Lõpp on lähedal...

Eile oli lõputöö kaitsmine, mis oli ühtlasi ka viimaseks tõsiseks pingutuseks ülikooli tarbeks.

Keskmine hinne jäi õnneks üle nelja: 4.09. :D

Lõputöö hinnatu kolme vääriliseks ja paraku pean nendega nõustuma. Aga hei, vähemalt tehtud sain ja nüüd võin vaid tänu öelda oma emale, juhendajale ja kolleegidele, kes mind tagant tõukasid, et ikka sellel aastal pingutaksin lõpetada!

Amazing tunne tegelikult. Ülikool saab läbi. Õhtud on koolist pärast pikka kolme aastat vabad. Kui ma läksin kolm aastat tagasi õhtuõppesse (sest mulle pakuti tööd), tunti muret, et kuidas ma jaksan töö kõrvalt veel õhtul kooli minna ja siis veel gospelkoor, kogudus ja muud sada asja.

Täiesti lõpp, kuidas kehtib see ütlus: "Kes teeb, see jõuab!" - kuni enam ei jõua. :D

Ei tulnud väga mõttessegi hakata muretsema sellepärast, et ma ei jõua ikka niimoodi koolis käia. Nagu oleks valikut olnud! Alguses tegin ühe valiku, et teise aasta sekretäritööd õpin õhtuõppes ja siis teise valiku, et lähen õpin personalitööd edasi ja see määras ka minu eluviisi.

Nüüd on see läbi. Tagasi vaadates mõtlen ise ka, et kas tõesti käisin iga õhtu peale tööd koolis. Kas tõesti sõitsin Viimsist kesklinna tööle, sealt Mustamäele kooli ja siis õhtul 9se bussiga Viimsisse tagasi. Täiesti hullukas!

Tõsi on see, et lõpuni rahul ma oma õpitulemustega ei ole. Kuigi kinnitasin endale (petsin end) pidevalt, et mul pole vahet, mis hinnetega lõpetan, pea see, et tehtud saab, siis see 4,09 passib silme ees ja karjub, et Sa oleks võinud rohkem pingutada ja vähe tublim olla. Ja see tõesti oleks võinud nii olla. Aga mis nüüd enam...

Sügisel ma edasi õppima ei lähe. Osalt sellepärast, et tahan lõpuks nautida oma vabu õhtuid, võita tagasi oma kaotatud lähedased sõbrad, kelle jaoks mul üldse aega ei olnud, teisalt sellepärast, et ei kujuta ette, mida üldse edasi õppima minna.

Ei taha organisatsiooni käitumist õppida. Praegu ei näe ka andragoogika õppimisel suurt mõtet. Sul ettepanekuid?

Aga tagasi lõpetamise juurde: kutsun Sind, kallis lugeja, peole. Kutsun Sind tähistama seda suurt võitu, seda lõpuni pingutamist ja uue aja algust!

Minu lõpuaktus on 30.juuni, kell 15, TMKs (Tammsaare tee 147). Saal on väike ja võibolla pole mõtet päris aktust vaatama tulla, kuid mul on suur rõõm Sind seal näha!

Tõenäoliselt olen peale aktust kodus ja ootan Sind hommikukoiduni, et ajada juttu ja küsida, kuidas Sul läheb ja mis vahepeal teinud oled! :)