Täna hommikul sain bussis istuma ühe vanamehe kõrvale. Kui tema Selveri juures maha läks, istusin akna alla ja minu kõrvale istus üks 20ndates noormees.
Ta oli väga närviline mu kõrval ja vaatas koguaeg ringi. Mõtlesin, et ehh, ilmselt on tal mark, et istub, sest nii paljud seisavad püsti. Või lihtsalt ei tea, kus ta on ja millal maha peab minema.
Paar peatust edasi kargas ta püsti ja juhatas äsja peale tulnud vanamemme minu kõrvale istuma. No nii armas oli see tegu!
Ta ei vabastanud kohta igaühe jaoks, vaid memmele, kes tõesti istet vajas. Tahtsin noormehele midagi head öelda, aga lõin araks ja bussist väljasaamisega oli tükk tegu.
Ta tuletab mulle meelde, et ehk peaksin ka mina bussis „närviliselt” ringi vaatama ja kellelegi istet pakkuma või lihtsalt hoidma silmad lahti ja aitama seal, kus vaja.
Sügav kummardus, noormees bussist! ;)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar