Aga mõtted jutlustest

Tegelt oli täna mõtlemiseks päris palju terakesi nopitud. Jagan:

Raido Oras:

• Pühaduse ja kurjuse kasvu vahel on seos.
• Kui me näeme midagi head, oskame vahet teha hea ja kurja vahel.
• Jeesuse sünni hetkel elas Petlemmas ligikaudu 300-400 inimest, mis tähendab, et ei olnud masshukkamist beebide osas.
• Mida rohkem on head sündimas, seda aktiivsem on ka kuri.
• Ükski heategu ei jää karistamata.
• Tänapäeva maailmas tahetakse, et keegi oleks süüdi ja üldjuhul, et ta maksaks oma eluga.
• Puhas kuri vastab puhta kurjaga.
• Tähtis pole see, kuidas me kannatuses hakkama saame, vaid see, kuidas me sellest läbi läheme.

Indrek Luide

• Me võime, olles ise ebatäiuslikud, teha päris ilusaid asju, kui need on tehtud koos Jumalaga.
• Mida "inglinäolisemaks" Sa lähed, seda vähem meeldid Sa maailmale.
• Mida kvaliteetsemat elu tahame elada, seda lähemal peame olema Jumalale.
• Kas me julgeme oma kodu avada? (inspireeritud Jeesuse vastusest: "Tule ja vaata!")
• Kas me tahame, et maailmas oleks veel 10 minusugust, kes kõik käituvad ja teevad samu asju, mis mina praegu? Kas maailm kannatab selle välja?

Eliot Preisfreund:

• Tihti ootame, et teised meid teeniksid, mõtlemata sellele, et peaksime ise olema need, kes teenivad.

Minu järeldus: endaga tuleb vaeva näha ja püüelda ikka paremaks ja Jumalale lähemale saada.

Jää hüvasti, Viimsi Vabakogudus

Täna käisime Isa ja Lauri ja Liisuga Viimsis, kus oli meile, kui koguduse rajajatele õnnistuse palumine. See oli iseenesest tore. Hea, et meie "lahkumine" nüüd ka ametliku formaadi ja õnnistuse sai.

Kuigi pastor Raido rääkis hea jutluse ja andis mõista, et see on üks raskemaid asju, mida teha ja julgustas ja kinnitas meid, ei jäänud mulle isiklikult sellest hommikust kuigi hea olemine. Üldse Viimsis käimine on väga valus. Viimasel ajal.

See tuletab meelde liiga palju valu, kuigi võiks arvata, et aeg parandab kõik haavad. Valu ei tekita füüsiliselt see kirik ja see koht kui selline, vaid inimeste nägemine. Ja mitte üksnes koguduse liikmete nägemine, vaid ka sõprade nägemine, kes jäävad aina kaugemaks ja on oma elukesega ilma meieta edasi liikunud, hoidmata kontakti meiega. Enam ei ole midagi rääkida, enam ei küsita, et kuidas läheb, enam ei püüta ka kontakti silmadega. Enam ei sirutata kätt õnnistussoovideks. Ja SEE on nii valus.

Võibolla oleksin pidanud ise midagi teistmoodi tegema. Võibolla peaksin ka praegu midagi teistmoodi tegema. Aga ei oska ja ei ole jõudu, ka tahtejõudu mitte. Tahakski võibolla lihtsalt haihtuda, kui nagunii teistel ilma meieta parem ja rahulikum ja rõõmsam on.

Annaks nüüd Jumal vaid usku, et oleme teinud õigeid valikuid ja järginud Jumala plaani ja et oleme seal, kus Jumal tahab, et me oleksime.

Veinikogemus

Haksin mõtlema selle peale, et ega ma liiga hullu viga pole teinud, et end täiskarsklaseks teind olen. Tahtsin proovida, terve pokaali (nii palju kui pannakse ja nats läks rohkem) ära juua ja mõelda, et kas oli vahva.

Käisime siis Lauriga poes. Lauri, suur veiniekspert (tänu eksametile), valis valge ja roosa veini. Isa tahtis punast, nii et tulime poest ära kolme veinipudeliga. Ja seda kõike eneseharimiseks. :D

Valget jõime 24. õhtul. Nuusutades oli alko lõhn küll. Mõtsin, et tobe, ei meeldi see eriti. Aga ise lunisin ja nüüd joon. Hullult targalt ja mõnusalt joon. Aga see valge ei olnd lõppkokkuvõttes väga hea, et teist klaasi ei võtt. Kuigi suus on selline mõnus tunne peale veini. Selline surin ja nii.

Täna jõime punast. Veel rohkem alko lõhna ja selline kuiv jäi suhu. Lauri ette ka ütles, et punane ei ole nii hea, et need enamasti kuivad. Olen seda väljendit ennegi kuulnd ja ei saand aru, et kuidas saab üks vedelik kuiv olla. Aga pärast esimest sõõmu sain aru küll.

Proovisin niimoodi nuusutada ja keerutada seda klaasis, nagu filmidest näinud olen. Aga ei läind väga põnevaks. :D

No nüüd on veel roosat proovida. Ei tea, millal seda teeme. Siis kui punane on otsas. Kes seda joob? Njee snaaju. Ehk millalgi võtan natukene veel, ei tea.

Aga mõtsin, et jagan oma kogemusi teiega ka.

Arvan, et oma täiskarsklusest võin "täis" siiski eest ära võtta, sest aeg-ajalt ju võib veini ikka juua. Õlut pole kunagi isegi proovinud ja arvan, et ei tee ka seda. Just because.

Black Christmas

Istun tööl, just sõin kodujuustu-kirsitorti, kuulan mõnusat jõulutseedeed ja olen pisukeses õndsuses.

Selline tore aeg on praegu. Black Christmas on plaat, mida nagu hästi hästi hea meelega kuulaks terve jõuluaja, kuna aga kõik minu vaimustust ei jaga, pean minema kompromissile ja kuulama seda vähem kui kogu aeg. Hihihi. (kui tahate ka kuulda, tulge mulle külla! :D)

Mis teeb jõulust jõulu? Mis on jõul?

"Mul ei ole üldse jõulutunnet" on viimasel ajal olnud lause, mida kuuleb aina sagedamini ja sagedamini. Mis on "jõulutunne"?

Ma ütleks, et see on "state of mind". Sa võid näha enda ümber halbu asju või märgata ilusaid ja toredaid asju.

Pühapäeva hommikul käisin Medokas. Kui jõudsin välisukseni tegin ühele memmele ukse lahti ja lasin ta sisse. Sain suure tänu osaliseks ja ta õnnistas mind see hommik. Millegi ilusamaga ei saa ühte kirikukogemust alustada. Kuulasin oma kauneid ja toredaid sõpru ingellikult laulmas, rääkisin paar sõna nendega juttu ja kiirustasin siis trolli peale. Istusin ühe poisi kõrval, kelle tee välja blokkisin ära. Ta vaatas mulle suurte silmadega otsa, kuid ei öelnud midagi. Naeratasin talle. Napilt enne Koidu peatust sain aru, et ta tahab maha. Istusin kõrvalistmele, et ta mööda lasta. See tundus loomulik asi mida teha - onju. Poiss hüppas hetkega ukse poole ja enne kui ta väljus, vaatas naeratusega minu poole ja ütles "spassiiba!" Nagu wow. Olin teinud pisikese poisi rõõmsaks. Trollis edasi sõites oli rõõm jälgida, kuidas üks memm tegi oma seljakotikese lahti ja hakkas sealt välja paistvat kingitust lahti pusima. Sellega läks aega, kuid ta askeldas nii rõõmsasti ja kui lõpuks nägi, mis seal on, oli õnn piiritu.

Aga siis... Selle sama memme kõrvale istus üks teine memm, kes oli ka kirikutädi, nagu esimenegi (pealt kuulatud jutu järgi) ja lõpuks pöördus asi selliseks, et esimene memm kurtis teisele, et ta maksab liiga roppu raha, et 1-toalises korteris elada ja et tema on vaene penskar.

Sinna mu pühade meeleolu läks. Pekki küll.

Aga nüüd, teisipäeval, 23.dets, viimane päev tööl enne pühi, olen jälle rõõmus. Olen saanud mitme üllatuse ja headuse osaliseks. Ülemus mängis päkapikku, osakonna cd-mängijast kostub Black Christmas album, sain veel midagi postist ja rõõm on piiritu.

Varsti saan kokku oma väga hea sõbrannaga, lähme kohvitama.

Isal on ka juba parem, eile oli elu hea saun ja parim seltskond Kertu juures ja homme on kogu pere koos terve päev. Fun fun fun. :D

Tarkus

Parem mitte midagi öelda, kui öelda mitte midagi!

Palve

Kallis Isa Taevas,

Palun tee minu Issi terveks! Võta ära need valud ja kinnita teda südames!

Aitäh!!!

Jeesuse nimel,
Sinu tütar

Tõotamisest

22 Kui sa annad mõne tõotuse Issandale, oma Jumalale, siis äraviivita seda täitmast, sest Issand, su Jumal, nõuab tõesti seda sinultja see oleks sulle patuks.
23 Aga kui sa jätad tõotuse andmata, siis see ei ole sulle patuks.
24 Pea seda, mis su huultelt on välja läinud, ja tee, mis savabatahtlikult oled tõotanud Issandale, oma Jumalale, nagu sa omasuuga oled rääkinud! /5ms 23:22-24/

Selles mõttes, et päris hull sellega. Kui palju olen öelnud, et Jumal, aita mul see asi veel teha ja siis ma hakkan rohkem Sinule aega pühendama ja Piiblit lugema ja palvetama. Ja siis panustan rohkem suhtesse Jumalaga.

Ja ikka läheb nii nagu läheb. Ei toimu siin mingit panustamist ja aja investeerimist millessegi, mis on nii tohutult õnnistusttoov. Lihtsalt rumalusest ja ka laiskusest.

Peaks selle kirjakoha kuhugi seinale kleepima, et see pidevalt silme ees oleks ja ehk natukenegi distsipliini kasvataks.

Kust mõte: hommikusest lugemisest.

Loomult laisk

Üks õhtu, kui sõitsin autoga koju, kuulasin tee peal raadiot. Mingi sportlasega oli intervjuu käimas. Üldse ei mäleta muud, kui ühte lauset, mis see sportlane, aga tark poiss ütles:

"Inimene on juba loomuselt liiga laisk, et olla kogu aeg positiivne ja õnnelik!"

Nagu wha'?

Ta kuidagi nagu suutis ära sõnastada selle, millele olen viimasel ajal palju mõelnud. Tegelt on ju nii!?

Kahjuks on nii, et inimene ei ole loomuselt õnnelik inimene. Eriti tänapäeva ühiskonnas, kus käib üks hullem raha järele jooksmine ja võitlemine ja mida kõike veel. See väsitab ja see tekitab tahtmise ainult ühte eesmärki saavutada ja see on rahapauna suurendamine, mis teoreetiliselt peaks mõne õnnelikuks tegema. Aga ega see rahapaun kunagi piisavalt suur ei ole, mis tähendab: inimene ei ole loomult õnnelik ja rõõmus ega ka positiivne.

Sellist elustiili ja suhtumist tuleb harjutada. Tuleb otsustada ja siis pingutada selle nimel, et see tõesti ka kehtiks enda elus.

Lahe oleks see, kui end lõdvaks lastes kerkib hoopis naeratus näole ja tuju läheb heaks, tegelikkuses aga vajume kössu teki vahele ja murekortsu saatel vajume väsinult unne.

Nii õige on kuidagi see, et kui saavutada enesedistsipliini selline tase, et iga päev algab nii mõnigi sõna Jumalaga juttu ajades ja uurides Piiblist, mis täna siis "Today's fortune" on, siis päev on positiivsem ja energilisem ja rõõmsam. Kõik kuidagi sujub paremini ja kergemini.

Mõelge selle üle: kas ma olen liiga laisk, et olla õnnelik?

kunagi ammu oli kõik rõõsa ja rõõmus! :D

Tegelt on ju ikka veel! Onju!

Nõme, kui nii juhtub

Mis on üks tüütumaid asju, mis saab minuga juhtuda?

See, kui ma otsustan osta natukene kallimad, mustriga sukad ja tõmban need esimest korda jalga pannes katki.

Urr.

Urr.

Ikka tahan ilusate sukkadega käia: ostan jälle kallid vä?

Mõistate mu muret? :D

Oleks see mu elu kese, oleks asi ikka päris hullusti ja väga kurb.

Õnneks pole.

Hetkeemotsioon vaid.

Luide tribe

Eile oli esimene jõuluõhtu. Luidede klann sai kokku ja meid kogunes üllatavalt palju. Kohale tuldi nii Pärnust, Saaremaal, Keila-Joalt ku ka Tallinnast.

Sööki oli palju, üllatusi oli palju ja rõõmu oli palju.

Ja siit ka väike fotomeenutus:

Kummitav mõte

sellest ajast kui oli presidendihommikupalvus Radissonis kummitab mul peas üks lause. Kogu hommikusöögiosaduse teema oli perekond ja hüüdlause "Ole eeskujuks!"

Kõik oli tore seal, laulsime Gospelkooriga tähtsatele tegelinskitele, sõime suhteliselt head sööki ja kuulasime tervitusi/kõnesid. Üks nendest kõnepidajatest oli Maret Maripuu, sotsiaalminister. Väga palju ei mäleta tema kõnest, aga üks lause jäi.

"Ära muretse sellepärast, et lapsed Sind ei kuula, vaid sellepärast, et nad jälgivad, mida Sa teed!"

Wow, ikka on räägitud sellest, et peame olema noorematele eeskujuks, kuid ikka on see jäänud õiendamise tasandile, et ära tee seda ja ära tee teist. Me ei anna endale siiski päris lõpuni aru, et nad vaatavad ja sarnases situatsioonis käituvad täpselt samamoodi, sõna otseses mõttes.

Hiljuti oli mul Gretega (väike 3.a. õde) üks juhtum. Olime mänguhoos ja ma ei viitsinud midagi tema moodi teha ja ta hakkas vaikselt vinguma, ma ikka ei viitsinud. Natukese aja pärast tuli lause: "Noh, Krissu, tee nii, muidu ma saan kurjaks!" Nagu mida????

See lõi pahviks ja ma sain aru, et see on minult talle külge jäänud, sest just mõni aeg tagasi olin talle sama öelnud, kui ta liiga palju sahmerdas, kui üritasin tal juukseid kammida. No tõesti viskas kopa ette, et ta paigal ei püsinud. See on pannud mind mõtlema, et kas me ise tahame hullult kannatlikult teha midagi, mis meile füüsilist valu põhjustab, või mis on ebameeldiv tegevus, aga tuleb ära teha? Vingume ise samamoodi. Käitume samamoodi nagu väiksed lapsed, üritades igal võimalikul viisil vältida seda ja "asajatada" kuskil mujal kui seal, kus oleks vaja tegutseda ja olla.

Ikka on nii, et teismeeas mõtled, et mina küll suurest peast selline ei ole ja oma perekonnas teen teistmoodi ja olen palju parem inimene ja kannatlikum ja kõike muud, mida täheldad oma, mis seal salata, vanematel vajaka jäävat või mis võiks olla teisiti. Praegu olen täheldanud tendentsi, et suht palju teen täpselt samamoodi, nagu olen näinud ees tegevat. Ma ei taha, et nii oleks, aga justkui loomulikult tuleb see. Võitlen ja punnitan, et saaks sellest ringist välja, et jätta mingi omadus, mingi tegutsemisviis endast eemale.

Aga täiesti haige, kui raske see on!!! Sa oled selle asja sees ja see lihtsalt jääb külge. Mitte, et kõik oleks hästi halvasti, aga paratamatult perekonnaliikmed ei pinguta oma pere nimel väga palju. Öeldes endale, et olengi selline ja kui pereliikmed mind ka ei armasta sellisena, siis kes üldse veel? Ja siis oleme torssis ja mossis kõigi oma tobedate harjumustega.

Seda välja kirjutades mõtlen, kui tobe see on. Miks me pingutame siis nii väga "vale" mulje jätmisest võõrastele? Ja suht palju sellega haiget tehes oma perekonnale, sest nende nimel me ei pinguta - kohe on mask eest ära, kui omavahele jäädakse. Miks?

Usun, et sisekliima sõltub suuresti sellest, kui tõsiselt me võtame kristlust ja kristlaseks olemist. Ei saa olla nii, et väljaspool kodu olen tõeliselt eeskujulik tugev kristlane ja kodus hoopis vastupidi ja siin tulevad välja kõik need nõrkused ja vead. Nendega tuleks võidelda igal pool, igal ajal, iga lähedaloleva inimese juures. Olgu selleks siis ülemus tööl või tüütu vend/õde kodus.

Leian, et see, kui tugev kristlane inimene tegelikult on, peegeldub just selles, kuidas käitud kodus. Milline Sa kodus oled, kus ei ole vaja üldse pingutada. Kus ei pingutada, kuigi võiks ja peaks.

Isalt on külge jäänud see, et tuleks otsustada ja samamoodi mitte edasi minna. Olen otsustanud palju asju, kuid nõrga enesedistsipliini tulemusena mitte eriti kaugele jõunud.

Otsustan, et jälgin ennast kõrvalt ja vaatan just seda, kuidas teised mind näevad. Ka kodus. Kui palju ma armastan oma ligimesi selleks, et pingutada ja olla parem inimene. Ka nendega, kes peavad mind tingimusteta armastama. Tobe, aga tõsi.

Õnnistusi teilegi ja mõelge selle peale, et täiskasvanuid ei jälgi mitte päkapikud, vaid need pisikesed inimesed, kes alles õpivad ja kujunevad kelleksi. Kes alles kujundavad oma käitumismaneere ja sõnavara ja -kasutust.

http://www.youtube.com/watch?v=CWUtywfwsMw