22 Kui sa annad mõne tõotuse Issandale, oma Jumalale, siis äraviivita seda täitmast, sest Issand, su Jumal, nõuab tõesti seda sinultja see oleks sulle patuks.
23 Aga kui sa jätad tõotuse andmata, siis see ei ole sulle patuks.
24 Pea seda, mis su huultelt on välja läinud, ja tee, mis savabatahtlikult oled tõotanud Issandale, oma Jumalale, nagu sa omasuuga oled rääkinud! /5ms 23:22-24/
Selles mõttes, et päris hull sellega. Kui palju olen öelnud, et Jumal, aita mul see asi veel teha ja siis ma hakkan rohkem Sinule aega pühendama ja Piiblit lugema ja palvetama. Ja siis panustan rohkem suhtesse Jumalaga.
Ja ikka läheb nii nagu läheb. Ei toimu siin mingit panustamist ja aja investeerimist millessegi, mis on nii tohutult õnnistusttoov. Lihtsalt rumalusest ja ka laiskusest.
Peaks selle kirjakoha kuhugi seinale kleepima, et see pidevalt silme ees oleks ja ehk natukenegi distsipliini kasvataks.
Kust mõte: hommikusest lugemisest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar