Nii küsis mu käest Marii ühel kevadisel pärastlõunal.
Kui päris aus olla, hakkasin vinguma alguses. Ütlesin, et oleks mul vaid rohkem raha, rohkem aega, rohkem energiat, oleks mul peika ja kui vaid ei ole nii palju tööd ja koolis ka ei viitsi käia. Oleks ometi see kindlusttunne homse ees. Aga muidu olen päris õnnelik...
Aga mida see sinna lõppu siis pidi tähendama?
Miks kristlased nii palju vinguvad? Kas mitte Jumal ei ole see, kes muretseb meile kõik? Kas mitte Temalt ei tule õnn ja rõõm? "Ta paneb mind haljale aasale lebama..." Psalmis kuskil nii vist räägitakse.
Aga milleks on meil raskusi seda uskuda, milleks me takistame Jumalal seda teha? Miks me hädaldame, et elu on nii raske?
Selleks, et aru saada, kui tore on juua tervest topsikust, on vaja kõigepealt läbitilkuvat ja pluusi määrivat topsikut, millest juua. Selleks, et me mõistaks, et meile on tervis puhta muidu antud, peame läbi põdema raske haiguse; selleks, et aru saada, et meil on suht okei rahaline seis, on vaja kõigepealt võlgadesse langeda; selleks, et aru saada, et sõbrad on ümberringi, tuleb läbi minna üksindusest, pettumisest?
Aga kas alati peab? Miks me nii lollid oleme ja kõike sellisel kujul avastada tahame? Miks me Piiblit tõe pähe ei võta?
MIKS? MIKS? MIKS?
Aga tegelikult olen ikka päris õnnelik...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar