sellest ajast kui oli presidendihommikupalvus Radissonis kummitab mul peas üks lause. Kogu hommikusöögiosaduse teema oli perekond ja hüüdlause "Ole eeskujuks!"
Kõik oli tore seal, laulsime Gospelkooriga tähtsatele tegelinskitele, sõime suhteliselt head sööki ja kuulasime tervitusi/kõnesid. Üks nendest kõnepidajatest oli Maret Maripuu, sotsiaalminister. Väga palju ei mäleta tema kõnest, aga üks lause jäi.
"Ära muretse sellepärast, et lapsed Sind ei kuula, vaid sellepärast, et nad jälgivad, mida Sa teed!"
Wow, ikka on räägitud sellest, et peame olema noorematele eeskujuks, kuid ikka on see jäänud õiendamise tasandile, et ära tee seda ja ära tee teist. Me ei anna endale siiski päris lõpuni aru, et nad vaatavad ja sarnases situatsioonis käituvad täpselt samamoodi, sõna otseses mõttes.
Hiljuti oli mul Gretega (väike 3.a. õde) üks juhtum. Olime mänguhoos ja ma ei viitsinud midagi tema moodi teha ja ta hakkas vaikselt vinguma, ma ikka ei viitsinud. Natukese aja pärast tuli lause: "Noh, Krissu, tee nii, muidu ma saan kurjaks!" Nagu mida????
See lõi pahviks ja ma sain aru, et see on minult talle külge jäänud, sest just mõni aeg tagasi olin talle sama öelnud, kui ta liiga palju sahmerdas, kui üritasin tal juukseid kammida. No tõesti viskas kopa ette, et ta paigal ei püsinud. See on pannud mind mõtlema, et kas me ise tahame hullult kannatlikult teha midagi, mis meile füüsilist valu põhjustab, või mis on ebameeldiv tegevus, aga tuleb ära teha? Vingume ise samamoodi. Käitume samamoodi nagu väiksed lapsed, üritades igal võimalikul viisil vältida seda ja "asajatada" kuskil mujal kui seal, kus oleks vaja tegutseda ja olla.
Ikka on nii, et teismeeas mõtled, et mina küll suurest peast selline ei ole ja oma perekonnas teen teistmoodi ja olen palju parem inimene ja kannatlikum ja kõike muud, mida täheldad oma, mis seal salata, vanematel vajaka jäävat või mis võiks olla teisiti. Praegu olen täheldanud tendentsi, et suht palju teen täpselt samamoodi, nagu olen näinud ees tegevat. Ma ei taha, et nii oleks, aga justkui loomulikult tuleb see. Võitlen ja punnitan, et saaks sellest ringist välja, et jätta mingi omadus, mingi tegutsemisviis endast eemale.
Aga täiesti haige, kui raske see on!!! Sa oled selle asja sees ja see lihtsalt jääb külge. Mitte, et kõik oleks hästi halvasti, aga paratamatult perekonnaliikmed ei pinguta oma pere nimel väga palju. Öeldes endale, et olengi selline ja kui pereliikmed mind ka ei armasta sellisena, siis kes üldse veel? Ja siis oleme torssis ja mossis kõigi oma tobedate harjumustega.
Seda välja kirjutades mõtlen, kui tobe see on. Miks me pingutame siis nii väga "vale" mulje jätmisest võõrastele? Ja suht palju sellega haiget tehes oma perekonnale, sest nende nimel me ei pinguta - kohe on mask eest ära, kui omavahele jäädakse. Miks?
Usun, et sisekliima sõltub suuresti sellest, kui tõsiselt me võtame kristlust ja kristlaseks olemist. Ei saa olla nii, et väljaspool kodu olen tõeliselt eeskujulik tugev kristlane ja kodus hoopis vastupidi ja siin tulevad välja kõik need nõrkused ja vead. Nendega tuleks võidelda igal pool, igal ajal, iga lähedaloleva inimese juures. Olgu selleks siis ülemus tööl või tüütu vend/õde kodus.
Leian, et see, kui tugev kristlane inimene tegelikult on, peegeldub just selles, kuidas käitud kodus. Milline Sa kodus oled, kus ei ole vaja üldse pingutada. Kus ei pingutada, kuigi võiks ja peaks.
Isalt on külge jäänud see, et tuleks otsustada ja samamoodi mitte edasi minna. Olen otsustanud palju asju, kuid nõrga enesedistsipliini tulemusena mitte eriti kaugele jõunud.
Otsustan, et jälgin ennast kõrvalt ja vaatan just seda, kuidas teised mind näevad. Ka kodus. Kui palju ma armastan oma ligimesi selleks, et pingutada ja olla parem inimene. Ka nendega, kes peavad mind tingimusteta armastama. Tobe, aga tõsi.
Õnnistusi teilegi ja mõelge selle peale, et täiskasvanuid ei jälgi mitte päkapikud, vaid need pisikesed inimesed, kes alles õpivad ja kujunevad kelleksi. Kes alles kujundavad oma käitumismaneere ja sõnavara ja -kasutust.
http://www.youtube.com/watch?v=CWUtywfwsMw
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar