The Life Changing Trip

I just remembered the time before the concert trip and really thought about not wanting to go. I did not feel good about asking that many days off from work, I did not feel good about the people that were chosen to come and I really didn’t like that we didn’t have a keyboard player in our band. So basically, Liisu can confirm, I really didn’t want to go.

BUT.

I went.

When we arrived to England, a familiar face was greeting us – Paul King in person. What a nice start and awesome person to get to see first. On Thursday, 21st of October, we stayed at the hotel near London (Although I was pretty sure we came from Scotland, until about four days later).
The next day we went to the Christian Centre, Middlesbrough. We got there around lunch time and waited for Ian who came straight from work. It was nice to see another familiar funny face (FFF). :D

We all were very surprised when he handed us “The Schedule”. All I expected from this trip was to sing at the concerts and see some people, I didn’t realize that there are people who really want to bless us and make us feel really welcomed and served. Weird. It was the first time I thought this is not going to be “just another concert trip”.

We met our hosts, me and Anu got to see Jo-Jo for the first time and her house and the car and her driving the car and her gift basket and her empty freezer (it got filled up pretty fast) and the long distance it took us to get to their place (although she drives crazy and we were there faster than when Ian drove us home).

The next day we went to the theme park and really had a great time there too. Yet I was sort of worried about the evening service. Which was our first concert. Nobody but Martin had heard us and I was sort of amazed by the trust Ian and others had for Martin, who said we’re awesome. Ian introduced us like this: “When Martin came to me with an idea to bring the Gospel Choir to England and said they were awesome, I thought that he describes a cup of tea as awesome too.”

So the first concert. It was basically the first time we, ourselves, heard how our choir (well this version of the choir) sounds like and how the band supports us etc. And since we were really used to having our own mics, it was a bit scary when we had to sing in a choir mic all of a sudden. It was the moment of truth if the England side can breathe easily knowing that it was the right thing to invite us and organize all this and spend that much money on us or not.

Luckily it was all alright. EVERY TIME. The weird thing about it was, though, that at every sound check I freaked out thinking that this concert is going to be the bad one and that we really don’t sound any good, the sound system is not that great and we are not feeling it with the band. Then we got together and we prayed and our Almighty Loving God came and made everything and everyone sound awesome!!!

I’m not going to be any more detailed about the concerts, cause I wrote a travel diary and if you want to read it, ask.

I feel that God changed me on that trip. I feel that He got through to me, He caught me. He freed me. He made me free from some unnecessary thoughts, fears and my inability to trust certain things.

I got to witness miracles of healing both physically and spiritually, see people getting happy and free in Christ and all other things that really showed me that God was with us on this trip and that He is really with me on this trip too. Amazing.

I believe I got some new life-time friends on that trip:

- Martin and Margaret with their kids - who really blessed me with everything they are
- Ian - who is my personal hero career wise, with all the organizational skills, sense of humour and a heart for the lost.
- Jo-Jo and Chris – my new best-(England)-friends who opened their home to the strangers and then didn’t want us to leave in the end. And I am planning to take over their little perfect world. ;)
- Mel and Wendy – mother and a daughter, the Queen and Princess of the GREAT COOKING KINGDOM.
- Stuart and Marion – The way they pray and serve the others is admirable.
- Paul – His Manchester tough look and sound cover only so little of his warm and loving and serving heart. Beautiful person.

On that trip I got sort of released from the fear of praying for others. I didn’t want to take the responsibility of people not getting their answers from God or not being blessed and healed by God when coming in front for prayer. God showed and told me that it is not me in the first place to do any of that stuff. It’s God who heals, blesses, answers, gives peace etc. I am just a tool, just a voice helping them to pray to God. Lovely.

I was extremely not happy to return home, I wanted to stay there, stay in that bubble of blessings I received daily. I thought that this will all end once I’m back at home and in my everyday life.

It’s been three days since the trip ended and I still feel God is with me and I have that little fire in me that was started on that trip. I want to keep the fire burning and want to make it even bigger and more influential.

Yet it’s my constant prayer of getting a clear answer of where God wants me to be in this world. Is it Estonia, England or somewhere else – I don’t know. But I do know that right now I am where I’m supposed to be.

So thank you God for everything. Thank you my friends for everything. Thank you my choir, my band, my family for everything.

LOVE YOU! BLESS YOU!

...

To be continued...



...my life, I mean.

England, here we come! :)

See tee...

Rääkisin siin vaiksel õhtul Tullaga juttu. Mõnus on, kui saad kedagi aidata sellega, et oled lihtsalt online ja oled olemas - ka läbi neti.

Arutasime elu ja tulid sellised filosoofilised mõtted nagu naksti klaviatuuri klõbinal.

Kõik algas sellest, et Tulla küsis, mis arvan lausest: "you get what you deserve".

vastasin: "You get what God thinks is best for you!"

Tulla ei jäänud mõnusa mõttekäiguga võlgu: "Vale tee ei muutu õigeks ka siis kui seda mööda kaugemale minna."

Tuuliki oli kuulnud seda üks hommik raadiost.

Vale tee ei muutu õigeks ka siis, kui seda mööda kaugemale minna. Nii tõsi. Vahel mõtlen, et miks me pingutame seda valet teed õigeks teha? Kas me tõesti arvame, et kuigi see Jumala tahe ei ole, teeb Ta sellest meile õige tee, kuna me nii kangekaelsed oleme? Vahel see nii on. Sest suudame sellest õigest plaanist nii kaugele minna, et Jumal peab mõtlema muu teelõigu, kuidas meid jälle joonele saada. Ja siis see vale tee justkui on õigeks osutunud, kuigi tegelikkuses see seda siiski ei ole olnud.

Filosofeerisin edasi, et mis siis saab kui see õige tee on meie arvates vale? Tulla arvas, et õige tee korral on meil rahu südames. Julgesin väita, et ei pruugi. Teadupärast on inimesed ebatäiuslikud olendid. Meil on probleem - madal enesehinnang. Vägivaldselt koondan kõik inimese probleemid sellesse ühte sõnakombinatsiooni. No võib ka öelda, et ebakindlus Jumalas, kui nii parem on.

Me ei taha uskuda, et oleme väärt Jumala parimat plaani. Me ei taha usaldada, et see, kuhu Jumal meid viimas on, ongi see kõige parem, mis Jumalal on meie jaoks. Me ei taha seda teed kõndida, mis tulemuseni viiks. Me ei viitsi, ei julge, ei taha, ei oska seda teed käia.

Inimesed on tobedad. Mina olen tobe. Mul ka raskusi sellel Jumala teel käimisega. Ikka tulevad need kahtluseussid ja usaldamatus, nagu Peetrusel, kes pärast paari sammu vee peal vajuma hakkas. Mul läheb ka vahel täitsa hästi. Nagu kõnnikski vee peal ja tunnen rõõmu sellest, et olen Jumalaga uskumatus kohas. Ja siis tabab otsekui välk selgest taevast, et see kõik on füüsikaseadustele vastu. Et minuga ei juhtu selliseid häid asju ja üldse ma olen nii kole ja igav ja tüütu (Liisu - shhh) ja tobe inimene, et see ei ole õige, et minu jaoks võiks kellelgi olla mingi imeline plaan, mis mind õnnistaks.

Inimesed on tobedad. Mina olen tobe.

Aga õnneks - ÕNNEKS - tuleb siin mängu Jumala ARM ja ARMASTUS. Ja nendest kahest asjast ei peagi lõpuni aru saama. Aga neid kahte asja tuleb USALDADA.

Sellega ma tegelen.

Pea igapäevaselt.

Vot tak.

Eilne ehmatus

Ei, mitte mina ei ehmatanud, vaid mu väike õde.

Nimelt peale palvelahingut käisid Isa, Lauri ja Liisu minu juurest läbi, et võtta Gretele Laurist maha jäänud riidekapp kaasa.

Ja kui Liisu minu tuba nägi, oli ehmatus suur. Elan nagu siga tallis praegu. Ei tasu külla tulla kui arvad, et olen hull korraarmastaja. Igasugune motivatsioon korda hoida hetkel puudub. Laud on igast träna täis ja sahtlisisu vedeleb põrandal.

Nüüd esmaspäeval sain teada, et pean selles korteris elama veel kolm nädalat. Ehk peaks kätte võtma ja nati koristama? Ehhh...

Sahtlisse tagasi tõsta asju ei taha, ilma, et ma poleks sorteerinud, mis jääb ja mis läheb. Tean, et tahan palju ära visata. Ehk alustan sellest? Kuna praegu ei viitsi mõttega koristada, siis elangi nagu väike põrsas. :)

Oeh, see kolimine on tüütu. Seda enam, et mul on täiskomplekt asju üksi elamiseks ja nüüd kolin kellegi juurde, kes on ka juba aegu iseseisvalt elanud ja palju on talgi olemas. Aga pressin mitu oma asja ikkagi ka sinna. Ja mõni asi tuleb kasuks.

Näiteks eelmiseks sünnipäevaks saadud mikrolaineahi, mille mu kallid sõbrad mulle kamba peale kinkisid. Nii vägev.

Aga jah. Kui keegi tahab tulla minu juurde külma südamega asju ära viskama, siis andke teada. :)

Heh, just tõdesin, et ülikooliajal jäi see üliõpilaseelu elamata, see ühika elu. Nüüd siis, ligi kaks aastat peale ülikooli lõpetamist, saan tunda, mida see tähendab.

Olen pooleldi põnevil ja pooleldi kahtleval seisukohal, kas ma ikka tahan seda. Aga otsus tehtud ja alati saab ju jälle välja kolida kui tõesti väljakannatamatu see olukord on.

Aga ei usu. Kuigi tean 1/3 inimestest, kellega koos elama hakkan, olen juba põnevil.

Ulli muretses, et mis nüüd meie mänguõhtutest saab. Kui Sina ka muretsed, siis ütlen Sullegi rahustuseks: Pole mõtet muretseda - ka uues kohas on võimalused olemas ja asukoht isegi sobivam?

Tasub mõelda.

Igatahes, aitäh, et kaasa elad. Mõtlen, et need liblikad võivad ollagi ka sellepärast, et see, mis ees, on teistmoodi ja huvitav ja natuke ka tundmatu ala.

Oligi juba liiga rahulik ja stabiilne see eluke?

Imelikud tunded

Kas Sul on olnud kunagi sellist situatsiooni, mis tekib teatud muusikapala ajal või keegi ütleb mingi sõna või lihtsalt oled sellise olustiku keskel, et varem kogetu tuleb tagasi nagu naksti?

Minul seoses kargete ilmadega just nii on.

Mitu aastat tagasi olin sügisperioodil meeletult armunud. No ikka nii, et liblikad kõhus ja isu polnud. Võtsin kenasti alla sellel perioodil. Hea dieedivorm iseenesest. :)

Nüüd, aastaid hiljem, kui õhk on samamoodi külm ja kõik on juba väga sügis, on liblikad tagasi, suht ilma põhjuseta. Sellest armumisest on järel vaid see füüsiline tunne. Ometi ei ole ma praegu armunud.

Imelik on olla. :)

Rüütellikus veel elab!

Täna hommikul sain bussis istuma ühe vanamehe kõrvale. Kui tema Selveri juures maha läks, istusin akna alla ja minu kõrvale istus üks 20ndates noormees.

Ta oli väga närviline mu kõrval ja vaatas koguaeg ringi. Mõtlesin, et ehh, ilmselt on tal mark, et istub, sest nii paljud seisavad püsti. Või lihtsalt ei tea, kus ta on ja millal maha peab minema.

Paar peatust edasi kargas ta püsti ja juhatas äsja peale tulnud vanamemme minu kõrvale istuma. No nii armas oli see tegu!

Ta ei vabastanud kohta igaühe jaoks, vaid memmele, kes tõesti istet vajas. Tahtsin noormehele midagi head öelda, aga lõin araks ja bussist väljasaamisega oli tükk tegu.

Ta tuletab mulle meelde, et ehk peaksin ka mina bussis „närviliselt” ringi vaatama ja kellelegi istet pakkuma või lihtsalt hoidma silmad lahti ja aitama seal, kus vaja.

Sügav kummardus, noormees bussist! ;)

Miskine kummaline RÕÕM

Täna on kuidagi väga positiivne olla. Ei tea, kas see tuleb sellest päikesest, mis väljas või on lihtsalt hea tuju.

Täna kogen ühte vaimuviljadest: rõõmu.

Ja kohe on vastukaja ka nii tugevalt armas. Tasub olla rõõmus. See teeb teisi rõõmsaks ja annab endale energiat juurde.

Kuigi on ikka argipäeva muresid, mis tahavad seda rõõmukest maha suruda, kiirgan täna, koos päikese abiga, sellest üle.

Kas ja kui tihti Sina rõõmus oled?