen selles ametis. Samas on närvid igapäevaselt pingul, sest kunagi ei tea, millal saab ülemusel mõõt täis minu (pisi)vigade parandamisest või isegi avastamistest. Tihti olen mõelnud, et tahaks minna välismaale aastaks või tahaks kuhugi ÄRA. Põhimõtteliselt põgeneda sellest ebamugavast olukorrast, selle asemel, et asi kätte võtta ja ära õppida. Kuigi ma ei saaks endale koondamist lubada, või töötu olemist, ometi sisimas lootsin, või arvasin, et kui mind Sampost koondatakse, on see Jumala plaan ja et it’s time to move on.

Samas, rahalised kohustused ei luba mul mõelda, et impulsside ajel lõpetan töösuhted ühes kohas, teadmata, mis minust edasi saab. Samas see võib olla ka ülim Jumala usaldamise tegu. Aga kas see on Jumala plaan? Nii kaua kuniks ma kindlalt ei tea, ei tunneta, ei julge ma neid drastilisi samme astuda.

Aga igatahes. Veebruarilõpp, märtsi algus, hakkas kostuma jutte, et üks lapsehooldusel olev töötaja, kes läks samalt ametikohalt lapsekale, kus mina praegu olen, tahab tulla tagasi. Pabin ja värin ja frustratsioon olid igapäevaseks saatjaks. Mõtlesin ise valmis, et tahaks vähemalt teada juba praegu, et saaks hakata uut töökohta otsima kui selleks, et töötaja saaks tagasi tulla, tuleb mind koondada. Hoiatasin ka Laurit, et praegu on väga kahtlased ajad ja ma ei tea, kauaks mulle tööd jätkub veel pangas.

Üks päev tuligi see töötaja panka ülemusega läbirääkimisi pidama. Kujutasin enne seda ette, et ülemus ei julge mulle otsa vaadata, sest asi läheb nii, nagu ma kõige rohkem kartsin – koondamiseni. Pärast selgus aga tõsiasi, et töötaja ei tahtnudki üldse palgaarvestajaks tagasi tulla ja kuna üks teine suutis ajastada oma raseduse väga õigesti, jääb minu töökoht mulle ja lapsekalt tagasitulija saab lapsekale mineja töökoha. :)

Mõtlen tagasi sellele pingelisele ajale ja kordagi ei suutnud ma jääda rahulikuks ja öelda enesekindlalt, et usaldan Jumalat ja kõik läheb nii, nagu Tema on plaaninud. Häbi lugu, aga tuleb tunnistada, et tõsi.

Teine lugu selline, et mu sõbral avastati eelmine nädal üks halb haigus. Ja kui ta oma sümptomitest rääkis, siis mõtlesin, et tobe, peaks ka kontrolli minema. Sain ühe numbri onunaise käest juba eelmise aasta augustis, et ma läheks kontrolliks asja üle, aga ei ole siiamaani võtnud ennast kätte. Nüüd tundus see natuke liiga ohtlik juba, et mitte minna. Helistasin ja sõber hoiatas enne juba ette, et mõnusalt pikad järjekorrad on, tõenäoliselt saad alles kuu või kahe pärast jutule. Kui helistasin, öeldi, et tulge ülehomme, keegi oli just aja ära öelnud. Mõtlesin, et see on küll tänu Jumalale. Ja tänu sõbrale, kelle pärast ma asja lõpuks ette võtsin.

Käisin seal ära ja õnneks ei olnud kasvajaloomulist asja mul ja saan kahe nädala pärast ka sellest lahti, mis on. Võtan seda kui ennetustööd, et kui ma ei oleks nüüd läinud, siis oleks lõpuks ikka midagi halba sellest tulnud. Tänu Jumalale, et ta hoiab meid kõige halvema eest!

Need pisikesed, aga nii olulised asjad panevad väga mõtlema, et mu elu ei ole minu enda kätes. Need asjad ja sündmused, mis mu elus toimuvad, ei ole tihtipeale minu tegevuse tulemus ja olukorrad lahenevad paremini kui ma oleks osanud arvata.
Miks ometi olen ma jätkuvalt nii ignorantne Jumala armastuse suuruse osas ja selles, et ta tõesti tahab mulle ainult parimat, kui ma vaid usaldan enda elu täielikult Tema kätte? Tundun endale ka päris tüütu.

Samas mõtlen, et sellised kogemused ja katsumused peavad ju kuidagi arengule kaasa aitama. Ja tasapisi tuleb ka tarkus ja ka usaldus suureneb, nähes, millised on tulemused, kui seda tõesti teha.

Game Night

I like when people visit me. I like welcoming people at my home. I like when there’s people at my place. Even if I’m not in a mood to communicate or I’m just too tired to do anything. I’ve discovered over the past few days that I don’t like living alone and I’m glad Lauri lives with me. The worst are the mornings even though Lauri usually sleeps and I do my morning routine in the quiet.

Anyways. As I said – I like people at my place. And Ulli likes to hang out with friends too and play board games. So one time she suggested that we organize the game night at our place. It was fun. Many people came and the evening was filled with laughter, good food, funny games, awesome people and quality time with friends. So we all agreed we should do it again some time.

Yesterday was one of those evenings. I invited and spread the word around to come and play. I had a special request to Anthony to make chilli food. He does it so well and once again it was a big hit. We met at his place after my workday so that we could go to the shop and then to my place to cook. He’s handbrake didn’t come off so we had to take the trolley bus. So it was fun times with him and his guitar and after the shop with lots of cans of food.

As we stepped in the corridor, Madis and Laura came. Madis was really hungry, so I offered pankcakes from Sunday and Laura and Madis had a little picnic to start the evening. Soon after that Tarvo and Ulli came and then Liisu&Kadri, then Siku&Maarja, Egle and finally Matu.

Since it took time to cook people had the chance to have a youtube moment – and when there’s youtube in the party, the party rocks! Right? After a while everybody got the chance to enjoy the head chef Anthony’s delicious dish.

People got into two groups and played two different games. Madis, Tarvo, Kadri and me played a game called “Teeme ära”. Since nobody had ever played it, we had to go over the rules and figure out how it goes. The others played the game “Guess the illness”. Soon the first group figured that it was more fun to watch others to play than play the game their selves, so we quit.

After that we had several rounds of “Werewolf”, Estonian version of the “Mafia”. That was lots of fun. Since it was in Estonian, Anthony didn’t know what he was supposed to do at the beginning and when Tarvo explained, everyone else put their fingers in their ears and started mumbling. The shiny star of that game was Siku who really got into her role as a “Laulik – Singer” and freaked Anthony who was the target of her secret crush and he was the only one that didn’t get what was going on. Ulli was the ultimate werewolf and Liisu was always a suspect.

After one car left I remembered that I carried Anthony’s camera to my place and took no pictures, I started shooting. And told Anthony he should play he’s guitar, since he brought it all the way from his house by bus. A nice ending to the nice evening.
So. As you can see – nothing too special about that night but we had loads of fun doing it. Be alerted – it will happen again.