Aga mõtted jutlustest

Tegelt oli täna mõtlemiseks päris palju terakesi nopitud. Jagan:

Raido Oras:

• Pühaduse ja kurjuse kasvu vahel on seos.
• Kui me näeme midagi head, oskame vahet teha hea ja kurja vahel.
• Jeesuse sünni hetkel elas Petlemmas ligikaudu 300-400 inimest, mis tähendab, et ei olnud masshukkamist beebide osas.
• Mida rohkem on head sündimas, seda aktiivsem on ka kuri.
• Ükski heategu ei jää karistamata.
• Tänapäeva maailmas tahetakse, et keegi oleks süüdi ja üldjuhul, et ta maksaks oma eluga.
• Puhas kuri vastab puhta kurjaga.
• Tähtis pole see, kuidas me kannatuses hakkama saame, vaid see, kuidas me sellest läbi läheme.

Indrek Luide

• Me võime, olles ise ebatäiuslikud, teha päris ilusaid asju, kui need on tehtud koos Jumalaga.
• Mida "inglinäolisemaks" Sa lähed, seda vähem meeldid Sa maailmale.
• Mida kvaliteetsemat elu tahame elada, seda lähemal peame olema Jumalale.
• Kas me julgeme oma kodu avada? (inspireeritud Jeesuse vastusest: "Tule ja vaata!")
• Kas me tahame, et maailmas oleks veel 10 minusugust, kes kõik käituvad ja teevad samu asju, mis mina praegu? Kas maailm kannatab selle välja?

Eliot Preisfreund:

• Tihti ootame, et teised meid teeniksid, mõtlemata sellele, et peaksime ise olema need, kes teenivad.

Minu järeldus: endaga tuleb vaeva näha ja püüelda ikka paremaks ja Jumalale lähemale saada.

Jää hüvasti, Viimsi Vabakogudus

Täna käisime Isa ja Lauri ja Liisuga Viimsis, kus oli meile, kui koguduse rajajatele õnnistuse palumine. See oli iseenesest tore. Hea, et meie "lahkumine" nüüd ka ametliku formaadi ja õnnistuse sai.

Kuigi pastor Raido rääkis hea jutluse ja andis mõista, et see on üks raskemaid asju, mida teha ja julgustas ja kinnitas meid, ei jäänud mulle isiklikult sellest hommikust kuigi hea olemine. Üldse Viimsis käimine on väga valus. Viimasel ajal.

See tuletab meelde liiga palju valu, kuigi võiks arvata, et aeg parandab kõik haavad. Valu ei tekita füüsiliselt see kirik ja see koht kui selline, vaid inimeste nägemine. Ja mitte üksnes koguduse liikmete nägemine, vaid ka sõprade nägemine, kes jäävad aina kaugemaks ja on oma elukesega ilma meieta edasi liikunud, hoidmata kontakti meiega. Enam ei ole midagi rääkida, enam ei küsita, et kuidas läheb, enam ei püüta ka kontakti silmadega. Enam ei sirutata kätt õnnistussoovideks. Ja SEE on nii valus.

Võibolla oleksin pidanud ise midagi teistmoodi tegema. Võibolla peaksin ka praegu midagi teistmoodi tegema. Aga ei oska ja ei ole jõudu, ka tahtejõudu mitte. Tahakski võibolla lihtsalt haihtuda, kui nagunii teistel ilma meieta parem ja rahulikum ja rõõmsam on.

Annaks nüüd Jumal vaid usku, et oleme teinud õigeid valikuid ja järginud Jumala plaani ja et oleme seal, kus Jumal tahab, et me oleksime.

Veinikogemus

Haksin mõtlema selle peale, et ega ma liiga hullu viga pole teinud, et end täiskarsklaseks teind olen. Tahtsin proovida, terve pokaali (nii palju kui pannakse ja nats läks rohkem) ära juua ja mõelda, et kas oli vahva.

Käisime siis Lauriga poes. Lauri, suur veiniekspert (tänu eksametile), valis valge ja roosa veini. Isa tahtis punast, nii et tulime poest ära kolme veinipudeliga. Ja seda kõike eneseharimiseks. :D

Valget jõime 24. õhtul. Nuusutades oli alko lõhn küll. Mõtsin, et tobe, ei meeldi see eriti. Aga ise lunisin ja nüüd joon. Hullult targalt ja mõnusalt joon. Aga see valge ei olnd lõppkokkuvõttes väga hea, et teist klaasi ei võtt. Kuigi suus on selline mõnus tunne peale veini. Selline surin ja nii.

Täna jõime punast. Veel rohkem alko lõhna ja selline kuiv jäi suhu. Lauri ette ka ütles, et punane ei ole nii hea, et need enamasti kuivad. Olen seda väljendit ennegi kuulnd ja ei saand aru, et kuidas saab üks vedelik kuiv olla. Aga pärast esimest sõõmu sain aru küll.

Proovisin niimoodi nuusutada ja keerutada seda klaasis, nagu filmidest näinud olen. Aga ei läind väga põnevaks. :D

No nüüd on veel roosat proovida. Ei tea, millal seda teeme. Siis kui punane on otsas. Kes seda joob? Njee snaaju. Ehk millalgi võtan natukene veel, ei tea.

Aga mõtsin, et jagan oma kogemusi teiega ka.

Arvan, et oma täiskarsklusest võin "täis" siiski eest ära võtta, sest aeg-ajalt ju võib veini ikka juua. Õlut pole kunagi isegi proovinud ja arvan, et ei tee ka seda. Just because.

Black Christmas

Istun tööl, just sõin kodujuustu-kirsitorti, kuulan mõnusat jõulutseedeed ja olen pisukeses õndsuses.

Selline tore aeg on praegu. Black Christmas on plaat, mida nagu hästi hästi hea meelega kuulaks terve jõuluaja, kuna aga kõik minu vaimustust ei jaga, pean minema kompromissile ja kuulama seda vähem kui kogu aeg. Hihihi. (kui tahate ka kuulda, tulge mulle külla! :D)

Mis teeb jõulust jõulu? Mis on jõul?

"Mul ei ole üldse jõulutunnet" on viimasel ajal olnud lause, mida kuuleb aina sagedamini ja sagedamini. Mis on "jõulutunne"?

Ma ütleks, et see on "state of mind". Sa võid näha enda ümber halbu asju või märgata ilusaid ja toredaid asju.

Pühapäeva hommikul käisin Medokas. Kui jõudsin välisukseni tegin ühele memmele ukse lahti ja lasin ta sisse. Sain suure tänu osaliseks ja ta õnnistas mind see hommik. Millegi ilusamaga ei saa ühte kirikukogemust alustada. Kuulasin oma kauneid ja toredaid sõpru ingellikult laulmas, rääkisin paar sõna nendega juttu ja kiirustasin siis trolli peale. Istusin ühe poisi kõrval, kelle tee välja blokkisin ära. Ta vaatas mulle suurte silmadega otsa, kuid ei öelnud midagi. Naeratasin talle. Napilt enne Koidu peatust sain aru, et ta tahab maha. Istusin kõrvalistmele, et ta mööda lasta. See tundus loomulik asi mida teha - onju. Poiss hüppas hetkega ukse poole ja enne kui ta väljus, vaatas naeratusega minu poole ja ütles "spassiiba!" Nagu wow. Olin teinud pisikese poisi rõõmsaks. Trollis edasi sõites oli rõõm jälgida, kuidas üks memm tegi oma seljakotikese lahti ja hakkas sealt välja paistvat kingitust lahti pusima. Sellega läks aega, kuid ta askeldas nii rõõmsasti ja kui lõpuks nägi, mis seal on, oli õnn piiritu.

Aga siis... Selle sama memme kõrvale istus üks teine memm, kes oli ka kirikutädi, nagu esimenegi (pealt kuulatud jutu järgi) ja lõpuks pöördus asi selliseks, et esimene memm kurtis teisele, et ta maksab liiga roppu raha, et 1-toalises korteris elada ja et tema on vaene penskar.

Sinna mu pühade meeleolu läks. Pekki küll.

Aga nüüd, teisipäeval, 23.dets, viimane päev tööl enne pühi, olen jälle rõõmus. Olen saanud mitme üllatuse ja headuse osaliseks. Ülemus mängis päkapikku, osakonna cd-mängijast kostub Black Christmas album, sain veel midagi postist ja rõõm on piiritu.

Varsti saan kokku oma väga hea sõbrannaga, lähme kohvitama.

Isal on ka juba parem, eile oli elu hea saun ja parim seltskond Kertu juures ja homme on kogu pere koos terve päev. Fun fun fun. :D

Tarkus

Parem mitte midagi öelda, kui öelda mitte midagi!

Palve

Kallis Isa Taevas,

Palun tee minu Issi terveks! Võta ära need valud ja kinnita teda südames!

Aitäh!!!

Jeesuse nimel,
Sinu tütar

Tõotamisest

22 Kui sa annad mõne tõotuse Issandale, oma Jumalale, siis äraviivita seda täitmast, sest Issand, su Jumal, nõuab tõesti seda sinultja see oleks sulle patuks.
23 Aga kui sa jätad tõotuse andmata, siis see ei ole sulle patuks.
24 Pea seda, mis su huultelt on välja läinud, ja tee, mis savabatahtlikult oled tõotanud Issandale, oma Jumalale, nagu sa omasuuga oled rääkinud! /5ms 23:22-24/

Selles mõttes, et päris hull sellega. Kui palju olen öelnud, et Jumal, aita mul see asi veel teha ja siis ma hakkan rohkem Sinule aega pühendama ja Piiblit lugema ja palvetama. Ja siis panustan rohkem suhtesse Jumalaga.

Ja ikka läheb nii nagu läheb. Ei toimu siin mingit panustamist ja aja investeerimist millessegi, mis on nii tohutult õnnistusttoov. Lihtsalt rumalusest ja ka laiskusest.

Peaks selle kirjakoha kuhugi seinale kleepima, et see pidevalt silme ees oleks ja ehk natukenegi distsipliini kasvataks.

Kust mõte: hommikusest lugemisest.

Loomult laisk

Üks õhtu, kui sõitsin autoga koju, kuulasin tee peal raadiot. Mingi sportlasega oli intervjuu käimas. Üldse ei mäleta muud, kui ühte lauset, mis see sportlane, aga tark poiss ütles:

"Inimene on juba loomuselt liiga laisk, et olla kogu aeg positiivne ja õnnelik!"

Nagu wha'?

Ta kuidagi nagu suutis ära sõnastada selle, millele olen viimasel ajal palju mõelnud. Tegelt on ju nii!?

Kahjuks on nii, et inimene ei ole loomuselt õnnelik inimene. Eriti tänapäeva ühiskonnas, kus käib üks hullem raha järele jooksmine ja võitlemine ja mida kõike veel. See väsitab ja see tekitab tahtmise ainult ühte eesmärki saavutada ja see on rahapauna suurendamine, mis teoreetiliselt peaks mõne õnnelikuks tegema. Aga ega see rahapaun kunagi piisavalt suur ei ole, mis tähendab: inimene ei ole loomult õnnelik ja rõõmus ega ka positiivne.

Sellist elustiili ja suhtumist tuleb harjutada. Tuleb otsustada ja siis pingutada selle nimel, et see tõesti ka kehtiks enda elus.

Lahe oleks see, kui end lõdvaks lastes kerkib hoopis naeratus näole ja tuju läheb heaks, tegelikkuses aga vajume kössu teki vahele ja murekortsu saatel vajume väsinult unne.

Nii õige on kuidagi see, et kui saavutada enesedistsipliini selline tase, et iga päev algab nii mõnigi sõna Jumalaga juttu ajades ja uurides Piiblist, mis täna siis "Today's fortune" on, siis päev on positiivsem ja energilisem ja rõõmsam. Kõik kuidagi sujub paremini ja kergemini.

Mõelge selle üle: kas ma olen liiga laisk, et olla õnnelik?

kunagi ammu oli kõik rõõsa ja rõõmus! :D

Tegelt on ju ikka veel! Onju!

Nõme, kui nii juhtub

Mis on üks tüütumaid asju, mis saab minuga juhtuda?

See, kui ma otsustan osta natukene kallimad, mustriga sukad ja tõmban need esimest korda jalga pannes katki.

Urr.

Urr.

Ikka tahan ilusate sukkadega käia: ostan jälle kallid vä?

Mõistate mu muret? :D

Oleks see mu elu kese, oleks asi ikka päris hullusti ja väga kurb.

Õnneks pole.

Hetkeemotsioon vaid.

Luide tribe

Eile oli esimene jõuluõhtu. Luidede klann sai kokku ja meid kogunes üllatavalt palju. Kohale tuldi nii Pärnust, Saaremaal, Keila-Joalt ku ka Tallinnast.

Sööki oli palju, üllatusi oli palju ja rõõmu oli palju.

Ja siit ka väike fotomeenutus:

Kummitav mõte

sellest ajast kui oli presidendihommikupalvus Radissonis kummitab mul peas üks lause. Kogu hommikusöögiosaduse teema oli perekond ja hüüdlause "Ole eeskujuks!"

Kõik oli tore seal, laulsime Gospelkooriga tähtsatele tegelinskitele, sõime suhteliselt head sööki ja kuulasime tervitusi/kõnesid. Üks nendest kõnepidajatest oli Maret Maripuu, sotsiaalminister. Väga palju ei mäleta tema kõnest, aga üks lause jäi.

"Ära muretse sellepärast, et lapsed Sind ei kuula, vaid sellepärast, et nad jälgivad, mida Sa teed!"

Wow, ikka on räägitud sellest, et peame olema noorematele eeskujuks, kuid ikka on see jäänud õiendamise tasandile, et ära tee seda ja ära tee teist. Me ei anna endale siiski päris lõpuni aru, et nad vaatavad ja sarnases situatsioonis käituvad täpselt samamoodi, sõna otseses mõttes.

Hiljuti oli mul Gretega (väike 3.a. õde) üks juhtum. Olime mänguhoos ja ma ei viitsinud midagi tema moodi teha ja ta hakkas vaikselt vinguma, ma ikka ei viitsinud. Natukese aja pärast tuli lause: "Noh, Krissu, tee nii, muidu ma saan kurjaks!" Nagu mida????

See lõi pahviks ja ma sain aru, et see on minult talle külge jäänud, sest just mõni aeg tagasi olin talle sama öelnud, kui ta liiga palju sahmerdas, kui üritasin tal juukseid kammida. No tõesti viskas kopa ette, et ta paigal ei püsinud. See on pannud mind mõtlema, et kas me ise tahame hullult kannatlikult teha midagi, mis meile füüsilist valu põhjustab, või mis on ebameeldiv tegevus, aga tuleb ära teha? Vingume ise samamoodi. Käitume samamoodi nagu väiksed lapsed, üritades igal võimalikul viisil vältida seda ja "asajatada" kuskil mujal kui seal, kus oleks vaja tegutseda ja olla.

Ikka on nii, et teismeeas mõtled, et mina küll suurest peast selline ei ole ja oma perekonnas teen teistmoodi ja olen palju parem inimene ja kannatlikum ja kõike muud, mida täheldad oma, mis seal salata, vanematel vajaka jäävat või mis võiks olla teisiti. Praegu olen täheldanud tendentsi, et suht palju teen täpselt samamoodi, nagu olen näinud ees tegevat. Ma ei taha, et nii oleks, aga justkui loomulikult tuleb see. Võitlen ja punnitan, et saaks sellest ringist välja, et jätta mingi omadus, mingi tegutsemisviis endast eemale.

Aga täiesti haige, kui raske see on!!! Sa oled selle asja sees ja see lihtsalt jääb külge. Mitte, et kõik oleks hästi halvasti, aga paratamatult perekonnaliikmed ei pinguta oma pere nimel väga palju. Öeldes endale, et olengi selline ja kui pereliikmed mind ka ei armasta sellisena, siis kes üldse veel? Ja siis oleme torssis ja mossis kõigi oma tobedate harjumustega.

Seda välja kirjutades mõtlen, kui tobe see on. Miks me pingutame siis nii väga "vale" mulje jätmisest võõrastele? Ja suht palju sellega haiget tehes oma perekonnale, sest nende nimel me ei pinguta - kohe on mask eest ära, kui omavahele jäädakse. Miks?

Usun, et sisekliima sõltub suuresti sellest, kui tõsiselt me võtame kristlust ja kristlaseks olemist. Ei saa olla nii, et väljaspool kodu olen tõeliselt eeskujulik tugev kristlane ja kodus hoopis vastupidi ja siin tulevad välja kõik need nõrkused ja vead. Nendega tuleks võidelda igal pool, igal ajal, iga lähedaloleva inimese juures. Olgu selleks siis ülemus tööl või tüütu vend/õde kodus.

Leian, et see, kui tugev kristlane inimene tegelikult on, peegeldub just selles, kuidas käitud kodus. Milline Sa kodus oled, kus ei ole vaja üldse pingutada. Kus ei pingutada, kuigi võiks ja peaks.

Isalt on külge jäänud see, et tuleks otsustada ja samamoodi mitte edasi minna. Olen otsustanud palju asju, kuid nõrga enesedistsipliini tulemusena mitte eriti kaugele jõunud.

Otsustan, et jälgin ennast kõrvalt ja vaatan just seda, kuidas teised mind näevad. Ka kodus. Kui palju ma armastan oma ligimesi selleks, et pingutada ja olla parem inimene. Ka nendega, kes peavad mind tingimusteta armastama. Tobe, aga tõsi.

Õnnistusi teilegi ja mõelge selle peale, et täiskasvanuid ei jälgi mitte päkapikud, vaid need pisikesed inimesed, kes alles õpivad ja kujunevad kelleksi. Kes alles kujundavad oma käitumismaneere ja sõnavara ja -kasutust.

http://www.youtube.com/watch?v=CWUtywfwsMw

Teised

Olen avastanud, et loen hästi palju teiste blogisid. Teiste mõtteid, teiste nägemusi, teiste lugusid, teiste kogemusi. Kuidagi nagu enda elu on põnevam elades kaasa teiste seiklustele.

Huvitav on jälgida millest kirjutatakse, millises etapis nad oma elus on ja kuidas nad hetkel asju näevad ja mida mõtlevad.

Olen täheldanud, et paljud arvavad, et nende blogisid väga palju ei loeta. Aga see on lihtsalt vale. Minusuguseid on veel. Isegi üllatun, kui paljud minu blogisid loevad. Ja meeldivalt üllatunud.

Samas on natukene kahju sellest, et igapäevane inimestega suhtlemine on asendunud nende blogide lugemisega ja mitte tegeliku suhtlemisega.

See teeb minu suhtlemisoskused nõrgaks. Üldse interneti vahendusel suhtlemine on kuidagi palju lihtsam. Hiljuti oli kogemus, kus nentisin ühe sõbraga fakti, et oleme PÄRIS inimesed ja et päriselus on kaa vahva suhelda. Ja et tahaks nagu silmast silma ka vestelda ja näha. Aga päris hull ju.

Olen tabanud end ka mõttelt, et ah, ma praegu ei räägi talle, varsti olen msn-is ja siis ütlen. Või saadan maili.

Julgus kaob, mask kasvab, tegelikkusest tuleb lugeda kui on õnn, et kirjutatakse sellest kuskil avalikult.

Tegelt oli täna tore päev. Olen kajastanud seda nii orksis kui ka feissis. Panin sinna pilte kaunist talvepäevast.

Tegin ettepaneku emale, et läheks metsa täna. Ta oli üllatunud sellisest ettepanekust. Pärast sain teada miks. Nimelt ta ütles pärast köögis koos askeldades, et nii tore on perena midagi teha ja koos olla.

Seda on vähe. Kuigi oleme õhtul kodus, on kõik vaikselt nokitsemas oma arvuti taga ja suhtleme üksteisega msn-i kaudu. Ja see on sulaselge tõsi.

Ükskord valmistusime ette pühapäevaseks koosolekuks ja mul oli vaja Lauriga natuke koostööd teha, et asjad saaks jonksi. Selle asemel, et minna teise tuppa temaga rääkima, saatsin emaili ja ta saatis vastu ja nii mitu korda, kuni lõpuks tuli minu tuppa, et mis värk on, miks me otse ei suhtle.

Kui palju suhtled Sina OTSE, näost-näkku, silmast-silma, südamest-südamesse oma lähedastega? On Sul mugav olla ma sõpradega koos? Oled Sa vaba ka pärismaailmas?

Mõtle sellele ja siis mine ütle otse midagi toredat kellelegi! Räägi oma päevast, küsi teise kohta. SUHTLE!

Linnuke kuhu?

Lihaliku loomuse teod on ilmsed, need on: hoorus, rüvedus, kõlvatus, ebajumalateenistus, nõidus, vaen, riid, kiivus, raevutsemine,isemeelsus, lõhed, lahknemised, kadetsemine, purjutamised, prassimised ja muu sarnane,
Aga Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus,headus, ustavus, tasadus, enesevalitsus. /Gl 5:19-23/

Kuidas Sul nendega? Milline nimekiri Sul pikem tuleb? Eile (09.11.2008-toim.) tegin sellest juttu EK koguduses. Sain need ilusti tabelisse ja kõrvutama, aga see blogindus ei lase siin. Ette tegin bulleteid kasutades linnukesed. nagu tickid. Suudad pildi ette manada? Saadan faili kui tahad.

Aga et siis. Järjest enam mõtleb tänapäeva noor kristlane (kui tal on igatsus ja tahe), et milline on just tema kristlasena ja millised on teised noored kui ka vanad kristlased tema ümber. Kas me eristume mittekristlastest? Milline pool meis domineerib? Kas lihalik loomus või on meis Vaimu viljad arenenud ja valmad? Hmm. Let us take a moment and do a little thinking!

Sest nii see enam edasi minna ei saa. Pole mõtet. See hakkab lõpuks läbi paistma, et midagi on valesti. Lõpuks ikka sein ette tuleb, lõpuks ikka tühjus Sinu sees kumisema hakkab ja Sa taipad, et mõttetu on see pisikene elu ilma Jumalata. Ilma selle osaduseta. Ilma tõelise armastuseta.

Onju.

Võta hetk, otsusta ja hakka rassima. Hakka teadlikult oma elu suunama ja arendama, sest muud moodi ei tule midagi. Siin ei kehti reegel "Ise on laudas"! Tegemist on Sinu enda eluga ja kes peakski rohkem seda armastama, kui Sina ise (üks on veel, kes seda ehk Sinust rohkem armastab)!

Õnnistusi ja jaksu selle raskeima asjaga nagu enesedistsipliin ja arendamine.

Minu endise osakonna meeskonnakoolituse jutte

Meeskonnakoolitus

Läbi Kristeli silmade koos sõprade arvamustega nii ühest kui teisest asjast.

Selle aastane meeskonnakoolitus toimus Eisma külalistemajas 17.-18. Oktoober 2008. Esimene mõte oli, et huvitav, kus see veel on? Kui selgus, et kuskil Virumaal, oli teatud hoiak kohe platsis, et normaalne, saab siis näha, mis sealt tulla võib. Samuti ei olnud transpordifirma tavapärane ja ei osanud keegi väga oodata ega loota, mis saama hakkab.

Meeskond kogunes tavapäraselt 0 korrusel kantselei ukse taga. Kuna öeldi täpne kell, ei julgenud sellest hiljemaks jääda. Täpselt kell 17:40 pidi olema väljasõit, kuna buss ei tohi kaua maja ees peatuda. Loomulikult olin kohal ja loomulikult mitmed ei olnud kohal. Õnneks jäi buss ka natuke hiljaks ja õnn jätkus, kui bussi nägime. See oli vähemalt 40 kohaline suhteliselt luks buss, nii et Ülle silmad särasid kui tähekesed, nähes, et sai õige valik tehtud. Kõik hüppasid bussi ja paljud kasutasid ära luksust üksi istuda ja mugavleda. Kui kõik lõpuks pärale jõudsid võis bussisõit Eismaale alata.
Enne kui lähen muljetega edasi, toon välja sõprade mõtted ja arvamused enne koolituse algust. Vastused ei ole mingis erilises järjekorras ja küsimus sai püstitatud järgmiselt:
Ø Millised olid ootused/eelarvamused koolituse suhtes?
· Ülle: Minu esimene "ootus" oli, et tundmatust bussifirmast tellitud buss maja ette kohale tuleks:) ja koolitus seepärast ära ei jääks. Uh, buss tuli koos sümpaatse bussijuhiga! Järgmine ootus oli, et keegi meile kuiva loengut ei peaks ja et tahaks õues ka vahepeal olla. Meie uuemaid kolleege soovisin paremini tundma õppida. Ja lootsin, et laupäev pole maha visatud aeg - et oleks huvitav ikka.
· Märt: näha mittetöiseid kolleege, saada aru inimeste tegelikust minast ja suhtumistest... kontakt meeskonnaga.
· Laura S: Arvasin, et koolitus on igav ja mõtlesin, et see on puhas nädalavahetuse raiskamine.
· Aare: Peamine ootus/lootus oli uute liikmetega tutvuda ja aidata neil kergemini sulanduda kollektiivi.
· Ermo: Koolituselt ootasin midagi uut ja põnevat kuna varem sellistel meeskonnakoolitustel osalenud ei olnud ja olen meeskonnas alles uus.
· Kairi: Saada positiivset impulssi, ka võibolla saada huvitavaid ning teistsuguseid vaatenurki/mõtteid nii tööalaseks kui ka isiklikuks eluks. Eelarvamused puudusid.
· Karin: Arvasin, et tuleb kuiv koolitus, kus terve päev peab istuma ja haigutama :D Aga suureks üllatuseks (positiivseks üllatuseks) osutus hoopis vastupidiseks see koolitus. Väga lahedad koolitajad ja harjutused olid!
· Karolin: Läksin eelarvamuste vabalt.
· Kristiina: Ma ei osanudki väga midagi oodata, kuna ma varem ei ole osalenud meeskonnakoolitusel. Lootsin, et koolitus tuleb huvitav.

Mina isiklikult mõtlesin, midagi uut siit väga tulla ei saa. Koolituse teema oli nii üldine kui üldine, mis pani arvama, et mida ikka juurde õppida veel on? Kujutasin ette, kuidas laupäeval peale ühte tundi loengut võitlen unega ja ootan kohvipausi.

KUID

Jõudsime bussi ja ei läinud paari hetkegi mööda, kui trall pihta hakkas. Härra bobitreener Hanno tutvustas end ja seletas, et nüüd läheb treenimiseks. Naersime kergendatult ja pisukese põnevusega, et mis küll sellest bussisõidust välja võib tulla. Kõigile jagati kätte pisikesed legotükid juhisega, et tuleb otsida nüüd 5 tükiline komplekt ja suruda kätt bobikelgu tiimikaaslastel. Kahjuks ei suuda enam nimeliselt kokku panna, kes kellega ühes oli.

Mina olin igatahes võlurite meeskonnas ja meie ülesandeks oli kanda ette teoreetiline kõne bobisõidust kui nähtusest. Vast pole oluline ka see, et ei mäleta teooriast väga palju midagi. Tegime Kariniga kahepeale ja saime suhteliselt ilusasti hakkama.

Esimesena aga astusid üles teised tegijad, kes harjutasid bussi tagaosas hoovõtmist – ikka puusad ette, puusad taha. Puusad ette, puusad taha. Puusad ette, puusad taha. Ja siis LÄKS!!! Tuli joosta bussi etteotsa ja maha istuda. Kui kõik olid ükshaaval oma hiilgavat jooksuoskust näidanud ja küljed siniseks põrganud, algas bobisõit. Vasak kurv, parem kurv, hüpe ja siis oli vist komplekskurv(?).

Ja siis käis kõva aplaus, finišisse jõuti. Teisel võistkonnal tuli sama teekond läbida tuisu ja lauslumesaju käes. Jagati välja miljon mullitajat ja ütleme nii, et sellest võistkonnast väga keegi kuivaks ei jäänud - see oli toredus omaette, et sai mulli puhuda.

Ø Kuidas tundus Bobisõit Eismale? Mis jäi sellest meelde? Eredaim seik?
· Ülle: Ma ei olnud osalejatele öelnud, mis bussis toimuma hakkab. Bobisõidu tõttu jõudsime palju rutem Eismale kui oleksime lihtsalt bussiga sõitnud. Palju sai naerda. Nõksutamine on nüüd selge:) Oli hea sissejuhatus koolitusele, suunurgad lähevad siiani kõrvuni, kui mõelda vahvale bobisõidule. Coca-cola reklaamnägu on meil ka omast käest võtta. Laural oligi lahtine suund, mida veel õppima minna - soovitaks tal tõsiselt mõelda turundusvaldkonna või siis modellinduse peale:)
· Märt: lahe ja kõike kaasahaarav mõte, sõit läks libedalt! Seebimullid, Jamaika meeskonna liiga...
· Laura S: Bussisõit algas väga meeleolukalt ja bobisõit oli kaasahaarav ning uus kogemus, kuidas bussis aega veeta. Ühesõnaga väga lõbus oli ja tundus, et kõigile meeldis!! Meelde jäid eredad peakatted ja kui innukalt kõik kaasa tegid :D
· Aare: Bussisõidule andis see kindlasti palju rõõmu juurde. Kui teised mängud olid mingil määral "tavalised" siis see oli vähemalt minu jaoks leid.
· Ermo: Bobid olid meil kiired, peaegu 2 tunnine bussisõit mõõdus minutitega ja ei saanudki aru kui juba astusidki mööda pimedaid metsaradasid. Bobi sõidust on kindlasti meeldejääv hoovõtu tehnika ja hüpped Bobisse.
· Kairi: Bobisõit äratas veidi üles peale väsitavat tööpäeva, meenutas küll algselt sellist mängu, mida tavaliselt pulmaisad korraldavad ja et ma olen selliste, veidi "kahemõtteliste", mängude jaoks liiga vana :)). Aga lõppkokkuvõttes oli päris tore ja naljakas.
· Karin: Bobisõit oli vägev :D Meelde jäi Coca-cola reklaam ;) Tuisune ilm (lumi :) ja lahedad bobimeeskonnad ja bobi ise :P
· Karolin: Bobisõit oli väga vahva! Meelde jäid seebimullid ja lõbusad peakatted. Eredaimat seika polnud, kõik oli tore.
· Kristiina: Bobisõit viis väsimuse ära. Kui seda poleks toimunud, siis oleks maganud arvatavasti terve tee. Kõige paremini jäi meelde nõksutamine edasi - tagasi.

Ma ei mäleta, et oleks olnud sellist tõsist istumist enne bussist väljumist. Üsna pea buss peatuski keset metsa. Keset eikuskit. Ja kostis sõnum – kõik soojalt riidesse ja marss välja. Nii palju siis minu, ja võibolla mõne veel, köhimisest sooja kamina ääres, seni kui teised metsas müttavad.

Ø Mis tunded valdasid, kui keset metsa meid õue aeti?
- Ülle: Mõnus algus, värske metsa lõhn, lummav pimedus, romantilised küünlad, imeilus ilm, merekohin.
- Märt: huvitav kogemus, nagu osa ellujäämiskursusest
- Laura S: Algul oli, et mis asja? Ei viitsi…ei taha…ei jõua….aga siis tuldi meile küünaldega ja sooja hõõgveiniga vastu ning see üllatas. Väga huvitav oli kõik koos läbi pimeda metsa ühest küünla-punktist teiseni kõndida!! See oli mul esmane kogemus ja väga väga meeldiv!!! Rännaku aeg ei virisenud keegi ja ise mõttes mõtlesin, et super kogemus !! Kõik oli niii mõnus: kolleegid, metsalõhn, merekohin, pimedus, ärevus….
- Aare: Jalutuskäik vabas õhus on alati tore ja meeldivas seltskonnas veel eriti.
- Kairi: Metsa minek oli väga armas mõte, tunne: põnev:)
- Karin: Heh no mis tunded ikka :D Lootsin, et äkki mõni karu või hunt jalutab vastu, see oleks vägev. Aga kahjuks nii pime oli, et midagi ei näinud ja ootasid, millal majani jõuab, et vetsu minna!
- Karolin: Põnev oli! Ei midagi negatiivset.
- Kristiina: Metsas seiklemine oli väga tore. Tekkis hea kodune tunne, kuna lapsena sai palju aega metsas veedetud.

Väljas ootas hõõgvein ja härra Hussar (?). Küünalderada viis meid metsa. Võtsin endale ka lambikese, mille sain kummidega pähe panna, kuid kustutasin selle õige pea ja sidusin käe külge. Kõikide suureks avastuseks leidsime, et palju rohkem näeb, kui ei ole seda kunstlikku valgust meie ümber. Peagi meile enam need küünlad metsarajal ei meeldinud. See tähendas jälle korraks mittenägemist. Hunte me ei näinud, karud ei tulnud, kuid meeleolu oli ääretult hea. See jalutamine vaikseks suhteliselt soojas metsas oli värskenduseks peale pikka tööpäeva pealinnamüras.

Ø Kuidas meeldis jalutuskäik? Kas midagi targa onu suust ka meelde jäi?
- Ülle: Väga meeldis, häiris veidi vaid ühe seltskonna poolt tekitatud liigne müra(rääkimine, laulmine jms). Meelde jäi see, kuidas vanal ajal mehepojad külast pimedas koju läksid ja puude latvade järgi orienteerusid. Ja et öösel uudistavad ja otsivad süüa mere ääres põhiliselt rebased, mis need jänesed seal teevad, ei tea keegi. Mere pealt peegelduv valgus oli lahe.
- Märt: ei ole kaua pimedas metsas jalutanud, teine keskkond, teised reeglid, karu ja hundi jutud.
- Laura S: Väga meeldis, sedaviisi võiks seda uuesti läbida!!
- Kairi: Jalutuskäik meeldis, märja sambla ja kuuskede lõhn. Oleks soovinud kuulata rohkem vaikust ning looduse/ ööhääli, mis tegelikult ka selle retke üks eesmärki kindlasti oli. See, et seda teha ei saanud, ei olnud korraldajate viga. Kuna hoidsin "onu" lähedusse, siis kuulsin/kuulasin ka tema juttu (metsas ei tohiks ilmaaegu lärmata, pimedas silmad harjuvad nägema, loomadest, kes seal elavad, karust, temaga käitumisest, merekohinast teesuuna määramisel jne)
- Karin: Jalutuskäik meeldis :) Hea ju peale väsitavat tööpäeva jalutada. Targalt onult ei saanud ma midagi, kuna me olime nati taga pool ja teda polnud eriti kuulda :( Kuulsin vaid seda, et kui ära kaome, siis peab kõvasti karjuma :D
- Karolin: Jalutuskäik oli tore ja meeldis väga. Meelde jäi see, et karu nähes tuleb jääda rahulikuks ning et pimedas hundi silmad helgivad, rebase omad mitte.
- Kristiina: Jalutuskäik oli väga tore. Nii palju kui oli võimalik onu kuulata, sai üht teist kõrva taha pandud. Näiteks, et hundi silmad läigivad vastu...

Päris täpselt ei teagi, kui kaua see jalutuskäik kestis, kuid pikk see ei olnud ja liiga lühike ka ei olnud. Just selline paras. Kui me jõudsime külalistemaja õuele, ootas meid seal õdus katusealune, kus ootasid söögid ja natuke veel ettevalmistust ja võisimegi süüa liha ja kala, salatit ja ahjukartulit. Ja loomulikult palju oli ka joogipoolist. Naljakas oli see, et laual oli suur kast, kus sees sinises kiles oli maitsestamata lihatükid. Väike paanika läks kohe lahti, et miks keegi ei öelnud, et maitsestama peame täna ise ja kas sellist liha tahtsimegi??? Hehe. Õnneks tuli söögitädi õige pea ja viis kiirelt homse lõunasöögi jaoks mõeldud liha ära, ise veel imestades, et kust see küll meie söögilauale praegu sai.

Ø Esimene mulje koolituskeskusest?
- Ülle: Imearmas koht:) Ilm soosis meid ja õues olek õhtul oli värskendavalt teistmoodi. Toad olid ilusad. Padjad olid ilmselgelt liiga kõrged - öösel sai omaette plaani peetud, kas panna äkki pea alla vannilina või oma riided, aga noh - uni võttis võimust ja siis oli juba ükskõik. Ma ei kuulnud isegi kui meie vastas "elavad" naabrid Aare ja Andi magama tulid - keegi rääkis, et ikka lauluga:) Saunaruum oli ka piisavalt suur ja vaatega merele.
- Märt: väga positiivne
- Laura S: Väga ilusa ja omapärase koha peal, väga hea puhkuse veetmiseks, eriti suvel!
- Aare: keskus oli igati tasemel.
- Kairi: Koolituskeskus oli armas väike ja kodune, mere ääres ja mändide all:)
- Karin: Koolituskeskus tundus suur ja ilus ning meri oli lähedal :D
- Karolin: Puhas ja avar.
- Kristiina: Päris esimene mulje oli täitsa tore. Maja on ilusa koha peal, meri lähedal. Toiduga tekkinud küsimus oli kummaline (kui laual oli külmunud liha, mis ei olnud meile mõeldud üldse). Kokatädi jooksis sinna ja krabas suure liha hunniku laualt ära ja praalis seal. täitsa naljakas oli.

Edasine õhtu oli vaba. Sai nautida veel hõrguroogasid, juua palju süda lustis, käia saunas, vestelda toredate sõpradega, hullata meres, tantsida ja mängida.

Ø Kuidas reede meeldis? Mis põnevat toimus?
- Ülle: Läksin juba südaööl hääletuna magama, seega teised ehk kommenteerivad. Ma ei suutnud täita Aare soovitust viinaga kurku ravida(kuristada), kes teab, oleks see aidanud mind või ei. Tahaksin veel esile tuua selle, et Ermo sulandus meie seltskonda nii sujuvalt - ta sekretariaadi inimesi nagu enne suurt ei tundnudki. Aga sellest ei saanud juba metsas käies R aru!
- Märt: tore toimetamine söögi/joogiga, liig pikalt meeste saun, ennast unustav tants ja trall.
- Laura S: Meeldis väga jalutuskäik ja rannas olek…siis grill ja saun oli väga kosutav….uni tuli väga hea :D Tore oli ka see, et sai erinevate kolleegidega suhelda, kellega igapäev kokku ei puutu.
- Aare: Klassiõhtu nagu ikka:)
- Kairi: Reedene päev oli tore, just see, et alguse sai matkaga läbi metsa ja ees ei oodanud mitte tavapärane olukord, kus kõik oli ette taha ära tehtud, vaid kõhu täitmiseks pidi ka ise vaeva nägema. Mul ei olnud selle vastu midagi, et lõppkokkuvõttes kokkamine jäi minu õlule :) Minu jaoks oli reede tore rahulik päev:)
- Karin: Reede oli normaalne, pea ainult kõvasti valutas, siis sai hommikuni tantsitud ja juttu aetud.
- Karolin: Lõbus oli kogu aeg. Tantsisime.
- Kristiina: Saunas oli täitsa hea. Eriti kui õues hakkas eriti külm, siis oli nii mõnus lipsata lavale. Tore oli lobiseda uute töökaaslastega. Õhtul sai hästi aru, kes mis tüüpi on. Õnneks läksin suht vara magama ja sellised asjad jäid nägemata, mida näha ei tahtnud ;)

Ø Mis mulje jätsid koolitajad reede õhtul?
- Ülle: Ma ei osanud seda küll oodata, et üks koolitaja õhtu edenedes kõik riided seljast viskab ja ümber maja paljalt ringi silkab:) Toredad vahetud koolitajad olid. Mulle meeldisid.
- Märt: ei surunud ennast peale, olid nagu osa kollektiivist.
- Laura S: Seltskondlikud :D
- Aare: Reede õhtul jätsid suht neutraalse mulje, ei osanudki midagi arvata...Laupäev õnneks muutis muljet kardinaalselt.
- Kairi: Koolitajad jätsid reedel nooruslike, energiliste ja põnevate plaanidega noorte inimeste mulje. Laupäev tõotas tulla huvitav ning erinev eelnevatest koolitustest.
- Karolin: Sõbraliku mulje.
- Kristiina: Nii palju kui mina nendega rääkisin, siis jäi normaalne mulje. Üks koolitajatest oli veidi uljas, jooksis õues paljalt ringi.

Laupäeval saime hommikust, kus oli võimalus süüa putru!!! Shallallaaa. Palju õnne sellele, kes selle tegi, sest see maitses hea ja kodune. Kes nii väga putru ei armastanud, võis süüa munarooga, võileiba kiluga, helbeid ja müslit jne.

Hommikulauas suutsin öelda midagi, mida üks koolitajatest sai terve päeva pärast meenutada. Klõpsisin fotokaga hommikulauas ja ütlesin Aarele, kes ilmselgelt oli vaevades/valudes, et näita, et Sa saad hakkama, olles ise eelmine õhtu valinud tegevused ja vedelikukogused. Hehe.

Ø Kui raske ikkagi oli laupäeval tõusta? (hihihihiii)
- Ülle: Kuna nii vara sai magama mindud, siis täitsa OK. Kartsin vaid, et mul pole hommikul üldse häält alles - aga jeee oli ikka!
- Märt: oli, oli raske, kuid ikkagi planeeritult.
- Laura S: Kuna raske töönädal oli selja taga ja voodi oli nii mõnus, siis oli päris raske end üles ajada :D
- Aare: ...
- Ermo: ...
- Kairi: laupäeva hommikul tõusmisega probleemi ei olnud, kuna üleliia alkoholi ei tarbinud ning et laupäeval kenasti vormis olla, läksin mõistlikul ajal magama(ihiii).
- Karin: Heh oleks tahtnud natuke magada :D aga me vist saimegi kõige kauem :)
- Karolin: Isegi kell 3 öösel magama minnes hommikul tõusmisega probleeme polnud ja peavalu puudus samuti. Nii et läks hästi ja võib rahule jääda!.
- Kristiina: Mitte eriti raske. Kuid kerge väsimus oli siiski terve päeva jooksul.

Igaljuhul, peale sööki läksime taaskord õue. Seal tegime hommikuvõimlemise, kasutades ära kallistamiskultuuri Sampos ja tuli nii üksikkallisid, grupikallisid, üksteise süles istumisi ja ohtralt sinna juurde naeratusi.

Saime oma esimese ülesande ka. Pidime viieks lugema ja siis viide gruppi võtma. Seejärel anti igale ühele õhupall ja nöör, mis tuli omavahel ühendatult pahkluu ümber siduda. Selgitati reeglid, et võidab see, kellel kõige rohkem õhupalle tiimis peale pisukest aega...öeldi LÄKS. Kus nüüd läks alles madinaks. Paigud siin ja seal, kiljatused seal kolmandas kohas ja palju naeru iga platsi nurga taga.

Seejärel mindi „klassiruumi“. Anti tagasisidet, kuidas läks ja mida sellest pisikesest mängust õppida võis. Pöörfikt lahendus oleks olnud see, et keegi poleks kellelgi palli lõhkunud, sest olime ühtse meeskonnana tulnud koolitusele ja me oleks pidanud tervikut nägema. Aga eks meil olegi kõige rohkem see divisjon harali mööda maja laiali ja sellistes tingimustes on eriti oluline tunnetada suurt meeskonda ja mitte mõelda ainult oma naabrile, kes nokitseb kuskil seina taga.

Pandi kirja meie ootused, mis oli jällegi, et misasja – te polegi seda koolitust korralikult ettevalmistanud? Aga polnud see nii midagi. See oli lihtsalt selleks, et nad saaksid päeva jooksul näidata, et nii: see punkt peaks olema täidetud, see peaks olema selgeks tehtud, selle arutasime nii teoorias läbi kui ka toimetasime praktilise ülesande kallal jne. Usaldus ja imetlus koolitajate vastu kasvas iga pisemagi asjaga, mis tegime. Kõik oli väga tark ja vajalik.

Vahepeal oli kosutav kohvipaus, kus sai võtta kohvi ja teed, juua vett, süüa küpsist ja isegi oli kuskil kaks viilu puuvilja. Seejärel hakkasime joonistama. Joonistada tuli endid meeskonnana. Ja tuli joonistada enda kohta vapp. Reaktsioone sellele ülesandele oli mitmeid, juba ainuüksi meie lauaski. (Muide: lauda istusime vastavalt, kuidas koolitajad meid pannud olid). Kes hakkas trotsima joonistamisoskusi, kellel oli pea täiesti tühi ja kes hakkas kohe pisikesi päikeseid pilduma paberile. Pildi pealt võiks isegi üles tähendada, kes kellega koos istus, aga vast pole hullu.

Peale järjekordset ettekannet, teooriat ja muidu tarka juttu ja naeru, läksime sööma. Saime nüüd seda sinises kiles olevat liha, mis eile veel maitsestamata oli. Aga see maitses imehea. Paljud ütlesid, et selline kodune, mõni arvas isegi, et oleks oodanud midagi lahedamat, aga mulle „käras“ küll. Öeldakse vist nii? Hehe.

Ø Kuidas meeldis söök üleüldiselt koolitusel?
- Ülle: Meeldis. Muffinid olid imemaitsvad.
- Märt: söök o.k.
- Laura S: Söök oli väga maitsev ja mitmekesine!
- Aare: varasematel kordadel on maitsvam olnud:)
- Ermo: Toitlustamise koha pealt midagi kurta vist ei saagi, väljaarvatud reedesed külmad söed.
- Kairi: Toit oli maitsev ning kodune (see oli ka külalistemaja sissesõidu juures kirjas-" kodused toidud")
- Karin: Hommikusööki ei oska kommenteerida, kuna magasime selle maha, aga lõunasöök oli täitsa ok :)
- Karolin: Söök oli ainus, milles pettusin veidi, aga seda võib-olla sellepärast, et olin ise kõrgemad ootused seadnud. Tavapärane, ei midagi erilist.
- Kristiina: Söök oli hea, väga kodune.

Siis jälle õue. Kui hommikul käisin Üllega merevaadet kaemas, siis nüüd siirdusin peaaegu sama rada trampima Kantselei-Lauraga (nagu Baari-Paavo, Bussi-Liis). Ilus oli. Hästi tuuline, aga hästi ilus ja mõnus ja vahune ja vihane meri oli. Tegime paar reidikat ja kiirustasime siis kogunema.

Anti ülesanne maja kõrval olevast kuurist võtta endale üks kollane pudelikast. Nii lahe, et need kollased olid. Tegid tuju kohe paremaks. Pidime võtma end ringi nendega, asetades need selliselt, et saaks peale astuda ja saime nagu naksti uue ülesande.

Selleks oli endid tähestikulisse järjekorda sättimine. Aare ja Andi olid algselt kõrvuti ja nii hakatigi nende kõrvale inimesi laduma. Esimene oli Ermo – suur ja turske mees. Millegipärast kukkus ta kastilt ja tal seoti karistuseks silmad kinni. Seda hoolikamad oldi ja peagi sai ta Andi kõrvale toimetatud. Ohh seda aplausi ja rõõmuhõiskeid, mis siis lahti läksid. Ka Ülle saime paika, oodates ja jälgides rahulikult, kuidas asjad kulgevad. Seejärel aga hakkas koitma, et mis me ülejäänud passime, hakkame ka siblima, saab vähe kiiremini ja endal ka lõbusam.

Tulemuseks oli palju naeru, rahulolu ja rekordtulemus ülesande lahendamisel. Lisaks veel palju positiivset tagasisidet koolitajatelt, mis kõrva tagant kõditama pani.

Tegime veel puuviljamängu ja akrobaatikat. Puuviljamängu võlu oli see, et osad olid arbuusid, osad mandariinid, maasikad, apelsinid ja midagi oli nagu veel. Kui öeldi ARBUUS, pidid kasti vahetama need, kes olid arbuusid (get the irony?). Kui aga mindi lihtsama vastupanu teed ja taheti totaalset kaost, karjuti PUUVILJAKOMPOTT ja kõik pidid vahetama kohad. See tekitas palju elevust kõikides ja ajas ühe meie koolitajatest pisarateni naerma, kui entusiastlikud me selle mänguga olime, sest kui ta lõpetas ja uut mängu seletama hakkas, kasutas ta kogemata (või siis tahtlikult, aga mitte selle mõttega) sõna puuviljakompott ja kõik see mees pistis jälle punuma ja sahmima. Eks Hanno ise oli see, kes „kasti ei saanud“, muudkui kõkutas naerda. :D

Akrobaatia seisnes selles, et pidime võimalikult palju inimesi võimalikult väheste kastide peale seisma saama. Ambitsioonid seati liiga kõrgeks ja nii jäi see ülesanne paraku tulemuseta. Aga meid ei kõigutanud see oluliselt palju.

Läksime taas siseruumidesse. Seal kordasime üle mõtted ja teooria, tõmbasime mängude ja igapäevatöö vahel paralleele.

Algas näitlemistund. Ei, tegelikult oli meil võimalik läbi mängida olukorrad, kus suhelda tuleb erinevate inimtüüpidega. Need neli, teate küll. Nendest jäi meelde muidugi „Teller-Kati“, kes sai veel lõpus erilise kiituse osaliseks. Teadagi oli see Aare, kes briljantselt oma ülesandega toime tuli. Meie poolt oli siis telleri osatäitja ja koolitaja Hanno mängis erinevate inimtüüpidega kliente. Hästi lõbus ja tore oli näha sellist talendikat näitlejat. Tuli lihtsalt mõelda, kas ta on seda nüüd sada korda teinud, et tal nii hästi välja tuli või lihtsalt on annet. Hannol ma mõtlen.

Siis oli võimalus jälle mängida. Jipikajuula. Pidime võtma paaridesse ning otsustama, kes on joonistaja, kes jutustaja. Mina olin paaris Jevgeniaga ja olin joonistaja. Jutustaja sai konkreetsed juhised, mida ta peab tegema, samal ajal, kui joonistajal polnud muud, kui et joonista kõike, mida jutustaja Sulle ütleb. Natukese aja pärast selgus, et tegemist oli geomeetrilise kujundiga. Saime üllatavalt hästi hakkama. Kõige tublim muidugi ülemuste bande – Ülle ja Märt. Teised olid muidu toredad. :D

Õppida tuli sellest seda, et peame selgeks tegema, et kõigil tekib asjadest täpselt samasugune arusaam, mida ise üritad edasi anda. Et ei oleks vääriti mõistmist, valesti tõlgendamist ja ka seeläbi valede tulemuste saavutamist.

Siis valiti välja kolm juhti, noored daamid, kes polnud varem juhtimiskogemust saanud. Algas Juht-assistendid-alluvad mäng. Asetati kõik sellise skeemi järgi: kõige ees istus juht, tema taga kaks assistenti ja omakorda nende taga neli alluvat, kummalgi assistendil kaks alluvat. Seejärel saime ümbrikud, kus sees oli pisike juhis ja kolm mängukaarti.

Öeldi LÄKS ja hakake ülesannet lahendama. Lugesin läbi ja mõtlesin, et jou-jou, õudsalt tark olen – mul kolm kaarti, teistel ka nagu kolm kaarti vist – eesmärk saada kolm ühesugust ja ongi mäng läbi. Shallalaaa. Hakkasime CV-toorikutele infot külvama (valged pisikesed paberikesed) ja tihe liiklus hakkas pihta. Ajapikku sain aru, et asi polegi nii lihtne. Oli palju ootamist ja kribamist, arusaamatust ja segadust.

Lõpuks saime teada, et kõikidel tasanditel oli lipiku peal erinev tekst, mida allapoole, seda vähem infot ja eesmärk ei olnud sugugi see, et kõigil kolm kätte. Piisas vaid paarist. Aga sedagi me ei saavutanud ilma, et oleksime rääkinud. Meil oli ka muidugi töötajatest puudu ja Laural, kes niigi aru saanud, mis toimus, tuli täita kahe alluva roll.

Tuli teha järeldusi juhi omadustest, et mida ta peaks ja mida ta võiks, milline ta võiks olla jne. Samal ajal mõnus kohviosadus ja muffinikorv liikus kuskil ringi. Andi tõi oma maitsvaid TUC küpsiseid jagamiseks. Vist. Kui olime kõik kogunenud suurde avarasse akendega ümbritsetud saali, andsid erinevad võistkonnad tagasisidet ideaalse juhi kohta ja kuidas neil läks ja mis nad õppisid.

Ø Millised mängud, ülesanded jäid meelde? Ja milline oli lemmik?
- Ülle: Minu tõeline lemmiktegevust oli teistele selja peale kirjutamine! Täna hommikul oli minu esimene tegu see, et eemaldasin oma laua juures seinalt ebavajaliku(hm, puhkuste graafiku, tähtsad tel numbrid jms) ja kleepisin asemele värviliste vildikatega minu seljale kirjutatu. Ma olen seda juba vist 50 korda vähemalt lugenud ja iga kord tundub see mulle pai saamisena:) Aitähh teile armsad Sampo sõbrad! Ja no see puuviljakompott oli ka tormiline vahepala.
- Märt: kastidel nimede järgi reastumine, juht-assistendid-alluvad
- Laura S: Kuulaja ja joonistaja, kommunikatsiooni mäng, aga lemmik oli PUUVILJASALAT :D:D:D
- Aare: firma struktuuri mäng oli ilmselt õpetlikeim, inimtüübi rollimäng selgelt meeldejäävaim
- Ermo: ...
- Kairi: Kõik läbi tehtud mängud on meeles(õhupallid, joonistamine, erinevate inimtüüpidega hakkama saamine, kasti mängud, kuulaja-joonistaja, kommunikatsioon(juht, assistent, alluv)) Lemmik oli vast tähestikulises järjekorras kastidel enda ritta seadmine:)
- Karin: Wauuu kõik ülesanded olid vägevad ja kõik meeldisid, õhupallid, puuviljasalat, firma mängimine, joonistamine teise jutu peale, vapi tegemine, kastide peal turnimine (nii tähestiku järgi kui ka see, kui palju mahub meid sinna ) jne. Eriti meeldis see, kui pidime üksteise selja peale midagi head kirjutama :)
- Karolin: Kõik mängud ja ülesanded on (veel) meeles. Lemmik oli siseülesannetest kujundite joonistamine ning väliülesannetest kastide otsas eneste tähestiku järjekorda seadmine.
- Kristiina: Kõik on ikka meeles, mälulüngad puuduvad. Lemmikud olid puuviljamäng, joonistamine selg-selja vastas ja viimane seljale kirjutamine.

Natukene rääkisime veel teooriat ja õppisime sellest miskit, mille järel jagati kõigile paberileht ja tükk teipi. See tuli kompunnida endale selja peale. Kõik võisid kirjutada üksteisele midagi positiivset. See oli nii tore võimalus kiita, tänada, innustada, julgustada, rõõmustada ja üles tõsta oma kaaskolleegi.

Üsna pea oli kõigil see paber väga kirju ja kirev. Kõigil silmad särasid ja positiivne oli olla. Saime veel ühe paberilehe, kuhu pidime kirjutama, mida õppisime ja mis jäi päevast meelde. Sai jälle naerda ja tunnustavalt/nõustuvalt pead noogutada.

Ø Mida tarka panid kõrva taha õpitust?
- Ülle: Veendusin eelkõige selles, et meil on nii tore meeskond ja meil on ülilahe koos olla.
Märt: koos suudab kõike, info ülevalt alla ei taha ise liikuda.
- Aare: midagi põhjapanevalt uut polnud, lihtsalt nö. kinnistasin kogemusi.
- Ermo: Koolitusel pidime tõdema erinevaid momente, kuidas meeskond siiski üritab tegutseda ilma konkreetse plaanita, kiirustades. Õppisime, et peamine meeskonnas on ühtne mõtlemine ja tegutsemine (enne kui tormata millegi poole, tuleb selgeks teha millisel viisil ja kuidas on kõige kasulikum). Koolitajad teadsid, mida teevad ja neilt oli nii mõndagi õppida.
- Kairi: Ülesandest "teller ja erinevad inimtüübid" sain rohkem teada mängitud inimtüüpide "eripäradest".
- Karin: Heh no tarka panin selle kohta, millised kliendid võivad olla ja kuidas nendega paremini käituda :) (mõtlen neid domineerivaid, innustavaid jne)
- Karolin: Enne mõtle, siis tegutse. Korista enda järel prügi ära.
- Kristiina: Kõige rohkem sain targemaks seoses kaastöötajatega. Õppisin inimesi palju paremini tundma. Ja kindlasti jäi meelde ka, kuidas paremini koostööd teha.

Toimus üksteisevõidu tänamisevoor, pisuke koristamine ja pakkimine ja bussi tormijooks. Ootasime, et mida põnevat nüüd tagasi sõites kõik juhtub, aga ei midagi. Heheh, tegelikult ei olnud vist kellelgi selline mõte peas. Pigem tahtsimegi natuke nüüd puhata, enne kui kodusele laupäevaõhtusele kraamimisele vastu astuma pidi. Saime oma tunnistused, muljetasime ja Sampos igaüks oma sammud ja roolid erinevasse suunda astus/sikutas.

Ø Mida ootasid tagasisõidult? (hihihi)
- Ülle: Bobisõitu!!! Tegelikult teadsin, et igaüks saab tukkuda ja lihtsalt omaette olla:) Ja muljetada.
- Märt: oligi rahulik mõtteid mõlgutada.
- Laura S: Koju jõudmist J
- Aare: oli huvitav jälgida, kuidas bussijuht päevavalges koduteed otsis:)
- Ermo: Tagasisõidult võis ju oodata nii mõndagi, aga raske katsumuse läbinud meeskonnakaaslaste nägudelt peegeldas nii mõndagi ja sellega oli temaatika paigas...
- Kairi: tagasisõit oli parajalt vaikne, sai mõelda nende sõnade peale, mida me üksteisele selja peale kirjutasime :)
- Karin: Magamist, lebotamist ja muusika kuulamist.
- Karolin: Koolituse muljete vahetamist ning rahu ja vaikust.
- Kristiina: Tagasisõit oli täpselt selline nagu ootasin.

Aitäh teile kõigile. Minul oli tore. Siiani on tore olla. :D

Ø Mis nüüd saab?
- Ülle: Meil on mõnus ühine seiklus seljataga ja ühised naljad olemas ja no meie teller Kati ehk aitab meil edaspidi pangatoodetes paremini orienteeruda. Kohe praegu tahaks juba hakata järgmise aasta koolitust orgunnima:)
- Märt: värske poweriga igapäeva toimetuste juurde.....selgemate tunnetega.
- Laura S: Tööd, tööd ja rohkem töödJ
- Aare: mis saab, mis saab........ uut üritust ootan !!!:::)))
- Kairi: Mis nüüd saab? Jälle oma tavapärasesse rütmi tagasi, teadmisega, et mul on väga vahvad kolleegid. Kuna palju on viimasel ajal lisandunud uusi töökaaslasi, siis oli väga meeldiv neid paremini tundma õppida :) ning ka nö. "vanad " kolleegid üllatavad ikka ja jälle positiivselt :)
- Karin: Nüüd saab see, et tunnen end meeskonnaliikmena ja tean, et meie meeskonnaliikmed on lahedad ja toetavad alati kõiges :)
- Karolin: Nüüd oleme palju targemad!
- Kristiina: Nüüd oleme targad, oskame põnevaid mänge mängida ja tunneme üksteist paremini.

Olete üks vahva meeskond ja mul on ainult uhke olla sellisest meeskonnast pärit!

Jõudu ja jaksu ja armastust ja imetlust teite keskele!!!

Reporter Kristel

Kaart ja wannabe

Hehe, sain täna sünnipäevakaardi.

Just-just. sünnakaart. Annilt. Nii nunnu. Kalli kalli!

Aga tegelt üks suuremat sorti uudis ka:

Sain personaliosakonda tööle!!!!

Minust saab personalispetsialist töösuhete administreerimise valdkonnas. Mis on nagu eriti hea koht, kust personalitööd alustada. Saan selgeks seadusandluse ja niinimetud köögipoole ja siis juba uhke koolituse ja värbamise poole peale.

Saan natukene ka koolitusi edasi teha, mis on mulle kirsiks tordil.

1.nov siis juba uue koha peal.

See üritus ikka sõi kõvasti mu närve, pani mind Piiblit taaskord lugema ja õpetas mind olema kannatlikum ning tolerantsem teiste inimeste suhtes.

Kas pole mitte eriti palju häid asju sellega?

Tänu Jumalale ja Tema plaanidele!

Õnnistusi teile!

Tulevane personalispetsialist/praegune sekretär-kunn. :D

Nagu kellavärk

Olete kuulnud seda väljendit, et "töötab nagu kellavärk?" No hakkasin siin mõtlema, et mida see tähendab.

Ja avastasin seda, et see kellavärk on miski, mis on halastamatu igasuguste muude faktorite suhtes. Ehk siis tund tunni järel, sekund sekundi järel, midagi ei muutu. Aeg ikka läheb edasi, osuti ikka liigub: tik-tak, tik-tak, tik-tak. Ei loe, kas mul on vaja olla kolmes kohas korraga, kas mul on sada asja vaja ära teha vähese hulga tik-takidega või mitte. Halastamatu.

Ma ei tea, võibolla olete kursis, mis hetkel toimub minu elus, aga see on selline hetk, et teen ja jõuan. Valikut pole. Lihtsalt nii on.

Võin lugeda ette pisukese "to-do-listi":

• Täiskohaga töö
• Ülikool õhtuõppes
• Grace konverentsil Hillsongi host
• Willow Greek vabatahtlik
• Kaks praktikat koolis
• Lõputöö teemal "....."
• PP 2009 programmijuht
• Aastavahetuse laager Saaremaal
• Gospelkoor iga esmaspäev + 2-3 kontserti kuus
• Elav Kivi palveosa vastutaja
• 1x kuus Viimsis klaverisaatja
• Lisaks tahaks karjääri teha tööl
• Natuke võiks kuskil ka süüa ja magada
  

Kuhu ma mahutan sõpradega hängimise, kodutööde tegemise, eksamiteks õppimise, Piibli lugemise, palvetamise, perega osaduse, chillungi ja muud säärast? Hmmm......

Olen punktis, kus leian, et kui kellavärk on halastamatu, tuleb mul endal olla halastaja. Teha valikuid, teha konkreetseid otsuseid ajakasutuse osas, päevaplaane, -kavasid, et saavutada midagi ja olla oma ülesannete kõrgusel.

Mille jätaksin ära? Ei millegi.

Tunnen, et elus ongi see hetk, kus kehtib reegel "Kes teeb, see jõuab!" Ja kehtib sajaga.

Loen hetkel raamatut poole silmaga "I kissed dating goodbye!" ja see aitab ära hoida veel ühte mõtetut ajaraiskamise võimalust sellel ajaperioodil.

Üks mõte veel: avastasime Liisuga, et kui me ei oleks kristlased, siis meie elu oleks niiiiiiii igav. Kui Sa nüüd vaataks seda nimekirja uuesti, siis mis jääks sellest alles, kui ma ei oleks kristlane? Töö ja kool ja võibolla natuke peret ja sõpru. Aga see ei oleks see. Kindlasti mitte.

Aitäh, kui oled ikka veel mu sõber, hoolimata sellest, et võid vahel (või siis isegi rohkem) tunda, et oled kuskil nimekirja lõpus. Tegelt ei ole. Kuhugi mahutan aja mõeldes teile.

Heurekka

07.09.2008 Pühapäev

Johannese 9:1:3
Edasi minnes nägi Jeesus ühte sündimisest saadit pimedat inimest. Ja ta jüngid küsisid temalt: Rabi, kes on teinud pattu, kas tema ise või ta vanemad, et ta on sündinud pimedana?“
Jeesus vastas: „Ei ole pattu teinud tema ise ega ta vanemad, vaid temas peavad saama avalikuks Jumala teod.“

Olen mõelnud ilmselt miljoneid kordi, miks olen ikka veel haige, kuigi mu pärast on nii palju palvetatud. Miks ei saa mina terveks ja teiste palved saavad vastatud positiivselt. Why me??? Kindlasti on neid veel, eks nii mõtlevad.

Ja näe, vastus täiesti Piiblis kirjas. Teinekord kasutab Jumal selliseid asju „enda huvides“ ära ja teeb sellest haigusest midagi head. On tunnistuseks kellelegi, kelle usk samamoodi kõigub ja on raskustes, et uskuda palvevastustesse.

Point on aga selles: Jeesus tegi terveks selle tüübi, kuna temast levis jutt kaugele ja paljud said teada sellest imelisest teost ja said Jumalat rohkem tundma. Said üldse Jumalat tundma. Kas minu tervenemisest levib jutt? Kas sellest saavad inimesed teadma ja kas inimesed saavad teada, et Jumal tervendas mind ja et Temal on see vägi seda teha?

Mõtlen seda, et vist mitte väga paljud. Sest olen argpüks ega julge minna sellest rääkima. Mu enda isiklik suhe Jumalaga on nõrk ja ma ehk ei kannaks seda imet välja. Ehk on see mulle õpetuseks ja julgustuseks saada Jumalale lähemale, et ma saaksin rääkida ja tunnistada Jumala tervendavast väest ka teistele, mittekristlastele. Ja ehk siis mõtlevad ka nemad, et see on üks väärt viis, kuidas elada. Selle tervendava, kõigeväelise Jumalaga tahaks isegi „Sina-peale saada!“

Kuidas mul selles ülesandes läheb? Mitte just kõige paremini. Kuigi see mõte trummeldab mul peas kogu aeg. Et Kristel, parem elu, viljakam elu, imesid täis elu on otseses seoses sellega, kui lähedale pingutan saada Jumalale. Ja ma olen kogenud, et nii hea on olla osaduses. Nii hea on tunda Jumala armastust, armu, kaitset, ligiolu. Ometi nii tihti valin midagi muud.

Tüütu on olla nõder inimene. Nõrk kristlane. Sest õiged vastused on teada, nagu teoreemi lahendamine. Selleks, et vastusest oleks maksimaalselt kasu ja rahuldust, tuleb leida see lahenduskäik ja siis see ka läbi teha.

Drastic Soul Searching

"One never knows the steps it takes to live a spiritual existence until a life changing event happens; that one event cleanses ones soul to search your purpose." /David Stair, manager of Auralis/


That is said by a man that lived through something that I would not like to go through myself. I know the story about the guy and I was wondering – why do we need such events to happen in our lives to change the perspective of our lives? Why do we take the life for granted? Why do we waste our life, our precious time on Earth doing useless things, meeting useless people (well, nobody is 100 % useless), eating junk, living unhealthy life etc.


Why on Earth do we need the "wake-up call"? And when we do, how long will it influence our lives before we get comfortable again and believe it will never happen again and that I will have a long joyous life?


I'm taking my life quite easily. I know that I will go to Heaven when I die and I have no problems of facing death in that way. My fear is more about being ill, being paralyzed, being that sick that it will not let me do anything "normal" and that I will waste other people's time while taking care of me.


What does it mean to live a spiritual existence in the first place? Knowing that I have a spirit that didn't die and survived the tragic? And how much exactly do we change it? Eat healthy? Cherish friends? Love thy family? Go to church perhaps?


I think the best result the experience can cause is to make one think what happens when I actually die? Is there an afterlife? Is somebody controlling my life? Is it my fault that this happened? Who do I give my thanks for the survival? Why don't I give thanks to God for all He's done?
It is so often that we blame God for all the bad in our lives even though it is not His fault. But when He does something good, we forget to thank Him.


Have you ever thought about what drastic thing it must be to wake you up? To make you think about your existence, about your soul?


I'm starting to think about it more and more. Since I see these people having these hard times and they don't really turn out the way I would've think they will. But hey, it's just me…


God bless you in your soul search and in your existence questions. :D

I think I'm gaining back my confidence about stuff.

We'll see how it goes...

Sa oled mul teine

Viimasel ajal tunnen, nagu kõik mu ümber laulaks seda mulle. Kuidagi on olnud nii, et olen pidevalt selline „varuvariant” ja minuga ollakse nii hea sõber, kuni ilmub keegi parem ja tähtsam.

Võib-olla see ainult tundub mulle nii ja asi polegi nii hull. Aga see on kestnud juba nädalaid ja sellest on kahju.

Ma mõtlen ka seda, et ma ei ole selleks ise väga palju pingutanud, et olla kellegi jaoks esimene. Ma ei ole väga seda tüüpi ka.

Siis mõtlen seda, et miks ma teine olen? Kas ma pole piisav, et olla esimene. Hakkan võrdlema ja jõuan tulemusele, et pole jah. Mõttetu tädi.

Ja siis tekib selline kaitserefleks, et ah, savi siis, mul polegi sõpru vaja, mul polegi vaja parimat sõpra, kes minuga igapäevaselt suhtleks, must välja teeks, mind kuhugi kutsuks ja lohutaks ja räägiks lolli nalja ja – ah, saate aru küll.

Milleks üldse sõpru vaja on? Milleks Sulle sõpra vaja on? Kas meil on vaja sõpru, et me end ise väärtuslikuna tunneksime? Ehk siis enesehinnang on madal ja ei endaga väga hästi läbi?

Kui palju peaksin ma ennast muutma, et ma oleks „populaarne”?

No vähemalt nii palju, et ma viitsiks tegeleda ja suhelda teiste inimestega ega oleks pidevalt selles mugavas juutuubi-tsoonis. :D

Aga asi ongi tegelikult suhtumises. Ja ise pingutamises. Ise tuleb vaeva näha ja olla teiste jaoks piisavalt atraktiivne ja khuul, et üldse tahetaks hängida. Samas olen nagu olen, suhelge, kui sobib ja olge rahulikult edasi kui ei sobi.

Imelikud mõtted. Aga siin nad on.

Mina ja Tema

Reede õhtu oli minu jaoks üks huvitav õhtu.

Nimelt käisid meil prantslased külas. Alguses oli jutt, et tulevad Prantsusmaalt noored ja teenivad meid sisustades meie õhtu. Olime meelestatud saama ühte vinget õhtut täis ülistust, tunnistusi, pallimängu ja palju noort nalja. Aga võta näpust. Meie jahmatuseks tulid sinna hoopis 40-50ndates tudid. hehe. See oli esialgne mõte, et no mida lahe, kannatame siis viisakusest nende "esituse" ära.

See hoiak aga muutus järjest iga ülistuslaulu ja tunnistuse saatel, mida need kallid elukogenud prantsuse sõbrad meiega jagasid. Täis rõõmu ja sära, mis ilmselgelt on tulnud Jumalalt, teenisid nad meid suhteliselt nõrga inglise keele ja vapustava prantsuskeelega. Igaüks pajatas enda lugu ja seda, kuidas Jumal on imeline nende eludes. Mõtlesin, et vahva.

Siis hakkas Merry otse meiega rääkima. Küsis meilt, kas meile, noortele, meeldib evangeeliumi kuulutada? Miks me tahame evangeeliumi korraldada? Ja kui me seda teeme, siis kes hakkab meie vastu tegutsema.

Ta rääkis sellest, et essaks püüab saatan lukustada mittekristlaste südamed, et see hea sõnum ei jõuaks nendeni. Teiseks, kui see enam ei tööta, tuleb ta meie kallale. Ta paneb meid tundma viletsatena, armetutena, oskamatutena, andetutena jne. Siis siis me mõtleme, et me ei saa ega taha. Me mõtleme enda peale. Fookus on meie endi peal.

Ma pole kunagi mõelnud sellele nii, et saatan töötab selliselt, et ta paneb meid mõtlema endi peale olukordades, selle asemel, et me mõtleksime, usaldaksime, toetuksime Jumalale. Päris kaval on see saatan teinekord. Kasutades ära meie isekust ja enesehaletsust paneb ta nii mõnegi "seisma" ja eemalduma Jumala riigi tööst. Ja seda veel nii, et me ise haletseme ennast. Täitsa pael.

Kui meie süda on täis Jumalat, siis see voolab välja armastust, andestust, hoolitsust ja kõike seda, mida inimestel, meie ümber vaja võiks minna. Jumal on meie lootus, meie lohutus, meie rõõm ja õnn.

See heureka pani mind tõsiselt järele mõtlema selle üle, mismoodi mina olen senini mõelnud. Ikka päris palju on olnud seda, et mida te minust tahate - ma ei jaksa, ma ei oska. MA MA MA MA.

Aga Jeesus?

Tavai, tule siia, minu südamesse! Hakkame pihta! Teeme ära! Halleluuja! Aamen!

Oma element

Oled Sa kunagi mõelnud, et vahel Sa koged sellist üleloomulikku õnne?

Mina täna kogesin seda ja eile ka. Ja siis ma mõtlesin, et kuis see nii on? Miks ma olen õnnelik, sest kõik asjad minu elus ei ole siiski tipptasemel.

Aga jõudsin järeldusele: olen omas elemendis liikunud need kaks päeva ja mul on võimalik terve järgmine nädal samas elemendis liikuda. Ma teen igapäevaselt midagi, mis tundub mulle nii tore ja mida ma täiega teha tahan. Minu element on teiste koolitamine, teiste abistamine ja juhendamine. Absoluutselt tore on, kui ma saan oma teadmistega kedagi aidata ja inimene, keda aitan, saab tõesti targemaks või probleemile lahenduse.

Täna helistas mulle üks kallis sõber, kelle pärast olen palju palvetanud ja tänas mind, et palvetan. MIDA? Selles mõttes, et kes sõber ei tahaks palvetada kellegi eest, kes on talle kallis ja kes on sõber? Mina küll tahan ja teen. Kasvõi lauseke jälle üles taeva poole! Jumal teab ja kuuleb ja vastab – millal, see on iseküsimus. Usaldagem, sest Tema teab!

Kutsun absoluutselt kõiki oma sõprade pärast palvetama! Kunagi ei tea, mis kellelgi südamel on ja kus ta oma elus on. Ja miks mitte paluda lihtsalt ühte üleloomulikku õnnistust, et tal elus VEEL paremini läheks, kui tundub, et kõik on hästi!

Mis toimub???

Küsis mu käest Mammu täna!

Selgus, et olin neglektimist teostanud tema puhul ja siis hakkasin mõtlema, et ehk keegi teine ka tunneb, et nii on. Aga andke mulle kõik andeks.

Mis siis toimub? Põhimõtteliselt PP oli siin vahepeal. Uskumatult hästi toimis. Mõtleme ja räägime suht iga päev kui vapustav tiim meil ikka oli. Kõik olid nii sõbralikud ja nii vahetud, alustades projektijuhist lõpetades turva või korjandusevõtjaga. Kõik olid abivalmid, keegi ei tundnud end ületähtsustavat ja keegi ei pirtsutanud ka kõige lihtsamaid asju teha.

Mõlemad ülistustiimid olid fantastilised. See emotsioon, see Jumala tunnetus ja ülistusse viimine oli nii mõnus. Seminaripidajad olid ka nii abivalmid ja tegid oma tööd suurepäraselt. Kõik see organiseerimine läks paremini kui julgesime oodata. Absoluutselt tänu Jumalale!

Pühapäeval sai kogu trall juba nati peale 12st läbi. Mis oli lahe. Mis ikka venitada. Hängisime, jutlesime, tšillisime mõned tunnid ja läksime siis lahku jutuga, et käime kodust läbi ja tuleme siis õhtul Viimsisse tagasi grillima.

Koju jõudsime hiljem ja magama saime hiljem, aga sellest polnud lugu. Hommikul oli ainult hull. Saatsin algul ülemusele sõnumi, et jõuan hiljem. Kui hiljem kätte jõudis, saatsin uue sõnumi, et ehk saan üldse täna koju magama jääda. Sain. Magasin poole kolmeni. Siis üles, kooli, sealt gospelkoori proovi ja siis koju. Marii käis külas, jõime mõnusat teed, proovisime kukeseene sulajuustu ja rääkisime mõnusat tüdrukute juttu.

Täna hommikul magasin aga taaskord sisse. Jipii. Kui isa poleks helistanud, oleks oi-oi kui kaua lasknud. Aga nüüd olen tööl. Istun ja mõtlen palju, mis just nädalavahetusel juhtus ja mis lahedad inimesed mu kõrval tunde olid.

Paha kohe mõeldagi, et nii mõnegagi kaob kontakt ja neid näeb taas järgmisel PPl, mis on aasta pärast. Kahju kahju kahju! Ühtegi PP-meili ka ei tule enam. Kahju kahju kahju!

Pusimist oli palju, aga see oli positiivne pusimine ja selline närvierutus oli ainult hea.

Aga mis edasi?

Homme on eksam. Täna on kool, kogu aeg on kool ja töö. Suvel saab väikest puhkust ka.

Võite minuga vabalt kontakteeruda ja minuga tšillimist teostada. Lihtsalt, kas mul aega ja võimalust on – see on teine küsimus. Aga ära jäta suhtlemist katki. Tahan ikka olla Sinu sõber ja Sinuga koos kõikjal! (Mis reklaam see oligi?)

"Oled Sa õnnelik?"

Nii küsis mu käest Marii ühel kevadisel pärastlõunal.

Kui päris aus olla, hakkasin vinguma alguses. Ütlesin, et oleks mul vaid rohkem raha, rohkem aega, rohkem energiat, oleks mul peika ja kui vaid ei ole nii palju tööd ja koolis ka ei viitsi käia. Oleks ometi see kindlusttunne homse ees. Aga muidu olen päris õnnelik...

Aga mida see sinna lõppu siis pidi tähendama?

Miks kristlased nii palju vinguvad? Kas mitte Jumal ei ole see, kes muretseb meile kõik? Kas mitte Temalt ei tule õnn ja rõõm? "Ta paneb mind haljale aasale lebama..." Psalmis kuskil nii vist räägitakse.

Aga milleks on meil raskusi seda uskuda, milleks me takistame Jumalal seda teha? Miks me hädaldame, et elu on nii raske?

Selleks, et aru saada, kui tore on juua tervest topsikust, on vaja kõigepealt läbitilkuvat ja pluusi määrivat topsikut, millest juua. Selleks, et me mõistaks, et meile on tervis puhta muidu antud, peame läbi põdema raske haiguse; selleks, et aru saada, et meil on suht okei rahaline seis, on vaja kõigepealt võlgadesse langeda; selleks, et aru saada, et sõbrad on ümberringi, tuleb läbi minna üksindusest, pettumisest?

Aga kas alati peab? Miks me nii lollid oleme ja kõike sellisel kujul avastada tahame? Miks me Piiblit tõe pähe ei võta?

MIKS? MIKS? MIKS?

Aga tegelikult olen ikka päris õnnelik...

Punnis kõht

Absoluutselt väga halb on olla, kui kõht on liigsest söömisest punnis!

Teinekord pole palju vaja süüagi, piisab kui pikka aega pole midagi söödud.

Täna sõin maitsvaid praekartuleid ja jõin kaks klaasi petti. Ja seda enne magamaminekut - oi oi oi.

Raske on.

Aga mis teha, loodame, et seedimise protsess algab peagi ja kõht alaneb peagi! :P

Kevad südames

Istun siin üksinda. Kell on 21:41. Mu kõhu sees on värskelt sisse topitud mustsõstrasaia (2punkti), ootamas on klaas petti (1punkt) ja vaarika-kibuvitsa tee meega (0punkti). Kõrvus kostub mu uus lemmiklaul - üks prantslane teeb täiesti teistsugust mussi - vapustav! Jääb meelde. Loob sellise toreda tunde lisaks kõigele, mis juba mind valdab.

Mõni hetk tagasi tulin trollilt, käed külma eest püksi taskus, uus suur roosa kott õlal ja naeratasin, nähes kui suured on pungad puudel ja mis just oli toimunud. Mõtlesin, et kevad on südames. Naersin. Mis tähendab kevad südames? Tänupalve voolas mu seest, sest Jumal on mu vastu olnud nii hea täna - kuigi ise ei ole seda nagu sugugi ära teeninud!

Aga mis seal ikka - otsast peale ehk?

Täna, 23.aprill, on sekretäridepäev. Ah, et ei teadnudki? Ega keegi, peale sekretäride ja nende ülemuste, ei teagi. Mis seal ikka teada ja keda ikka kotib, kui võiks nii öelda, aga mina sattusin olema tööl heas asutuses, kus sekretäre kord aastas vägagi meeles peetakse.

Hommikul tuli olla triksis-traksis 8:30 laua taga, sest juhtide telegatsioon tuli mudimisringile. Natuke mudimist teeb päeva heaks. Hakkame siis kohe mudima, ütles Rehe ja tegi kalli. Tema kallistused on midagi, mida tasuks kõigil järele teha. Ka Puskari ja Vanajuure ja Juhkami kallid on tasemel - Sampo väärtus - kallistamine. Seda tehakse päris tihti ja mõjub jube hästi, kui Rehe isiklikult pukilt alla tuleb ja väetile sekretärile kalli teeb. :D

Kui päev juba selliselt algab, tõotab suhteliselt hea päev tulla - seda juba sellepärast, et endal on tuju heaks pandud. Jagasime kommisid ja naeratusisid. Sellega said heaks ka teiste tujud ja meeled. Saime nii mõnegi kalli veel ja tunnustuse, et oleme head sekretärid neile kõigile.

Siis kohtusin personalidivisjonijuhiga, kes rääkis mulle ka ainult häid uudisid. Nimelt ise olin loll, et viivitasin praktika tegemisega, milleks on ettenähtud viis nädalat nii kaua, et vaja see nüüd kahe päevaga teha. Mõtlesin hirmuga, et ei saa seda praktikaaruannet ealeski reedeks valmis. Pea hakkas muretsemisest suht valutama pärast. Aga tädi meelitas mind ja rääkis mulle helgest tulevikust Sampos, kui vaid kannatlikult ootan "oma aega". Lubasin, et teen seda. Niisiis võtke teatavaks - kavatsen mõne hulk aja Sampos sekretärina kükitada, et siis tõeliselt meelt mööda ametile asuda. Aga sellest tulevikus. Võite mu pärast palvetada. :D

Vaatasin oma praktikalepingu lisa, kus oli 9 teemat, mis koosnesid hulkadest küsimustest ja dokumentide nõudlustest - ahastus valdas. Olin vihane enda peale - mida pekki ma küll jokutasin? Oli raske asja kätte võtta ja kohe alguses tegema hakata? Tüütu. Olen endale nii tüütu.

Hakkasin otsast pingutama, et eks siis näeb, kas jõuan reedeks valmis või mitte. Lõin süsteemi ja hakkasin vaikselt oma peaga küsimustele vastama, mida vaid oskasin ja suutsin. Nii mõnigi punaseks tehtud küsimus, sai loomuliku musta värvi - sellega on kõik korras. Mõtlesin, et Jumal on imehea - Ta üldse ei peaks aitama. Palvetasin, et leiaksin homme aega personalispetsialistidega kohtuda ja "punased küsimused" vastatud saada. Ehk saan ka praktikaaruande tehtud ja kaitsmisest pääsetud? Oleks imeline see. Sest praktika sooritan nagunii - see on personalidivisjonijuhi südamesoov. :D Halleluuja suht selle peale! Sain valmis nii palju kui oskasin ja jään ootama sellega homset päeva endiselt enda peale kuri, et viimasele hetkele asja jätsin. Aga mis teha, selline kord olen. Katsun lahti saada sellest. Täna jagati uus praktikaaruanne ka juba. hehe. Kaks tükki ühe korraga ongi lahedam. :D

Õhtul oodati meid ühte vanalinna muuseumisse, kus oli panga poolt korraldatud vastuvõtt meile. Priva-party nagu öeldakse. Sõin juustu (3punkti) ja õuna (0punkti) ja jõin tassikese kohvi (0punkti).

Meile anti kavalehed, mille tagakaanele oli kirjutatud:

"See lavastus
on valminud tänu
Temale"

Alessandro Baricco monoloogetendus "Novecento" jättis kustumatu mälestuse ja tunnetemere minu sisse. Härra Vahur-Paul Põldma oli suurepärane. Olin kahtlev, kuid ta suutis mind veenda, et teeb head asja. Tegi. Usun, et näen täna Novecentot unes. Kindlasti näengi. Laeval 32 aastat kordagi maha astumata - tee järgi või maksa kinni.

Etenduse lõppedes oli võimalus kaeda teisel korrusel asuvad kunstnik Adamsoni kuntsinäitust. Kütkestav, ütleks. Meelde jäi poolik sidrun ja munakoor ühel suurel "prügi" pildil. Hakkasin nähtud maalide põhjal analüüsima seda andekat, kord elanud meest. Mõtted rändasid huvitavatesse kohtadesse ja fantaasia lendas täiega. Huvitav.

Kõik olid juba riides ja läksid, kui maalimaailmast tagasi alla korrusele jõudsin. Otsustasin jala koju minna, kuid õue astudes teadsin, et ei tee seda. Külm oli. Trollilt maha astudes naeratasin.

Mida tähendab kevad südames? Soovin seda inimestele palju.

"Kevad südamesse!"

Loe kümneni

Heia-heia,

huvitav on see, et sellised asjad lähevad üle, nagu ma eelmises blogis kirjutasin. Millegipärast on meie peres selline natukene tobe kasvatus, et sellistest konfliktidest ei räägita, vaid "magatakse välja". Ja hommikul on kõik uus. Uus algus. Mõnes mõttes hea, kas pole? Teises mõttes jälle: "Ükskord prahvatab vimm, mis koguneb salaja..." (ja mitte Tarmo).

Hehe.

Selline vahe intsident varjutab tegeliku hea elu korraks. Aga vaid korraks.

Tegelikult on elu hästi tore. Mul on sõbrad, kes tegelikult ka tahavad minuga suhelda ja minuga koos aega veeta, ma tunnen, et ma olen vajalik tööl, PP tiimis, peres, süüa mul on, lahedaid inimesi minu ümber on, Jumal on ka nagu kohal ja nii.

Jumal on üldse mind väga palju õnnistanud. Kuigi on asju, mille kalla ise nagu nuriseks, ei söanda ma seda väga teha. Sest Jumal teab, miks mõni või teine asi mõeldud just sellele kohale, kus ta on.

Tihti satun ämbrisse ja üritan end muuta kellekski, kes mina tegelikult ei ole, tahtes meeldida inimesele, keda ma vaevu tunnen ja kes mind vaevu tunneb. Ok, enese upitamine paremaks minaks on teinekord hea, aga kui see lõppeb põrumisega ja petta saanud hingega, pole nagu mõtet.

Tõelised sõbrad on ikka need, kellele sa meeldid ka pärast esimest ja teist ja kolmandat ja neljandat ja viiendat vea väljatulekut. Jep, mul on neid palju - ja mis siis?

Lihvime nurki iga päev. Mõnel on see lihvimisaparaat nürim ja kulunud, teisel väga terav ja tulemus on silmaga näha. Mina jätan enda asetamise selles skaalas hetkel tegemata.

Mõtlen, et elu on lill.

Mõtlen, et elu on elamist väärt.

Mõtlen, et olen vast õiges kohas omadega.

Mõtlen, et peaks kaalust alla võtma. :D

Mõtlen, et vist tean, mida Sa praegu mõtled. :D :D :D

Aga siin lõpetangi. :D

Kopp üle maksa

Heh, vahel on sellised hetked, kus lihtsalt tahaks elu eest karjuda ja saada see "kogum" enda seest välja, mis sinna aja jooksul tekkinud on.

Eile õhtul oli järjekordne selline õhtu. Milline on kõige halvem tunne maailmas? Võin seda kirjeldada, sest kogesin seda just eile.

Põhimõtteliselt on see selline kompott, mis sisaldab endas järgmisi emotsioone:

Viha, pettumus, hirm, väsimus, kurbus, läbikukkumine ja siis veelkord väsimus ja hirm.

Absoluutselt ei meeldi see tunne. Absoluutselt kindlasti ei soovi ma seda mitte kellelegi, kuid siiski on umbes 2/3 täiskasvanutest inimestest seda kogemas ikka uuesti ja uuesti. Ehk teate, kuhu sihin?

Tahaks, et ma ei peaks kellegi teise kui vaid enda pärast muretsema. Tahaks, et oleksin vaid mina, kelle eest vastutada, vahel lihtsalt ei jaksa enam.

Ometi on sellel kõigel ka nii nii nii nii nii palju plusse, et ei raatsi sellest elust loobuda ka.

Selline keeruline värk, ütleme nii.

Aga jõudu kõigile emmedele-issidele! Ja kuhjaga tarkust. Mina igal juhul õpin asja. Ei tule veel välja, aga ükskord ehk juba oskan ka, vähemalt midagigi.

Lõpetuseks tahaks seda öelda, et vabandan kõigi ees, kes on mind selles hetkes näinud ja sellepärast haiget saanud. Eks alles õpin selliseid hetki seljatama ja käsitlema.

Tipa-Tapa

Eila käisime Liisuga kõndimaie. Mul oli päeval plaan, et kui õhtul kool läbi saab, tulen jala koju, aga mõtlesin ümber. Et kott raske ja vaja ühtteist veel poest osta.

Nii tuli plaan, mis Liisule alati meeldib, minna välja jalutama ja seda kaugemale poodi kui kaks sammu. Seljakott selga, müts pähe, kindad kätte ja õue. Suhteliselt ilus ilm oli.

Pähe tuli mõte, et ka Marii tahtis mingi aeg jalutada. Helistasime talle ja päris hiljem saime kokku.

Me tegime oma Rimi ostud ära ja siis mina ei raatsinud kuidagi kodu poole kõndima hakata, et seda saaks liiga vähe. Panime Mustamäe poole ajama.

Kuskil varsti oli politseiauto teisel pool teed ja me kohe Liisuga alandasime kiirust - päris viitsime seletama hakata, miks siuke tempo sai võetud ja trahviraha ammugi ei ole! ;)

Kui me jõudsime Tammsaare-Sõpaka ristmikule, leppisime Mariiga kokku, et saame Tammsaare-Mustaka ristmikul kokku. Täiesti hullud, nagu targemat teha ei oleks.

Aga rääkisime head ja mõnusat juttu - sõpradega hängimisest palju paremat tõesti ei ole! Täna oli meil Mariiga väga edukas päev nagunii ja see oli kui kirss eriti maitsvale tordile! Ta õppis isegi youtube'ist videosid downloadima! :D Mis Sa kostad!!!

Kodus jõime vett, naersime, jutlesime, pesime, suhtlesime, riietusime ja magasime.

Selgituseks

Okey, tegin ära. blogi olemas. Kõigile, kellel vähegi on huvi teada, mis on selle ovaalse palli sees, mida kutsutakse Kristeli peaks, peaksid nüüd õnnelikud olema.


Siiralt loodan, et viitsin ja tahan ja jaksan ja on endal ka huvi siia oma mõtteid, arvamusi, tundeid (?) kirja panna. Saab näha, kas on mõtet.

Igal juhul, jää siis ootama, kui arvad, et siit kulda hakkab tulema.

Tegelikult on see keiss, et tahaks isegi teada, kas olen võimeline regulaarselt blogima - ja seda eesti keeles.

Nimelt on mul üks selline koht, kus olen publitseerinud oma mõtteid, seda küll inglise keelses keskkonnas ja vastavalt ka inglise keeles. Kui peaks huvi olema, siis

http://blog.myspace.com/index.cfm?fuseaction=blog.ListAll&friendID=252140692

Edu. Seal on palju teksti. :D

Ja õnnistusi! Tarkust ja edu! Nalja ja seiklusi! Inimesi ja loomi! Õpetust ja kogemust! Põnevust ja üllatusi! Jne asju ka!