The update on my life

I don’t understand what’s with me these past few weeks. I don’t know if I’m dealing with tiredness, boredom, frustration, anxiety, loneliness or what but there’s something off. The sad part is that there is no reason for it. Therefore I can’t name it.

I am actually very happy that my life is so blessed. I have a good warm home, my family is das best, my friends are over the top awesome and I have a good steady job. Church is there, I can consider GLS a success this year, I got to be a part of Equip and made an impression on the coordinator there and I realize over and over again that my friends are awesome.

When my roommates left on the 21st of December, it was sort of my meltdown. It was the top of the mountain when I felt that I can’t take this anymore. And I still can’t really sort out what the “THIS” is. My best friend Hanna asked me how I was that day over the skype. I told her that my roomies left and that there was this thing at work and that I don’t have new roomies and that I can’t really say that I’m doing all that well. Hanna said “OIOI” and told me she has to go for a second. I said I’ll wait. After 20 minutes my phone rang and it was Hanna telling me to unlock the door for her. She came in and told me that she just wanted to give me a hug. I was in shock. Do I really have THAT good friends? When did I ever deserve it? When do I ever do THAT positive and awesome stuff to my friends? Don’t remember. Anyways. She told me that she has only time to give me the hug I need and that she really needs to go back home, cause she has an exam in the morning. Yet we started talking for a second and suddenly she went: “Who am I kidding, I can’t go home, I have to talk to my friend!” And she stayed overnight. We talked for hours and it was an awesome time.

Then few days before that beautiful incident I got a call from England. My best England-friend called. Joanne was behind the wheels on her way to the Connection group and just wanted to chat a bit. It was sooo great to hear her voice and the accent and the laugh and everything joyful I remember about her. Then she was at Ian’s place and I got to talk to him as well. What an awesome time. The same night the best roommate decided to stay with me that evening and not go to a party she was invited to. It was one of the best relaxed evenings I’d had in a long time.

And my sisters and brothers have been awesome. I had a very good time with them over the Christmas time. And the gospel choir is totally awesome with the band and stuff.

I realized that something was wrong when I got to a point that I didn’t want to organize things anymore. Like gospel choir Christmas party or something special for the Christmas Eve or the Friends Christmas party etc. Cause I usually want to and usually have the energy and need and desire to do stuff. It’s not that I lack of ideas. It’s just that there’s a lack of motivation.

Sooo many good things going on. And I should be the happiest girl in the neighbourhood.

But there’s this something that doesn’t let me.

I need a decision. To be content with my life and not look for the things I don’t have or have the things I don’t want. And just take my life as a blessing as it is just that.

Do you know something about my life that I don’t?

I’m searching for answers.

I’ll put a very suitable lyrics of Michael W. Smith here that describe a little of where I am:

Missing person

Another question in me
One for the powers that be
It's got me thrown
And so I put on my poker face
And try to figure it out
This undeniable doubt
A common occurence
Feeling so out of place
Guarded and cynical now
Can't help but wondering how
My heart evolved into
A rock beating inside of me
So I feel such a stoic ordeal
Where's that feeling that I don't feel

There was a boy who had the faith to move a mountain
And like a child he would believe without a reason
Without a trace he disappeared into the void and
I've been searchin' for that missing person

Under a lavender moon
So many thoughts consume me
Who dimmed that glowing light
That once burned so bright in me
Is this a radical phase
A problematical age
That keeps me running
From all that I used to be
Is there a way to return
Is there a way to unlearn
That carnal knowledge
That's chipping away at my soul
I've been gone too long
Will I ever find my way home

He used to want to try to walk the straight and narrow
He had a fire and he could feel it in the marrow
It's been a long time and I haven't seen him lately
but I've been searchin' for that missing person

Kontserte tulemas

The Life Changing Trip

I just remembered the time before the concert trip and really thought about not wanting to go. I did not feel good about asking that many days off from work, I did not feel good about the people that were chosen to come and I really didn’t like that we didn’t have a keyboard player in our band. So basically, Liisu can confirm, I really didn’t want to go.

BUT.

I went.

When we arrived to England, a familiar face was greeting us – Paul King in person. What a nice start and awesome person to get to see first. On Thursday, 21st of October, we stayed at the hotel near London (Although I was pretty sure we came from Scotland, until about four days later).
The next day we went to the Christian Centre, Middlesbrough. We got there around lunch time and waited for Ian who came straight from work. It was nice to see another familiar funny face (FFF). :D

We all were very surprised when he handed us “The Schedule”. All I expected from this trip was to sing at the concerts and see some people, I didn’t realize that there are people who really want to bless us and make us feel really welcomed and served. Weird. It was the first time I thought this is not going to be “just another concert trip”.

We met our hosts, me and Anu got to see Jo-Jo for the first time and her house and the car and her driving the car and her gift basket and her empty freezer (it got filled up pretty fast) and the long distance it took us to get to their place (although she drives crazy and we were there faster than when Ian drove us home).

The next day we went to the theme park and really had a great time there too. Yet I was sort of worried about the evening service. Which was our first concert. Nobody but Martin had heard us and I was sort of amazed by the trust Ian and others had for Martin, who said we’re awesome. Ian introduced us like this: “When Martin came to me with an idea to bring the Gospel Choir to England and said they were awesome, I thought that he describes a cup of tea as awesome too.”

So the first concert. It was basically the first time we, ourselves, heard how our choir (well this version of the choir) sounds like and how the band supports us etc. And since we were really used to having our own mics, it was a bit scary when we had to sing in a choir mic all of a sudden. It was the moment of truth if the England side can breathe easily knowing that it was the right thing to invite us and organize all this and spend that much money on us or not.

Luckily it was all alright. EVERY TIME. The weird thing about it was, though, that at every sound check I freaked out thinking that this concert is going to be the bad one and that we really don’t sound any good, the sound system is not that great and we are not feeling it with the band. Then we got together and we prayed and our Almighty Loving God came and made everything and everyone sound awesome!!!

I’m not going to be any more detailed about the concerts, cause I wrote a travel diary and if you want to read it, ask.

I feel that God changed me on that trip. I feel that He got through to me, He caught me. He freed me. He made me free from some unnecessary thoughts, fears and my inability to trust certain things.

I got to witness miracles of healing both physically and spiritually, see people getting happy and free in Christ and all other things that really showed me that God was with us on this trip and that He is really with me on this trip too. Amazing.

I believe I got some new life-time friends on that trip:

- Martin and Margaret with their kids - who really blessed me with everything they are
- Ian - who is my personal hero career wise, with all the organizational skills, sense of humour and a heart for the lost.
- Jo-Jo and Chris – my new best-(England)-friends who opened their home to the strangers and then didn’t want us to leave in the end. And I am planning to take over their little perfect world. ;)
- Mel and Wendy – mother and a daughter, the Queen and Princess of the GREAT COOKING KINGDOM.
- Stuart and Marion – The way they pray and serve the others is admirable.
- Paul – His Manchester tough look and sound cover only so little of his warm and loving and serving heart. Beautiful person.

On that trip I got sort of released from the fear of praying for others. I didn’t want to take the responsibility of people not getting their answers from God or not being blessed and healed by God when coming in front for prayer. God showed and told me that it is not me in the first place to do any of that stuff. It’s God who heals, blesses, answers, gives peace etc. I am just a tool, just a voice helping them to pray to God. Lovely.

I was extremely not happy to return home, I wanted to stay there, stay in that bubble of blessings I received daily. I thought that this will all end once I’m back at home and in my everyday life.

It’s been three days since the trip ended and I still feel God is with me and I have that little fire in me that was started on that trip. I want to keep the fire burning and want to make it even bigger and more influential.

Yet it’s my constant prayer of getting a clear answer of where God wants me to be in this world. Is it Estonia, England or somewhere else – I don’t know. But I do know that right now I am where I’m supposed to be.

So thank you God for everything. Thank you my friends for everything. Thank you my choir, my band, my family for everything.

LOVE YOU! BLESS YOU!

...

To be continued...



...my life, I mean.

England, here we come! :)

See tee...

Rääkisin siin vaiksel õhtul Tullaga juttu. Mõnus on, kui saad kedagi aidata sellega, et oled lihtsalt online ja oled olemas - ka läbi neti.

Arutasime elu ja tulid sellised filosoofilised mõtted nagu naksti klaviatuuri klõbinal.

Kõik algas sellest, et Tulla küsis, mis arvan lausest: "you get what you deserve".

vastasin: "You get what God thinks is best for you!"

Tulla ei jäänud mõnusa mõttekäiguga võlgu: "Vale tee ei muutu õigeks ka siis kui seda mööda kaugemale minna."

Tuuliki oli kuulnud seda üks hommik raadiost.

Vale tee ei muutu õigeks ka siis, kui seda mööda kaugemale minna. Nii tõsi. Vahel mõtlen, et miks me pingutame seda valet teed õigeks teha? Kas me tõesti arvame, et kuigi see Jumala tahe ei ole, teeb Ta sellest meile õige tee, kuna me nii kangekaelsed oleme? Vahel see nii on. Sest suudame sellest õigest plaanist nii kaugele minna, et Jumal peab mõtlema muu teelõigu, kuidas meid jälle joonele saada. Ja siis see vale tee justkui on õigeks osutunud, kuigi tegelikkuses see seda siiski ei ole olnud.

Filosofeerisin edasi, et mis siis saab kui see õige tee on meie arvates vale? Tulla arvas, et õige tee korral on meil rahu südames. Julgesin väita, et ei pruugi. Teadupärast on inimesed ebatäiuslikud olendid. Meil on probleem - madal enesehinnang. Vägivaldselt koondan kõik inimese probleemid sellesse ühte sõnakombinatsiooni. No võib ka öelda, et ebakindlus Jumalas, kui nii parem on.

Me ei taha uskuda, et oleme väärt Jumala parimat plaani. Me ei taha usaldada, et see, kuhu Jumal meid viimas on, ongi see kõige parem, mis Jumalal on meie jaoks. Me ei taha seda teed kõndida, mis tulemuseni viiks. Me ei viitsi, ei julge, ei taha, ei oska seda teed käia.

Inimesed on tobedad. Mina olen tobe. Mul ka raskusi sellel Jumala teel käimisega. Ikka tulevad need kahtluseussid ja usaldamatus, nagu Peetrusel, kes pärast paari sammu vee peal vajuma hakkas. Mul läheb ka vahel täitsa hästi. Nagu kõnnikski vee peal ja tunnen rõõmu sellest, et olen Jumalaga uskumatus kohas. Ja siis tabab otsekui välk selgest taevast, et see kõik on füüsikaseadustele vastu. Et minuga ei juhtu selliseid häid asju ja üldse ma olen nii kole ja igav ja tüütu (Liisu - shhh) ja tobe inimene, et see ei ole õige, et minu jaoks võiks kellelgi olla mingi imeline plaan, mis mind õnnistaks.

Inimesed on tobedad. Mina olen tobe.

Aga õnneks - ÕNNEKS - tuleb siin mängu Jumala ARM ja ARMASTUS. Ja nendest kahest asjast ei peagi lõpuni aru saama. Aga neid kahte asja tuleb USALDADA.

Sellega ma tegelen.

Pea igapäevaselt.

Vot tak.

Eilne ehmatus

Ei, mitte mina ei ehmatanud, vaid mu väike õde.

Nimelt peale palvelahingut käisid Isa, Lauri ja Liisu minu juurest läbi, et võtta Gretele Laurist maha jäänud riidekapp kaasa.

Ja kui Liisu minu tuba nägi, oli ehmatus suur. Elan nagu siga tallis praegu. Ei tasu külla tulla kui arvad, et olen hull korraarmastaja. Igasugune motivatsioon korda hoida hetkel puudub. Laud on igast träna täis ja sahtlisisu vedeleb põrandal.

Nüüd esmaspäeval sain teada, et pean selles korteris elama veel kolm nädalat. Ehk peaks kätte võtma ja nati koristama? Ehhh...

Sahtlisse tagasi tõsta asju ei taha, ilma, et ma poleks sorteerinud, mis jääb ja mis läheb. Tean, et tahan palju ära visata. Ehk alustan sellest? Kuna praegu ei viitsi mõttega koristada, siis elangi nagu väike põrsas. :)

Oeh, see kolimine on tüütu. Seda enam, et mul on täiskomplekt asju üksi elamiseks ja nüüd kolin kellegi juurde, kes on ka juba aegu iseseisvalt elanud ja palju on talgi olemas. Aga pressin mitu oma asja ikkagi ka sinna. Ja mõni asi tuleb kasuks.

Näiteks eelmiseks sünnipäevaks saadud mikrolaineahi, mille mu kallid sõbrad mulle kamba peale kinkisid. Nii vägev.

Aga jah. Kui keegi tahab tulla minu juurde külma südamega asju ära viskama, siis andke teada. :)

Heh, just tõdesin, et ülikooliajal jäi see üliõpilaseelu elamata, see ühika elu. Nüüd siis, ligi kaks aastat peale ülikooli lõpetamist, saan tunda, mida see tähendab.

Olen pooleldi põnevil ja pooleldi kahtleval seisukohal, kas ma ikka tahan seda. Aga otsus tehtud ja alati saab ju jälle välja kolida kui tõesti väljakannatamatu see olukord on.

Aga ei usu. Kuigi tean 1/3 inimestest, kellega koos elama hakkan, olen juba põnevil.

Ulli muretses, et mis nüüd meie mänguõhtutest saab. Kui Sina ka muretsed, siis ütlen Sullegi rahustuseks: Pole mõtet muretseda - ka uues kohas on võimalused olemas ja asukoht isegi sobivam?

Tasub mõelda.

Igatahes, aitäh, et kaasa elad. Mõtlen, et need liblikad võivad ollagi ka sellepärast, et see, mis ees, on teistmoodi ja huvitav ja natuke ka tundmatu ala.

Oligi juba liiga rahulik ja stabiilne see eluke?

Imelikud tunded

Kas Sul on olnud kunagi sellist situatsiooni, mis tekib teatud muusikapala ajal või keegi ütleb mingi sõna või lihtsalt oled sellise olustiku keskel, et varem kogetu tuleb tagasi nagu naksti?

Minul seoses kargete ilmadega just nii on.

Mitu aastat tagasi olin sügisperioodil meeletult armunud. No ikka nii, et liblikad kõhus ja isu polnud. Võtsin kenasti alla sellel perioodil. Hea dieedivorm iseenesest. :)

Nüüd, aastaid hiljem, kui õhk on samamoodi külm ja kõik on juba väga sügis, on liblikad tagasi, suht ilma põhjuseta. Sellest armumisest on järel vaid see füüsiline tunne. Ometi ei ole ma praegu armunud.

Imelik on olla. :)

Rüütellikus veel elab!

Täna hommikul sain bussis istuma ühe vanamehe kõrvale. Kui tema Selveri juures maha läks, istusin akna alla ja minu kõrvale istus üks 20ndates noormees.

Ta oli väga närviline mu kõrval ja vaatas koguaeg ringi. Mõtlesin, et ehh, ilmselt on tal mark, et istub, sest nii paljud seisavad püsti. Või lihtsalt ei tea, kus ta on ja millal maha peab minema.

Paar peatust edasi kargas ta püsti ja juhatas äsja peale tulnud vanamemme minu kõrvale istuma. No nii armas oli see tegu!

Ta ei vabastanud kohta igaühe jaoks, vaid memmele, kes tõesti istet vajas. Tahtsin noormehele midagi head öelda, aga lõin araks ja bussist väljasaamisega oli tükk tegu.

Ta tuletab mulle meelde, et ehk peaksin ka mina bussis „närviliselt” ringi vaatama ja kellelegi istet pakkuma või lihtsalt hoidma silmad lahti ja aitama seal, kus vaja.

Sügav kummardus, noormees bussist! ;)

Miskine kummaline RÕÕM

Täna on kuidagi väga positiivne olla. Ei tea, kas see tuleb sellest päikesest, mis väljas või on lihtsalt hea tuju.

Täna kogen ühte vaimuviljadest: rõõmu.

Ja kohe on vastukaja ka nii tugevalt armas. Tasub olla rõõmus. See teeb teisi rõõmsaks ja annab endale energiat juurde.

Kuigi on ikka argipäeva muresid, mis tahavad seda rõõmukest maha suruda, kiirgan täna, koos päikese abiga, sellest üle.

Kas ja kui tihti Sina rõõmus oled?

Uus ajastu silmapiiril

Sain noomituse, et ma kirjutan nii haruharva blogi ja ometi elus action käib. No siis kirjutan, mis keiss on praegu.

Olen ühe imeliku koha peal jälle. Mingi muutuste aeg. Tahtmatu muutus, möödapääsmatu muutus. Võib-olla siiski tahetud ja igatsetud muutus? „Njee snaaju nagu”, ütleb Kristel.

Lauri sai lõpuks tööd. Halleluuja! Oleme selle pärast palju palvetanud. Samas ei osanud ma arvata, et sellega kaasnevad drastilised muudatused, teistmoodi muudatused. Selgus, et Lauri sai lisaks tööle ka tasuta elamise. Ja minu jaoks liiga ootamatult oligi kogu korter tema asjadest tühi. Tema tuba oli kui paljaks lakutud, köögist oli kadunud „The Boss” ja suur südametega tassid, vannitoas olid ainult minu asjad ja esikuski seina ääres ainult minu kummikud nukralt seismas. Nagu oleks mees kõige oma asjadega haihtunud. Nagu poleks olnudki seda aastat koos. Kui ei teaks, ei arvaks, et tema seal elanud on. VEIDER, ütlen ma teile.

See tähendab aga minu jaoks seda, et pean ka enda jaoks plaani välja mõtlema. Kas jääda ise samasse kohta ja otsida uus korterikaaslane? Liisu ei taha kolida mu juurde, nii et tuleks leida imeväel keegi teine. Aga tahan ma kedagi suvakat? „Njee snaaju nagu”. Ja eriti vist mitte. Teine võimalus on otsida kuskilt selline armas 1-2 toaline korterike ja elan üksi mõnda aega. Ka mõte. Meeldiv mõte. Hirmutav mõte. Ahvatlev mõte. Kolmas võimalus on see, et otsin 2-3 toalise korteri ja kolin ikkagi Liisuga kokku. Ka mõte. Meeldiv mõte. Hirmutav mõte. Ahvatlev mõte. Mida teha.

Minul hetkel vastus puudub. Sul on vastus?

Kui ei ole ka, siis palun palveta, et kõik läheks ikka nii, nagu Jumal tahab, et asjad oleks.

Ja pealegi: Lauri on meie peretraditsiooni (igal aastal uus kodu) jätkanud. Tuleb vist meil seda sama teha. Kuigi lootsin, et ehk pingutab kaks aastat ühe koha peal välja.

Liisu otsib täna 1-2 toaliseid kortereid. Kui ei leia, asub 3-taoliseid vaatama. Ühele 3-toalisele on pakkumine tehtud. Kõik on lahti ja ebamäärane.

Ei meeldi selline situatsioon. Üldse ei meeldi. Mulle meeldib stabiilsus. Vat kus heureka. Polegi nii hullu seiklejahingega tüüp, nagu mõni siin päikese all.

Aga tegelikult on ju positiivne ka see olukord. Onju! :)

Toredad inimesed

Täiesti hull, kuidas inimesed on lihtsalt nii erinevad.

On ilusad ja väga ilusad
On targad ja veel targemad
On rumalad ja veel rumalamad
On lõbusad ja veel lõbusamad
On vaiksed ja veel vaiksemad
On kohusetundlikud ja kohusetundmatud
On noored ja on veel nooremad
On töökad ja veel töökamad
On laisad ja veel laisemad
On püüdlikud ja veel püüdlikumad
On naljakad ja veel naljakamad
On siledad ja veel siledamad
On armsad ja veel armsamad

Ühesõnaga – inimesed on erinevad. Neid tuleb osata näha ja hinnata ja tunnustada. Mina tahaksin olla üks neist, kes seda teeb.

Hanna – hullult mõnusad pannkoogid olid ja aitäh, et olemas oled!
Liisu – Sina oled koguaeg nii lahe!

Mõtlesin, et peaks kasvõi enda jaoks selle juhilubade saamise loo üles tähendama, et oleks, mida lugedes meenutada.

Kõik algas 2008 aasta suvel, kui Ulli ja Tarvo tulid mu juurde jutuga, et Ulli tahab autokooli minna, aga ei taha üksi minna, et ma läheks siis koos temaga. Otsustasin siis selle nalja kiirelt ära teha.

Alustasime juuli alguses teooriaga ja lootsime, et saame suht kiiresti ka sõidutundidega pihta hakata. Minu plaan oli võtta suvel võimalikult palju tunde just oma puhkuse ajal, et siis sügisest jälle rohkem koolile pühenduda. Plaan ju hea.
Aga selgus, et meile määratud sõiduõpetaja auto oli paranduses ja esimesed sõidutunnid tegin alles poolest augustist. Ja nii jäi väga palju sõidutunde sügisesse. Enne jõule ma kõiki tunde ära teha ei jõudnud. Oma teooria testi, mis oli aluseks sõidueksamile, tegin teist kordsel katsel napilt enne jõule ära. Sõidueksam jäi juba uude aastasse. Õnneks selle sain esimese korraga tehtud, suht lihtne oli. Ja siis pidin uuesti tegema kooli teooriaeksami. Kuna minu kohalkäimine teooriatundides oli suht napp, eelistasin tihti loengus käia ja nii ei saanud ma teooriat enne läbi kui alles viiendal katsel. Palju pappi läks ikka sinna kooli. Nüüdseks on see kool vaatamata minu panusele kuuldu järgi pankrotis. Hmm…

Igatahes. Järgmine samm oli siis kiirelt ARK ka ära teha. Ulli sai oma load kätte napilt enne jõule 2008 aastal ja tegi mõlemad ARKi eksamid esimese korraga ära. Tahtsin sama lihtsalt saada kätte, kuid nii see ei läinud.

Tõsi, teooria tegin esimese korraga – tuli lihtsalt lahendada hästi palju paberivaba ARKis olevat testi ja oligi korras. Mis aga puutub sõideksamisse…

Ise arvan, et oleks saanud esimesel korral läbi küll, kui ma poleks ühte saatuslikku viga teinud. Kadaka ristil, kus otse edasi üle risti sõitmiseks oli kolm rida ja see keeras ristil nati paremale, sõitsin natukene ette minust vasakul pool reas sõitvale autole ja ma ei märganud ise midagi, mistõttu eksamineerija tõmbas rooli ja vajutas pidurit ja oligi esimene tagasipööre ja ARKi tagasi. Tekitasin liiklusohtliku olukorra. Sain kiita sõidutehnika eest ja autotunnetuse eest. Aga ikkagi olin läbi kukkunud.

Teise korra panin kirja kohe järgmiseks nädalaks. Kuskil juulis 2009. Seal aga tegin ridamisi vigu ja peamine põhjus liiga kiire sõit, kas kolmekümnealas või kümne alas pärast ARKi platsil ja midagi oli veel. Ei mäleta enam täpselt. Igal juhul, olin pettunud, aga tõdesin, et põhjusega kukkusin läbi.

Enne järgmist katset tuli pikk pikk vahe sisse. Kolmandat korda läksin eksamit tegema veebruaris 2010 või oli see märts? No midagi sinna kanti. See eksam läks juba tunduvalt paremini. Olin juba ligi pool tundi sõitnud, veerand tundi veel jäänud, kui jõudsin omadega Haabersti ringile – tulin Kadaka Selveri poolt. Eksamineerija ütles mulle neljas väljasõit ja mina otsustasin ilma lugemata juba enne ringi ära, et ahah, tahab, et ma põhimõtteliselt tuldud teed mööda tagasi tuleks. Tegelikult oli aga neljas väljasõit Keila suunal ja nii eksamineerija küsis, kas ma märki ka vaatan. Sattusin sellest natuke pabinasse. Järgmine käsklus oli järgmisest ristmikust paremale. See oli pika kitsa sirge tee peal T-kujuline ristmik, mille ma otseloomulikult maha magasin. Aga taipasin seda siis, kui juba sellest möödusin ja nentisin fakti, et vist siit oleks pidanud pöörama. Tegin siis sellest järgmisel ristmikul parempöörde ja ringilt kolmas väljasõit, kus oli kolmekümne ala. Kuna olin sealt palju kordi sõitnud, teadsin, et seal on see märk ja oskasin ilusti õige tempoga sõita. Siiski pabin oli juba suur ja nii tegin veel ühe suure vea – nimelt ühe ristmiku pealt, kus paremale pööramiseks oli täiesti oma rida, ohutussaarega eraldatud ja mul tuli sõita vasakule, sõitsin kogemata vastassuunavööndisse oma võimalust pööret teha. Ja eksamineerija jälle käed rooli külge ja kurjalt, et vastassuunavööndisse ikka ei sõida ju!! Ja oli ka see eksam läbi kukutud. Sain jälle kiita oma sõiduoskuse eest ja märkuse, et märke liikluses ikka väga tähele ei pane. Oli ka veel lumine aeg ja nii tegi veel märkuse, et pean võtma mõne sõidutunni, et õppida lumega libedal sõitma. Kõrgemate käikudega ja mis kõike veel. „Kui võtate veel siin ühe sõidutunni ja tulete tagasi olen päris kindel, et teete selle eksami ka ilusti ära!“ ütles eksamineerija lahku minnes.

Siis jäi jälle pikk vahe. Seekord otsustasin, et aitab jamast, peab võtma ikka mõne sõidutunni enne kui lähen tegema taaskord eksamit, et seekord kindla peale minna. Nagu juhitud, tuli just üks vana tuttav Rapla päevilt meile külla, kes oli Tallinnas sõiduõpetaja. Ja nii leppisime kokku, et lähen talle tundi. Kuna tegemist oli väärt õpetajaga, siis tuli päris krõbedat hinda iga korra eest maksta.

Sõidutunnis tuli päris palju ümber õppida, mis mul halvaks harjumuseks oli saanud. Käikude vahetamised ja kiire sõidutempo olid asjad, millega kõige rohkem maadlesin. Aga sain selle tempo õnneks alla.

Kuna teooria tegin ära 2009 juuni alguses, oli mul kiire ARKiga. Kalkuleerisin mai lõpus, et kui nüüd ARKi lähen, siis läbikukkumise korral saan veel kaks korda proovida. Rahast ei tahtnud mõeldagi. Käisin siis maikuu viimasel teisipäeval neljandat korda tegemas.

Väga tore oli see eksamineerija ja suht lihtne oli see eksam. Pabinat enam ei olnud ja kuna sõidutunnis värskelt käidud, suutsin ka märke tähele panna. Siiski siiski põrusin. Põhjus imelihtne. Eksamineerija viis mind K-Rautakeskuse ette külgboksi tegema. Seal on külgboksi jaoks ehitatud sellised tellistest ümbritsetud boksid ja ongi ainult äärekivide vahele parkimine. Kõik läks väga ilusti kui välja arvata see, et tagurdasin liiga kaugele ja just ühes tagumises nurgas oli üks telliskivi kolakas, millele otsa sõitsin. Läksime koos vaatama, kas juhtus midagi ka ja eksamineerija tõmbas väikse lahtise värvitüki kuskilt alt välja. Ei arvanud sellest midagi muud, kui et vabandasin ette ja taha, et nii tegin. Kui ARKi platsile jõudsin ja kässari peale tõmbasin, arvasin, et olin läbi saanud, sest tõesti – sõit läks väga hästi. Siiski teatas eksamineerija, et muidu kõik hästi, aga kuna ma sellele asjandusele sisse sõitsin ja selle „avarii“ tekitasin, siis ei saa ta mind läbi lasta. Hakkasin seal samas roolis suurest pettumusest nutma. Ma ei tea, kas tänu sellele, aga sain vähemalt kinnitust, et mult seletuskirja ei nõuta ja kulusid kinni maksma ma ei pea. Ja lõpuks lõpuks tulid ka sõnad, mida ootasin: „Sõit väga kena ja liiklusmärke panete ka kenasti tähele!“ Jehuu. Seda kartsingi kõige enam, et kas näen ikka kõiki liiklusmärke.

Pärast tegime veel Liisuga nalja, et tobe, palvetasime küll, aga mitte ei osanud parkimise eest eraldi paluda.

Kuna sain suhteliselt kiita ja selle ühe vea pärast läbi kukkusin ja aeg takka kihutas, panin järgmise ehk viienda eksami kohe nädala aja pärast 1.juuniks.
Eksamineerija tundus väga tore. Ta viis mind Trummi tänava kõrvalt ja sealt TTÜ juurde, siis Nõmme keskusest läbi ja mööda Pärnu mnt-d Laagrisse. Seal enne pikka sirget, mis järgmise ringteeni viib (kust esimene väljasõit minu onu koju viib) oli 30 ala märk ja ma olin natukene segaduses, kas see selle sirge kohta kehtib. Sõitsin terve sirge kolmekümnega ja ringteelt edasi ka kolmekümnega. Eksamineerija küsis pärast ringi, osutades ristmikule, et mis asi see siin on. Vastasin, et ristmik ja tegin kohe järelduse, et siis võib juba viiekümnega sõita ja astusin siis gaasi peale. Tema seletama, et loomulikult lõpetab ristmik märgid ja ega muidu ei ole paremale majade vahele keerates uuesti kolmekümneala märgid. Esimene viga. Laagri keskuse ringilt sõitsin linnast välja. Kuna ma ei pannud seda linnalõpu märki tähele, sõitsin üheksakümne alas viiekümnega. Eksamineerija juhtis mu tähelepanu asjaolule, et tema nägi küll, et oli linnalõpu märk, et mida see küll tähendada võiks. Jälle – gaas põhja ja minekut. Siis nägin kenasti seitsmekümne märki ja siis juba linna algust. Ja loomulikult ei pannud ma tähele seda, et taaskordse linnalõpu märgi all oli kirjas, et seitsekümmend järgmised sada viiskümmend meetrit ja sealt edasi juba üheksakümnega. Eksamineerija häälest oli kosta kerget pettumust, et mis värk on mul siis nüüd. Sirge tee ja märke ei näe, oleks siis veel mingi tänavate vahel kuskil imeliku koha peal need märgid, aga ei ole ja ikka ei näe.

Olin veendunud selleks hetkeks, et kukkusin eksami läbi. Üllatus oli suur, kui Haabersti Lukoili juures palus eksamineerija mul keerata pisiparklasse ja parkida auto külgboksi. Esimesel katsel sõitsin esirattaga kergelt vastu äärekivi, kuid teist korda sain juba suurepäraselt küljeboksiga hakkama. Edasi oli juba kell seal maal, et tuli sõita tagasi ARKi. Enne Lukoilist möödumist ütles eksamineerija, et ristmikult vasakule. Ütlesin, et ei saa, sest oli otsesõidu märk enne ristmiku ja vasakule pööramiseks tuli üks tee ületada ja siis järgmisest ristmikust vasakule. Ütlesin, et igaks juhuks ütlen, et siit ei saa, et äkki see on mingi trikiks. Ta oli positiivselt rahul vastusega ja kinnitas, et muidugi tuleb enne esimene ristmik ületada ja siis vasakpööre teha.

Kui jõudsime ARKi, tõmbasin kässari peale ja vastupidiselt eelmisele korrale, vaatasin eksamineerijale lootusetult otsa ja olin valmis kuulama enda vigu, millest ma niigi juba aru sain.

Ja hakkaski rääkima, et linnast väljas tuleb samamoodi ikka märke jälgida ja tähelepanelik olla. Et minu aeglase sõidu tõttu oleks autod pidanud tegema ohtlikke möödasõite ja mida kõike veel. Ja siis et lähme nüüd välja autot inspekteerima, et millega ma vastu äärekivi ikka sõitsin seal parkides, et kui on kriimud peal, tuleb järgmine nädal ikka ARKi seletuskirja kirjutama tulla. Olin hirmul kui välja läksime, aga õnneks oli kõik nii nagu arvasin – ainult rattakummil olid kerged kriimud.

Kõndisime siis kahele poole autot, kui eksamineerija edasi rääkima hakkas. Ütles: „Tuleb tõdeda, et linnasõit oli Sul üks parimaid, mida ma tükk aega näinud olen. Kui ainult see linnast väljas sõitmine ka hästi oleks tulnud. Samas keegi seda ohtlikku manöövrit tegema ei pidanud ja otseselt Sa liiklust ei takistanud. Hea küll, et kuna Sul see linnasõit tuli nii hästi välja, siis see kompenseerib selle jama, mis Sa linnast väljas tegid. Et tule siis järgmine nädal lubadele järgi!“
Kuna ta oli teisel pool autot ja rääkis mitte kõige valjemini, ei suutnud ma oma kõrvu uskuda. Koheselt oli selline pingelangus ja suur ärevus, mis mind nutma ajas. Võtsin kiirelt oma asjad, tänasin ennast läbi nutu ogaraks ja jooksin minema.
Kui emale helistasin, nutsin ja naersin segamini – et mis asja? Saingi läbi vä? Et lõppebki see kolme-aastane juhilubade saaga? Kuna ma ei küsinud lisakinnitust, siis olin kuskil 80% kindel, et sain läbi. Helistasin veel isale ja Liisule ja Leenule ja pärast veel Tõnule, kes mulle sõidutunde andis.

Palvetasime eelmisel päeval gospelkooris selle eksami pärast ja tegime nalja, et ära unusta seekord siis parkimise pärast ka paluda. Maarja-Liis palus mu pärast ja oli natuke kindlam tunne küll minna eksamile. Usun, et see on täielik Jumala juhtimine, et ma seekord läbi sain. Oleks eksamineerijal halb hommik olnud ja paha tuju või lihtsalt keegi teine kannatamatum eksamineerija, oleks ta võinud selle kiiruseteema suureks veaks lugeda ja läbi kukutada. Aga läks teisiti ja praegu on mul load käes!
Siin ei ole muud, kui ainult kiitus Jumalale! Ja tänud kõigile, kes võtsid vaevaks mu pärast palvetada!

PS: Kui Sa selle kõik läbi lugesid, siis tule – teen Sulle kalli! Sind vist tõesti huvitab, kuidas mul läinud on! :) Või noh, asi võib ka selles olla, et nii põnevalt kirjutasin ikka. :):):)

EUROVISIOON

Meie pidu.

Paper Heart

I watched a movie called "Paper Heart" yesterday. The main characters were played by Charlyne Yi and Michael Cera. Two cute dorks.



The movie talked about Charlyne (playing herself) trying to find love. Cause she has never been in love and has never loved someone, she wanted to find if it even excisted. She did many interviews all over USA and it was so refreshing to see that they did many interviews with couples that were married for 25-50 years. Eventhough there were an interview with Elvis that owned a wedding chappel in Las Vegas and one with a gay couple, it didn't dominate and the good message that love does excist even for her remained above all.



If you want to see a cute dorky movie, watch Paper Heart. :)

...nõnda sa ei tunne Jumala tööd.

Koguja 11:5

Nõnda nagu sa ei tunne tuule teed
või luude-liikmete tekkimist raseda ihus,
nõnda sa ei tunne Jumala tööd.
Tema teeb kõike seda.

* * *

Ecclesiastes 11:5

As thou knowest not what is the way of the spirit,
nor how the bones do grow in the womb of her that is with child:
even so thou knowest not the works of God who maketh all.

Lugesin tänast kirjakohta. Naljakas on mõelda, et ei millestki on järsku luud ja liikmed. Jumal on lihtsalt nii võimas, et Ta teeb eimillestki võimsaid asju.

Tõsi ju. Tegelikult. Küll aga saame mõningate ilmselgete asjade kaudu aimu, mida Jumal on tegemas minu elus, Sinu elus, meie elus, nende elus ja üldse maailmas.

Võimas.


PS: Ma ei ole rase. ......Igaks juhuks. :)

"If conversation was the lyrics, laughter was the music, making time spent together a melody that could be replayed over and over without getting stale."/Nicholas Sparks/

Särad

"Mis sinuga juhtunud on? Oled nii rõõmus ja särav viimasel ajal, lausa ilus vaadata ! :)"

Tore on ju sellist emaili saada!?

Äkki on isegi hästi midagi elus. :)

Kuigi väiksed kaagutavad koguaeg, et olen nii tõsine. Tutkit!

Muretsemine

Mt 6:27:

"Aga kes teie seast suudab muretsemisega oma elule ühe
küünragi juurde lisada?"

Ma mõtlen, et sõna "muretsema" on eestlastel veres. Me oleme selle liiga omaks võtnud. Me kasutame seda sõna liiga palju. See ei ole hiljutine avastus, aga kui täna Piiblit lugesin, mõtlesin jälle selle peale.

Ma muretsen kellegi pärast, kellel on raske, samas ma muretsen endale selle asja, mida mul justkui vaja oleks. Kaks täiesti erinevat asja. Ometi nii öeldakse ja mis seal salata - nii tehakse.

Esimene lause pool on arusaadav. Meil tuleb kaasa tunda oma ligimestele ja tõesti valutada südant teiste pärast ja neid palves kanda.

Teine lause pool väljendab minu jaoks vähest usaldust. Me muretseme liiga palju just maiste asjade pärast ja see on saanud nii tavaliseks, et me ütleme tihti isegi rõõmsal häälel: "Jep, ma peaks ka endale selle muretsema!" Totter.

Ometi läheb kirjakoht edasi selliselt:

28 Ja rõivastuse pärast, mis te muretsete? Pange tähele
lilli väljal, kuidas nad kasvavad: ei näe nad vaeva ega ketra,
29 aga ma ütlen teile, et isegi Saalomon kogu oma hiilguses ei
olnud nõnda ehitud nagu igaüks neist.
30 Kui aga Jumal nõnda rüütab väljal rohtu, mis täna on ja
homme visatakse ahju, eks siis veelgi enam teid, te
nõdrausulised!
31 Ärge siis hakake muretsema, öeldes: "Mis me sööme?" või
"Mis me joome?" või "Millega me riietume?"
32 Sest kõike seda taotlevad paganad. Teie taevane Isa teab
ju, et te seda kõike vajate.
33 Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis
seda kõike antakse teile pealegi!
34 Ärge siis hakake muretsema homse pärast, sest küll homne
päev muretseb ise enese eest! Igale päevale piisab oma
vaevast.

Nagu lilled väljal.

Olen avastanud, et ma ei "muretse" enam väga oma tuleviku pärast. Pärast seda, kui olen vaadanud neid tarku videosid ja rääkinud toredate inimestega ja palvetanud asja pärast ja olnud ka eestpalvel, tunnen, et justkui on rahu tuleviku osas. Pisikene igatsus on küll jäänud, aga see ei ole domineeriv.

Jumal on mind ümbritsenud toredate inimestega, kellest enamik on vallalised, nagu minagi. Ma saan kaasa lüüa mitmes projektis, mis minu mõtted hõivatud hoiavad ja ma olen võtnud taas ette Piibli lugemise, mis on toonud vaid rõõmu ja õnnistust minu ellu juurde.

Ja tänu kevadisele päikesele, tahaks teinekord rõkatada rõõmust. (ei kõla just hästi või kuis...eesti keel on imelik). Aga nii on. Tekib selline rõõm südamesse, mistõttu tuleb keskenduda, et ma ikka hingaks korralikult.

Koos päikesega on kasvanud vist ka lootus ja rõõmustus elust ja olust!

Aitäh, sõber, kui oled palvetanud mu pärast! See on kõige erilisem kingitus, mis oled mu jaoks teinud. Hindan Sind südamest ja tänan Jumalat Su pärast!

Hirmuäratavad plaanid

Ikka ja jälle ütlen endale, et tuleb usaldada Jumalat. Temal on plaanid minu jaoks tehtud ja kui ma Teda usaldan ja teen nii, nagu plaan ette näeb, on mu elu maksimaalselt elatud. Ja Aamen selle peale, loomulikult.

Aga vahel ajab hirmujudinad peale, kuidas mõned asjad paika loksuvad, kui ma teen midagi, mida ma tavaliselt ei teeks või ei suudaks teha. Isegi mitte hirmujudinad, vaid selline aukartus tuleb peale. Tõeline imestus, suur tänutunne. Ma olen justkui see puu keset väljakut ja tunnen, kuidas see kaunist taevas on vaid minu jaoks, need kiired paistavad just mulle. Justkui öeldes: "Kallis laps, Ma ju armastan sind nii palju, usalda mind ometi. Lase end armastada!"

Olen töötanud palgaarvestajana ligi aasta. Ma ei ole õppinud ei raamatupidamist ega ka finantsjuhtimist või muud sellist. Ehk siis puudub vastav haridus selle ametikoha edukaks täitmiseks. Ometi olen selles ametis. Samas on närvid igapäevaselt pingul, sest kunagi ei tea, millal saab ülemusel mõõt täis minu (pisi)vigade parandamisest või isegi avastamistest. Tihti olen mõelnud, et tahaks minna välismaale aastaks või tahaks kuhugi ÄRA. Põhimõtteliselt põgeneda sellest ebamugavast olukorrast, selle asemel, et asi kätte võtta ja ära õppida. Kuigi ma ei saaks endale koondamist lubada, või töötu olemist, ometi sisimas lootsin, või arvasin, et kui mind Sampost koondatakse, on see Jumala plaan ja et it’s time to move on.

Samas, rahalised kohustused ei luba mul mõelda, et impulsside ajel lõpetan töösuhted ühes kohas, teadmata, mis minust edasi saab. Samas see võib olla ka ülim Jumala usaldamise tegu. Aga kas see on Jumala plaan? Nii kaua kuniks ma kindlalt ei tea, ei tunneta, ei julge ma neid drastilisi samme astuda.

Aga igatahes. Veebruarilõpp, märtsi algus, hakkas kostuma jutte, et üks lapsehooldusel olev töötaja, kes läks samalt ametikohalt lapsekale, kus mina praegu olen, tahab tulla tagasi. Pabin ja värin ja frustratsioon olid igapäevaseks saatjaks. Mõtlesin ise valmis, et tahaks vähemalt teada juba praegu, et saaks hakata uut töökohta otsima kui selleks, et töötaja saaks tagasi tulla, tuleb mind koondada. Hoiatasin ka Laurit, et praegu on väga kahtlased ajad ja ma ei tea, kauaks mulle tööd jätkub veel pangas.

Üks päev tuligi see töötaja panka ülemusega läbirääkimisi pidama. Kujutasin enne seda ette, et ülemus ei julge mulle otsa vaadata, sest asi läheb nii, nagu ma kõige rohkem kartsin – koondamiseni. Pärast selgus aga tõsiasi, et töötaja ei tahtnudki üldse palgaarvestajaks tagasi tulla ja kuna üks teine suutis ajastada oma raseduse väga õigesti, jääb minu töökoht mulle ja lapsekalt tagasitulija saab lapsekale mineja töökoha. :)

Mõtlen tagasi sellele pingelisele ajale ja kordagi ei suutnud ma jääda rahulikuks ja öelda enesekindlalt, et usaldan Jumalat ja kõik läheb nii, nagu Tema on plaaninud. Häbi lugu, aga tuleb tunnistada, et tõsi.

Teine lugu selline, et mu sõbral avastati eelmine nädal üks halb haigus. Ja kui ta oma sümptomitest rääkis, siis mõtlesin, et tobe, peaks ka kontrolli minema. Sain ühe numbri onunaise käest juba eelmise aasta augustis, et ma läheks kontrolliks asja üle, aga ei ole siiamaani võtnud ennast kätte. Nüüd tundus see natuke liiga ohtlik juba, et mitte minna. Helistasin ja sõber hoiatas enne juba ette, et mõnusalt pikad järjekorrad on, tõenäoliselt saad alles kuu või kahe pärast jutule. Kui helistasin, öeldi, et tulge ülehomme, keegi oli just aja ära öelnud. Mõtlesin, et see on küll tänu Jumalale. Ja tänu sõbrale, kelle pärast ma asja lõpuks ette võtsin.

Käisin seal ära ja õnneks ei olnud kasvajaloomulist asja mul ja saan kahe nädala pärast ka sellest lahti, mis on. Võtan seda kui ennetustööd, et kui ma ei oleks nüüd läinud, siis oleks lõpuks ikka midagi halba sellest tulnud. Tänu Jumalale, et ta hoiab meid kõige halvema eest!

Need pisikesed, aga nii olulised asjad panevad väga mõtlema, et mu elu ei ole minu enda kätes. Need asjad ja sündmused, mis mu elus toimuvad, ei ole tihtipeale minu tegevuse tulemus ja olukorrad lahenevad paremini kui ma oleks osanud arvata.
Miks ometi olen ma jätkuvalt nii ignorantne Jumala armastuse suuruse osas ja selles, et ta tõesti tahab mulle ainult parimat, kui ma vaid usaldan enda elu täielikult Tema kätte? Tundun endale ka päris tüütu.

Samas mõtlen, et sellised kogemused ja katsumused peavad ju kuidagi arengule kaasa aitama. Ja tasapisi tuleb ka tarkus ja ka usaldus suureneb, nähes, millised on tulemused, kui seda tõesti teha.

Game Night

I like when people visit me. I like welcoming people at my home. I like when there’s people at my place. Even if I’m not in a mood to communicate or I’m just too tired to do anything. I’ve discovered over the past few days that I don’t like living alone and I’m glad Lauri lives with me. The worst are the mornings even though Lauri usually sleeps and I do my morning routine in the quiet.

Anyways. As I said – I like people at my place. And Ulli likes to hang out with friends too and play board games. So one time she suggested that we organize the game night at our place. It was fun. Many people came and the evening was filled with laughter, good food, funny games, awesome people and quality time with friends. So we all agreed we should do it again some time.

Yesterday was one of those evenings. I invited and spread the word around to come and play. I had a special request to Anthony to make chilli food. He does it so well and once again it was a big hit. We met at his place after my workday so that we could go to the shop and then to my place to cook. He’s handbrake didn’t come off so we had to take the trolley bus. So it was fun times with him and his guitar and after the shop with lots of cans of food.

As we stepped in the corridor, Madis and Laura came. Madis was really hungry, so I offered pankcakes from Sunday and Laura and Madis had a little picnic to start the evening. Soon after that Tarvo and Ulli came and then Liisu&Kadri, then Siku&Maarja, Egle and finally Matu.

Since it took time to cook people had the chance to have a youtube moment – and when there’s youtube in the party, the party rocks! Right? After a while everybody got the chance to enjoy the head chef Anthony’s delicious dish.

People got into two groups and played two different games. Madis, Tarvo, Kadri and me played a game called “Teeme ära”. Since nobody had ever played it, we had to go over the rules and figure out how it goes. The others played the game “Guess the illness”. Soon the first group figured that it was more fun to watch others to play than play the game their selves, so we quit.

After that we had several rounds of “Werewolf”, Estonian version of the “Mafia”. That was lots of fun. Since it was in Estonian, Anthony didn’t know what he was supposed to do at the beginning and when Tarvo explained, everyone else put their fingers in their ears and started mumbling. The shiny star of that game was Siku who really got into her role as a “Laulik – Singer” and freaked Anthony who was the target of her secret crush and he was the only one that didn’t get what was going on. Ulli was the ultimate werewolf and Liisu was always a suspect.

After one car left I remembered that I carried Anthony’s camera to my place and took no pictures, I started shooting. And told Anthony he should play he’s guitar, since he brought it all the way from his house by bus. A nice ending to the nice evening.
So. As you can see – nothing too special about that night but we had loads of fun doing it. Be alerted – it will happen again.

Sõprus

Kogesin laupäeval sõpruse ülimat vormi, mida olen nii igatsenud. Juba pikka aega.

Nimelt toimus laupäeval Tartus PP eelüritus - ülistuskoosolek.

Ülistusosa oli vägev - bänd oli tasemel, tunnistus oli tasemel ja ka jutlus oli tasemel. Kristjan tegi kutse tulla eestpalvele. Teadsin südames, et ma peaksin minema. Noolisin silmadega kohta, kus ootasid eestpalvetajad. Arutlesin endamisi, kelle juurde ma oma probleemiga läheksin. Vaatasin ja ohkasin, sest teadsin, et ma ei lähe sinna. Samas vajadus eestpalvele oli suur.

Üks hetk tundsin, kuidas Kertu pani mulle käe õlale ja hakkas minu eest palvetama. Ta nägi mu ohkeid, mu soove minna ja palvetada ja seda, et ma ei läinud. Ja ta palvetas. Õigeid asju.

Hakkasin nutma. Oleksin võinud lihtsalt lasta tal palvetada ja usaldada asja Jumala kätte ilma, et ma oleks probleemist rääkinud. Siiski natukese aja pärast rääkisin talle oma murest ja me palvetasime ja nutsime koos. Aitäh Kertu! Kallistan Sind kõvasti!!!

Nii hea on kogeda sellist vahetut sõprust. Sellist kristlikku sõprust. Sellist teenimist. Tihti, kui sõpradega koguneme, tunnen, et me kristlastena võiksime kasvõi korraks võtta aeg maha ja palvetada koos. Teenida üksteist selliselt. Aga seda ei ole juhtunud. Me tuleme kokku, hängime, naljatame ja sööme ja lähme laiali. Ja igaüks jätkab sealt, kus parasjagu elu pooleli oli, saamata midagi juurde, teenimata kedagi, kes võibolla vajaks just too õhtu eestpalvet või sügavamt tähelepanu.

Eriti kogetav on see noorte seas. Või vähemalt minu tutvusringkonnas. Tahaks, et kristlaseks olemine annaks sõprusele juurde seda lisaväärtust, tõstaks sõpruse uuele tasandile, erineks "tava"sõprusest.

Mina vaja eestpalvet ja ma olen päris kindel, et ka mu sõbrad vajavad seda. Miks ometi ei teeni me siis teisi?

Hmmm, mõtle selle peale. Mina küll mõtlen. Tihti.

Laupäevaku seiklused

Ärkasin kuskil kümnest. Voodist väljusin pool üksteist. Lauri magas. Mõtlesin, et olen natuke tubli ja pesen veids pesu ja nii. Pidin olema kindlalt kella ühest Maxi juures Niines. Jäin aga sättimisega hiljaks, vaatasin valesti trolliaegu ja jäin õigest trollist maha. Max helistas täpselt siis kui olin trollipeatuses ja leppisime kokku, et lähen nr 1ga Virusse ja ta võtab mu sealt peale. Olin hiljaks jäämas täiega. Kuskil Lille peatuses jooksid trollil sarved maha. Vahva lugu see, et trollijuht ei saanud oma kabiinist välja. Ukselukk oli katki. Küll ta sikutas ja tõmbas seal, aga lahti ei saanud. Kõik ootasid. Mina täiega närvis, kuna Max just helistades oli öelnud, et tulge siis HILJEMALT üheks, et siis tahaks ära kindlalt sõita, et palju aega ei ole. Tobe tobe tobe, mõtlesin. Lõpuks trollijuht lihtsalt väänas selle luku lahti, kähku sarved peale ja minekut. Jõudsin kümme minutit üks läbi sihtpunkti. Martin ja Max juba ootasid ja saime kiirelt minema.


Kui Kallaveresse jõudsime, tervitas meid kaunis kaunis lumine loodus. No nii ilus. Hüppasime autost välja, pakkisin astmarohu ja salfakad tasku ja läksime liumäele. Seal tervitasid meid Tarvo&Ulli ja kohal olid ka Jaanus&Mariliis (?). Ei tea, kuidas tema nime kirjutatakse. Ja siis veel kari väikseid põngerjaid. Mõtlesin, et kui nemad seal ka kelgutavad, siis pole just väga lõbus, sest ootama pidi suht kaua, et alla lasta ja varvastel hakkas ikka väga ruttu külm. Siiski siiski kuskil poole tunni pärast läksid kõik põngerjad ära ja saime olla isekeskis. Samas varbad suht külmetasid. Mida teha? Lihtsalt kannatada, mis seal muud. Õnneks kutsus kohalik perenaine meid külalistemajja, kus ahi küdes ja supp oli kuum. Kui jalad olid saanud soojaks, supp söödud, soe kookki söödud, läksin Maxi ja Martiniga välja tagasi. No mõnusaid liuge tegime. Jaanus tuli ka kohe järele. Tegime pepuka ringi, nii et kõik järjest üksteisele järele. Enne, kui olid tited ka, tuli oodata niikaua, kuniks kõik jäält ära koperdavad ja siis võisid järgmised sõita. Sellel oli oma tarkusetera sees, sest kui me niiviisi üksteise järgi sõitsime, panin suure tuhinaga Jaanusele külje pealt sisse ja sain tema taga olevalt Maxilt jalaga vastu pead. Väga hullult haiget ei saanud.


Teised tulid ka varsti pärast seda õue. Tegime rongi erinevat moodi. Järjest julgemaks mindi. Tahtsin proovida ka põlvili alla lasta. Kukkusin kurvi peal kile ja padja pealt maha ja libisesin külje peal edasi. Pärast proovisime nii, et mina ja Ulli istusime kõige ees ja poisid põlvili meie taga. Oli edukas ja nalja sai. Aga seegi ei olnud veel kõik. Lõpuks proovisime nii, et Ulli istus kõige ees, mina põlvili tema taga, Tarvo ja Max minu taga püsti. See oli suur viga. Kurvis kadus Tarvol (ja vist ka Maxil) tasakaal ja ta kukkus kurvi poole, tõmbas minu kaasa, nii et sain peaga täiega hullu löögi jäält. Libisesin mäest alla ja hoidsin pead kahe peaga kinni. Ehmatusest suurest hakkasin nutma. Natuke valus oli ka. Aga see ehmatus oli suurem, kõrvus kõmises veel see hääl peas, mis kokkupõrkehetkel käis. Pisaraid tuli rohkem kui oleks vaja olnud. Kõik jäid hetkeks päris vaikseks. Isegi Ulli ei julgenud esialgu midagi öelda. :) Aga kinnitasin, et kõik on korras ja võime edasi kelgutada. Tarvo oli pärast nii hoolitsev, et kohe armas oli. Hiljem viisin otsad kokku, et ehk ta tundis, et see oli tema süü või midagi. Aga ise olin loll ju. Sai juba enne öeldud, et tuleb ise kaasa kallutada seal kurvis. Sellepärast ka üksi sõites kilelt maha kukkusin.

Natukene veel kiusasime oma sabakonti ja varbaid ja asusime siis kibekiirelt linna poole teele, et vähegi mõistlikul ajal jõuda Kertu sünnale. Kuigi jäime tund aega hiljaks, olime ühed esimestest. Huvitav. Aga Kertu juures oli nii tore. Kertu on tore.

Mängisime seal Eesti mängu. Mark oli sajaga. Ei teadnud nii paljusid asju Eesti kohta. Ka Vabadussõja lõpp ei tulnud õigel ajal meelde. Mark mark mark. Ja millega oma ignorantsust vabandada? Mitte millegagi. Tuleb ennast harima hakata. Keskkoolis nii väga ei pingutatud (kuigi mulle meeldis ajaloo kontaks fakte pähe taguda ja viisi saada) ja nii ei tekitanud ma loogilisi seoseid, mis neid faktikesi mulle pähe talletaks. Mark.

Minu üllatuseks pandi saun küdema. Aga ma loobusin seekord selles imepärasest võimalusest. Selleasemel veetsin oma kaunite ja toredate sõpradega rõõmsat aega.
Kui poole kümnest koju hakkasime minema ja külmataat kiirelt minu varbad üles leidis, juhtus pisikene õnnetus. Nimelt autokumm lõhkes ja me jäime kõige pimedamal lepateel seisma. Kuna Tarvol ei olnud mingit võtit, helistati Maxile ja paluti abi. Abi saabus kiirelt. Tatsusime seal külma käes ligi pool tundi, kuniks kumm vahetatud sai. Tore oli. :) Külm oli. Aga tore oli.

Kõige rõõmsam oli muidugi see, et kuigi olin valmis Väljast bussiga koju minema, viis kallis venna mind vennanaise soovil kenasti koju. Nii armas. Kuigi täitsin päeval Heigo rolli (Tüüp, kes alati viga sai kui midagi toimus), leidsin koju jõudes, et ta oli täiesti ise elusast peast meie kodus Lauriga chillimas. Tore oli. Ma nendega küll ei hänginud, kuigi Heigs lahkesti kutsus mind nendega ekstreemsporti vaatama. Ma vahin veids muid asju. Aga tore oli. :D

Uued mõtted

Naljakas on praegu olla. Pole nagu mingeid erilisi mõtteid peas. Tegelikult nagu on, aga need ei ole sellised, et nüüd hullult jagaks ja siis saaks vaimukuse eest kiita.

Üldse on selline loidus, rutiin, viitsimatus, väsimus laiskus ja võib-olla ka pisut frustratsiooni. Miks?

Hmm. Suhtumise küsimus ma arvan. Kuna enam kooli ei ole ja sellist kohustuslikku pinget ja pingutamist ei ole, olen lasknud enda aktiivsusel minna. Pealehakkamist napib. Mingit süsti oleks vaja. Orki tagumikku. Motivatsioonilaksu. Midagi.

Samas tean, et tegelikult on kõik minus endas kinni. Teha oleks palju, tuleb naeratus ja rõõm näole manada ja südames uskuda, et jee, lahe ju. (sest tegelt ju on!)

Heheh, sellest sai motivatsioonikiri minule endale. Tore. :)

Õnnistusi teile ja usun, et teil vähe aktiivsem ja mõnusam see tegutsemine. Või mis?

Aa, tahaks kummikuid osta. Leidsin netist sobivad:

http://www.dick.biz/medias/sys_master/707664M_01_P_WE_8.jpg

Horoskoop 2009

Päris huvitav. Eelmine aasta sai otsa, lugesin seda juttu ja nii mõnigi asi läks täppi. Huvitav. Peaks lugema kellegi teise tähtkuju aasta horoskoopi, kindlasti samastuksin sellega ka. Ilus muinasjutt.

Ainuke asi, mis siin nüüd täppi ei läinud on mu armuasju puudutav ennustus. Too bad. See just oleks võinud minna. :)

Aga tasub ikka Jumala kätte kõik anda ja usaldada Tema plaane, ennustusi, prohveteeringuid. :)


KAALUD 23.09.-22.10.
Kaalud on ühed 2009. aasta lemmikud - kõikvõimalikke kinke sajab nagu küllusesarvest. Eelkõige puudutab see armuasju - neid ootab ees suur armastus, mis saabub koos kevadega ja aasta teisel poolel oktoobris või detsembris viib pulmadeni. Võimalik on ka lapseootele jäämine.
Aasta pakub just südameasjadega seotud elu avardumist ja pere juurdekasvu võimalust. Tööasjad valmistavad kahjuks rohkem muret, ehkki ka seal toetajatest ja abipakkujatest puudust ei ole.
Jaanuar, mida valitseb veel eelmise aasta raske atmosfäär, toob Kaaludele koduseid muresid, melanhooliat, nii enda tervise halvenemist kui ka lähedaste terviseprobleeme - võimalik, et nende eest on vaja hoolitseda. Tuleb hoiduda külmetumast ja vältida viirusi.
Veebruaris, kui uus looma-aasta on end täielikult sisse seadnud, tunnevad Kaalud endas ärkavat uut energiat ja tajuvad ka nähtamatute jõudude tuge. Samal ajal on maailmas palju äraarvamatut ja ettenägematut.
Märtsis on kasulik olla ettevaatlik, sest tulemas on palju ettepanekuid, kuid ka nõudmisi. Selge on see, et muutusi teha tuleb. Aga kuidas? Ka siin on tuge nähtamatutest abilistest. Näiteks võiks küsida nõu taro kaartidelt, eriti märtsi 21., 22. ja 23. päeval, kus valitsevad vägagi müstilised aspektid. Õhuelemendi märgina on Kaaludel avarust mõista, et universumis pole midagi võimatut. Tuleb vaid pilk tähtede poole pöörata ja küsimus esitada.
Aprill tuleb kergem, sest eelmise kuu kaalumised on ühele poole kaalutud ja koostöö uue koalitsiooni, äripartneri või elukaaslasega võib alata.
Mais on Kaalud täis entusiasmi, et midagi tõsiselt ära teha, paljuski see õnnestub. Igal juhul paistavad nad silma aktiivsuse ja organiseerimisvõime poolest. Kuu lõpp viib nad reisile.
Reise tuleb ka juunis, suhtlemisraadius avardub. Kaalud on vaimselt heas vormis, see annab neile liidripositsiooni uute mõtete ja teemade esitamisel. Taas üles kerkinud vanad probleemid saavad uutmoodi lahenduse.
Enne 19. juulit pole mõtet puhkusele minna, sest töökohas on oodata ettearvamatuid sündmusi ja muutusi, milles mitteosalemine tooks teatavaid kaotusi.
19. juulist kuni 19. augustini on päris hea aeg puhkusele minna: soodne laevareisiks, kaugemal elavate sõprade külastamiseks ja energia kogumiseks, et pidada vastu järgmise kuu raskustele.
20. augustist kuni 18. septembrini on aasta raskeim aeg. See ilmneb suhetes lähedastega, kuid on ka ebakindlust tööl ning üldine emotsionaalne vaakum. Mingi osa sellest on põhjustatud maailmas toimuvast, millele Kaalud tundliku natuurina kaasa elavad. Sobiks rahulikum elulaad ja töö iseendaga.
Alles 28. septembrist alates tunnevad Kaalud, et nende energiavarud on taastunud. Septembri viimastel päevadel on oodata üllatava iseloomuga kontakte, mis elavdavad Kaalude sisemist elu ja täidavad neid taas entusiasmiga. Sünnib uus sõprussuhe, jälle ärkab armastus, mis puhub tuule tiibadesse ja annab võimaluse taas maailma läbi värviliste prillide näha. Rõõmsat aega jätkub vähemalt 18. oktoobrini.
Novembris tuleb tegelda konkreetsemate, praktiliste asjadega, ka rahaküsimustega. On nii endale kui lähedastele ilusate rõivaste ostmist - see kõik võib olla ettevalmistus aasta viimase kuu õnnelikeks sündmusteks.