I just found out that my co-workers dad died today. It brought a tear to my eyes and made me all sad and sore. Cause for some reason I am so emotional when I think about my father's death.
Last week my dad got really ill. He had a high fever when he was in school in Tartu. We talked in msn and he said that if it does not get better, he will come home the next day.
The next day my sister told me that she saw in her dream that dad died. It made me cry right there. At work, behind my desk. Luckily noone was there to see it. He was home the next day, it didn't get a lot better. I was worried. A lot.
But he recovered and feels great now.
Just the thought of him dying brings the tears to my eyes and lowers the corners of my mouth. I don't want him to die. I'm not ready for it. I love him too much to let him go. He is the dearest and bestest dad I know.
I just love him!
I wish I had a better ability to show my affection and love towards the people I love and care for...
Tell your daddy you love him! Today! He knows it but it's always good to hear it over and over again!
God bless every good dad in this world!
reede, 18. detsember 2009
kolmapäev, 16. detsember 2009
Friends - what a blessing!!!
I've realized I take some people for granted. Why in the world? It takes an effort to be my friend. It takes time and patience to be my friend. It takes a lot of God's love to be my friend.
I thank each and everyone who's been my friend throughout the years, and of course the most recent ones, too (You know who you are! :)).
I got a letter from my dear friend yesterday. It's such an encouragement to read that she's been constantly praying for me. Isn't it wonderful to get such news? I think it is.
It makes me want to give out more to my friends. It makes me want to hug everyone - gosh, I'm stuck at work right now.
If I see you and don't hug you, it's not that I don't want to. It's just that I feel awkward, cause I don't hug that much. Just come and hug me and I'll hug back as best as I can. Cause I want to share my love for you.
If you haven't received a letter from me through regular mailing system in a long time or at all: Send me an email or just give your address on a piece of paper and I'll write you - it's that simple! It's what I do. Ask from people that know me. I just posted 25 letters today. IT'S WHAT I DO!!! Got it? ;)
Anyways.
I was talking to a friend today and he said he had an argument with one other Christian about the saying "Once saved always saved". That the Christian came to Christ but is still living sinful life. What in the world?
Isn't He, our Saviour, our Best Friend of all? Why do we struggle to please Him? Why do we turn our back on Him? Why do we not give attention to Him, the One that deserves it the most? Do we do that to our friends on Earth? It's not a one way friendship, we ought to know that. You do know that, right?
It's Christmas. It's the celebration of our Best Friend's birthday. What do you normally do when it's your friend's birthday? Are you expecting presents from him/her? I don't think so. Have you ever thought of what you're expecting from your friend who you're visiting on his/her birthday? Good food (definitely), good time, lots of laughing and a little attention back? And most of all the graditude for being his/her friend. Right? Lets face it, it's the truth.
What are we expecting from our Best Friend? I challenge you by saying that basically the same we're expecting from the birthday kid on Earth. Do we not get that? I think we do. And much more. Jesus wants to bless as soooo much and give the stuff we need. It's just that He wants to have a normal give-and-take relationship (It's just my understanding, I know He often gives when we're total.......not good friends to Him).
I invite you to give Him the attention He deserves instead of thinking what am I getting out of this friendship with Jesus. Give Him the love, the laugh, the attention without any premises.
Wow, my pondering turned out a long one. Sorry. I DO think a lot AND write a lot.
Soooo, to sum it up: I want to hug you! And I want you and me to hug Jesus for who He is! :)
I thank each and everyone who's been my friend throughout the years, and of course the most recent ones, too (You know who you are! :)).
I got a letter from my dear friend yesterday. It's such an encouragement to read that she's been constantly praying for me. Isn't it wonderful to get such news? I think it is.
It makes me want to give out more to my friends. It makes me want to hug everyone - gosh, I'm stuck at work right now.
If I see you and don't hug you, it's not that I don't want to. It's just that I feel awkward, cause I don't hug that much. Just come and hug me and I'll hug back as best as I can. Cause I want to share my love for you.
If you haven't received a letter from me through regular mailing system in a long time or at all: Send me an email or just give your address on a piece of paper and I'll write you - it's that simple! It's what I do. Ask from people that know me. I just posted 25 letters today. IT'S WHAT I DO!!! Got it? ;)
Anyways.
I was talking to a friend today and he said he had an argument with one other Christian about the saying "Once saved always saved". That the Christian came to Christ but is still living sinful life. What in the world?
Isn't He, our Saviour, our Best Friend of all? Why do we struggle to please Him? Why do we turn our back on Him? Why do we not give attention to Him, the One that deserves it the most? Do we do that to our friends on Earth? It's not a one way friendship, we ought to know that. You do know that, right?
It's Christmas. It's the celebration of our Best Friend's birthday. What do you normally do when it's your friend's birthday? Are you expecting presents from him/her? I don't think so. Have you ever thought of what you're expecting from your friend who you're visiting on his/her birthday? Good food (definitely), good time, lots of laughing and a little attention back? And most of all the graditude for being his/her friend. Right? Lets face it, it's the truth.
What are we expecting from our Best Friend? I challenge you by saying that basically the same we're expecting from the birthday kid on Earth. Do we not get that? I think we do. And much more. Jesus wants to bless as soooo much and give the stuff we need. It's just that He wants to have a normal give-and-take relationship (It's just my understanding, I know He often gives when we're total.......not good friends to Him).
I invite you to give Him the attention He deserves instead of thinking what am I getting out of this friendship with Jesus. Give Him the love, the laugh, the attention without any premises.
Wow, my pondering turned out a long one. Sorry. I DO think a lot AND write a lot.
Soooo, to sum it up: I want to hug you! And I want you and me to hug Jesus for who He is! :)
kolmapäev, 9. detsember 2009
Natuke nalja ja ära tundmist
Leidsin sellise vahva saate ETV kodulehelt.
Kelle laul on lauldud. Paroodia. Linnateatri näitlejatelt.
http://etv.err.ee/arhiiv.php?kullafond_id=27
Kelle laul on lauldud. Paroodia. Linnateatri näitlejatelt.
http://etv.err.ee/arhiiv.php?kullafond_id=27
esmaspäev, 7. detsember 2009
The one question
I've discovered that I have few readers that don't understand Estonian. So I'll write some posts in English, if it's not too deep and difficult to write in English. :)
Anyways.
I have this hobby: postcrossing. I've always wanted to write something that is not just "Happy postcrossing!". And now I'm asking every receiver the following question:
If you could have one gift this Christmas that did not have any limitations, what would it be?
So far I've received one answer to that: to celebrate Christmas with my family, to be healthy and all the best for 2010!
Pretty good. My dad said that he would like to have a new VW transporter. The rest of us tried to explain him that there are NOOOOO limitations. The new car seems to be pretty unreachable and yet it is soooo needed. Oh well. It's one of my prayer list for some time now.
I'm finding that it is really hard to answer. I struggle with selfishness. If I had the one wish I should wish something good to happen to the whole world. Like peace on Earth or no hunger or no sicknesses etc.
Let's say that this is my first choice. What would it be when I can have that one gift for me? And again it's a struggle. I feel like what ever I wished for, God already has planned for me and all I have to do is wait and see. A good husband, nice family, a house, the car etc. You know? When I think about the plan that God has for me (which I don't know anything about that much), I feel confident. But when I look at where I am now, I don't have that much confidence about the future. Very controversial, don't you think?
What would it be for you? Or even if you can't see above the limitations: what would you like to have for Christmas this year?
Or lets put it the other way: If you had no limitations of giving someone else a gift then what would it be?
I think that's sort of easy for me: I wish that my parents had their own house, nice and comfortable and big enough to host all his grown-up kids! :)
What you?
Anyways.
I have this hobby: postcrossing. I've always wanted to write something that is not just "Happy postcrossing!". And now I'm asking every receiver the following question:
If you could have one gift this Christmas that did not have any limitations, what would it be?
So far I've received one answer to that: to celebrate Christmas with my family, to be healthy and all the best for 2010!
Pretty good. My dad said that he would like to have a new VW transporter. The rest of us tried to explain him that there are NOOOOO limitations. The new car seems to be pretty unreachable and yet it is soooo needed. Oh well. It's one of my prayer list for some time now.
I'm finding that it is really hard to answer. I struggle with selfishness. If I had the one wish I should wish something good to happen to the whole world. Like peace on Earth or no hunger or no sicknesses etc.
Let's say that this is my first choice. What would it be when I can have that one gift for me? And again it's a struggle. I feel like what ever I wished for, God already has planned for me and all I have to do is wait and see. A good husband, nice family, a house, the car etc. You know? When I think about the plan that God has for me (which I don't know anything about that much), I feel confident. But when I look at where I am now, I don't have that much confidence about the future. Very controversial, don't you think?
What would it be for you? Or even if you can't see above the limitations: what would you like to have for Christmas this year?
Or lets put it the other way: If you had no limitations of giving someone else a gift then what would it be?
I think that's sort of easy for me: I wish that my parents had their own house, nice and comfortable and big enough to host all his grown-up kids! :)
What you?
neljapäev, 3. detsember 2009
Ootusärevus
Nii palju on viimasel ajal räägitud Eestis tärkavast ärkamisest. Õige pea, õige pea. See tekitab nii palju ärevust. Minus vähemalt.
Esinesime gospelkooriga GLSil ja peale seda tuli üks pastor meie juurde ja sosistas kõrva, et sel ajal kui me laulsime, nägi tema ilmutust, et Eestis tuleb ärkamine ja meie koor on justkui selle keskmes. Huuhhh, päris vägev värk, või mis?! Üldse on meie koorile nii palju sellist „head“ räägitud. Ise mõtlen küll, et tobe, me peaks veel harjutama ja veel julgemad olema laulda südamest ja tunnistada südamest, millest laulame.
Ja klikk – that’s the point ju. Meis endis on see miski, mis ergutab meid olema julgemad ja meis endis on see „püha rahulolematus“, et me ei saa jääda argadeks, endasse tõmbunud kristlasteks. Justkui üks uus hingamine Kristuses. Justkui selline rõõm on olla kristlane paganate seas ja igatsus jagada seda rõõmu.
Nädal aega tagasi oli minu juures kodugrupp, kus külas olid kaks inglise härrasmeest. Iga kord kui nad on käinud, nad on ka prohveteerinud meile. Seekordki tegid nad seda väga võimsalt. Selles kodugrupis nad rääkisid ja õpetasid, kuidas meiegi seda teha saaksime ja kui oluline see tegelikult koguduse jaoks on, et me üksteisele prohveteeriksime. Väga huvitav.
Ma ei hakka praegu seda lahkama, kes kui palju prohveteeris ja kuidas see käib, vaid räägin sellest, mida seal inimestele prohveteeriti. See õhtu lisas ainult õli tulle ja minu ootusärevus tuleviku ees aina kasvas.
Nimelt pea kõigile öeldi seda, et praegu on üks suur ettevalmistuse aeg millekski suureks. Praegu on see aeg, kus me peame eriliselt otsima Jumalat, lugema Tema sõna, saama targaks sõnas ja vaimus, tugevdama/täiendama oma sõjavarustust.
Ja huvitav on see, et kõikidele tuli sõna, et nad on kas millegi vägeva liidrid või on nad sellised tugipunktid/tugisambad, kellele saab alati loota ja kelle poole pöörduda.
Ja taaskord öeldi väga selgelt välja, et Eestis tuleb ärkamine. Suur ärkamine. Minu sisse on tulnud juba suur ärevus. Sellest võiks üks ärkamine tulla küll. :)
Nüüd on vaja veel seda isiklikku panust oma isiklikku suhtesse Jumalaga, mis võiks olla ka indikatsiooniks Jumala armastuse levimisele. Mõnus ju nii mõelda. Mina saan Jumalat nii palju täis, et ma saan Teda jagada kellegagi, kellel pole üldse. Ja ma ei saa sinna midagi parata. Ma ei saa Teda ainult enda sees hoida. Mõnus.
Reaalsuses on praegu asjad nii, et tahaksin ise sellise inimese kõrval olla, nii et ta jagaks mulle. Tegelikult peaksin ise võtma. Ma ju tean kust ja kuidas saab. Ometi ju.
Igatahes. Normal.
Let’s do this!
You with me?
Rohkelt Jumala õnnistusi Sulle!!!
neljapäev, 10. september 2009
Kohvisõltuvus
Ma pole juba kolm nädalat kohvi joonud, kahe pisikese erandiga. Ei oska väga põhjust isegi tuua, miks ühtäkki mõtlesin, et enam ei jookski.
Olin pikalt haige ega tahtnud üldse midagi süüa ja mõte kohvimaitsest suus, ei tekitanud minus muid tundeid, kui et tahaks nüüd sellest pingutusest veel paar tundi magada.
Ühtäkki kohvi nagu ei maitse enam. Olin/olen ikka jõhker kohvisõltlane. Ükski päev ei alanud ilma kohvita.
Olen tagasi tööl ja iga kord kui lähen teed köögist tooma, mõtlen, et ah, võtan kohvi. Aga ei taha. Harjumus ja ehk ka sõltuvus kohvi juua ja kohvist mõelda on täiega suur. Samas tean, et parem on, kui ei joo seda.
See paneb nagu mõtlema, et milliseid sõltuvusi (kui mitte füüsilisi, siis vaimseid) mul veel on? Millised teemad ja mured ja harjumused minu mõtteid okupeerivad?
Kolisime Lauriga omaette. Kuna tuli päris suure summa raha ettemakseks ja tagatismakseks ja mis iganes makseks veel käia, mõtlen pidevalt rahast ja sellest, kuidas omadega välja tulen. Tihti
Kindlasti on veel muidki teemasid, mis tegelikkuses nii suurt tähelepanu elus saama ei peaks. Ometi eneselegi märkamatult on "mõttefookus" seal.
Ma mõtlen lihtsalt seda, et kui meil on see fookus mujal, see tähendab, et me ka sisustame oma päevi teistmoodi ja teeme asju, mis võibolla suuremas perspektiivis väga kasuks ei tule ja lihtsalt aja raiskamisena kirja lähevad. Hakkasin taaskord päevikut pidama ja see, mis minu ees jutustusena seisab ei olegi teab mis uhkust tekitav saavutus.
Midagi tuleb ette võtta, ma ütlen. Mingeid olulisi sügavaid otsuseid tuleb teha, et elukvaliteet pikemas perspektiivis oluliselt paraneks!
esmaspäev, 20. juuli 2009
Ii 42:10-17
"10 Ja Issand pööras Iiobi saatuse, kui too palvetas oma sõprade eest; ja Issand andis Iiobile kahekordselt kõike, mis tal oli olnud."
Mõnus taasavastus mu jaoks. Kui tähtis on tegelikult, et me alandaksime ennast ja just selles mõttes, et me ei egotseks nii palju, ka Jumala ees. Õnnista teisi ja Sa saad ise õnnistatud. Seal on tõetera sees!
Loomulikult ei pruugi tulemus olla kohe selline, nagu Iiobil. No temaga on üldse üks teine lugu. Me ei saa ka paluda teiste pärast, et saada ise kahekordselt kõike, mis meil on.
Minu palved praegu on peamiselt koosnenud minu isiklikest vajadustest ja natuke muud ka. Aga kunagi ei ole keegi teine päris peaosas. Ikka on nii, et "ja õnnista teda ka, aamen".
Võibolla ei ole ma oma elueesmärgist veel aru saanud. Olen kindel, et see ei saa olla nii lihtne, nagu jõuda punktist A punkti B. Ma tahan, et minust oleks kasu kellegi teise jaoks. Olgu see siis lihtne palve, millest tema mitte kunagi teada ei saa, ometi on Jumal TEDA õnnistanud.
Tunnen, et kauplen Jumalaga viimasel ajal väga palju. Tunnen, et pean pidevalt ise olema parem, et Jumal päriselt ka kuuleks mu palveid. Olen sellega nii rappa läinud. Ma ei adu Jumala armulikkust ja armastust lõpuni välja. Muidugi pean ma püüdlema paremuse poole, aga mitte selle eesmärgiga, et siis Jumal armastab ja kuulab mind rohkem. mkmm. Vale rääk, nagu mu isa ütleb.
Aga miks ikka olen selles ebakindluse püünises, selles lõpuni mitteusaldamises.
Siiski, hoolimata minu ebakindlustest, raskustest ja võitlustest, on üks asi kindel: Jumal on täiuslik ja võimas ja hea ja armastav ja hooliv ja kõike kõike ülivõrdes.
Et siis jah: palvetame teiste pärast, õpime alandlikkust ja teenimist - juba see protsess on meile õnnistuseks ja tunnustuseks, et oleme õigel teel. Sellel kitsal teel.
"10 Ja Issand pööras Iiobi saatuse, kui too palvetas oma sõprade eest; ja Issand andis Iiobile kahekordselt kõike, mis tal oli olnud."
Mõnus taasavastus mu jaoks. Kui tähtis on tegelikult, et me alandaksime ennast ja just selles mõttes, et me ei egotseks nii palju, ka Jumala ees. Õnnista teisi ja Sa saad ise õnnistatud. Seal on tõetera sees!
Loomulikult ei pruugi tulemus olla kohe selline, nagu Iiobil. No temaga on üldse üks teine lugu. Me ei saa ka paluda teiste pärast, et saada ise kahekordselt kõike, mis meil on.
Minu palved praegu on peamiselt koosnenud minu isiklikest vajadustest ja natuke muud ka. Aga kunagi ei ole keegi teine päris peaosas. Ikka on nii, et "ja õnnista teda ka, aamen".
Võibolla ei ole ma oma elueesmärgist veel aru saanud. Olen kindel, et see ei saa olla nii lihtne, nagu jõuda punktist A punkti B. Ma tahan, et minust oleks kasu kellegi teise jaoks. Olgu see siis lihtne palve, millest tema mitte kunagi teada ei saa, ometi on Jumal TEDA õnnistanud.
Tunnen, et kauplen Jumalaga viimasel ajal väga palju. Tunnen, et pean pidevalt ise olema parem, et Jumal päriselt ka kuuleks mu palveid. Olen sellega nii rappa läinud. Ma ei adu Jumala armulikkust ja armastust lõpuni välja. Muidugi pean ma püüdlema paremuse poole, aga mitte selle eesmärgiga, et siis Jumal armastab ja kuulab mind rohkem. mkmm. Vale rääk, nagu mu isa ütleb.
Aga miks ikka olen selles ebakindluse püünises, selles lõpuni mitteusaldamises.
Siiski, hoolimata minu ebakindlustest, raskustest ja võitlustest, on üks asi kindel: Jumal on täiuslik ja võimas ja hea ja armastav ja hooliv ja kõike kõike ülivõrdes.
Et siis jah: palvetame teiste pärast, õpime alandlikkust ja teenimist - juba see protsess on meile õnnistuseks ja tunnustuseks, et oleme õigel teel. Sellel kitsal teel.
neljapäev, 2. juuli 2009
Ära ole komistuseks
1Kr 8:9-13
9 Vaadake aga, et see teie meelevald kuidagi ei saaks komistuseks nõrkadele!
10 Sest kui sind, kellel on tunnetus, näeb ebajumala kojas lauas istuvat keegi, eks siis tema sisetunnet, nõrka nagu see on, juhatata ebajumalate ohvriliha söömisele?
11 Siis hukkub ju sinu tunnetuse tõttu nõrk vend, kelle pärast Kristus on surnud.
12 Aga kui te nõnda patustate vendade vastu ja haavate nende nõrka sisetunnet, siis te patustate Kristuse vastu.
13 Seepärast, kui söök viib kiusatusse mu venna, siis ma enam kunagi ei söö liha, et ma oma venda ei viiks kiusatusse.
Lugesin hommikul päevakirjakoha, mis mulle õudselt meeldib. Armasta oma ligimest, nagu iseennast võiks siia juurde veel öelda. Isegi kui Sa armastad hullult liha süüa või maasikaid süüa, aga vend/õde seda seda ei tohi, tuleb pigem endal loobuda nendest hullult headest asjadest kui et vend lahkub Sinu lähedusest. Loobuda tuleb enda heaolust, et päästa see teine, et teisel oleks parem.
Siiani olen veids valesti toiminud. Konkreetne näide: Janal on maasikate vastu allergia. Vahel on mõni maasikatort, siis ma kas kisun tal need pealt ära, ei lase tal üldse kooki võtta või midagi sellist. Aga kunagi ei jäta ma ise söömata. Ja teinekord ka vesistamata Jana ees. Peaksin loobuma ka ise ja sööma selliseid asju siis, kui Janat läheduses ei ole. Lihtsalt selleks, et mina teda kiusatusse ei viiks, sest kui ta sööb, siis on tal "sügel" nagu mu väike õde Grete ütleb. :)
See mingi abielunipp ka ju. Mitte, et see sellises kontekstis mulle praegu korda läheks... :)
9 Vaadake aga, et see teie meelevald kuidagi ei saaks komistuseks nõrkadele!
10 Sest kui sind, kellel on tunnetus, näeb ebajumala kojas lauas istuvat keegi, eks siis tema sisetunnet, nõrka nagu see on, juhatata ebajumalate ohvriliha söömisele?
11 Siis hukkub ju sinu tunnetuse tõttu nõrk vend, kelle pärast Kristus on surnud.
12 Aga kui te nõnda patustate vendade vastu ja haavate nende nõrka sisetunnet, siis te patustate Kristuse vastu.
13 Seepärast, kui söök viib kiusatusse mu venna, siis ma enam kunagi ei söö liha, et ma oma venda ei viiks kiusatusse.
Lugesin hommikul päevakirjakoha, mis mulle õudselt meeldib. Armasta oma ligimest, nagu iseennast võiks siia juurde veel öelda. Isegi kui Sa armastad hullult liha süüa või maasikaid süüa, aga vend/õde seda seda ei tohi, tuleb pigem endal loobuda nendest hullult headest asjadest kui et vend lahkub Sinu lähedusest. Loobuda tuleb enda heaolust, et päästa see teine, et teisel oleks parem.
Siiani olen veids valesti toiminud. Konkreetne näide: Janal on maasikate vastu allergia. Vahel on mõni maasikatort, siis ma kas kisun tal need pealt ära, ei lase tal üldse kooki võtta või midagi sellist. Aga kunagi ei jäta ma ise söömata. Ja teinekord ka vesistamata Jana ees. Peaksin loobuma ka ise ja sööma selliseid asju siis, kui Janat läheduses ei ole. Lihtsalt selleks, et mina teda kiusatusse ei viiks, sest kui ta sööb, siis on tal "sügel" nagu mu väike õde Grete ütleb. :)
See mingi abielunipp ka ju. Mitte, et see sellises kontekstis mulle praegu korda läheks... :)
Modellid
Minge Tallinna Majanduskooli õppima.....või ärge minge! :)
Kleidid Rootsist ja Vero Modast - tee oma pakkumine!
Madis on lihtsalt veids kataloogmodell siin.
Kui tahad netist osta, siis sellist kleiti ja sellist pluus ja sellist püksi saab.
Ok, enough with the fooling around. :)
reede, 26. juuni 2009
Monitorid välja
Põhimõtteliselt selline nali ei olnud mul mõnda aega võimalik. 
Teadupärast on mul kõrvad "veids" haiged. Käisin täna kõrvaarsti juures.
Teel oma lemmikkõrvaarsti juurde, üritasin mõelda kui kaua olen tema juures juba käinud. Hakkasin tema juures käima siis kui veel Viimsis elasin. Ehk siis kuskil 2003-2004. Ligi kuus aastat olen käinud regulaarselt arstil.
Kuidas saan aru, et pean jälle arsti külastama? Sümptomid:
Teadupärast on mul kõrvad "veids" haiged. Käisin täna kõrvaarsti juures.
Teel oma lemmikkõrvaarsti juurde, üritasin mõelda kui kaua olen tema juures juba käinud. Hakkasin tema juures käima siis kui veel Viimsis elasin. Ehk siis kuskil 2003-2004. Ligi kuus aastat olen käinud regulaarselt arstil.
Kuidas saan aru, et pean jälle arsti külastama? Sümptomid:
- Ma ei kuule enam sosistamist
- Ma valin teadlikult vasaku kõrva, kui telefonile vastan või kellegagi jalutan
- Ma ei pane enam rohtu kõrva, sest ei mahu
- Ma üritan ise kõrvu puhastada, et natukenegi paremini kuulda
- Nati hakkab sügelema ja siis läheb juba valusaks.
- Lõpuks hakkan hauduma plaani, kuidas ise pintsettidega üritada sama nalja teha, mida professionaalne arst mul kõrvas toimetab.
- Mõtlen hirmuga eelseisvate sündmuste peale, enne mida kindlasti jälle kuuljaks tahaks saada.
Üks pluss on ka sellel haigusel: mul on kõrvas lõpuks iseeneslikud monitorid. Ehk siis ma kuulen enda häält väga väga hästi. Ja muud ebameeldivad helid on summutatud.
Naljakas oli täna, tegelikult peale igat arstil käimist, kõndida tänaval ja kuulda nii selgesti igasuguseid helisid. Valus oli trollibussi uste sulgemist hoiatav piiks, eriti kõvasti toimetas kohvimasin jne.
Tõeliselt õpin hindama seda "hästi kuulmist".
Põhimõtteliselt pakkus arst raviks ainult eksperimentaalseid võimalusi. Nagu näiteks kogu kõrva sees oleva naha välja lõikamise, nahanärvide läbi lõikamise, et sellega koos ka vaigunäärmed lakkaks funktsimast. Aga et nii kaua kui viitsin üle 2 kuu tal külas käia, ta seda ei soovita.
Et siis kui Sul igav on, võid palvetada tervenemist minule. :)
esmaspäev, 22. juuni 2009
Vabadus on sammastatud!
Käisin ka ära.
Sügava mulje jättis ainult sammas ise. See oli lummav - jess, et rist. Miski on veel omal kohal.
Pärast "Laulev Revolutsioon" DVD vaatamist on kõik see isamaaline hoopis teise hõnguga. Uhke on olla eestlane. Uhke on olla osa rahvast, kes saavutas iseseisvuse vägivallata.
Tore oli näha seda rahvamassi, kes alles ehitusjärgus vabakale kogunes. Emotsioone tundus olevat seinast seina. Uudishimu, tõeline isamaalisus, kambavaim, rõõm ühisüritusest, kohustus ja sund. Eelkõige siiski positiivsus. Ise olin suht kõik need kokku. Hümnis kipun ikka veel eksima "kallis-armas" sõnadega. Aga saab hakkama.
Eestlane olla on uhke ja hää...
laupäev, 20. juuni 2009
neljapäev, 18. juuni 2009
Lõpp on lähedal...
Eile oli lõputöö kaitsmine, mis oli ühtlasi ka viimaseks tõsiseks pingutuseks ülikooli tarbeks.
Keskmine hinne jäi õnneks üle nelja: 4.09. :D
Lõputöö hinnatu kolme vääriliseks ja paraku pean nendega nõustuma. Aga hei, vähemalt tehtud sain ja nüüd võin vaid tänu öelda oma emale, juhendajale ja kolleegidele, kes mind tagant tõukasid, et ikka sellel aastal pingutaksin lõpetada!
Amazing tunne tegelikult. Ülikool saab läbi. Õhtud on koolist pärast pikka kolme aastat vabad. Kui ma läksin kolm aastat tagasi õhtuõppesse (sest mulle pakuti tööd), tunti muret, et kuidas ma jaksan töö kõrvalt veel õhtul kooli minna ja siis veel gospelkoor, kogudus ja muud sada asja.
Täiesti lõpp, kuidas kehtib see ütlus: "Kes teeb, see jõuab!" - kuni enam ei jõua. :D
Ei tulnud väga mõttessegi hakata muretsema sellepärast, et ma ei jõua ikka niimoodi koolis käia. Nagu oleks valikut olnud! Alguses tegin ühe valiku, et teise aasta sekretäritööd õpin õhtuõppes ja siis teise valiku, et lähen õpin personalitööd edasi ja see määras ka minu eluviisi.
Nüüd on see läbi. Tagasi vaadates mõtlen ise ka, et kas tõesti käisin iga õhtu peale tööd koolis. Kas tõesti sõitsin Viimsist kesklinna tööle, sealt Mustamäele kooli ja siis õhtul 9se bussiga Viimsisse tagasi. Täiesti hullukas!
Tõsi on see, et lõpuni rahul ma oma õpitulemustega ei ole. Kuigi kinnitasin endale (petsin end) pidevalt, et mul pole vahet, mis hinnetega lõpetan, pea see, et tehtud saab, siis see 4,09 passib silme ees ja karjub, et Sa oleks võinud rohkem pingutada ja vähe tublim olla. Ja see tõesti oleks võinud nii olla. Aga mis nüüd enam...
Sügisel ma edasi õppima ei lähe. Osalt sellepärast, et tahan lõpuks nautida oma vabu õhtuid, võita tagasi oma kaotatud lähedased sõbrad, kelle jaoks mul üldse aega ei olnud, teisalt sellepärast, et ei kujuta ette, mida üldse edasi õppima minna.
Ei taha organisatsiooni käitumist õppida. Praegu ei näe ka andragoogika õppimisel suurt mõtet. Sul ettepanekuid?
Aga tagasi lõpetamise juurde: kutsun Sind, kallis lugeja, peole. Kutsun Sind tähistama seda suurt võitu, seda lõpuni pingutamist ja uue aja algust!
Minu lõpuaktus on 30.juuni, kell 15, TMKs (Tammsaare tee 147). Saal on väike ja võibolla pole mõtet päris aktust vaatama tulla, kuid mul on suur rõõm Sind seal näha!
Tõenäoliselt olen peale aktust kodus ja ootan Sind hommikukoiduni, et ajada juttu ja küsida, kuidas Sul läheb ja mis vahepeal teinud oled! :)
Keskmine hinne jäi õnneks üle nelja: 4.09. :D
Lõputöö hinnatu kolme vääriliseks ja paraku pean nendega nõustuma. Aga hei, vähemalt tehtud sain ja nüüd võin vaid tänu öelda oma emale, juhendajale ja kolleegidele, kes mind tagant tõukasid, et ikka sellel aastal pingutaksin lõpetada!
Amazing tunne tegelikult. Ülikool saab läbi. Õhtud on koolist pärast pikka kolme aastat vabad. Kui ma läksin kolm aastat tagasi õhtuõppesse (sest mulle pakuti tööd), tunti muret, et kuidas ma jaksan töö kõrvalt veel õhtul kooli minna ja siis veel gospelkoor, kogudus ja muud sada asja.
Täiesti lõpp, kuidas kehtib see ütlus: "Kes teeb, see jõuab!" - kuni enam ei jõua. :D
Ei tulnud väga mõttessegi hakata muretsema sellepärast, et ma ei jõua ikka niimoodi koolis käia. Nagu oleks valikut olnud! Alguses tegin ühe valiku, et teise aasta sekretäritööd õpin õhtuõppes ja siis teise valiku, et lähen õpin personalitööd edasi ja see määras ka minu eluviisi.
Nüüd on see läbi. Tagasi vaadates mõtlen ise ka, et kas tõesti käisin iga õhtu peale tööd koolis. Kas tõesti sõitsin Viimsist kesklinna tööle, sealt Mustamäele kooli ja siis õhtul 9se bussiga Viimsisse tagasi. Täiesti hullukas!
Tõsi on see, et lõpuni rahul ma oma õpitulemustega ei ole. Kuigi kinnitasin endale (petsin end) pidevalt, et mul pole vahet, mis hinnetega lõpetan, pea see, et tehtud saab, siis see 4,09 passib silme ees ja karjub, et Sa oleks võinud rohkem pingutada ja vähe tublim olla. Ja see tõesti oleks võinud nii olla. Aga mis nüüd enam...
Sügisel ma edasi õppima ei lähe. Osalt sellepärast, et tahan lõpuks nautida oma vabu õhtuid, võita tagasi oma kaotatud lähedased sõbrad, kelle jaoks mul üldse aega ei olnud, teisalt sellepärast, et ei kujuta ette, mida üldse edasi õppima minna.
Ei taha organisatsiooni käitumist õppida. Praegu ei näe ka andragoogika õppimisel suurt mõtet. Sul ettepanekuid?
Aga tagasi lõpetamise juurde: kutsun Sind, kallis lugeja, peole. Kutsun Sind tähistama seda suurt võitu, seda lõpuni pingutamist ja uue aja algust!
Minu lõpuaktus on 30.juuni, kell 15, TMKs (Tammsaare tee 147). Saal on väike ja võibolla pole mõtet päris aktust vaatama tulla, kuid mul on suur rõõm Sind seal näha!
Tõenäoliselt olen peale aktust kodus ja ootan Sind hommikukoiduni, et ajada juttu ja küsida, kuidas Sul läheb ja mis vahepeal teinud oled! :)
esmaspäev, 8. juuni 2009
Õppused
Häirekellad hakkasid tööle täna kuskil kella 11-st. Just siis kui olin saanud mõelda, et eestlased ükskord tulekahjus hävivad, sest keegi ei liiguta järjekordse (vale)alarmi tõttu sõrmegi, tõusis sagin, haarati, mis sai ja hakati välja minema. Selgus, et asi on tõsine. Haarasin oma jope, päikeseprillid, mobiili ja uksekaardi (teades, et ID-kaart ja pangakaart on jope taskus), vaatasin kõhklevalt käekoti poole. Astusin koridori, kus oli inimvool, mis juhatas tagauksest välja.
Tuli terve ring ümber maja kõndida, et siis koguneda maja taga olevasse õue, kus koguneti korruste kaupa. Ootasime ja kuulasime, mis ümberringi toimub. Irooniline oli see, et mitmed kasutasid juhust suitsupausiks. Tegemist oli õppega.
Üsna pea, ilma, et keegi midagi seletaks, öeldi, et õpe läbi, võite tagasi minna. Kui trepikotta jõudsime, oli see veel "valesuitsu" täis, kuid pressisime ennast sellest läbi.
Nüüd jääme ootama, mis tulemus Sampolastel kirja sai: kui kiiresti ja efektiivselt end evakueeriti.
Vot siuke kogemus jälle.
teisipäev, 26. mai 2009
neljapäev, 2. aprill 2009
Twilight Saga
Nonii. Pean vist aru andma.
Olen lugenud nüüdseks kolm raamatut neljast läbi. Hiiglamavahva sõber Ameerikast saatis mulle neid ükshaaval. Nüüd ootan neljandat ka.
Et mis arvamused mul sellest sarjast on?
Ma arvan, et mulle väga meeldis neid lugeda. Olen suhteliselt hull romantik ja ütleks, et need raamatud on suht minusuguse hullu jaoks. Kuigi lõpuks hakkas natuke peategelasest Bellast kopp ette saama.
Nende raamatutega on nii, et korra kaane avad, siis sulgemine on väga raske ja enamasti juhtub see siis, kui viimane lehekülg on loetud ja vastu tuleb kõva kaas, mis olukorra lõpetab. Tõeline ajaraiskamine, eriti kui lõputöö kirjutamine ootab ja veel muud sada kakskümmend viis asja, mis to-do-list'is ootavad.
Mis seal's on, mis niimoodi paelub? Eks see on selline täiesti enneolematu armastuse vorm, mille olemusest enne nagu aimugi ei olnud. Ühelt poolt nagu tead, et see pole päris, teiselt poolt nagu elad kaasa kellelegi, kes nii pingutab, et olla teistmoodi, kui temasugusele ette nähtud. Ma arvan, et see ongi see: parema eluviisi teadlik valik. Prk Cullenid valisid teadlikult "tervisliku" eluviisi ehk nad ei tapnud inimesi, vaid loomi, et süüa saada ja viimaseid ka valivalt, et loodusring häiritud ei saaks. Kuivõrd mina teadlikult "tervislikku" eluviisi valin ja seda ka praktiseerin? Not that much.
Ikka ma libastun ja järan teist inimest ja imen temast välja kõik hea, kuni ta muutub elutuks või samasuguseks kolliks, nagu mina. Kuid on ka häid päevi.
Päris paralleeli ei saa tõmmata, sest kristlikku eluviisi valimine annab hoopis suuremaid ja paremaid eeliseid ning toidab palju rikkalikumalt, kui seda tavaline eluviis võimaldab. Lihtsalt ollakse liiga laisad, et lusikas suhu tõsta ja täituda sellest kõige paremast.
Üldse mulle ei meeldinud kolmanda osa lõpp. Olen traditsiooniliste lõppude austaja: kõik peab lõppema õnnelikult ja loogiliselt happily ever after versioonis. Ja Bella on täiesti rumal mõttetu tüdruk. Saan aru, et Edwardit tõmbab Bella poole, kuna tal on see eriline scent juures, aga mis Jacobil viga on, et ta temasse armunud on? Ei tea. Imelik.
Kogu see raamat, need tegelased, see mõttemaailm, see üleloomulikkus on miski, mis paelub. Olgu see nii totter kui tahes. Lihtsalt loed, naeratad, loed, vangutad pead, loed kirud, loed, oled rõõmus.
Kui keegi tahab lugeda, siis võin laenata raamatuid. :D
neljapäev, 26. märts 2009
Mõttekeerises
Pole siia enam ammu kirjutanud, aga see ei tähenda, et olen lakanud mõtlemast - ei ei ei - loomulikult mitte.
Noh, tänane tippsündmus on siis see, et sain autokooli sõidueksami läbi. Nüüd veel teisipäeval teooria ja siis juba ARK. Loodetavasti.
Otsustasin lõplikult ära, et teen sellel aastal oma lõputöö valmis ja katsun see aasta ka kooli lõpetada. Praeguseks on küsitlus läbi viidud ja saadud üle 70 vastuse, mis tähendab palju tööd ja vaeva, kuid saan vast hakkama. Kui vaid saaks selle teooria osaga hakkama. Nii tahaks. Aga raske on.
Veel üks lõbus sündmus on see, et sain Twilight Saga kolmanda osa kätte ja nüüd on bussisõidud sisustatud ja natuke ööd ka. :D Mis teha, omamoodi põnev on see raamat.
Samuti tegelen GLS-i ettevalmistustega ja nägin selle aasta esinejaid - väga põnev tõotab tulla.
1. aprilli nali on see, et lähen raamatupidamisse tööle. Nali on selles, et see polegi tegelikult väga naljakas ja suht tõene värk. Samas olen küllaltki positiivselt meelestatud ja natukene isegi põnevil.
Pisukene hirm on see, et ma võibolla ei saa PPle siiski minna, aga katsun pingutada nii palju, et lõputöö enne valmis saada, et saaks siis ilma süümepiinadeta Viljandisse minna. (üks palvesoov siit teile, kallid sõbrad!)
Lihtsalt, et oleksite kursis, mis toimub.
Kuidas Sul läheb?
Noh, tänane tippsündmus on siis see, et sain autokooli sõidueksami läbi. Nüüd veel teisipäeval teooria ja siis juba ARK. Loodetavasti.
Otsustasin lõplikult ära, et teen sellel aastal oma lõputöö valmis ja katsun see aasta ka kooli lõpetada. Praeguseks on küsitlus läbi viidud ja saadud üle 70 vastuse, mis tähendab palju tööd ja vaeva, kuid saan vast hakkama. Kui vaid saaks selle teooria osaga hakkama. Nii tahaks. Aga raske on.
Veel üks lõbus sündmus on see, et sain Twilight Saga kolmanda osa kätte ja nüüd on bussisõidud sisustatud ja natuke ööd ka. :D Mis teha, omamoodi põnev on see raamat.
Samuti tegelen GLS-i ettevalmistustega ja nägin selle aasta esinejaid - väga põnev tõotab tulla.
1. aprilli nali on see, et lähen raamatupidamisse tööle. Nali on selles, et see polegi tegelikult väga naljakas ja suht tõene värk. Samas olen küllaltki positiivselt meelestatud ja natukene isegi põnevil.
Pisukene hirm on see, et ma võibolla ei saa PPle siiski minna, aga katsun pingutada nii palju, et lõputöö enne valmis saada, et saaks siis ilma süümepiinadeta Viljandisse minna. (üks palvesoov siit teile, kallid sõbrad!)
Lihtsalt, et oleksite kursis, mis toimub.
Kuidas Sul läheb?
teisipäev, 10. veebruar 2009
Kalkun ka mõtles
...on minu uus moto hetkel.
Õpin siin vaikselt läbi valu, stressi ja kogemuste, et liiga palju ei tasu analüüsida ja mõelda.
Hulluks võib minna.
Kuskile maani on hea mõelda, aga edasi tasub juba asi üle anda Jumala hoolde!
Et siis protsess käib.
Lõpuks on ikkagi Jumal see, kes meie elutee on sättinud. Vahva ju. Mis mul siis pabistada veel?
Heheh, näe, läkski kergemaks. :D
reede, 6. veebruar 2009
Päris maailmast ära
Mida teha siis, kui ükskord see pinge on nii suur, et järjekordne tehtud viga Sind tööl nutma ajab?
Mu erialane töö, mida olen nüüdseks 3 kuud teinud, on osutunud emotsionaalselt väga raskeks. Viimased poolteist kuud on olnud rasked, ma arvan, absoluutselt iga töötaja jaoks ning suheldes üle maja sõpradega, saan teada ja kuulda nende valu ja ängistust selles majanduslanguse ajastus. Teiselt poolt ei tohi teha vigu. Mitte ühtegi, sest kaalul on nii palju.
Ja siis lihtsalt üks päev: nutt. Kõigi nähes. Murdumine ja seda siis, kui alles kolm kuud täis tiksunud on. Kolleeg kinnitab, et see on alguse asi. Usun teda, aga see on nii raske. Üldse ei tahaks see kollanokk olla, kelle pärast ülemus ikka ja jälle peab tulema ütlema, et nii me ei tee ja vigu ei tohi absoluutselt mitte ühtki teha.
See pinge tööl on olnud mulle igapäevaseks sõbraks alates uuest aastast. Kuna kõik on nii konfidetsiaalne, ei tohi sellest kellelegi rääkida ka ja siis lihtsalt oled, tuimalt igal pool mujal.
Väike Grete küsis mu käest eile, kui ma koju tulin, et kas ma ei olegi haige? Olin eelmisel õhtul koju tulles kohe voodisse pugenud, raamat kätte ja kui ükskord oli magama mineku aeg, siis tuli kustu ja silmad kinni. Ja ei midagi rohkemat sel õhtul. Nii juba mitu õhtut tegelikult...
Samas on Jumal mind nii eriliselt õnnistanud. See on hea kogemus ja praktika, mis praegu tööl saan. Mu sõbranna käib mul tihemini külas, kui vahepeal oli. Huvitavad üritused toimuvad. Huvitavad muud väljakutsed väljaspool tööd. Kool on hetkel mõnus.
Aga selline emotsionaalne kurnatus püsib. Tihti leian end soovimas, et tahaks vana ametit tagasi. Olin väga hea ja tubli töötaja. See oli palju stressivabam, lihtne. See oleks aga tagasiminek ja ilmselt selgeks signaaliks, et ma ei saa hakkama oma erialases töös.
Vot nii on praegu lood. Ja siis on hea, kui saab lihtsalt kellegagi koos istuda ja kasvõi filmi vaadata ja lihtsalt olla, puhata, sest tööl on jälle raske.
Üheks ravimiks on olnud ka Twilight, mille sain just eile läbi. Hea sõber saatis mulle Ameerikast inglise keelse raamatu. Seda oli nii põnev lugeda. Tean, jah, et autor värvis kõik puust ja punaseks ega jätnud väga midagi lugeja enda fantaseerida, aga mul savi. Nii armas oli lugeda sellest lubamatust, samas nii tugevast, ennast ohverdavast armastusest. Heheh, seda lugedes ja sellele mõeldes tekkisid isegi liblikalised tead-küll-kuhu. :D Mis veel siis on, kui ma päriselt armunud olen? Hihihhihihh. :D
Mu erialane töö, mida olen nüüdseks 3 kuud teinud, on osutunud emotsionaalselt väga raskeks. Viimased poolteist kuud on olnud rasked, ma arvan, absoluutselt iga töötaja jaoks ning suheldes üle maja sõpradega, saan teada ja kuulda nende valu ja ängistust selles majanduslanguse ajastus. Teiselt poolt ei tohi teha vigu. Mitte ühtegi, sest kaalul on nii palju.
Ja siis lihtsalt üks päev: nutt. Kõigi nähes. Murdumine ja seda siis, kui alles kolm kuud täis tiksunud on. Kolleeg kinnitab, et see on alguse asi. Usun teda, aga see on nii raske. Üldse ei tahaks see kollanokk olla, kelle pärast ülemus ikka ja jälle peab tulema ütlema, et nii me ei tee ja vigu ei tohi absoluutselt mitte ühtki teha.
See pinge tööl on olnud mulle igapäevaseks sõbraks alates uuest aastast. Kuna kõik on nii konfidetsiaalne, ei tohi sellest kellelegi rääkida ka ja siis lihtsalt oled, tuimalt igal pool mujal.
Väike Grete küsis mu käest eile, kui ma koju tulin, et kas ma ei olegi haige? Olin eelmisel õhtul koju tulles kohe voodisse pugenud, raamat kätte ja kui ükskord oli magama mineku aeg, siis tuli kustu ja silmad kinni. Ja ei midagi rohkemat sel õhtul. Nii juba mitu õhtut tegelikult...
Samas on Jumal mind nii eriliselt õnnistanud. See on hea kogemus ja praktika, mis praegu tööl saan. Mu sõbranna käib mul tihemini külas, kui vahepeal oli. Huvitavad üritused toimuvad. Huvitavad muud väljakutsed väljaspool tööd. Kool on hetkel mõnus.
Aga selline emotsionaalne kurnatus püsib. Tihti leian end soovimas, et tahaks vana ametit tagasi. Olin väga hea ja tubli töötaja. See oli palju stressivabam, lihtne. See oleks aga tagasiminek ja ilmselt selgeks signaaliks, et ma ei saa hakkama oma erialases töös.
Vot nii on praegu lood. Ja siis on hea, kui saab lihtsalt kellegagi koos istuda ja kasvõi filmi vaadata ja lihtsalt olla, puhata, sest tööl on jälle raske.
Üheks ravimiks on olnud ka Twilight, mille sain just eile läbi. Hea sõber saatis mulle Ameerikast inglise keelse raamatu. Seda oli nii põnev lugeda. Tean, jah, et autor värvis kõik puust ja punaseks ega jätnud väga midagi lugeja enda fantaseerida, aga mul savi. Nii armas oli lugeda sellest lubamatust, samas nii tugevast, ennast ohverdavast armastusest. Heheh, seda lugedes ja sellele mõeldes tekkisid isegi liblikalised tead-küll-kuhu. :D Mis veel siis on, kui ma päriselt armunud olen? Hihihhihihh. :D
reede, 9. jaanuar 2009
Horoskoop 2009 aastaks
Nonii, Igor Mangi mõtted minu kohta järgmiseks aastaks. Olen 2009 aasta lemmik! Pidage siis meeles.
KAALUD 23.09.-22.10.
Kaalud on ühed 2009. aasta lemmikud - kõikvõimalikke kinke sajab nagu küllusesarvest. Eelkõige puudutab see armuasju - neid ootab ees suur armastus, mis saabub koos kevadega ja aasta teisel poolel oktoobris või detsembris viib pulmadeni. Võimalik on ka lapseootele jäämine.
Aasta pakub just südameasjadega seotud elu avardumist ja pere juurdekasvu võimalust. Tööasjad valmistavad kahjuks rohkem muret, ehkki ka seal toetajatest ja abipakkujatest puudust ei ole.
Jaanuar, mida valitseb veel eelmise aasta raske atmosfäär, toob Kaaludele koduseid muresid, melanhooliat, nii enda tervise halvenemist kui ka lähedaste terviseprobleeme - võimalik, et nende eest on vaja hoolitseda. Tuleb hoiduda külmetumast ja vältida viirusi.
Veebruaris, kui uus looma-aasta on end täielikult sisse seadnud, tunnevad Kaalud endas ärkavat uut energiat ja tajuvad ka nähtamatute jõudude tuge. Samal ajal on maailmas palju äraarvamatut ja ettenägematut.
Märtsis on kasulik olla ettevaatlik, sest tulemas on palju ettepanekuid, kuid ka nõudmisi. Selge on see, et muutusi teha tuleb. Aga kuidas? Ka siin on tuge nähtamatutest abilistest. Näiteks võiks küsida nõu taro kaartidelt, eriti märtsi 21., 22. ja 23. päeval, kus valitsevad vägagi müstilised aspektid. Õhuelemendi märgina on Kaaludel avarust mõista, et universumis pole midagi võimatut. Tuleb vaid pilk tähtede poole pöörata ja küsimus esitada.
Aprill tuleb kergem, sest eelmise kuu kaalumised on ühele poole kaalutud ja koostöö uue koalitsiooni, äripartneri või elukaaslasega võib alata.
Mais on Kaalud täis entusiasmi, et midagi tõsiselt ära teha, paljuski see õnnestub. Igal juhul paistavad nad silma aktiivsuse ja organiseerimisvõime poolest. Kuu lõpp viib nad reisile.
Reise tuleb ka juunis, suhtlemisraadius avardub. Kaalud on vaimselt heas vormis, see annab neile liidripositsiooni uute mõtete ja teemade esitamisel. Taas üles kerkinud vanad probleemid saavad uutmoodi lahenduse.
Enne 19. juulit pole mõtet puhkusele minna, sest töökohas on oodata ettearvamatuid sündmusi ja muutusi, milles mitteosalemine tooks teatavaid kaotusi.
19. juulist kuni 19. augustini on päris hea aeg puhkusele minna: soodne laevareisiks, kaugemal elavate sõprade külastamiseks ja energia kogumiseks, et pidada vastu järgmise kuu raskustele.
20. augustist kuni 18. septembrini on aasta raskeim aeg. See ilmneb suhetes lähedastega, kuid on ka ebakindlust tööl ning üldine emotsionaalne vaakum. Mingi osa sellest on põhjustatud maailmas toimuvast, millele Kaalud tundliku natuurina kaasa elavad. Sobiks rahulikum elulaad ja töö iseendaga.
Alles 28. septembrist alates tunnevad Kaalud, et nende energiavarud on taastunud. Septembri viimastel päevadel on oodata üllatava iseloomuga kontakte, mis elavdavad Kaalude sisemist elu ja täidavad neid taas entusiasmiga. Sünnib uus sõprussuhe, jälle ärkab armastus, mis puhub tuule tiibadesse ja annab võimaluse taas maailma läbi värviliste prillide näha. Rõõmsat aega jätkub vähemalt 18. oktoobrini.
Novembris tuleb tegelda konkreetsemate, praktiliste asjadega, ka rahaküsimustega. On nii endale kui lähedastele ilusate rõivaste ostmist - see kõik võib olla ettevalmistus aasta viimase kuu õnnelikeks sündmusteks.
Õnneks on kõik Jumala kätes ja sünnib ikka see, mis Jumal on mu jaoks plaaninud on, kui ma just ise sajaga muud ei punnita...
Tellimine:
Postitused (Atom)