Üks õhtu, kui sõitsin autoga koju, kuulasin tee peal raadiot. Mingi sportlasega oli intervjuu käimas. Üldse ei mäleta muud, kui ühte lauset, mis see sportlane, aga tark poiss ütles:
"Inimene on juba loomuselt liiga laisk, et olla kogu aeg positiivne ja õnnelik!"
Nagu wha'?
Ta kuidagi nagu suutis ära sõnastada selle, millele olen viimasel ajal palju mõelnud. Tegelt on ju nii!?
Kahjuks on nii, et inimene ei ole loomuselt õnnelik inimene. Eriti tänapäeva ühiskonnas, kus käib üks hullem raha järele jooksmine ja võitlemine ja mida kõike veel. See väsitab ja see tekitab tahtmise ainult ühte eesmärki saavutada ja see on rahapauna suurendamine, mis teoreetiliselt peaks mõne õnnelikuks tegema. Aga ega see rahapaun kunagi piisavalt suur ei ole, mis tähendab: inimene ei ole loomult õnnelik ja rõõmus ega ka positiivne.
Sellist elustiili ja suhtumist tuleb harjutada. Tuleb otsustada ja siis pingutada selle nimel, et see tõesti ka kehtiks enda elus.
Lahe oleks see, kui end lõdvaks lastes kerkib hoopis naeratus näole ja tuju läheb heaks, tegelikkuses aga vajume kössu teki vahele ja murekortsu saatel vajume väsinult unne.
Nii õige on kuidagi see, et kui saavutada enesedistsipliini selline tase, et iga päev algab nii mõnigi sõna Jumalaga juttu ajades ja uurides Piiblist, mis täna siis "Today's fortune" on, siis päev on positiivsem ja energilisem ja rõõmsam. Kõik kuidagi sujub paremini ja kergemini.
Mõelge selle üle: kas ma olen liiga laisk, et olla õnnelik?
kunagi ammu oli kõik rõõsa ja rõõmus! :D
Tegelt on ju ikka veel! Onju!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar