Täna käisime Isa ja Lauri ja Liisuga Viimsis, kus oli meile, kui koguduse rajajatele õnnistuse palumine. See oli iseenesest tore. Hea, et meie "lahkumine" nüüd ka ametliku formaadi ja õnnistuse sai.
Kuigi pastor Raido rääkis hea jutluse ja andis mõista, et see on üks raskemaid asju, mida teha ja julgustas ja kinnitas meid, ei jäänud mulle isiklikult sellest hommikust kuigi hea olemine. Üldse Viimsis käimine on väga valus. Viimasel ajal.
See tuletab meelde liiga palju valu, kuigi võiks arvata, et aeg parandab kõik haavad. Valu ei tekita füüsiliselt see kirik ja see koht kui selline, vaid inimeste nägemine. Ja mitte üksnes koguduse liikmete nägemine, vaid ka sõprade nägemine, kes jäävad aina kaugemaks ja on oma elukesega ilma meieta edasi liikunud, hoidmata kontakti meiega. Enam ei ole midagi rääkida, enam ei küsita, et kuidas läheb, enam ei püüta ka kontakti silmadega. Enam ei sirutata kätt õnnistussoovideks. Ja SEE on nii valus.
Võibolla oleksin pidanud ise midagi teistmoodi tegema. Võibolla peaksin ka praegu midagi teistmoodi tegema. Aga ei oska ja ei ole jõudu, ka tahtejõudu mitte. Tahakski võibolla lihtsalt haihtuda, kui nagunii teistel ilma meieta parem ja rahulikum ja rõõmsam on.
Annaks nüüd Jumal vaid usku, et oleme teinud õigeid valikuid ja järginud Jumala plaani ja et oleme seal, kus Jumal tahab, et me oleksime.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar