Häirekellad hakkasid tööle täna kuskil kella 11-st. Just siis kui olin saanud mõelda, et eestlased ükskord tulekahjus hävivad, sest keegi ei liiguta järjekordse (vale)alarmi tõttu sõrmegi, tõusis sagin, haarati, mis sai ja hakati välja minema. Selgus, et asi on tõsine. Haarasin oma jope, päikeseprillid, mobiili ja uksekaardi (teades, et ID-kaart ja pangakaart on jope taskus), vaatasin kõhklevalt käekoti poole. Astusin koridori, kus oli inimvool, mis juhatas tagauksest välja.
Tuli terve ring ümber maja kõndida, et siis koguneda maja taga olevasse õue, kus koguneti korruste kaupa. Ootasime ja kuulasime, mis ümberringi toimub. Irooniline oli see, et mitmed kasutasid juhust suitsupausiks. Tegemist oli õppega.
Üsna pea, ilma, et keegi midagi seletaks, öeldi, et õpe läbi, võite tagasi minna. Kui trepikotta jõudsime, oli see veel "valesuitsu" täis, kuid pressisime ennast sellest läbi.
Nüüd jääme ootama, mis tulemus Sampolastel kirja sai: kui kiiresti ja efektiivselt end evakueeriti.
Vot siuke kogemus jälle.
1 kommentaar:
meil oli koolil taoline õppus - küll ilma suitsuta. terved klassikomplektid ehk ca 700 inimest, isegi rohkem. ja iga õpetaja raporteeris mitu last ta edukalt evakueeris.
Postita kommentaar