Muretsemine

Mt 6:27:

"Aga kes teie seast suudab muretsemisega oma elule ühe
küünragi juurde lisada?"

Ma mõtlen, et sõna "muretsema" on eestlastel veres. Me oleme selle liiga omaks võtnud. Me kasutame seda sõna liiga palju. See ei ole hiljutine avastus, aga kui täna Piiblit lugesin, mõtlesin jälle selle peale.

Ma muretsen kellegi pärast, kellel on raske, samas ma muretsen endale selle asja, mida mul justkui vaja oleks. Kaks täiesti erinevat asja. Ometi nii öeldakse ja mis seal salata - nii tehakse.

Esimene lause pool on arusaadav. Meil tuleb kaasa tunda oma ligimestele ja tõesti valutada südant teiste pärast ja neid palves kanda.

Teine lause pool väljendab minu jaoks vähest usaldust. Me muretseme liiga palju just maiste asjade pärast ja see on saanud nii tavaliseks, et me ütleme tihti isegi rõõmsal häälel: "Jep, ma peaks ka endale selle muretsema!" Totter.

Ometi läheb kirjakoht edasi selliselt:

28 Ja rõivastuse pärast, mis te muretsete? Pange tähele
lilli väljal, kuidas nad kasvavad: ei näe nad vaeva ega ketra,
29 aga ma ütlen teile, et isegi Saalomon kogu oma hiilguses ei
olnud nõnda ehitud nagu igaüks neist.
30 Kui aga Jumal nõnda rüütab väljal rohtu, mis täna on ja
homme visatakse ahju, eks siis veelgi enam teid, te
nõdrausulised!
31 Ärge siis hakake muretsema, öeldes: "Mis me sööme?" või
"Mis me joome?" või "Millega me riietume?"
32 Sest kõike seda taotlevad paganad. Teie taevane Isa teab
ju, et te seda kõike vajate.
33 Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis
seda kõike antakse teile pealegi!
34 Ärge siis hakake muretsema homse pärast, sest küll homne
päev muretseb ise enese eest! Igale päevale piisab oma
vaevast.

Nagu lilled väljal.

Olen avastanud, et ma ei "muretse" enam väga oma tuleviku pärast. Pärast seda, kui olen vaadanud neid tarku videosid ja rääkinud toredate inimestega ja palvetanud asja pärast ja olnud ka eestpalvel, tunnen, et justkui on rahu tuleviku osas. Pisikene igatsus on küll jäänud, aga see ei ole domineeriv.

Jumal on mind ümbritsenud toredate inimestega, kellest enamik on vallalised, nagu minagi. Ma saan kaasa lüüa mitmes projektis, mis minu mõtted hõivatud hoiavad ja ma olen võtnud taas ette Piibli lugemise, mis on toonud vaid rõõmu ja õnnistust minu ellu juurde.

Ja tänu kevadisele päikesele, tahaks teinekord rõkatada rõõmust. (ei kõla just hästi või kuis...eesti keel on imelik). Aga nii on. Tekib selline rõõm südamesse, mistõttu tuleb keskenduda, et ma ikka hingaks korralikult.

Koos päikesega on kasvanud vist ka lootus ja rõõmustus elust ja olust!

Aitäh, sõber, kui oled palvetanud mu pärast! See on kõige erilisem kingitus, mis oled mu jaoks teinud. Hindan Sind südamest ja tänan Jumalat Su pärast!