Heh, vahel on sellised hetked, kus lihtsalt tahaks elu eest karjuda ja saada see "kogum" enda seest välja, mis sinna aja jooksul tekkinud on.
Eile õhtul oli järjekordne selline õhtu. Milline on kõige halvem tunne maailmas? Võin seda kirjeldada, sest kogesin seda just eile.
Põhimõtteliselt on see selline kompott, mis sisaldab endas järgmisi emotsioone:
Viha, pettumus, hirm, väsimus, kurbus, läbikukkumine ja siis veelkord väsimus ja hirm.
Absoluutselt ei meeldi see tunne. Absoluutselt kindlasti ei soovi ma seda mitte kellelegi, kuid siiski on umbes 2/3 täiskasvanutest inimestest seda kogemas ikka uuesti ja uuesti. Ehk teate, kuhu sihin?
Tahaks, et ma ei peaks kellegi teise kui vaid enda pärast muretsema. Tahaks, et oleksin vaid mina, kelle eest vastutada, vahel lihtsalt ei jaksa enam.
Ometi on sellel kõigel ka nii nii nii nii nii palju plusse, et ei raatsi sellest elust loobuda ka.
Selline keeruline värk, ütleme nii.
Aga jõudu kõigile emmedele-issidele! Ja kuhjaga tarkust. Mina igal juhul õpin asja. Ei tule veel välja, aga ükskord ehk juba oskan ka, vähemalt midagigi.
Lõpetuseks tahaks seda öelda, et vabandan kõigi ees, kes on mind selles hetkes näinud ja sellepärast haiget saanud. Eks alles õpin selliseid hetki seljatama ja käsitlema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar