Rääkisin siin vaiksel õhtul Tullaga juttu. Mõnus on, kui saad kedagi aidata sellega, et oled lihtsalt online ja oled olemas - ka läbi neti.
Arutasime elu ja tulid sellised filosoofilised mõtted nagu naksti klaviatuuri klõbinal.
Kõik algas sellest, et Tulla küsis, mis arvan lausest: "you get what you deserve".
vastasin: "You get what God thinks is best for you!"
Tulla ei jäänud mõnusa mõttekäiguga võlgu: "Vale tee ei muutu õigeks ka siis kui seda mööda kaugemale minna."
Tuuliki oli kuulnud seda üks hommik raadiost.
Vale tee ei muutu õigeks ka siis, kui seda mööda kaugemale minna. Nii tõsi. Vahel mõtlen, et miks me pingutame seda valet teed õigeks teha? Kas me tõesti arvame, et kuigi see Jumala tahe ei ole, teeb Ta sellest meile õige tee, kuna me nii kangekaelsed oleme? Vahel see nii on. Sest suudame sellest õigest plaanist nii kaugele minna, et Jumal peab mõtlema muu teelõigu, kuidas meid jälle joonele saada. Ja siis see vale tee justkui on õigeks osutunud, kuigi tegelikkuses see seda siiski ei ole olnud.
Filosofeerisin edasi, et mis siis saab kui see õige tee on meie arvates vale? Tulla arvas, et õige tee korral on meil rahu südames. Julgesin väita, et ei pruugi. Teadupärast on inimesed ebatäiuslikud olendid. Meil on probleem - madal enesehinnang. Vägivaldselt koondan kõik inimese probleemid sellesse ühte sõnakombinatsiooni. No võib ka öelda, et ebakindlus Jumalas, kui nii parem on.
Me ei taha uskuda, et oleme väärt Jumala parimat plaani. Me ei taha usaldada, et see, kuhu Jumal meid viimas on, ongi see kõige parem, mis Jumalal on meie jaoks. Me ei taha seda teed kõndida, mis tulemuseni viiks. Me ei viitsi, ei julge, ei taha, ei oska seda teed käia.
Inimesed on tobedad. Mina olen tobe. Mul ka raskusi sellel Jumala teel käimisega. Ikka tulevad need kahtluseussid ja usaldamatus, nagu Peetrusel, kes pärast paari sammu vee peal vajuma hakkas. Mul läheb ka vahel täitsa hästi. Nagu kõnnikski vee peal ja tunnen rõõmu sellest, et olen Jumalaga uskumatus kohas. Ja siis tabab otsekui välk selgest taevast, et see kõik on füüsikaseadustele vastu. Et minuga ei juhtu selliseid häid asju ja üldse ma olen nii kole ja igav ja tüütu (Liisu - shhh) ja tobe inimene, et see ei ole õige, et minu jaoks võiks kellelgi olla mingi imeline plaan, mis mind õnnistaks.
Inimesed on tobedad. Mina olen tobe.
Aga õnneks - ÕNNEKS - tuleb siin mängu Jumala ARM ja ARMASTUS. Ja nendest kahest asjast ei peagi lõpuni aru saama. Aga neid kahte asja tuleb USALDADA.
Sellega ma tegelen.
Pea igapäevaselt.
Vot tak.
2 kommentaari:
nii põnev lugemine! võibolla jätkan homme oma blogis, hah :) Jumal on imeline ja nii tore, et Ta meile sõpru on kinkinud!
see on lahe, et sa sellest kirjutad, sest see kinnitab minu plaani (heh:) järgmise jutluse tarvis.
meiega juhtub tõesti, mis peetrusega. mis peetrusega juhtus? ühel hetkel ta ei vaadanud enam jeesuse poole. ta vaatas, et täitsa pekkis - ma kõnnin vee peal. ma olen ikka lahe vana. hetkeks uskus ta, et teeb seda ISE. taibates selle võimatust hakkaski vajuma. mäss jumala vastu kisub alla, arm tõstab jälle üles. probleem võib olla nii madal kui kõrge enesehinnang. lahendus on adekvaatne, terve enesehinnang. loomu poolest patune ja surmale määratud, aga ristisurma läbi päästetud, armastatud, väärtuslik. õieti pole see päästmine ühekordne, vaid jätkuv. lunastustöö on ühekordne, meie (pääse)tee on elukestev. me eksime siis, kui oma elus ristist mööda hakkame käima. madal enesehinang on see, kui samastame end oma patuga - peame end lootusetult põlastusväärseks. kõrge enesehinnang - arvame, et ületame omal jõul lihaliku loomuse ja jõuame jumalani. see ka aitab, kui mõelda, et jumal ei õnnista sind ainult seepärast, et sul mõnus oleks, vaid seepärast, et ta tahab sinu läbi õnnistada teisi. jumala plaan sinu jaoks on alati osa jumala päästeplaanist maailma jaoks. kukkusin targutama, sorri, aga ma ise maadlen samade asjadega. äkki aitab fookust hoida ;)
Postita kommentaar