Ikka ja jälle ütlen endale, et tuleb usaldada Jumalat. Temal on plaanid minu jaoks tehtud ja kui ma Teda usaldan ja teen nii, nagu plaan ette näeb, on mu elu maksimaalselt elatud. Ja Aamen selle peale, loomulikult.
Aga vahel ajab hirmujudinad peale, kuidas mõned asjad paika loksuvad, kui ma teen midagi, mida ma tavaliselt ei teeks või ei suudaks teha. Isegi mitte hirmujudinad, vaid selline aukartus tuleb peale. Tõeline imestus, suur tänutunne. Ma olen justkui see puu keset väljakut ja tunnen, kuidas see kaunist taevas on vaid minu jaoks, need kiired paistavad just mulle. Justkui öeldes: "Kallis laps, Ma ju armastan sind nii palju, usalda mind ometi. Lase end armastada!"
Olen töötanud palgaarvestajana ligi aasta. Ma ei ole õppinud ei raamatupidamist ega ka finantsjuhtimist või muud sellist. Ehk siis puudub vastav haridus selle ametikoha edukaks täitmiseks. Ometi olen selles ametis. Samas on närvid igapäevaselt pingul, sest kunagi ei tea, millal saab ülemusel mõõt täis minu (pisi)vigade parandamisest või isegi avastamistest. Tihti olen mõelnud, et tahaks minna välismaale aastaks või tahaks kuhugi ÄRA. Põhimõtteliselt põgeneda sellest ebamugavast olukorrast, selle asemel, et asi kätte võtta ja ära õppida. Kuigi ma ei saaks endale koondamist lubada, või töötu olemist, ometi sisimas lootsin, või arvasin, et kui mind Sampost koondatakse, on see Jumala plaan ja et it’s time to move on.
Samas, rahalised kohustused ei luba mul mõelda, et impulsside ajel lõpetan töösuhted ühes kohas, teadmata, mis minust edasi saab. Samas see võib olla ka ülim Jumala usaldamise tegu. Aga kas see on Jumala plaan? Nii kaua kuniks ma kindlalt ei tea, ei tunneta, ei julge ma neid drastilisi samme astuda.
Aga igatahes. Veebruarilõpp, märtsi algus, hakkas kostuma jutte, et üks lapsehooldusel olev töötaja, kes läks samalt ametikohalt lapsekale, kus mina praegu olen, tahab tulla tagasi. Pabin ja värin ja frustratsioon olid igapäevaseks saatjaks. Mõtlesin ise valmis, et tahaks vähemalt teada juba praegu, et saaks hakata uut töökohta otsima kui selleks, et töötaja saaks tagasi tulla, tuleb mind koondada. Hoiatasin ka Laurit, et praegu on väga kahtlased ajad ja ma ei tea, kauaks mulle tööd jätkub veel pangas.
Üks päev tuligi see töötaja panka ülemusega läbirääkimisi pidama. Kujutasin enne seda ette, et ülemus ei julge mulle otsa vaadata, sest asi läheb nii, nagu ma kõige rohkem kartsin – koondamiseni. Pärast selgus aga tõsiasi, et töötaja ei tahtnudki üldse palgaarvestajaks tagasi tulla ja kuna üks teine suutis ajastada oma raseduse väga õigesti, jääb minu töökoht mulle ja lapsekalt tagasitulija saab lapsekale mineja töökoha. :)
Mõtlen tagasi sellele pingelisele ajale ja kordagi ei suutnud ma jääda rahulikuks ja öelda enesekindlalt, et usaldan Jumalat ja kõik läheb nii, nagu Tema on plaaninud. Häbi lugu, aga tuleb tunnistada, et tõsi.
Teine lugu selline, et mu sõbral avastati eelmine nädal üks halb haigus. Ja kui ta oma sümptomitest rääkis, siis mõtlesin, et tobe, peaks ka kontrolli minema. Sain ühe numbri onunaise käest juba eelmise aasta augustis, et ma läheks kontrolliks asja üle, aga ei ole siiamaani võtnud ennast kätte. Nüüd tundus see natuke liiga ohtlik juba, et mitte minna. Helistasin ja sõber hoiatas enne juba ette, et mõnusalt pikad järjekorrad on, tõenäoliselt saad alles kuu või kahe pärast jutule. Kui helistasin, öeldi, et tulge ülehomme, keegi oli just aja ära öelnud. Mõtlesin, et see on küll tänu Jumalale. Ja tänu sõbrale, kelle pärast ma asja lõpuks ette võtsin.
Käisin seal ära ja õnneks ei olnud kasvajaloomulist asja mul ja saan kahe nädala pärast ka sellest lahti, mis on. Võtan seda kui ennetustööd, et kui ma ei oleks nüüd läinud, siis oleks lõpuks ikka midagi halba sellest tulnud. Tänu Jumalale, et ta hoiab meid kõige halvema eest!
Need pisikesed, aga nii olulised asjad panevad väga mõtlema, et mu elu ei ole minu enda kätes. Need asjad ja sündmused, mis mu elus toimuvad, ei ole tihtipeale minu tegevuse tulemus ja olukorrad lahenevad paremini kui ma oleks osanud arvata.
Miks ometi olen ma jätkuvalt nii ignorantne Jumala armastuse suuruse osas ja selles, et ta tõesti tahab mulle ainult parimat, kui ma vaid usaldan enda elu täielikult Tema kätte? Tundun endale ka päris tüütu.
Samas mõtlen, et sellised kogemused ja katsumused peavad ju kuidagi arengule kaasa aitama. Ja tasapisi tuleb ka tarkus ja ka usaldus suureneb, nähes, millised on tulemused, kui seda tõesti teha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar