Monitorid välja

Põhimõtteliselt selline nali ei olnud mul mõnda aega võimalik.
Teadupärast on mul kõrvad "veids" haiged. Käisin täna kõrvaarsti juures.

Teel oma lemmikkõrvaarsti juurde, üritasin mõelda kui kaua olen tema juures juba käinud. Hakkasin tema juures käima siis kui veel Viimsis elasin. Ehk siis kuskil 2003-2004. Ligi kuus aastat olen käinud regulaarselt arstil.

Kuidas saan aru, et pean jälle arsti külastama? Sümptomid:

• Ma ei kuule enam sosistamist
• Ma valin teadlikult vasaku kõrva, kui telefonile vastan või kellegagi jalutan
• Ma ei pane enam rohtu kõrva, sest ei mahu
• Ma üritan ise kõrvu puhastada, et natukenegi paremini kuulda
• Nati hakkab sügelema ja siis läheb juba valusaks.
• Lõpuks hakkan hauduma plaani, kuidas ise pintsettidega üritada sama nalja teha, mida professionaalne arst mul kõrvas toimetab.
• Mõtlen hirmuga eelseisvate sündmuste peale, enne mida kindlasti jälle kuuljaks tahaks saada.

Üks pluss on ka sellel haigusel: mul on kõrvas lõpuks iseeneslikud monitorid. Ehk siis ma kuulen enda häält väga väga hästi. Ja muud ebameeldivad helid on summutatud.

Naljakas oli täna, tegelikult peale igat arstil käimist, kõndida tänaval ja kuulda nii selgesti igasuguseid helisid. Valus oli trollibussi uste sulgemist hoiatav piiks, eriti kõvasti toimetas kohvimasin jne.

Tõeliselt õpin hindama seda "hästi kuulmist".

Põhimõtteliselt pakkus arst raviks ainult eksperimentaalseid võimalusi. Nagu näiteks kogu kõrva sees oleva naha välja lõikamise, nahanärvide läbi lõikamise, et sellega koos ka vaigunäärmed lakkaks funktsimast. Aga et nii kaua kui viitsin üle 2 kuu tal külas käia, ta seda ei soovita.

Et siis kui Sul igav on, võid palvetada tervenemist minule. :)

Vabadus on sammastatud!

Käisin ka ära.

Sügava mulje jättis ainult sammas ise. See oli lummav - jess, et rist. Miski on veel omal kohal.

Pärast "Laulev Revolutsioon" DVD vaatamist on kõik see isamaaline hoopis teise hõnguga. Uhke on olla eestlane. Uhke on olla osa rahvast, kes saavutas iseseisvuse vägivallata.

Tore oli näha seda rahvamassi, kes alles ehitusjärgus vabakale kogunes. Emotsioone tundus olevat seinast seina. Uudishimu, tõeline isamaalisus, kambavaim, rõõm ühisüritusest, kohustus ja sund. Eelkõige siiski positiivsus. Ise olin suht kõik need kokku. Hümnis kipun ikka veel eksima "kallis-armas" sõnadega. Aga saab hakkama.

Eestlane olla on uhke ja hää...

Väike õde lõpetas keskkooli

Palju õnne!

Lõpp on lähedal...

Eile oli lõputöö kaitsmine, mis oli ühtlasi ka viimaseks tõsiseks pingutuseks ülikooli tarbeks.

Keskmine hinne jäi õnneks üle nelja: 4.09. :D

Lõputöö hinnatu kolme vääriliseks ja paraku pean nendega nõustuma. Aga hei, vähemalt tehtud sain ja nüüd võin vaid tänu öelda oma emale, juhendajale ja kolleegidele, kes mind tagant tõukasid, et ikka sellel aastal pingutaksin lõpetada!

Amazing tunne tegelikult. Ülikool saab läbi. Õhtud on koolist pärast pikka kolme aastat vabad. Kui ma läksin kolm aastat tagasi õhtuõppesse (sest mulle pakuti tööd), tunti muret, et kuidas ma jaksan töö kõrvalt veel õhtul kooli minna ja siis veel gospelkoor, kogudus ja muud sada asja.

Täiesti lõpp, kuidas kehtib see ütlus: "Kes teeb, see jõuab!" - kuni enam ei jõua. :D

Ei tulnud väga mõttessegi hakata muretsema sellepärast, et ma ei jõua ikka niimoodi koolis käia. Nagu oleks valikut olnud! Alguses tegin ühe valiku, et teise aasta sekretäritööd õpin õhtuõppes ja siis teise valiku, et lähen õpin personalitööd edasi ja see määras ka minu eluviisi.

Nüüd on see läbi. Tagasi vaadates mõtlen ise ka, et kas tõesti käisin iga õhtu peale tööd koolis. Kas tõesti sõitsin Viimsist kesklinna tööle, sealt Mustamäele kooli ja siis õhtul 9se bussiga Viimsisse tagasi. Täiesti hullukas!

Tõsi on see, et lõpuni rahul ma oma õpitulemustega ei ole. Kuigi kinnitasin endale (petsin end) pidevalt, et mul pole vahet, mis hinnetega lõpetan, pea see, et tehtud saab, siis see 4,09 passib silme ees ja karjub, et Sa oleks võinud rohkem pingutada ja vähe tublim olla. Ja see tõesti oleks võinud nii olla. Aga mis nüüd enam...

Sügisel ma edasi õppima ei lähe. Osalt sellepärast, et tahan lõpuks nautida oma vabu õhtuid, võita tagasi oma kaotatud lähedased sõbrad, kelle jaoks mul üldse aega ei olnud, teisalt sellepärast, et ei kujuta ette, mida üldse edasi õppima minna.

Ei taha organisatsiooni käitumist õppida. Praegu ei näe ka andragoogika õppimisel suurt mõtet. Sul ettepanekuid?

Aga tagasi lõpetamise juurde: kutsun Sind, kallis lugeja, peole. Kutsun Sind tähistama seda suurt võitu, seda lõpuni pingutamist ja uue aja algust!

Minu lõpuaktus on 30.juuni, kell 15, TMKs (Tammsaare tee 147). Saal on väike ja võibolla pole mõtet päris aktust vaatama tulla, kuid mul on suur rõõm Sind seal näha!

Tõenäoliselt olen peale aktust kodus ja ootan Sind hommikukoiduni, et ajada juttu ja küsida, kuidas Sul läheb ja mis vahepeal teinud oled! :)

Õppused

Häirekellad hakkasid tööle täna kuskil kella 11-st. Just siis kui olin saanud mõelda, et eestlased ükskord tulekahjus hävivad, sest keegi ei liiguta järjekordse (vale)alarmi tõttu sõrmegi, tõusis sagin, haarati, mis sai ja hakati välja minema. Selgus, et asi on tõsine. Haarasin oma jope, päikeseprillid, mobiili ja uksekaardi (teades, et ID-kaart ja pangakaart on jope taskus), vaatasin kõhklevalt käekoti poole. Astusin koridori, kus oli inimvool, mis juhatas tagauksest välja.

Tuli terve ring ümber maja kõndida, et siis koguneda maja taga olevasse õue, kus koguneti korruste kaupa. Ootasime ja kuulasime, mis ümberringi toimub. Irooniline oli see, et mitmed kasutasid juhust suitsupausiks. Tegemist oli õppega.

Üsna pea, ilma, et keegi midagi seletaks, öeldi, et õpe läbi, võite tagasi minna. Kui trepikotta jõudsime, oli see veel "valesuitsu" täis, kuid pressisime ennast sellest läbi.

Nüüd jääme ootama, mis tulemus Sampolastel kirja sai: kui kiiresti ja efektiivselt end evakueeriti.

Vot siuke kogemus jälle.